Tegelikult võib öelda, et see on Eesti Eesti kõige-kõige  osavõturohkem vibuvõistlus sellel aastal. Võistlejaid on meil seitsmest eri riigist. Kõige kaugem riik, kus võistleja on tulnud Lõuna-Aafrika vabariik. Ja on ka kohalikke inimesi, nii et iga kandi pealt. Mulle teadaolevalt peaks meil olema siin praegu  võistlustules 10 maailmameistrit ja ja ütleme  siis nii, et lugematu hulk Euroopa meistreid Eestlased on kõik tublid ju Euroopa meistrid,  maailmameistrid, et siin on meil taset küll  ja küll, et siin minu enda vibuklassis lasevad kaks maailmameistrit,  kes noh, tase olema, eks siis niisama ei saa võita,  eks meil omavaheline konkurents on suur ja võistlused  toimuvad põhimõtteliselt peaaegu üle nädala,  peaaegu iga nädal või üle nädala, et siin on treenimisvõimalust,  kes vähegi soovib, suudab ka nädala või nädala sees trenni teha. Ja veel kogu aeg võistelda siis siis sealt need tulemused tulevadki. Kullamaa on valitud sellepärast, et kunagi siin mõned aastad tagasi,  ma käisin ise ka maailmameistrivõistlustel selles samas  võistlusformaadis Ungaris ja sain seal 10. koha. Asi hakkas meeldima ja mõtlesime, et teeks,  teeks samasuguse võistluse. Ja siis. Tegime esimest korda proovi paar aastat tagasi,  nii et sellel aastal on nüüd kolmas kord. Ja enda üllatuseks oli see, et väga paljudele vibulesketele  hakkas see just selline võistlus, formaat väga meeldima,  inimesed lasevad siis erinevat sorti vibusid,  et see on selline maitse küsimus, et on plokkvibude klass,  on rekurvvibude klass ja on ka siis pikkvibude klass  ja on ka siis isetehtud vibude klass, mida  siis kutsutakse ajalooline vibu või historikal. Et nad on väga erinevad, väga erinevad inimesed,  aga kõiki seob üks ja sama asi, et armastus  selle spordiala vastu. Tulemast 60 klubisse. Paremaks meil on kahepäevane võistlus, esimesel päeval  lasevad kõik läbi kaks erinevat rada. Mõlema raja punktid liidetakse kokku ja toimub  siis nii-öelda elimineerimisring. Ehk siis teiseks päevaks. Jäävad alles kaheksa parimat laskjad igast vibuklassist  ja täna on meil teine päev, nii et täna siis need kaheksa  parimat laskjad käisid, selgitasid välja enda seast neli  parimat asjad. Ja nüüd need neli parimat laskjat igast vibuklassist  hakkavad laskma siis poolfinaale ja finaale,  kus maksimum kaugus, millelt lastakse pikkvibudel  ja sellistel lihtsamatel vibudel on kuni 30 meetrit  ja siis plokkvibudele, mis on täpsemad ja kiiremad,  nendel on kuni 45 meetrit. Et tegelikult vibulaskmise mõttes need, need on lühikesed distantsid. Aga see ei tee seda võistlust sellegipoolest kergemaks,  sellepärast et et nende loomakujudel on erinevad punktialad  ja et nüüd tabada täpselt seda kõige suuremat,  kõige täpsemat punktiala siis selle jaoks läheb,  läheb ka selle lähedalt laskmise vaja ikkagi väga suurt oskust. Selles osas on inimese nagu kõige kõige suurem vaenlane on  tema enda mõistus sellel hetkel, kui ta laskma hakkab,  siis tuleb tegelik inimese tegelik olemus välja,  et kellel hakkab käsi värisema kes ei saa arugi,  mis täpselt toimub. Et tegelikult on finaalide ajaks ongi kõige-kõige parem  soovitus on see, et tuleb pea külmana hoida. Et see ei ole koht enam, kus mõtlema hakata,  tuleb lihtsalt lasta seda, mida on trennides õpitud. Publiku eas laskmine ja närvikava peab ikka korras olema,  jah, et eks siin ikka hakkab värisema, aga kui sellest  suudad üle olla, siis oledki võidumees. Meil Eestimaal on niisuguseid keerukaid kohti ikkagi raske  leida ja raske teha, aga siiski üles-alla laskmised on,  on sirgelt mööda sirget maad laskmist ikkagi keerukamad ja,  ja siin meil kulla omal ikka mõned künkad on,  kus saab üles alla natukene lasta, et eks need ole kõkõige keerulisemad,  et muud pole siin keerukat midagi, tuleb libu vinnastada,  nool välja lasta ja tabada, et ei ole siin keerulist midagi. Igasugune liikumine on hea ala ja vibu, vibusport on ometi  üks hea ala, et saab väljas olla, meie saame metsas käia. Keskendumine, noole laskmine, märgi tabamine,  noh, see on ikkagi ikkagi feeling ja see on enesele hea  ja see on, see on tervisele hea. Maastik ei ole väga raske, meil jõuab kõndida,  et mõne kilo mõned kilomeetrid päevas värskes õhus jõuavad,  nii et mitte öelda süle, laps siis alates seitsmest aastast  kindlasti jõuavad ära käia ja ja, ja. Kogu pereüritus, kogu peresündmused siin selles selles on  ka võib-olla nende heade tulemuste. Väike tagamaa.
