Elas kord maailmas, vares liis. Laisemat varest polnud kunagi varem olnud. Mõnikord jäi ta lausa lennu peal magama ja nägi siis kõige ebatavalisemaid unenägusid. Kord jäi ta nii kõvasti magama, et lendas uperkuuti. Ja nii kaua, kuni ta lendas, nägi ta und, mis oli samuti uperkuuti. Ja see unenägu oli niisugune. Et oli üks kassnurr, kes armastas hiiri püüda. Ta nägi pesukorvis kaht hiirt ja hiilis vaikselt lähemale. Vaata, seal on, kas, ütles üks hiir teisele, püüame ta kohe kinni. Nurr imestas, mis rumalus see on. Kas siis hiired peavad kassidele jahti mõtesta. Aga kui hiired hakkasid talle järele jooksma, tormas nurr ilma tagasi vaatamata? No küll on elu, kõik on uperkuuti, mõtles nur. Järsku tuli talle vastu tohutu suur koer, auh-auh urises tigedalt nulli peale. Nur oli juba valmis plehku panema ja ainult puu otsa peitma. Kuid siis mõtles ringi. Kui kõik selles maailmas läheb uperkuuti, küllap siis auh jookseb ise minu eest minema. Ja nurr tormas Auchi kallale. Ning vaata imet. Auh pani kõigest väest punuma. Imed sünnivad selles maailmas, mõtlesin nur. Kassid peavad jahti koertele kiiredega kassidele. Järsku nägi ta, et mööda teed tuli piimamees. Piimamees vedas vankrit ja hobune istus pukis ning kamandas. Ö ö. Siis kohtasin nurgahtlast oma vanematega. Lapsed noomisid neid. No küll on võrukaelad, kui jõuame koju, siis kohe voodi ja ei mingit õhtusööki. Läks juba pimedaks, kuid tähtede ja kuu asemel sääst taevalaotusel päike. Praegu on juba öö, mõtles nur. Öösel peavad tähed särama ja kuu paistma. Milleksin päike. Kuule, mine minema. Ütles ta, päikesele. Ei lähe, vastas päike. Selles maailmas on kõik uperkuuti ja mina hakkan nüüd öösel paistma. Päeval jääb mu siis mängimiseks aega. Snii küll edasi saab, mõtles nur hirmuga. Nüüd tõstis ta juhuslikult pea ja nägi vares Liisi, kes lendas uperkuuti, jalad ülespidi. Leis, ärka süüdista. Liisärkas pööras end ringi ja lendas edasi, nagu poleks midagi juhtunudki. Ja kohe läks päike, looja hakkas paistma kuu ning särama tähed. Hobune hakkas ise vankrit vedama, Boughnurri taga ajama ning nurr jooksis hiirtele järele, kuni need peitsid end taas pesukorvi. Nur tundis, et kõht on väga tühi ja ruttas kööki, et süüa kala ja piima. Laisk Liis pöördus tagasi oma pessa suure puu ladvas. Käänar, ütles ta. Kellaliseeras, tahe uude nägu. Elas kord Väike-Pingviini põis. Ta elas koos emaga Antarktikas pordistuste jäämäe otsas. Järsku murdus jäämäe küljest lahti suur pank ning show purjetas jäisele merele. Jäämägi ujus põhja poole ja jõudis Kariibi merre. Selles meres elas kilpkonna tüdruk Šein. Seenile meeldis väga ujuda ja ükskord toojuski meres vaatas üles ning nägi. Tegelikult ta ei saanud arugi, mida ta seal õieti nägi. Mis küll võiks olla, mõtles ta. Paistab nagu oleks noor pingviin. Kilpkonna tüdruk ujus lähemale ja nägi tõepoolest jäämäel pingviini poissi. Ženja, sho said kiiresti sõpradeks. Nad mängisid koos, püüdsid koos kalu ja ujusid koos kaljude vahel. Ühel päeval küsis Reinsalult, kas sa tahad teada, kuidas valmistatakse kilpkonnasuppi? Jaa, tahan küll, vastassoo. Tuleb valida, selge kuum päev, kui päike hästi kõrvetab, ütles sein. Siis tuleb panna kaldale suur konservipurk ja kallata sinna kolm neljandikku magedat vett ja üks neljandik merevett. Siis aga tuleb paluda kilpkonna, et too suplex selles meeldivas soojas vannis. Päike hakkab ikka rohkem ja rohkem praadima. Vesi konservipurgis muutub ikka kuumemaks ja kuumemaks. Ja kilpkonnal hakkab niisamuti ikka palavam ja palavam. Kui tal läheb juba liiga kuumaks, ronib ta välja supelda karastavas jahedas merevees. Konservipurki ronib aga teine kilpkonn. Kui ka temal läheb olemine liiga kuumaks, ronib ka tema välja ning läheb ujuma. Heaks kilpkonnasupiks läheb tarvis kõige vähem kiisk kilpkonna. Kui supp on valmis, tuleb inimene ja valab supi suurest konservipurgist paljudesse väikestesse. Suleb need õhukindlalt, kleebib sildid peale ja saadab poodi. Nüüd aga lähme, ma näitan sulle seda kõike tegelikkuses. Nad ujusid kaldale ning nägid seal kaht suurt konservipurki ja kümmet kilpkonna, kes järjekorras kilpkonnasuppi valmistasid. On huvitav, et ta su. Kahju, et ma pean nüüd koju minema, muidu ema hakkab muretsema. Mis parata, uhkesse sein. Kuid seal tuleb ju väga kaua ujuda. Peab midagi välja mõtlema. Vaat mis parem. Panime su konservipurki ja saadame postiga koju. Sõõronis purki ja sein sulges selle kaanega, tõmbas sildilt maha sõna kilpkonn ja asendas selle pingviiniga. Siis kleepis veel purgile margi ning viis selle posti. Järgmisel päeval tuli selle jäämäe juurde, kus elas pingviini ema postiljon ja andis talle konservipurgi. Suur aitäh, ütles pingviini ema. Pani konservipurgi jääpangale, jätkas koduseid koristustöid. Lõpetanud tolmu pühkimise, läks ta konservipurgi juurde tagasi. Supp lugesta sildilt, kui armas supp. Mis pingviini supp? Oi, ruttu-ruttu, aidake. Ta tõi konserviavaja, tegi purgi lahti.
