Tuleb sõja ja nälja järele. Koputan uksi lahti ja valged riided old ümber. Suure-Jaagu talu lähedal asub mägi, mida nimetatakse surnumäeks. Enne kui veel seda talu ei olnud, oli seal veel üks teine talu. Taluinimesed läinud kaevule vett tooma ja näinud alasti last  kaevu istuma. Inimesed läinud vaatama, kuid ligi jõudes kukkunud,  muist neist surnult maha. Teised hüüdnud. Vaadake katku. Nälja ja katku ajal karistasid vaimulikud neid,  kellel oli sünnimärk. Võeti ära varandus, anti kirikule, peksti  ja piinati. Sünnimärki kaelal peeti katkumärgiks. Peale põhjasõda rändas katk kerjusmungana ringi  ja hävitas inimesi. Siimsi külast keegi teomees olevat näinud,  kuidas katk tuli kiriku poolt. Katk oli ise laulnud ja hüpanud. Vanasti läinud mees paadiga Rõuge saarele. Saare rahvas näinud paadi ninas musta mehe oda seljas. Inimesed hüüdma. Nüüd sa tood meile surma, nüüd sa tood meile surma. Suure katku ajal olid inimesed metsas varjus. Katk käinud inimese näol ringi. Loigu peremees läks koju, leiba küpsetama. Katk tuli noore naise näol end soojendama. Ahju juurde. Loigu Toomas olevat talle visanud puualu päheparsilt katk  surnud ära. Mees mööda teed, näeb, poiss riidleb külameestega. Mehed tahtnud poisi ära tappa. Mehel poisid, alemeel päästab poisi ära. Ja siis surnud ise ära. Teistel meestel polnud viga midagi. Et katk palju inimesi surmanud, polnud keegi enam kindel,  kas ta järgmist päeva enam näebki. Ja inimesed pidutsenud, söönud, joonud ja tantsinud iga päev. Ühel õhtul olnud jälle suur hulk inimesi Hellamaa külas unsi  talus kokku tulnud et elust veel kord mõnu tunda. Seal ilmunud katk väikse halli poisina akna taha  ja hüüdnud, kes mind näeb, see sureb. Kes ei, jääb elama, kõik tahtma teda näha. Ainult mõned üksikud, kes ei ulatanud üle teiste peade nägema,  jäid ellu teised surnud. Ühes külas oodanud inimesed surma kõik ühes peres koos olles suri,  riided seljas, heidetud magama üks tüdruk valvanud. Ta näinud, et üks isesugune mees tulnud sisse  ja puutunud inimesi kepiga, keda puudutanud see surnud. Surnuid veetud siis vankris, puusärgita surnuaeda,  nii et tüdrukute pikad juuksed järel maas lohisesid. Vanast katkuajast räägiti, et inimesi, surnu  nii palju et viimati põlnu enam, kes matu,  siis viimased kaevan isi oma augud valmis  ja heitnud augu ääre peale. Kui ära surnud, siis veeru isi auku ja tuul  ja tuisk ajanu liiva ning mulla peale. Üks heit jäänud põhjasõja ajal üksinda järele ootas,  et katk ta ära viiks. Kui katk tuli hakkas, ei teda õnnistama. Selle peale läks katk ära ehk küll eite ta tagasi hüüdis. Inimesed surnud vanast kõik ära, ühed läinud laevale vee peal,  seal ehk ei sure ära, surnud ikka üks vanainimene jäänud  üksi järele ja koer olnud tal ka kaasas. Vanainimene pole osanud laevaga midagi teha,  hakkan laeva kella kõlistama, nii vist siis kuuldud. Pärast katku jäi Avinurme vaid kaks talu. Üks Piilsi, teine kaevussaare külas. Peremehed olid vennad, tegid väravatele suured rauast hinged. Et kui oli vaikne õhtu, siis vennad kuulsid teineteise  väravate kolinat. Maa oli nii lage, et üks inimene Keila, teine  nii kirikutornis oli. Nad olnud siis nii arad, et pole julgenud teineteisele läheneda.
