Tiri väike sõber ongi jälle aeg kuulata muinasjuttu. Ja täna loeb näitleja Salme Reek sulle bulgaaria kirjaniku Kirill sõõrovi raamatust ühe öö muinasjutud. Lubatud hakatuseks ma tutvustan neid mõne sõnaga. Meie muinasjutt räägib ebatavalistest, neil polnud ristinimesid ja et üks neist oli suur ja teine väike, siis nii neid kutsutigi. Suurel ja väikesel karul olid üldsink jätkasukaid. Aga selja peal oli keegi siputanud neile kuldsiita. Tähed siresid nende eredalt, et pimestasid igaüht, kes sinna pulli juhtus väetama. Teistel karudel oli muidugi kade meel, kuid ei leidunud kedagi, kes oleks tähtiga nende selga siputenud. Nii ei jäänudki neil muud üle kui olukorraga leppida. Väike käru pidas ameti parimat, kõrv kikkis ja vasakut lontis. See andis talle iseäranis naljaka väljanägemisega. Suur ja väike käru, elasid lõbusalt ja üksmeelselt. Need olid isegi loonud niisuguse laulukesi. Lõu näed vaeva näinud ja me koos lõbus jäine seltsis Nebalukaid, vaarikaid ja murakaid Maasik Marju puune teid, Tupu Marju hiideid e k need sääsukajada, sõprust võime Ääsute. Noh, mõnikord juhtusid need siiski ka mõne looma ära sööma. Kord ründas Suur Karu üht pisikest jänest ja rebis toolil vasaku kõrva küljest tüki ära. Metsaelanikud hakkasid hiljem toda jänest kõrveks kutsuma, kaeru aga sunnite jänesel ta andeks paluma ja tema haavu terveks ravima. Ega need kärud sellepärast veel mingid kiskjad olnud. Meil oli hea süda ja kui vähegi võimalik oli, aitasid teisi metsloomi alati. Karukoopa lähedal elas mesilaspeekonit mesimumm. Kevadise hääbudest lendasid mesilased tarust välja ja laulsid laulu. Kui mesilased olid laulmise lõpetanud, patsutasid karud kätt Bigoku mesilas emega sumisest. Vaba on suur ja väike karu. Neil oleks teile üks palve. Rääkige, rääkige katkistest, suur käru. Me mitte ainult eitavaid, viime ta päris ise kohale. Me oleme hirmust tugevad. Suurustes suur käru. Ja hirmus tugevad, kinnitas ka väike kärukärud, tädisidki taru, nende kannul. Aga lend les sumiseb sülem, töökaid, mesilasi. Kui nad olid jõudnud keset lilli, lausus mesilasema. Küllap see jube taipasid, et see polnud ka haruteeni aga varsti taipad sedagi, et ta ikkagi selleks saab. Võisid kõik kuni viimase tilgani ära süüa ja hüüdsid. Kui ma kuus meesi nüüdsest peale kõndisid, kärud iga päev mesilastaru juurest mööda ja laulsid oma laulukest. Seejärel kummardasid kombekalt ja küsisid kavalalt hommikust äärmised, meesi, muumid. Äike ei lähe, kostsid mesilased. Kui nad tagasi tulid, kuulsid nad taas sama laulu ja sama küsimust polnud põrmugi raske ära arvata, mis oli karudi säherduse hooli pidamise põhjuseks. Ja mesilased muidugi koostitasid. Neid kausitäie meega. Kärud vohmerlesid mee kähku ära süüa. Tegid tänutäheks sügavaid kummardusi, noolisid kaua koonusid ja kiitsid mesilasi nende oskuse eest nii maitsvat mett valmistada. Kord ajas väike käru oma lontis kõrvatiiki. Härmsati Meegimumid. GM mõisteti tea, magu sai mett, mett määbiel, palun õpetage meid. Vee on täis, nii võimatu, vaidles pea meemeister. Aga meil on kange tahtmine õppida, käis suur karu peale. Ärme mett, ei, aga keegi peale meie Me lillad. Tee seda vaim. Teda. Sellete mesilasema. Mismoodi me saaksime teile meetegemise juures abiks olla, tähtis suurkärud, jääda. Tõrke mesilane nimega terav veel kõigil äsja küll siin maailmas on olemas piir, külalist, lahkusel ja mesilaste meel nende samuti. Ühel päeval mesilasemad jääteski. Kuulge, ärme kärud, mina jäi, jääb kõik villad nõel läbi. Tähendab, nõus, istume teid oma sõpradeks pidama. Aga. Suurele perele magusa mee puudumine kurvastas karusid kohutavalt. Näed, tõmbasid oma tömp, sabad Sorgu ja kõmm pisik kurvalt kodu poole. Nühidelist Tälpasid, karud tulid suve mesilastaru ümber luusides mööda saatnud ega olnud endale mingeid talvevarusid soetanud kus need talvel 500 väed Ja hüüdis väike käru ning isegi lontis kõrv tõusis suure rahulolu märgiks kiiti. Räägi ruttu. Tännustes suur käru kannatamatult. Kuulutes Väike-Karu juureäärne pätse suur käru oma raske käppadele õlale. Olen alati öelnud, et oled niukses lemmat, nutikas väike karu, jooksenüüdja, paju, et ok, sääres valu viib, kirjutaks sulle ühe taime, jäägu unerohtu. Väike kärusse Eestis minema, nagu rakett. Thersiil valu viib, kirjutas talle rohu välja ja ta jooksis, metsaapteek. Apteeker, orav, roni pilli, imestas unerohu suure koguse üle, kuigi väike käru tegi talle selgeks, milles asi seisneb. Peagi jõudis väike käru vajaliku arstimiga koju tagasi. Tabletid alla neelanud, haigutasid tarud laiali ja uinusid sedamaid, jõudmata teineteisele isegi ja tööd soovida. Suur. Laseme kärudil nüüd natuke magada, et ma saaksin sulle öelda, et sellest ajast peale, kuni tänase päevani veedavad kõik kärud talve magades. Ja arvatavasti talitavad nõnda ka edaspidi see nii kaua, kuni laiskus lubab neil endale sügisel talvevarusid korjama hakata. See oli imeline, lumivalge, karge, malbe, keste maha magas, seal oli, mida kahetseda. Kuid nüüdsama soojalt maalt saabunud lindudel polnud aimugi, et talv oli nii kaunis olnud ning linnukombe kohaselt näed lihtsalt vilistasite välja. Häbistatud valust ja päikesest pehmeks muutunud südamega tall valas suuri sulalumi pisaraid kiirustades jäätiste sajandikuga väesti ning taganes pikkamyysija noruspäi järsku mäenõlva mööda ülespoole ronis kõige kõrgemasse tippu ja lendas sealt ära põhjapoolusele. Kevad saabus pidulikule seljas lumikellukesed ja krookuste käitud kleit. Inimesed ette siit 11 õnnitlema ja sõpradele kõike kõige paremat soovima. Siinkohal jääb meie Jutena pooleli, aga homme õhtul kuuled, mis tähekarudest edasi sai. Nüüd aga pane pea padjale silmad kinni, jää kenasti magama ja tund.
