Tere, loodusesõbrad. Eestimaa nõmmedel kadastikud on juba mõnda aega sügisvärvides ja loomulikult on sellelgi oma kindel võlu kevadise roheluse ja õitsemise kõrval. Täname neist Nõmmedeste kadastikest siis lähemalt kuulemegi ehk teisisõnu, millised nad on, kus nad on ja kes seal kõik saavad. Teeõhtune Uudo Timm ja mina olen Haldi Normet-Saarna. Kus siis on Eestimaa kõige kaunimad Nõmmed, näiteks? Tervist kui nüüd esimese hooga kohe mõelda suuremaid nõmmealasid, siis, siis kindlasti ei saa me üle ega ümber põhja kõrvemaast, jussi, lagedatest, või siis Värska kandi liivaaladest. Nii et sinnapoole peaks esimese hooga pilgud seadma, aga loomulikult väiksemaid nõmmealasid on meil Eestimaal üsna mitmes kohas, nii saartel kui mandri peal. Mida see nõmm siis endast kujutab? Kui nüüd möödunud saate kuulajad raadio taga on, siis nende jaoks on Hucemaria luited juba tuttavad ja elupaigad ja sellised kukemarjaga alad neid sisemaal neid siis kutsutaksegi Nõmmedeks seal, sest elupaiga tüübi vahe tegemisel on huvitaval kombel siin just see, et kus kohas ta paikneb, kas ta paikneb mere ääres või ta paikneb sisemaal. Kui me vaatame taimestikku, siis ta on suhteliselt sarnane, põhilised liigid on samad, tulevad ainult erisused siis selles et sisemaal ei ole rannikul kasvavaid taimi ja seetõttu taimekooslus natukene on teine, aga üldilme on täpselt sama. Rannikul olevad Kukemarialiivikutega. See nõmm paistab üsna sarnane vennike olevat Liivikuga. Jah, ta pinnas on ju kas siis päris liiv või siis liiv, muld. Ja nüüd ja noh, kui me maname silma, et tõesti väga ilusa nõmme põhja vähemalt siis me näeme, et teema reljeef on laineline. Nii nagu noh, võib meenutada ka luiteid, kuigi kuigi antud juhul ei ole tegemist luidetega vaid mõhnadega tegemist ja jääaja järgselt kujunenud pinnavormiga ja all reeglina ei ole puid ja põõsaid, vaid on ainult puhmad ja siis rohu ja samblarinne, nii et lage ala liivane ala sisemaal on sõnam ja tüüpilised taimed, taimedel on siis kanarbik ja kukemari noh, öeldaksegi Kadarbiku Nõmmed või kukemarja Nõmmed. Veel täpsustada siis, et milline on see puhmaliik, mis siis domineerib. Ja noh, kui me nüüd erinevatel aastaaegadel seal kõnnime, siis muidugi uhke on Harbik õitsemisaegne nõmm lilladest O ronides teisel lainel maastikud, peale selle muidugi seal selle kanarbiku vahel kevadel õitsevad siis palu-karukellad suure õiega karukellad sinakaslillade õitega. Kui kanarbik õitseb, son õhus mee lõhna tunda. Ja on ka suminat, et kuulda, sest kui ka midagi head on saada, siis siis tulevad kohale sinna ka need, kes seda tarbivad. Noh, sageli viiakse kanarbiku õitsemise ajaks lausa mesitarusid Nõmmedele lähemale, et siis mesilaste mitte jalavaid tiiva vaeva vähendada ja ikka ikka rohkem jõuaks nad siis edasi-tagasi, seal kanda, meid kanda. Aga selge on ka see, et seal siis käivad toitumas kimalased, väga erinevad liigid ja teised, kes siis vähegi nokaga sinna kanarbiku õie sisse nektari järgi saavad minna, olgu nad siis liblikad või siis muud putukad. Kanarbik tundub, et on tõesti selline Nõmmede valitseja ja lõhnab hästi, annab mett ja on ilus pealekauba veel aga veel viksist teada neid Nõmmede taimi. Jah, nagu ikka looduses on, et kõik ei ole ju see plats ühesugune ja millegipärast kas siis põlengute või, või muul põhjusel ei ole see kanarbik igale poole jõudnud, siis, siis on ka neid natuke vabamaid pindu kus siis ka rohttaimed näiteks kollad kasvavad. No jällegi püssi lageda peal kohe tuleb ette, et seal kasvab Varres kolda selliste jällegi puntratena ja praegu siin sügisesel ajal siis anda heledam heleroheline või kollakasroheline. Ja selle tumedama kanarbikulaikude pealt tuleb hästi-hästi esile, nii et kaugelt näha, et midagi hoopis teist kaaslapse. Ja noh, kui on veel natukene hõredama taimestikuga ala, noh seal seal siis võime leida näiteks kassikäppasid õige kassi ristikut, mõlemad toredad käsi, nimelised taimed, mis siis oma nimed, Need on saanud oma õite sarnasuse läbi kassikäppadega, noh, nad on sellised pehmekesed ja no tõesti sellised juba näha, et pehme ja kui katsuda, siis tõepoolest ongi pehme. Looduse lemmikud. Aga loomulikult, kui Nõmmede peal toimuvad mingisugused olulisemad muudatused, olgu siis näiteks suuremad ühingud, kus kogu taimestik ära põleb või siis ka suuremate masinatega või loomade liikumisega see rohukamar ära lõhutakse, siis tekivad lagedad liivaalad ehk siis sisemaliinikud. Ja neid võime me siis Eestimaal näha kas siis Hiiumaal Liivikuna, mis siis ongi kujunenud esialgse põlenguala ja hilisemad ankrodroomi tegevuse tagajärjel, nimelt tankidega sõideti lihtsalt see, see õrnake rohukamar ja ka puhmastik ära ja jäi suur lage liiva neli ja nüüd kuni siiamaani kuiv liivik, ega sinna sinnani vägagi kõrge, ei ole taimedel uuesti tagasi tulla, sest ühelt poolt suvesoojaga päikse käes liiv läheb kuumaks seal võib kuni nelja 50 kraadini isegi tuulevaiksete kohtades liiv soojeneda, aga see on ju paras praepann juba, nii et paljud seemned küpsetatakse lihtsalt ära. Omamoodi väikselt liigutab tuul seda liiva, nii et hakkavad kujunema küllaltki sellised soodsad tingimused, et jälle pioneer taimed suudaksid hakata Sadaliivikut vaikselt servaalalt kokku kasvatama. Võtab asi aega, aga küll ta sellega Hakkama saab, et ühel hetkel tekiks Liivikust jälle nõmm. Jah, või nõmmemets veelgi hilisemalt noh, samasuguseid või üsna sarnase käekäiguga ange värskaliivikut, kus siis omal ajal Eesti vabariigi ajal oli ratsaväe harjutuspolügoon ja seal siis ratsutades lihtsalt see õrnarke taimed Oslos sealt ära trambiti ja neid siis on seal veel jätkuvalt suuremat liivaväljad. Muidugi Värska kandis kahjuks küll maaga kontrolljoone taha jääb veelgi uhkem Liiviks Sis lute pealiinik, mida siis nõukogude ajal sai külastatud ma, vot see, see mastaap, mis seal on, see on, see on ikka märkimisväärne, aga kahjuks ta praegu ei ole siis meil niimoodi vabalt külastatud. Lisaks nendele tegelastele, kes lahtistel sisema liivaaladel jalgupidi maapinnas kinni on, leidub seal ka liiguvad seltskonda. Ikka leidub ja noh, üks hääleke või tunnusliik siis sellistel avatud liivaalade ja nõmmedel on siis nõmmelõoke, kes siis kevadel oma drillerit laseb või siis hästi silma hakkavad, on nõmme Liivikes siis mardikas ja siis liivast jooksikud, ilusad rohelised mardikad, kes siis seal kuuma liiva seal noh, üsna kiiresti liiguvad ja kui varbad või, või jalad neil varbaid ei ole, väga tuliseks saavad, siis siis nad lendavad natukene edasi ja jahutavad enda tallaaluseid. Aga muidu see kuum liiv sobib neile, kuum liiv sobib neile väga hästi, mida soojem, seda vilkamaks nad muutuvad. Ja muidugi siis selliste lahtiste liivaalade ja ja noh, ikka seal mõni mõni varjuline koht ka leidub, kas siis mõni puutükk või kanarbiku mätas siis sellistes kohtades armastab elada meil, eks, sisalikuliik, see on siis kivisisalik, kes siis on meil mitte just kõige tavalisem liik ja looduskaitse all on ta naguniga aga tavalisemast aru sisalikust erinevalt arusisalik muneb ja munast tuleb kohe välja poeg, nii et sisuliselt ta on elus poegi ja siis kivisisalik muneb ja need munad peavad hauduma liiva sees ja vot see soe liiv on väga hea haudumise koht. Et kui neid lahtiseid liivaalasid jääb väheks, siis läheb kivisisalik õlleelu hapuks. Nii et kui me tahame seda liiki hoida Eestimaal pikemalt, siis me peame vaatama, et me väga hooga ei laseks neid väikseid liivalaike kinni kasvada. Aga loomulikult selle lahtise liivaala peal on. Kui me natuke tähelepanelikult vaatame, siis me näeme, sageli on sellised lehtrikesed ja esmapilgul võib tunduda, et huvitav, ei tea, kes neid lohukesi on siis liiva siis teinud. Aga seda siis on teinud sipelgakiilivastsed, keda siis kutsutakse ka sipelgalõvid, eks või Kiilidel reeglina on vastsed vees, siis, siis sipelga Kiilil jah, on, on vastselt siis seal liivaalal ja ta ja on siis uuristanud liiva sisse väikse lohu nagu lehtrikeseid ja need need putukad, kes siis sinna lehtrisse kukuvad. On ju teada, et, et ei ole lihtne mööda liivaseina üles ronida, kogu aeg, liiv vajub ära, nii ka nende putukate jalgade all. Ja see putukas vägisi kukub sinna lehtri põhja ja sipelgalõvi vastne on siis selline ümmargune hall tombuke see või sihuke hall, ümara kerega, kahe suure tangide taolise suvisega ja siis ta võtabki, maksti selle putuka või sipelga, ükskõik reeglina just sipelgaid, palju sinna, siis kukub kinni ja, ja sööb lihtsalt ära. Ja see sipelgalõvi nimetus võiks tulla. Võib-olla ta tuleb sellest, et nafta tõesti sööb endast suuremaid või, või sama suuri teisi putukaid, noh, nii nagu lõvi murrab sama suuri või isegi endast suuremaid loomi siis aafrika savannides näiteks seda muidugi ei ole karta, et neid kui, kui ise sinna noh, me ei mahugi sellesse lehtrisse hästi, et nüüd ta meie varbanimade otsast ära. Mustaks. Kadastikud ei ole vist väga raske aimata, kust nad oma nime on saanud. Jah. Nime poolest muidugi ei ole kadastik mingisugust kahtlust, et seal peab kasvama kaabakaid aga kui me vaatame, siis, millised on need meie kadastiku, et siis siis me võime laias laastus jagada neid kaheks, ühed, mis on siis kujunenud Nõmmede kadastumise või kadakatega kinnikasvamise teel, siis reeglina siseneb maal ja, ja teised, siis, mis on paepealsetel siis kadastumise tagajärjel tekkinud. Aga kui me neid, neid kadastik ja vaatame siis kadastiku, tegelikult on poollooduslikud kooslused ja, ja nad ei ole sellised väga püsivad kooslused sest jah, kas siis loopealne või siis nõmm, kui tema kasutuskarjamaana või siis mõnel niiduna lõpetatakse, siis hakkab sinna kasvama kadakas ja teatud aja jooksul kadastik muutub nii tihedaks, et tõepoolest seal mitte midagi muud peale kadaka nagu ei kasvagi ja sinna sisseminek on ikka tõeline hiina nuhtlus. Sest noh, ega kadaka laania teadagi, teravad okkad ja, ja kui ta on ikka risti-rästi läbi kasvanud, siis siis sealt läbi pressida on suur tegu, lambaid oleks vaja ja isegi kui juba kadastik on nii tihe, siis ei lähe lammas ka enam sinna sisse paremini kui inimene ikka la natukene paremini. Metssiga näiteks pääseb ikka seal kadakate vahelt läbi jooksma ja tihti ongi võib-olla ainuke võimalust metsikult kadastunud alast läbi saada, kasutades loomade käiguna radasid. Teinekord tuleb siis käpuli maas roomata, sellepärast et et ma midagi muud pole teha, sest risti-rästi on lihtsalt need põõsad läbi kasvanud. Või mõni metssiga ära kodustada ja siis temaga rihma otsas. Ja ka see oleks ikkagi üsna üsna raske tegevus. Ta võib järsku ehmatada ja siis siis ma ei tea, kui, kuidas, kuidas te välja näete, kui ta teiselt poolt välja jookseb. Aga see selleks, aga nüüd, kui ka on selline hästi tihe kadastik, siis sellegipoolest seal kadakate varjus tekib juba võimalus mändidel kasvama hakata ja ja ajapikku mänd kasvab kadakatest üle ja hakkab varjutama nii palju, et see kadakas kaob jälle iseloomulikul teel ära. Aga muidugi need kõik protsessid võtavad hästi pikka aega niga aastaid ja aastasadu. Nii et me reeglina ei läbi seda oodata, siis kui me tahame jälle avatumat või ilusamat loopealset või nõmme näha, siis siis me lähme võtame kirve või või nüüd siis võsalõikajad ja, ja läheme siis seda seal kujundama. Noh, ehk siis ongi jälle poollooduslik kooslus. Üks käes nagu siis Eestimaal selliseid vägevaid kadastik leiab, noh, eks on loomulikult kohti, mida me teame, aga. No kui me loo kadastikest räägime, siis, siis tuleb meil vaadata meie saartele eelkõige siis Saaremaale ja Hiiumaale, aga, aga samamoodi Muhu ja Vormsi on kavastike täis kasvanud ja loomulikult siis leiame ikka Põhja-Eestist kadastike noh, vähem natukene on mõned kavastikud väiksemal pinnal on siis pardipiirkonnas ja, ja Kuresel just loo kadastikud. Aga nüüd, kui me nõmme kadastik otsime, siis me noh, mul praegu tuleb silme ette tilli kadastik, mis on siis loodi looduspargis Paistu valla maadel, mis siis ei ole mitte lubjapeal, vaid vaid liivade peal kasvanud kadastik. No ja kes seal kadastiku siis ringi liiguvad, ehk elavad? Kui me siin enne rääkisime, et kadastiku saavad rahulikult liikuda metssead ja mõned mõned teisedki loomad nahka meie kurikuulus šaakal kes siis on oma tänavuaastase pesakonna vist üles kasvatanud Lääne-Eesti Kadastik, kes siis taimedest tunnusliikidena. Me võime nimetada näiteks nõmm-liivateed või siis kurereha, mis neid sügisesel ajal on, on hästi verevate lehtedega loomulikud Lubjapealsed, Kadastik, keel on siis tunnusliigiks Lubicas, mis siis näitabki lubjarikast aluspinda ja Angerbist. Aga samamoodi on just kadastik jälle iseloomulik, näiteks hobumadar ja nurmenukk. Aga nüüd, kui me lindude poole vaatame, siis kadastik, kes armastab pesitseda selline lind nagu punaselg õgija, kes siis putukate kõrval teinekord ka hiiri ja, ja sisalikke konni püüab ja paremini maitseks, siis ta enne neid kuivatab orkide otsas. Ja siis, kui ta on piisavalt ära kuivanud, siis ta alles sööb neid. Nii et selline toreda käitumisega lind on siis kavastike üks tunnuslindudest, aga, aga samamoodi on ka kadastik hästi tugevalt seotud vööt-põõsalind ja kanepilind meil. Ja putukatest seal kadakate vahel lendab ringi üsna palju liblikaid ja nendega otseselt seotud on näiteks pisi sinitiib ja veri kireslased kesis sealsete õite peal. Üsna sagedased külalised on. Võib-olla üsna vägev vaatepilt, kui need kirjud liblikad seal kadakate kohal lendavad, aga tuleme korraks selle šaakali juurde tagasi. Et šaakal teadupärast tänavu avastati meil Eestimaal selline eksootiline loom ja mis see nüüd, et ta karastikus otsustas pesitseda, see võib olla juhus. Loomulikult kõik võib olla juhus, sest me me tegelikult ei tea selle Saakali käekäigust Eestimaal suurt veel midagi, ainult nii palju. Me oleme targemaks saanud, et saakial tänavu aastal hästi ka Kiviõli juures üks maha ja see annab alust arvata, et tegelikult neid võib-olla Eestimaal palju laiemalt kui, kui see üksikjuhtum. Aga see, et Ta on nüüd Lääne-Eestis just kadastiku endale sellise pikema peatuse paiga leidnud see on fakt, aga teise elu paikame veel isegi ei tea. Seda peab šaakali käest otse küsima. Jah, aga see on tõepoolest täiesti omaette teema. Meie rääkisime täna siis Nõmmedest ja kadastikest ja sisema Liivikutest kõik kenad paigad, mida võib-olla tasub ka nädalavahetusel uudistama minna, kui vähegi mahti, on. Looduse lemmikud. Nüüd siis heidame pilgu, mida on kuulajad meile saatnud. Jah, meie kirjakastist, kui nii võib öelda, on väga tore pilt Kuke marjadest ja saatnud on selle Estra Kink. Tema loodusfotod on alati väga ilusad ning kuna eelmises saates tuliivikutest ja Liiva luidetesse seal siis on siin ka üks üsna sümpaatne looke sellel teemal autoriks Kerstin, laasia asi, ise kraav, nii. On tegelikult päris lõbus, kuidas valgeranna liiva tähendus minu elus teisenenud on? Lapsena ei ehitatud seal naljaka kujuga losse vahel isa abiga, vahel mitte. Teismelisena polnud lossidega seda enam asja ja liiva peal viitsisime sõpradega vaid niipalju lesida, et lõputust veesligunemisest saadud hammaste plagin üle läheks. Noore naise tuli rannas olles meri harvem meelde, pidi ju elu eest pruuniks saama. Olin liiva külge nagu kinni kleebitud. Jumal tänatud, et see aeg möödas on. Praegu kuldses keskeas, satun tuttavale ranna lapikesele õhtut päikeseloojangut vaatama. Ja nüüd ei käima seal enam ammugi üksnes suviti ka sügis ja talv on mere ääres ilusad. See on aeg ja koht, kus ununeb kõik halb ja maailm saab kirkamast kirkam. Niisugune tore jutt siis ja suur tänu, Kerstin Laas teile selle eest. Ja eks üleskutseks kuulajatele oleks siis saata pilte ja ja lugusid kadakate, Liivikute või Nõmmedega seoses. Ja meie aadress on lemmikud, et RÜE või 10 124 Tallinn vikerraadio looduse lemmikud, millest tuleb juttu järgmises saates. Järgmistes saadetes me võtame vaatluse alla niidud ja, ja võib-olla siis esimesena võtaksin. Reaalseid, nii, et terve järgmise nädala saade on pühendatud loopealsetele. Tänase saate tegid Uudo Timm ja Haldi Normet-Saarna kuulmiseni järgmisel reedel. Looduse lemmikud.
