Kui sügis hakkab juba kõledamaks minema, puud tasapisilehti kaotama ja hommikuti on ühtepuhku härmatis maa peal, võiks juba hakata ootama esimest lund. Rahvasuu räägib, et kui luiged võõrale maale lendavad, tulebki lumimaa. Niisiis tundub olevat just paras aeg kõneleda Luikadest ja kuulata nende hääli. Eesti pinnal võib looduslikult kohata kolme liiki luiki. Kühmnokk, luik, laululuik ja väikeluik. Kõige tuntum neist on ilmselt kühmnokk luik. Tema on meie kolmest Luigest kõige väiksema rännukirega ja mõnikord võib ka vabadele vetele Eestis talvituma jääda. Enamasti on luikede talvitumise põhjuseks ka see, et inimesed käivad neid talviti toitmas ja otsest vajadust neil justkui ei olegi rännata. Kuid inimeste poolt antav toit ei ole pahatihti päris see, mida luiged tegelikult vajavad. Ja nõnda võivad toodetavad luiged seedeprobleemide ja külma tõttu ikkagi surra. Luiged on valdavalt taimtoidulised ja neile maitsevad nii veetaimede, lehed, pungad, varred kui ka juured. Luiged peavad toidu kättesaamiseks tihtipeale poolest kerest vee alla upitama ja nii võib näha nende tagapoolt veepinnale hulpima justkui õngekorki. Kühmnokk luik ei tee eriti häält. Inglise keeles kutsutaksegi teda miutsioon. Tumm luik. Päris hääletada siiski ei ole. Näiteks lendamisel teevad ta tiivad väga iseloomulikku häält. See on vilesegune vihinud, mida mõnikord kutsutakse norinaks, mõnikord kriuksumiseks. Aga kuulake ise. Lisaks tiiva visinale teevad kühmnokk luiged vihahoos sisisevat häälitsust ja pesitsusperioodil võib kuulda ka veidrat norsatuse sarnast heli. Kui kühmnokk luik elutseb Euraasia pehmema kliimaga aladel ja paljudes kohtades esineb aastaringselt, siis laululuike väikeluik on palju suuremad rändurid. Nad pesitsevad Euraasia põhjaosas väikeluik lausa tundras ning lendavad talveks mõnikord lausa tuhandeid kilomeetreid lõuna poole kus nad siis suurtes parvedes, veekogudele ja märgaladele kogunevad. Rännet alustavad nad aga väiksemate gruppidena ja enamasti liigub üks pesakond ja vanemlinnud üheskoos. Laululuik on Eestis tuntud küll pigem kui läbirändaja, kuid viimastel aastakümnetel on ta hakanud ka meil pesitsema ja esimest korda leiti pesitsev laululuiki Eestis aastal 1979. Nüüdseks lõheneb Eestis pesitsevate paaride arv juba pea kahele 100-le. Väike-luigele on Eesti väga oluliseks kohaks tema rändeteel nii sügiseti kui kevadeti seda just korraga peatavate lindude arvu poolest. Parimatel aastatel on Eestist läbirändavate väikeluikede arv ulatunud kuni 36000-ni. Nagu laululuige nimi vihjab nende häälitsused kõrvale päris kenad kuulata. Tegelikult on väikeluigel üsna sarnased häälitsused laulu löögi omadele ja kevadistest suurtes segaparvedes on need isegi raske hääle järgi eristada. Kuulamegi tänase linnurubriigi lõpetuseks ühe kevadise luigeparve häälitsemist Matsalule.
