Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus. Vastuseta, aga proovime ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga otsib vastuseid. Millistele küsimustele kohe kuulete. Saatejuhid Arko Oleski ja Helen Sürje alustavad. Tere, kallid kuulajad, taas on alanud saade puust ja punaseks, stuudios on Heleni Arko ja nagu ikka, vastame teie küsimustele, käsitleme pikemat saate teemat, mis me veel teener. Ka ja vaatame ka värskeid uudiseid, mis on meile silma jäänud, aga alustamegi kohe uudistega, mis sinule silma jäänud. Kui me eelmises saates rääkisime elementaarosakestest, siis loomulikult pärast sõda jäi mulle kohe silma, et on avastatud, õigemini suudetud tekitada uus aine olek. Kui me mainisime eelmises saates, et on olemas valguse osakesed footonid, mis on massita, mis omavahel ei reageeri, siis nüüd tuleb välja, et Harvardi ülikooli teadlased siiski suutsid panna footonid omavahel reageerima või ühesõnaga moodustama just nagu molekule. Seda annab võrrelda selle kuulsa valgusmõõgaga Starborsist, eks ole tähesõdadest ja et kuna kui tavapäraselt valgusosakesed omavahel ei reageerinud, see tähendab, et ei ole võimalik tekitada sellist valgusmõõka, kus tõesti nad omavahel toodilt võrku jääksid, jahtlikkiksid aga nüüd, selles uues valgusolekus on selline footonite omavaheline seos täiesti võimalik ja nad käituvad nagu oleks neil mass. Huvitav, mis peale hakata sellise kooslusega, kas täiesti mõõgad, just seda pakuvad ka teadlased ise välja, et ilmselt saab hakata tegema, mõõkasid aga veidi tõsisemalt öeldes siis nad arvavad, et sellest võiks olla abi kvantinfo edastamiseks, ainult arvutites saaks teostada tõhusamalt. Ja aga samas eriti lihtne sele tekitamine ei ole, see nõuab temperatuure, mis on absoluutse nullilähedased. Vaakumisse pumbati terve hunnik rubiidium, Ta on meie siis footonid, lasti sinna ükshaaval sisse ja seal sees, siis nad hakkasid omavahel suhtlema need osakesed. Nii et uus põnev asi, eks, eks ole näha, mis siis kõigepealt valmis saab, kas kvantarvuti või malevas. Minul on selline võib-olla natukene lihtsam uudis, aga väga praktiline, võib-olla isegi käegakatsutavamaks praktiline, et tavapärane on ju see täiesti valel hetkel. Ebasobival ajal läheb katki kas mõni kõrvaklapi, juhe või laadija juhe, ta lihtsalt väsib ära. Praguneb ja ei toimi enam nii hästi. Ja asjad on leitud. Lahendus. Nimelt on Hispaania teadlased valmistanud esimese iseparanevad polümeeri. Tal on väga huvitav nimi. Nimeks on siis terminaator, polümeer ja viitab kuju muutvale sulametallist tee 100 robotile Ameerika hittfilmist, terminaator kaks. Paranemine toimub spontaanselt täiesti välise sekkumiseta, juuresolevalt videolt oli näha, kuidas jupike lõigati pooleks, pandi lihtsalt niimoodi otsad kokku, jäeti seisma kaheks tunniks. Ja kahe tunni pärast oli see kõike jälle üheks saanud, ehk siis ei olnud võimalik enam teda lahti tõmmata. Et kujutad ette, sul läheb juhe katki, lähed poodi tuled tagasi ja ta on ise paranenud ja seda materjali saakski kasutada Varblas levinud näiteks elektroonikaaparaatide, autode, majade, plastosade elu ja, ning turvalisuse parendamiseks. Just ma kujutan ette tolmaks eluliselt tähtsamaid süsteeme kui kõrvaklapi, juhtmeid vabandamine Veldilt liitujat näidet, aga tõepoolest see on nii. Autodes lennukites tõepoolest aitaks vältida kõiksugu ette tulevaid tõrkeid niimoodi, et selles suhtes kõlab see tõesti kui väga teretulnud nähtus, aga kas on ka aimdust, millal me siis seda poest osta võime? Meil ei ole aimdust, millal seda poest võib osta, küll aga tahaksin lugeda ette sellise tähtsa lause, mis selle reaktsiooni põhjustab. Nii ole lahke, nimelt põhjustab selle paranemise toatemperatuuril ise vahetuvad aromaatsed, Liisulfiidide metatees reaktsioon, väga põnev. Ma loodan, et see korvab selle, et ma ei oska öelda, millal poodidesse tuleb, aga see lause oli vähemalt piisavalt uhke ja ilus, et ma arvan, et kuskil õige pea loodetavast peaksime tegema eraldi saate metatees reaktsioonidest, mis viiksid meid sellele vastusele lähemale. Aga tegelikult on siin mainitud ka seda, et tööstuses on laialdaselt kasutusel sarnaste keemiliste mehhaaniliste omadustega polüuute Raane ja seega on meie ise paranema plastiku tööstusesse integreerimine, odav ja kiire. Nii et see ei peaks. Ta on väga kaua aega. Ja kui te juhuslikult kohtate Motkeemikut, siis võite tema käest lähemalt küsida selle kohta, muide täna on ju meil täna, kui me räägime reedest, kes kuulavad meie otsesaadet. Täna on meil teadlaste öö tõepoolest ehk siis suur võimalus kui linna peal ringi käia, kohata tõelisi teadlasi, keemikuid, füüsikuid, biolooge, millise linna peal sa pead nüüd otsustama neid linnu tegelikult Eestis on palju, kus neid kohata võib, Tallinn, Tartu, loomulikult esmajoones, aga ka teisi, nii et kes vähegi tunneb asja vastu huvi, vaadaku ruttu veel lehelt üle teadlastöökava, kus kõik sündmused täna toimuvad. Ning loomulikult soovitame lülituda ka õhtul pärast Aktuaalset Kaamerat ETV kanalile, kust tuleb teadlaste suurejooneline otsesaade. Jah, aga nüüd kuulame natukene muusikat ja siis läheme juba tänase pikema teema juurde, milleks on. Sukeldume täna vee alla ja vaatame, milliseid aardeid sealt leida võib. Tänase saate pikem teema viib meid põnevasse maailma vee alla ja võib-olla isegi aaretejahile. Nimelt tänases saates räägime Alve arheoloogiast, mida kõike on leida vee alt siitsamast meie Eestist ja ümbruskonnast ja oleme külla kutsunud omale muinsuskaitseameti veealuse pärandi vaneminspektorist. Maili Royo, tere. Tere. Tere. Kuidas näeb välja üks allveearheoloogi tavaline tööaasta, kas ongi niimoodi, et suvi läbi? Paadis sukeldumas otsimas kõiksugu põnevaid asju ja neid välja tooma? Noh, ütleme, et esimene osa ja allveearheoloogi selline tööaasta jaguneb tõesti vastavalt siis aastaajale, et kui on kevad, suvi, varasügis, siis toimuvad välitööd ja need siis võivad toimuda Jakas paadist kalda ääres või vee sees. Ning ülejäänud osa aastast on võimalik ka välitöid muidugi teha, et käiakse ka vee all jää all sukeldumas. Aga peamine siis töö talvel on ikkagi tubane. Et võetakse kokku tehtud välitööd ja vaadatakse, mida siis järgmine aasta teha. Kuidas välitööd välja näevad, et hommikul arheoloog mõtleb, et oh, läheks nüüd vaataks, mis siis täna kusagilt leiab, aerutab välja ja ühes suvalises kohas lihtsalt sukeldub ja uurib natukene seda vee põhja. Kuidas täpselt, arheoloog hakkab vee alt midagi otsima. See oleneb nüüd sellest, mis on arheoloog endale eesmärgiks seadnud, et mida ta otsib, kus ta otsib peamiselt siis tehakse endale plaan näiteks mind huvitavad asulakohad, mis on vee alla jäänud. Mind võivad kummitada laevavrakid kas vanemad või uuemad, kas need on seotud mingisuguse sõjasündmusega ning vastavalt sellele siis ka minnakse otsima. Et oleneb, kui sügavalt otsitakse, milline eelinformatsioon selle objekti või koha kohta olemas. Ja selle põhjal tehakse ka siis välitööde plaan, ütleme nii. Kui teha uuringuid meres, otsida vrakke, siis kõige paremad vahendid on muidugi sonarid, mis töötavad ka ajaloo põhimõttel ning annavad väga hea pildi merepõhjast, et tegelikult sule joonistuvad siis arvutiekraanile served, kujutise Trakkidest. Tige, sa ei pea vee alla minema, muidugi sa oled seal laevas. Istud arvuti taga ja vaatad ekraani. No Eesti territoriaalveed peaksid olema vist päris sellised huvitavad paigad, kus, kus neid vrakke otsida, et väidetavalt kas on tõsi, et arvatakse, et on kuskil isegi 5000 prakkisin meie vetes nende kõikide sõdade tagajärjel. Kuidas sellega? Väga raske on kokku lugeda, palju meil rakke on, igal maal on selline omaettekujutus, palju neil on, et kas kümmet 1000 või on 5000 või 20000 ja mõnedel lisanduvad sinna veel vee alla jäänud asulakohad nagu Taanis ja Saksamaal, kus on tõesti hulgaliselt vee alla jäänud kiviaegseid asulakohti. Aga Eestis me oleme püüdnud teha selgeks, ütleme, sajandi lõik, et palju ühe sajandi jooksul näiteks on purjelaevu hukkunud ning seda me püüdsime siis ühe projekti käigus, kus me siis võtsime arvesse nii arhiiviallikad, et et see siis sisaldab just seda osa, mis on, ütleme rannikumeri. Et need laevahukud jõudsid siis ka arhiivimaterjalide hulka nüüd. Ning peamiselt siis ongi Üheksateistkümnes sajand, mis me saime kaetud, võime ütelda 19. sajandi kohta sellise hinnangu palju sel ajal rannikuvetes hukkus ja see arv umbes oligi seal siis 900, et need ei olegi purjelaevad, et 19. sajand, et seal on juba aurulaevadesse taga. Aga selline hinnang selle ühe sajandi kohta meil nüüd enam-vähem on olemas. Aga loomulikult see vesi, mis vajab uurimistamise Läänemeres isenesest erinevate maade vahel, on, et see ütleme ei koosne ainult rannikuveest. Ja need hukud, mis olid kaugemal, need ei ole jõudnud arhiivimaterjalide hulka. Kui palju sellest 900-st on tegelikult ka üles leitud, läbi uuritud? Kui palju me teame tegelikult noh, ilmselt arhiivis on kirjas, etta hukkus, aga kus ja kui palju sellest praegu alles on, kui palju? Ja muidugi ei jõuta nii palju uurida väljas, ütleme, merel. Kui arhiivis aga on teatud, siis ütleme, piirkonnad, kus on rohkem teada või uuritud ja esialgne hinnang antud, et see on sellest sellest sajandist. Et tegelikult seda arhiivimaterjalide põhjal üldse otsima minna, et, et see on võimalik, et sul joonistuvad mingisugused piirkonnad välja või on teada, et on teatud madalad, mis meil on siin väga populaarsed laevahukukohad. Et nende piirkonnas siis otsida. Ning Meil on umbes siis seal Hiiumaatala kohta teada, et 40 näiteks laevahuku on seal toimunud, aga me teame 19.-st sajandist kahte laevavraki. Meil ei ole see ala niimoodi süstemaatiliselt läbi otsitud, et seal võib ka arvestada, et paljud vrakid või laevad ütleme peale seda hukku. Nad võisid pääseda madalalt lahti ja nad võisid lähedasse vetesse triivida ja seal uppuda, mis tähendab seda, et nad on nagu siis paremini säilinud. Aga need vrakid, mis jäidki madalale, need tõenäoliselt on niivõrd ära lõhutud, et sealt ei olegi midagi väga leida. Et üksikud esemed võib olla ja laevadetailid. Aga te rääkisite, et sonar kõigepealt nii-öelda kammib v pöhja läbi, kui sonar midagi leiab, mis edasi tehakse, kuidas sellise füüsilise katsumiseni jõutakse, kas keegi hüppab kohe sulpsti vette või saadetakse robot või kuidas see käib? Praegu ongi selline väga huvitav aeg, et väga erinevad asutused teostavad erinevaid uuringuid. Veeteede amet, näiteks merepõhja mõõdistustöid, merevägi seal otsib, lõhkekehasid ja nendesamade seadmetega, tegelikult on võimalik tuvastada vrakke, mis tähendab seda, et meil on nagu viimaste aastate jooksul hulgaliselt uusi rakke leitud, mida ei ole jõutud lähemalt uurida, samas ning ütleme, et järgmine samm ongi see, et, et vähemalt kindlaks teha, kas tegemas seal purjelaevaga või sõjalaevaga, et selline info peaks tegelikult tulema ka sonari pildilt välja. Et tuleb siis teha lihtsalt palju erinevaid vaateid, võiks nii-öelda sellest vrakist või kus selle sonariga. Ning oleneb siis sellest, kui sügaval see vrakk on, kas siis esimese mõttena tuleb kohe, et läheme nüüd ja sukelduma ja vaatame ja filmime või siis saata allveerobot, millega saab filmida. Et mida sügavamal on, seda mõistlikum on tegelikult ju allveerobotiga filmida, kuna siis on aega nii palju, kui ilm sulle annab ja sa saad sellise täieliku ülevaate, et mõnikord, kui inimene sukeldub ja tal on põhjaaega näiteks 10 minutit selle vrakiga tutvumiseks, siis see ei ole ikkagi ammendav. Aga kui nüüd rääkida just sellest väljendist, et millal see siis katsumine toimub? Tegelikult ütleme, mida vähem inimene sekkub, mida vähem ta katsub, seda parem, et tegelikult sa saad ühe laevavraki kohta selle informatsiooni ilma katsumata kätte. Esialgu loomulikult kui sa tahad rohkem uurida. Ja sul on sellised teaduslikud küsimused Ta seal puiduproove või, või siis lastist mingeid proove või tuua esemeid üles, kui selgub, et ei ole ikkagi võimalik nende piltide järgi ära dateerida, näiteks kui selgub, et sul ei ole võimalik kindlaks teha laevavraki panus. Kuigi sul on olemas seal mingisugused esemed, keraamilised, potid ja nii edasi, aga nad ikkagi on seal kuidagi setete all. Ja sa päris hästi ei näe, et milline ta täpselt on, et siis on ka põhjendatud ülestoomine. Et kakki dateerida. Te rääkisite siin enne, et võib-olla olukord, kus inimene sukeldub, tal on ainult 10 minutit aega. Mind huvitab just see, kui sügavale inimene üldse saab sukelduda, kas on ka olukordi? Ei saagi nii sügavale minna kui vaja oleks, et saabki ennist robotiga läheneda. Millised need mastaabid on, kui sügaval meie Läänemeri ja kui sügavale üldse tuuker sukelduda saab? Ütleme, siin Läänemeres tegelikult sellist küsimust vast otseselt ei teki, aga see on ikkagi inimene, noh, seal on tegemist ohutusküsimustega ja meil juhtub iga aasta vähemalt üks on öeldud, et see sügavus ei pea olema suur ning ka sukeldumisvarustus ja võimalused, need arenevad kogu aeg. Ning praegu ongi väga palju praktiseeritakse suletud süsteemiga sukeldumist, kus sul tegelikult see põhjaaeg pikeneb päris palju, et seal mängib lihtsalt võib-olla ka rolli see, et meil on päris külm vesi, me peaksime arvestama sellega, et kaua inimene jaksab seal üldse mitu tundi ta jaksab seda sukeldus, sooritada. Et üks asi on see, et sa oled seal põhjas ja kuidas sa siis üles tuled ja palju sul selleks aega kulub. Ning ma arvan, et see ongi kõige rohkem tulebki lähtuda sellest, kui ohutuse. Et Läänemeres meil ei ole väga suuri sügavusi siin noh, ütleme, et, et kui meil on 100 meetri sügavusel rakk, siis me peame teda väga sügavaks juba siin Läänemeres Läänemeretingimused on muidugi raskemad kui paljudes soojades vetes, sest et nähtavus on halb nähtavus. Teiseks on just see, et meil on ka külm vesi ning ütleme, et kui sa juba paned endale kogu varustuse selga, mis on üsnagi raske tegevus ja lähed sinna vette sukeldud ja seal mingi hetk avastas, et sa pead lihtsalt üles tulema, kuna all on null nähtavus. Et selles suhtes see tehnika on ka selles suhtes päris hea, et sa saadki teha kasvõi kontroll, sellise sukeldus tehnikaga, vaadata nähtavust, näiteks kui sa ei saa selle allveerobotiga midagi muud teha või sul ei ole mingit muud mõtet temaga teha siis sa saad vähemalt seda asja kontrollida, et kas seal on nähtavalt või ei ole. Et kas on mõtet inimesi alla saata või mitte. Sest iga sukeldud on ikkagi oht, risk teise sukeldute, mina ise sukeldun, aga ma ei sukeldu sügavale. Helge, aga. Allveearheoloogid ei sukeldu, mõni kasutabki oma tehnika abi. Et see ei ole kohustuslik selle ameti puhul, et ise kätte hüppab. See oleneb nüüd jälle sellest, mis on arheoloogi uurimisobjekt. Ma arvan, et kui sa uuris seal laevavrakke, mis jäävad, noh, ma isegi ei oska nüüd öelda, kui sügavale või või noh, Läänemeres. Kui me räägime kilomeetritest, siis me ei räägi lääni Läänemerest. Et kui on ikka mitme kilomeetri sügavusel see laevavrakk, mida sa parasjagu tahad uurida siis tegelikult ikkagi kasutatakse ennekõike tehnika abi. Võtame, et meil on tegemist arheoloogiaga. Me tahame mingit objekti välja kaevata. Siis ma ei kujuta küll ette seda situatsiooni, et sa oled seal kaldal ja juhendad kaldalt, ainult et arheoloog peab ikkagi seda objekti ise nägema, kes juhatab kaevamisi väljakaevamisi. Et see oleks sama, kui me kujutame ette võib-olla kaebamisi maa peal. Ja arheoloog on kodus diivanil, juhatab siis neid, et see vast ei ole päris selline pilt, mida tahaks näha. Räägime saates puust ja punaseks allveearheoloogia, sest meil on külas maili Royo muinsuskaid muinsuskaitseametist ja jätkame seda juttu mõne hetke pärast pärast muusikapala. Punaseks. Jätkame juttu all väärheoloogiast, maili roiaga ja kui me suure osa eelmisest saatelõigust ühendasime laeva frakkidele, siis kui olulised, ütleme, laevavrakid üldse allveearheoloogide tööst siin Eestis on või, või on ka märksa põnevamaid kohti teie jaoks? Siin jutust käis juba läbi kiviaegsed asulakohad, kust neid vee alt leida võib. Kiviaegseid asulakohti leitud Taani ja Saksa meeltest peamiselt ja seal on neid väga-väga palju välja tulnud. Ning Eestis me ei ole küll leidnud merest. Sest meil ju tegelikult maapind tõuseb. Eks ole, sest et Eestis maapind tõuseb ja selliseid jälgi on just leitud sidemetest rohkemgi. Et meil on paljud kiviaegseid asulakohti, mis on näiteks jõgede jõgede ääres, järvede ääres, osaliselt on siis kas erosiooni tulemusel sattunud ka sinna jõepõhja ning järve põhja ning kõige huvitavam selline sisevetest pärinev asulakoht on meil tegelikult koorküla Valgjärvest, mis asub Läti piiri lähedal Tõrvast umbes seal 10 kilomeetri kaugusel. Ning selle asulakoha teeb huvitavaks just see, et ta on tänaseks vee all. Seal on näha erinevaid palke, tihti rästi ning teda on uuritud seal juba 56. aastal Jüri Seliranna poolt. Et seda on ka nimetatud, siis Eesti arheoloogiaallveearheoloogia esimesteks on ju uuringuteks ning tänaseks on seal tehtud kindlaks kolm asustusjärku et seal nähtavasti olnud asustus kiviajal seal kuskil 3000 aastat enne Kristust ning viimane on siis seitsmes, kaheksas, üheksas sajand peale Kristust. Ning siis umbes neljandal sajandil enne Kristust oli ka veel üks etapp. Ning selliseid asulakohti on meil teada Lätist, mis on just selle esimese aastatuhande teisest poolest umbes kümnendik järvedest. Et Lätis on küll rohkem, aga meie oma seest huvitavam. Et huvitavaks teeb asjaolu, et et seda järve on tõesti erinevatel aegadel kasutatud ning selliseid asulakohti on leitud ka Loode-Venemaalt, meil siin Need on ka kiviaegseid Leedust ja selline vaiadele ehitamise traditsioon on olnud väga levinud erinevatel aegadel. Et need kohad tegelikult olidki juba vette ehitatud, mitte et järv oleks nagu hiljem nende asuala vallutanud. Need asulad on ehitatud järve peale et kas nad asuvad keset järve või nad võivad olla ka kalda ääres, aga nad on ikkagi vee peal. Selliseid asulaid võib tänapäeval tegelikult ka näha. Et kui Aasias ringi reisida või Aafrikas, et et päris palju. Kui üks asula leitakse, mis seal visuaalselt näha on, kas seal on selliseid kiviplokid või kuidas üldse aru saada, et tegu on asulaga? Ütleme selle asula juures oli just see, et selle asula juures oli kõige huvitavam lugu muidugi tema avastamislugu. Et kõigepealt muidugi, kuna ta on nii madalal, seal nähti palke ja vaiasid ja neid toodi välja ka sealt. Ning oli näha, et need on töödeldud, et need ei ole looduslikud. Ning selline esimene jutt oli see, et tegemist on vee alla jäänud mõisaga sinna juurde tekkis selline väga ilus rahva rahvaluulelugu nii-öelda kuidas see mõis ja mis karistuse tagajärjel parasjagu sinna ei arvan sattunud. Ning sellist mõisa siis käidi uurimas. Ning lõpuks siis, kui olid arheoloogilised väljakaevamised või ütleme, arheoloogilised uuringud, siis tehti kindlaks, et see ei ole tegelikult üldse selline mõis, vaid on hoopis tunduvalt vanem ja tunduvalt väärtuslikum. Ning kui me kujutame nüüd endale ette seda way asulat, siis seal tegelikult ongi näha maiad, kas nad on vaiad, kas seal on palgid veel olles ja sa võid näha seal ka selliseid igapäeva tarbeesemeid peamiselt siis võivad seal olla nii potikillud kui mingisugusedki esemed. Kui me räägime nendest kiviaegsetest asulakohtadest seal Saksamaal või Taanis siis seal on tegelikult mere, see on väga huvitav situatsioon, et seal merepõhjas sa näed lihtsalt seda osa sellest, seda kihti sellest asulakohas, mis on selline liikuv ja muutuv ning seal sees võivad siis olla erinevad, kas tulekiviesemed või oleneb, kui vana see siis parasjagu on? Kvartsist esemed? Et sellised pisikesed-pisikesed ja seda selliseid muidugi asulakoht ja ongi algselt leitud ikkagi sukeldumise käigus. Visuaalselt. Ma usun, et kas need esemed on sinna sattunud siis valdavalt seetõttu, et väga lihtne pillata wet asju ega sealt nüüd enam üles ei korja, ongi sellised nagu unustatud asjad, kukkunud asjad, prügi et või on ikkagi varemed ja muud jäänused seal. Kui see pealmine kiht on seal selline segatud ja seal võib tõesti arvata, et seal võib-olla juhuslikult satudd või midagi muud siis sellised väljakaevamised ikkagi näitavad, et seal on ka siis skulptuur kiiski tüüpilist kultuurkihti säilinud, kus on näha, mis ei ole segatud, mis on nagu puhast ning seal on erinevaid, siis inimese tegevusest maha jäänud esemeid. Ning seal võivad olla ka väga palju on sellistest asulakohtadest teada luust ja sarvest tööriistu kalastustarbeid ja, ja samuti olen sealt teada ka matuseid, et on välja kaevatud matutegree Alt siin Läänemeres. Kas Eestis on ka selline oma uhkus või selline, kõige nagu öeldakse, kõige kihvtim objekt, mis on, mis on leitud ja võib-olla võib-olla ka ülesanded, näiteks nagu Maasilinna laev, minul õnnestus kunagiste Maasilinna laeva näha sealsamas muhul Muhu saarel kus teda hoiti, enne kui ta meremuuseumisse läks. Ta oli väga huvitavad, eraldiseisvad ruumise, kohalikud viisid meid sinna, ütles, et vot selline asi on meil siin, me kõik vaatasime, suu ammuli, et kuidas on võimalik, et Maasi ordulinnuse reidilt leitud laev, et vist on päris oluline Eesti jaoks või kas on veel mõni selline ere täht, mida peetakse väga heaks leiuks. Igal ajastul on oma selline hea leid, et tulebki mõelda, millal Maasilinna vrakk leiti. Millises seisus oli siis Eesti halba arheoloogia tehti esimesi uuringuid. Seitsmendal aastal leiti, et nõukogude ajal veel just tehti selliseid esimesi halvad geoloogilisi uuringuid, prooviti erinevaid meetodeid ja vahendeid vrakkide uurimisele, et kindlasti sellel on oma väärtus. Ning samas ma arvan, et kui küsida, et, et kas meil on selline tähtleid siis ma arvan, et see oleneb sellest inimesest, kelle käest küsida. Kuna minu töö on muinsuskaitseametis, siis ma juuri, objekte väga sügavuti, meie esmane eesmärk ongi dokumentatsioon teha kindlaks selle vanusväärtus. Ning Ma arvan, et igal aastal tuleb vähemalt üks väga huvitav leid, mida ma saaksin esile tõsta. Et selle aastal sellel aastal on välja tulnud näiteks üks purjekas, mis on tõeliselt huvitav ja tõeliselt ilus. Et leitud on ta veeteede ameti mõõdistustööde käigus. Temast on olemas sellised korralikud sonaripildid ja, ja filmimaterjal, mida on siis teinud tuukritööde OÜ ning pärineb rakk seitsmeteistkümnendast sajandist. Kui muidu on Läänemeres lakkide puhul väga tavaline asjaolu, et nad on traalitud neidontraalitud neid lõhututraalimise käigus siis see vrakk on väga puutumatu sellest tegevusest. Ja ta ei paikne üldse kaugelt siitsamast Tallinnast et on uus madala lähedal. Ta on väga ilus just oma selliste noh, mõelda, et see on seitsmeteistkümnes sajand, see vrakk ise on ka väga ilusti kaunistatud puunikerdustega ja nii edasi, et loomulikult ja veel rohkem uurimist ja nüüd nende kogutud materjalide analüüsimist, aga vrakk ise on kohe selline, kui sa näed pilte temast. Et ta köidab eelmisel aastal samas tuli jälle välja selline haak, mis kuulub aurulaevale ning see pärineb siis 1919. aastal uppunud aurulaeval tee Russ mis vedas siis Eestisse kaupa. Ning selle vraki teebki huvitavaks asjaolu, et seal on väga selline huvitav last, et seal on jälgi sellest, et seal on palju autosid olnud, seal on sõjaväele varustust, seal on toiduvarusid. Ning see vrakk on siis Hiiumaast põhjas. Ja selle leiukoha võib-olla teebki selliseks atraktiivsemaks peale selle track ise on huvitav, tema last on huvitav, on tavapäraselt seal ka väga hea nähtavus, et sellised 20 meetrised nähtavused on seal väga sagedased selles suhtes ta on väga atraktiivne. Ning kui võtta näiteks üks aasta veel tagasi 2011 siis selle aasta leiuks võiks pidada Tallinna lahest leitud kaupmehe. Mis see on selline jälle hoopis teistsugune leid. Ja sellest tehti, näitas ka, eks ole, ajaloomuuseumis. Sellest tehti näitus, segasid, tõsteti siis kas tõsteti üles tegemist oli tegelikult üsna laevade lähedal paikneva kastiga mis olid Tallinna lahe põhjas tagurpidi. See põhi oli isenesest lagunenud ja ta pärineb 13.-st sajandist, nagu meil nüüd teada on, et enam-vähem 1280. Need asjad seal dateeruvad, mis sees olid, et tegelikult tundub, et tegemist siis on sellise kaupmehekastiga, et sees oli palju selliseid hõbemünte, mis olid vermitud nii Tallinnas Riias viis viis ning nahast siis noatuppe jäänuseid, omaenda katkeid, kaaluvihid, kaalukomplekt, täielik. See oli väga huvitav leid ning seda leidu tõesti ei olnud võimalik sinna põhja enam ka jätta, et ta on selline üksikleid. Juhuslikult keegi on selle ära kaotanud sinna ning see tõsteti ülesse konserveeriti tehti väga põhjalikud sellised eseme analüüsid ning tehti ka näitus ja publikatsioonid ja nii edasi, et andis materjaliteadlastele. Meil kauaks ja ma nüüd lõpetuseks küsiksin, et kui, kui teie töötajate muinsuskaitseametis siis ülesanne on muuhulgas kaitsta neidsamu rakke, mida leitakse ilusat purjekad ja huvitavat aurulaevad. Kindlasti on ju arvukalt inimesi, kes tahaksid siin neid vaatama minna ja katsuma, nagu te ütlesite, see ei ole väga hea mõte, just et sukeldujad on ilmselt päris palju, kes tahaksid sinna minna, kas ja kuidas selliseid vrakke kaitstakse või on üldse võimalik kaitsta. Et mida aeg edasi, seda Ma usun, teadlikumad inimesed ka sellest on et teatud tegevusi siiski tasuks teha, et ei tasu kaasa tuua esemeid ei tasu katsuda või muul moel füüsiliselt sinna raki külge puutuda, et peamine põhimõte ongi sukeldumisel tegelikult see tuleb kasutada oma silmi. Ning tegelikult näed sa päris palju siis ehk siis nagu muuseumis lähed muuseumisse ju ometigi väiksest peale õpetatakse, et ainult silmadega just kuigi inimestel tekib kindlasti suur kiusatus ja katsuda eriti veel sellise pildi peale. Ja selles suhtes ikkagi ma arvan, et on väga hea, et sellised väga huvitavad vrakid on meil just praegu välja tulnud, mitte seal 20 aastat tagasi, kui inimeste mentaliteet oli hoopis teine. Et praegu tundub mulle asi tunduvalt optimistlikum, neid kaitsta. Turvameest ei ole vaja istuma panna tähtsate objektide juurde, õnneks. Sukeldumine rakkidele, mis on riigi kaitse all reguleeritud et enda sukeldumises tuleb teatada, sul peab olema vastav luba ning meil on väga tihe koostöö politsei ja piirivalveametiga selles osas et tegelikult selline reguleeritud sukeldumine isenesest hoiab päris hästi inimesi. Nüüd valitseb nende nende selliseid. Käitumismalle nii et lõpetuseks soovitus kõigile ajaloo huvilistele õppida selgeks sukeldumine ja käia neid ilusaid vrakke imetlemas siinsamas Läänemeres. Neid võimalusi on arukalt aga teha seda kõike siiski mõõdukalt ja hästi. Meil oli külas muinsuskaitseameti veealuse pärandivaneminspektor Maili Raio. Suur tänu. Kuulaja küsib? Ja taaskord on aeg vastata kuulaja küsimusele. Anu on meile kirjutanud ja teda painab küsimus seoses lehma udara ja isade arvuga. Me oleme helistanud Eesti maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituuti. Ja meile vastab täna heli. Kiiman. Tere. Tere päevast. Anu küsimus on järgmine. Mikson lehma udaral, neli nisa Pole ju lehmal kunagi nelja vasikat korraga ja kui isegi oleks, ei mahuks nad ju niikuinii lehma alla korraga sööma. Tavaliselt on jah, et sinipüksvasikas, aga juhtub ka, et kaksikuid isegi kolmikuid kes elavad ka elus oma elupäevade lõpuni. Aga miks ta arvab, et peaks üks nisa olema? Ma arvan jälle vastupidist, et meie kui inimesed oleme seal lehma pannud enda heaks tootma tänapäeval just ja et nüüd seda maksimaalselt toodangu võimet ära kasutada lehmalt ja sealt maximum piima saada siis on hea, et neli öösel on, tegelikult on udar, koosneb neljast eraldiseisvas udaraveerandis ja udaraveerand lõpebki niisaga. Ja seda, et sinna rohkem kui üks vasikas lehma alla ära ei mahuks, on natukene väär arusaam. Et on mahtunud ajaloo jooksul ja mahuka tulevikus mitu tükki korraga paremini, ma arvan. Suur aitäh teile. Ulaseks. Järgmiselt küsimuse on meile foorumisse postitanud Kalle, kes soovib teada, mille järgi otsustatakse, kas raamat tuleks pehme või kõvakaaneline. Temale nimelt on meelde jäänud ühest telesaatest kellelegi kirjanduskriitiku hämmeldunud arvamus ühe raamatu kohta, kus too ei mõistnud miks oli kirjastus raamatu välja andnud just kõvakaanelise nakk, kuigi sisu järgi oleks pidanud raamat just tema arvamuse kohaselt olema pehme. Ja selle küsimiseks oleme helistanud Kirjastus Varrak, kus meil on telefoni otsas peatoimetaja Krista kaer tere. Mille järgi siis otsustatakse raamatu formaat. Selle otsustab kirjastus ise ja meil ei ole sellist süsteemi nagu mujal maailmas, kus tegelikult raamat ilmub kõigepealt kõvakaanelised ja perearsti nii-öelda rahvaväljaanne, odav pehmekaaneline, Eestis pehme ja kõvakaanelisse hinnavahed ei ole eriti suured, sest meie tiraažid on lihtsalt sedavõrd väikesed. Aga Eesti lugeja üldiselt ootab, et näiteks kriminaalromaanid, et noorteromaanid oleksid odavamad, kättesaadavamad, et neid oleks kerge kaasas kanda ja seetõttu tihtipeale just need kirjanduse liigid tehaksegi pehmegaanelisena. Maailmas ongi siis tavaliselt levinud kahes versioonis raamatut kõigepealt kõva kannesime siis pehmekaanelise vana ja ka Eestis nii ei tehta. Extreme ingliskeelses maailmas, jah, ja kui tuleb kõvakaaneline, selle tiraaž väiksem ja hindan üpris kõrge, näiteks võib-olla rahulikum kuskil 25 kuni 30 naela. Ja selle pehmekaanelise raamatu odav hind, mida võib näha isegi meie raamatupoodides võõrkeelse kirjanduse osakonnas tuleb just nimelt hästi suurest tiraažist. Need tiraažid on sadades tuhandetes ja võivad miljoniteni ulatuda. Selline saigi meie tänane saade, ootame teid kuulama kindlasti ka järgmisel nädalal ja vahepeal. Endiselt on ka väga oodatud teie küsimused, mida saate postitada. Ja neid kohti on päris mitu meie lehekülg Facebookis kannab nime R2 puust ja punaseks Foorumi leiate ja raadio kahe kodulehelt saate puust ja punaseks sildi alt. Ja võite saata meile ka e-kirja aadressil puust ja punaseks ät r. Olge aktiivsed, kuulmiseni.
