Täna Kaupo Kikkas, paluksin ma seal rääkida ühest sellisest fotograafist nagu Don kallinist, kelle töid sa nägid ka Prantsusmaal olles seal fotodokumentalistide eliidi kokkutulekul. Ja ta on ka linn on üks väga huvitav fotograaf, tema sünniaasta on 35, mis tähendab, Ta on juba päris kõrges eas, sõjafotograafi kohta on ta äärmiselt kõrges eas selleks ajaks tavaliselt on enamus teest juba maha lastud. Aga kallin on ilmselt väga tugevalt elu küljes kinni ja tal on ka väga tugev selline arusaam, kus mida teha. Sest arvestades, et ta 70 Seitsmeaastasena otsustas minna veelkord kajastama Süüria konflikti ja tuli sealt alles hiljuti tagasi siis on üsna selge see, et ta isegi risti ette ei löö. Ta oskab mõelda ja otsustada ja vaadata, kuidas ja mida näidata. Ja tegelikult Don Mc kallini pildikeel mulle väga meeldib, sest et see on alati justkui kuidas öelda, selline intelligentse vaataja pildikeel, tema, tal ei ole kombeks mingisugust südamlikkust üles näidata nende sündmuste suhtes, aga tal ei ole kombeks ka mingit otsest hukkamõistu ja sellist erilist verd oma piltidel näidata. Ta pigem on kuidas öelda kergelt seene pastoraalne või nagu ma ütleks, maaliliselt maalikäsitluses nagu jutustav ja näitus, kus ma käisin dominiiklaste kloostri spertiniaani linnas retrospektiiv, näitus, stseen basse, põld piis ehk siis võimalik rahu või võiks, seda võiks ka mõnes mõttes nii-öelda justkui vabatõlkes öelda, et rahu, mis kunagi ei saabu. Siis see näitus oli tõeliselt võimas retrospektiiv, komplekt, mis hakkas pihta teise maailmasõjajärgsest, inglise nihukesest, geto väikelinna või väikelinnaosa elust, näidates näiteks lambakarja kuskil suurel tänaval või näidates selliseid lähiportreid sellisest tänava inimestest. Ja samuti sealt jätkuna väga tugev selline gängi võitluste seeria. Sealt liiguti edasi siis järjest mööda erinevaid maailma konfliktikoldeid, Aafrikast, Nigeeriast, Etioopia, peast, siis loomulikult Balkani kõikide konfliktide juurde ja lõpuks jõuti tagasi Inglismaale Põhja-Iiri nii-öelda katoliiklaste protestantide vaheliste lahinguteni, mis vahest kipub ununema, kui verised nad tegelikult alles hiljuti olid justkui siinsamas ikkagi meie lähedal nii-öelda Euroopas ja kõiki neid asju saadavad kogu aeg sellised ilusad maastikuvaated ja sellised mõtlikud, pigem psühholoogilised portreed, mitte sellised Bigaria portreed nagu on, ütleme, sõjafotograafidele omane, vaid just nimelt sellised jutustavad portreed tihtipeale. Nii et tõepoolest nakallini selline pildikeel mulle mulle väga väga meeldib ja ta on siiamaani äärmiselt aktiivne temast valmisest dokfilm, ta käis korra ära Iraagi konflikti jäädvustamas. Tema naine on andnud värskelt just Harper's basaarile, mis on siis üks maailmakuulus naisteajakiri pika-pika intervjuu, rääkides oma mehest, nii et tegelikult Inglismaal on, on kallim selline noh, omamoodi elav legend, suur staar. Ja naine tegelikult rääkis väga, nii-öelda mõnusalt niukses siukses vabas vormis, et tegelikult tonni kodus olles on äärmiselt meeldiv, vaikne ja rahulik abikaasa, toimetades aias. Aga kui ta aeg-ajalt ei saa, Ta ei pääse tegutsema, siis ta lihtsalt muutub täiesti võimatuks. Ja nii ei olnud ka sellel proua Mcalinil mitte midagi öelda. Kui Don otsustas, et ta läheb Iraagi sõda jäädvustama tuliselt üsna ruttu tagasi, ütles, et mu pildid ei muuda mitte midagi, ma olen sõjas pettunud. Enam ei ole seda vabadust sõjafotograafil, tänaseks hetkeks on see, et, et sõjas nii-öelda otsustavat pooled, kuhu nad sind pildistama lasevad või mitte ja ütles, et see, mu viimane sõda, ma ei taha enam sõjast midagi teada. Ja kui nüüd puhkes Süüria konflikt kolm aastat tagasi, siis ei pidanud tonni närvid vastu ja 2012 lendas ta ikkagi Süüriasse ja just nimelt, et seal teda ei huvitanud tegelikult nii-öelda otseselt sõjas teadvustamine, vaid ta tahtis öelda, et ma tahan just näidata seda alternatiivset vaatenurka ka kuna tal olid ka nagu väga sellised isiklikud suhted Süüria ja, ja teiste Lähis-Ida riikidega, kus ta oli palju käinud ja mis piltidel oma raamatutes avaldanud siis ta pigem ütleski, et ta tahab näha nagu seda, mis jääb sellest klassikalisest sõjafotograafiast kõrvale, eks ju, et mis on nagu, mis eksisteerib paralleelselt selle konfliktiteljel. Ja tuli ka sealt suhteliselt ruttu tagasi ja ja, ja lubas jälle, et see on, et selline vihmane sõda. Vast see nüüd tõesti oli ta viimane sõda, sest et kaheksakümneaastaselt naine naerabki, et et on nii, nagu enda aju jäi sinna 40. sünnipäeva juurde pidama, kui aga ta ei saa aru, et ta jalad on siiski kaheksakümneaastase omad. Nii et, et tõepoolest tonni nagu käsitlus kindlasti on aega aja jooksul muutunud ja ta võtab rahulikumalt, aga nagu näha, siis ka tema on ikkagi teatavas mõttes selle, selle, selle narkootikumi sõltuvuses, et kui sa oled terve elu seda adrenaliini, seda surmaga kõrvuti kõndimist talunud, siis ühel hetkel lihtsalt hakata nii-öelda kodus peenraid rohima on üsna-üsna keeruline temaga toniga veel üks põnev lugu 70.-st aastast, kui ta oli juba lõpetamas sõja kajastust, see oli vist Kambodža sõda ja teda tabas kuul ja see kuul tabas tema Nikon F kaamerat niimoodi, et see ta jäi täiesti terveks. Ja see kaamera on siis nüüd selline tõeline artefakt, kus siis kalašnikovi automaadikuul on viinud kaamerast tüki minema, isegi arvutati selle kuuli nii-öelda jälje järgi, et milline raskus oleks siis seda ühesõnaga milline jõud oleks siis tabanud tolmek allendid olekski tõenäoliselt saanud surma. Nii et selline romantiline stoori käib selle meiega kaasas, et kaamera, mis tegelikult on fotograafi jaoks ikkagi noh, peaaegu et selline veel üks käsi, mis, mis su käe küljes ripub, päästis tema tema elu. Aga sa nägid ka teada, milline miljon. Ta on soliidne, nägin teda ja isegi Saindust ühe portreepildi teha, ta on ikkagi sellise kategooria staar, et ma ei saa öelda, et ma oleksin läinud ta juurde ja öelnud, et on, räägime, ma ei tea sellest või teisest asjast. Ja, ja selles suhtes mingit isiklikku kontakti meil ei tekkinud, aga ma nägin teda korduvalt, kuulasin teda vestlemas, tegin ühe portreepildi ja ta tegelikult pigem see näeb välja selline briti džentelmen väga aeglase, väga rahuliku, väga konkreetse väljendusviisiga tõsise olemisega ja näiteks kui ta läks vastu võtma oma elutöö preemiat siis tegelikult see on ju koht, kus võiks nii-öelda rõõmustada või ka natukene emotsioone välja näidata. Siis ta ütles lihtsalt väga tagasihoidlikuks jäädes, et täna on, see on mulle suur tunnustusAga pildistades teiste inimeste hädasid ei ole kohane rõõmuks, et see ei ole õige kohta rõõmuks. Nii et teda tegelikult on näha, et vaevab päris tõsiselt see, et juba see sisemine põlemine ja power, millega ta kunagi fotograafiks hakkas, ta on kindlasti idealisti, ta kindlasti arvas, et ta pildid muudavad ehk rohkem maailma, ehk sõdu jääb vähemaks, ehk vähem tapetakse inimesi. Aga aasta-aastalt jõuab ilmselt alles aina rohkem kohale. Ta pildid on pigem osa sellest sõjamasinast ja maailm ei ja ka sellepärast vähem sõdima ja see kindlasti muudab teda ka mingil määral küüniliseks või lisab mingi teatud väikse kibestumise noodi. Aga ma arvan, et tema puhul on nii-öelda terve mõistuse väga oluline komponent just nimelt see, et ta on alati tahtnud pildistada, aga maastik, sellist pastoraalset, lehmade järvekestega, mustvalgetest süngetest, koloriitidest, dramaatilise taevaga maastikke, kaugusesse jooksvaid, teid, korstnast tõusvat suitsu, ma arvan tegelikult, et tema nii terve mõistuse ja see, et ta üldse elus on, võib-olla see ongi vastus. Sest need sõjafotograafid, legendid, kes on tormanud alati otse sündmuste keskele, üritanud olla kõige lähemal, näidata kõiki asju kõige Savini ja kõige selgemalt selgemini et sõjafotograafid tavaliselt nii kaua ei ela ja nende puhul ei saa rääkida sellisest pasteraalsest pildikeelest, mis mõnes mõttes muudab Don Mcalini täiesti ajatuks ja hoopis kunstilises mõttes hoopis nauditavamaks, kui mõne teise võib olla sellise ikoonilise sõjafotograafi. Oskad sa mulle öelda, kuskohast saaks näha üks eesti inimene tema pilte? Kindlasti saab tema nime guugeldades üht koma teist näha, tal on väga palju raamatuid ja temast on ka tehtud värskelt dokfilm, nii et tegelikult, kes nagu internetis natukene kaevab, see leiab suure hulga tema asju üles. Aga kindlasti on saadavalt kõik ta raamatud, et ütleme, internetist tellides päris kindlasti olen näinud ka Eesti suuremates raamatupoodides, nii et isegi tegelikult on võimalik Eestis tema raamatut saada ja välismaa raamatupoodidest kindlasti, et ta on selline fotograaf, väärib tegelikult raamatust vaatamist, sest et need pildid ei ole lihtsalt informatiivsed nii-öelda kandjad, mis annavad meile aimu, et kuskil, kes kellega lahingut pidas need on ikkagi kõik sellised eepilised lood. Et tegelikult minu meelest isegi võiks öelda, et raamat ongi, vaatad kõige õigem meedium tema piltide piltidest osa saamiseks.
