Alguses tegi jumal taeva ja maa, võta sa nüüd kinni,  kus siin see taevas lõpeb ja algab maa või  kus lõpeb maa, jalgab taevas. Siin selja taga on kindlasti üks imelisemaid paiku terves Euroopas. See on. Meteora. Mis asub Kreekas, Tesala tasandikul, siin piirkonnas oli  asustus juba antiikajal. Võib-olla üks tuntumaid linnasid siin antiikajast on siin trika,  mis asub siin kõrval. Need mäed on tekkinud tõenäoliselt 60 miljonit aastat tagasi  ja arvatavalt asus siinkohal kas meri või  siis suur järv. Ja samuti arvatakse, et selle eripärase ilu on siin loonud  mõne suure jõe deltalaadne suue. Kristlikel aastatel on siit varju leidnud lugematu arv  püüdlejaid askeete, kes on tulnud varju maailma kära eest selleks,  et pista rinda müraga, mis asub meie enda sees. Mõtted, kired, himud, kõik, mis takistab jumala armu meie  sisse asumast. Nüüd seda, millal siia esimesed mungatasusid,  seda me väga täpselt ei tea. Eks mõned tunnistused räägivad, et mõned tulid üheksandal sajandil,  mõned tulid võib-olla ka natukene varem. Aga nüüd sellised kindlad tunnistused askeetide olemasolu  kohta siin piirkonnas on 11.-st sajandist,  14. sajandil tuleb siia aatuselt üks mees,  kelle nimi on Athanasius. Athanasius oli otsinud juba pikka aega maailmas mõnda paika,  kus leida rahu ja elada mungapõlves. Ja oli pidama jäänud aatosele. Aga nüüd, 14. sajand on selline sajand, kus atose kloostrid  kannatasid üksteise järel väga tihedate mereröövlite  rünnakute all. Ja nõnda siis tulebki Athanasius koos oma vaimuliku isaga Atoselt,  kui nad on nüüd siia ümber asunud, siis elavad nad siin ühes koopas. Ja see püüdlus Munga elu saavutab sellised mõõtmed, et afanasiuse vaimulik  isa ei pea vastu ja läheb mujale. Mõne aja pärast asub siis Atanasius ümber,  tuleb siia selle mäe otsa ja asutab siis kloostri,  mis on täna tuntud suur meteorana ja mille pea kirik on  pühitsetud siis issanda muutmise auk, seal on näha  ka see tihe seos siis ka aatuse traditsiooniga,  kus siis mees, kloostrid reeglina algselt  siis pühitseti mõne issanda püha nimele. Kloostri elu reeglid on siin väga ranged. Mitte ainult siis kloostri siseelukorralduse osas,  vaid ka nõudmiste osas, mis munkadel esitatakse siin  nii toidu osas kui ka näiteks vastassugupoolega suhtlemine  nii rangelt keelatud, et algses tüpikonis on öeldud isegi,  et, et naistele ei tohi süüa viia siis üks munk isegi juhul,  kui seda naist ähvardab oht surra nälga. Need olid sellised väga ranged reeglid. Nüüd need reeglid ei ole kehtestatud mitte sellepärast,  et mungad ei sallinud naisi, vaid vaid lihtsalt selleks,  et et hoida. Ja muidugi võib võib tunduda, et kas siis selline puhtuse  hoidmine on nüüd ligemise armastusest olulisem,  aga siin ei saa unustada seda, et elu ei ole ainult  ratsionalistlik ja see, mis inimesel on võimatu,  on võimalik jumalale issand, kuuleb õiglase palvet  ja mina isiklikult küll ei usu, et mõni naine nüüd  selle pärast oleks tol ajal nälga surnud. Edaspidi tekivad kloostrid ka teiste ümberkaudsete  siis tippude peale. Selline eriline itseng siia piirkonda saabub  siis 14. sajandil, kui Tessalia on allutatud Serbia  Hegemonide võimule ja üks selliseid suuremaid kloostreid,  mis on tänaseni säilinud ja töötab tänaseni,  on siin minu selja taga asuv püha Varlami klooster. 15. sajandil oli siin juba 11 kloostrit ja järgnevatel  asutati neid üha juurde. Kui nad omal ajal oli välistatud naiste sattumine siia  piirkonda või kui nad ka tulid, et mõni munk oleks nendega  suhelnud siis täna ei ole enam kõik kloostrid asustatud  meeste poolt vaid siin selja taga. Taamal asub püha Stefani klooster. Samanimelise Rahnu peal. Mille on taasasustanud hilisematel aegadel naised? Ütle, et jumal ise ei tulnud ülevalt talle käsitsi,  nikerdan neid mägesid. No nüüd tulevad alt üles vähemalt turistid. Ja minu jaoks on alati olnud tegelikult irooniline see,  kuidas 14. sajandil Ronisid mungad siia mäe otsa, et neid ei tülitataks  ja nüüd on see koht nii turiste täis, et. Et peavad nad siit isegi ära minema, kuidas see olukord siin  praegu neil on? See on tehnoloogia areng. Et ühesõnaga neid tänu tänu transpordivahenditele on see  mägi kättesaadav, et eks, eks võta vanasti,  ühesõnaga kujutab ette, et sealt tornist lasti. Selleks, et ühesõnaga pääseda kloostrisse,  kloostrist välja lasti lasti mungad ja kaubad  ja kõik võrguga alla ja ma ei tea, oled sa näinud seda pilti,  kui seal teinekord teinekord ühesõnaga on munk istub suure  võrgu sees, eks ju, jalad ripuvad sealt võrgu vahelt välja. Ja sellega siis lõbustatakse turiste, ühesõnaga ma saan aru. Täna turiste vahel, kui kui mõni mõjuv põhjus on aga omal  ajal seal ainuke tee üles kloostris, et et kõik need augud,  eks ju, ütleme kus nad elanud siin on, ütleme siin on,  siin on vähe neid, aga, aga vot kalambakas on,  eks ju, see sein, eks, esimene sein ja seal on seal on  suured sügavad koopad, mis on keset seina noh,  nende kõrgus merepinnast on nad kuskil 600 meetrit jalameelt  ja nad 400 meetrit, eks ju. Et. Et siis ühesõnaga nende kõrguse ikka aukartust äratav  ja kui seal keset seina nüüd on üks auk,  eks ju, et ühesõnaga, et kuidas see, kuidas see munk sinna  sai ja kuidas ta seal elas ja nii edasi. Minu jaoks on ikka dilemma see tänapäeva kontekst,  et kuidas, kuidas selliste turistihordidega saab üks munk  oma skeesi ja munga elu üldse elada, siin? Samas, ega õigeusukloostrid ei ole ka suletud,  eks ju, nad on alati rahvast vastu võtnud,  et inimesi kuulata, neile lohutust pakkuda  ja samamoodi ka kui sa püha inimesega kokku puutud,  eks ju tajuda seda pühadust, eks ju, see lohutaja vaim,  kes selle inimese peal on, tuleb ja lohutab  ka sind, et selles suhtes nad on alati pidanud  ka seda enda kohuseid mesi vastu võtta ja lohutada,  aga aga noh, üha raskemaks see muutub ja,  ja sellepärast sellepärast nad on korraldanud ümber natuke  oma kloostri elu. Ja nüüd tänapäeval nad lihtsalt teevadki niimoodi,  et et rahvaga suhtlevad sellised tugevad,  tugevad, eks ju, mungad, kes on Kes on kahe jalaga nii-öelda maa peal vaimulikus elus  või siis pigem taeva Kuigi ma olen ise just vastupidi, kuulnud,  et tõsisemalt mungad lähevad hoopis siit minema  praktiseerima oma oma palveelu just seal,  kus see võimalik on. Olles ise kloostrites teeninud ja, ja nende eluga kokku puutunud,  siis, siis täna tegelikult need, kes selle rahvahulgaga  toime tulevad, need on, need on väga tugevad mungad,  eks ju. Ja, ja paljud tahaksid ära minna,  aga, aga nad ei tunne, et neil oleks seda õigust. Kui siin tegelikult nüüd natuke mõtelda,  siis. Ma ei tea, mina üritan küll ette kujutada,  kuidas need mungad võisid selle ehitada. Ma kujutan ette, 14. sajand. Ma ei tea, kas nad ronisid ennem üles, siis tõid oma oma  palgid kaasa nööri nööriga seljas. Et ma ei tea kindlasti sina tead erinevaid legende,  kuidas, kuidas need kohad ehitati. Erinevad ja, ja, ja selles suhtes muidugi üks asi,  kui nüüd realistlikult vaadata, siis siis vaata kasvõi neid  antiikaja aegse templid EFSuse tempel ja  nii edasi, ühesõnaga et tänapäeval insenerid vaatavad,  imestavad, et kuidas sellist asja teha saaks. Ja, ja kui nüüd Vaadata seda, mida arheoloogid välja selgitanud,  see on imeline tehnoloogia ju, eks ju. Väga lihtne ja ka mõistlik, eks ju. Aga, aga nüüd nende puhul siin kindlasti neil oli,  ühesõnaga väga lihtsad, lihtsad ja, ja mõistlikud vahendid,  kuidas need asjad üles said, teine asi muidugi on see,  et ega, ega jumal hoidis, onju. Võib-olla üks üks selliseid selgemaid vastuseid sellele on  pühal mäel Simunospetra kloostri ehitamine,  see asub ka niimoodi kalju järsaku peal 400 meetri kõrgusel. Ja ja kui see Püha Simon. Kes elas seal seal mäe vastaskülje peal? Koopas nägi kor nägemuse, mis tal siis mitu korda veel kordus,  jumala sind ütles, et ma tahan, et sa ehitad sinna. Vastas mäe otsa mulle. Mulle palee. Simon kutsus ehitajad, kes tulid kohale,  vaatasid seda, ütlesid, et kas sa tõesti tahad,  et me hakkame siia ehitama või et siin ei saa ju käia ilma,  et alla kukuks. Siis kui nad sööma hakkasid, siis, siis tuli,  tuli ta kuuletu ja tõi vett niimoodi, et kõik klaasid olid  kandiku peal. Ja, ja kui ta sealt tuli, vaatas kõrvale  ja libastus kukkuski kolake kuristiku. Korraga mehed näevad, et kuulete, tuleb üle higisena,  ronib üles. Siis nägid ja ühesõnaga, ja ja said aru,  et, et see, mis ei ole inimesele võimalik,  on jumalale võimalik ja ja kui jumal hoidis oma sulast niimoodi,  et et ta sealt serva pealt kukkudes sedavõrd terveks jäi,  et klaasidesse vettki jäi. Siis otsustasid nad, et kuule, et sinusuguse hulluga me  võime selle kloostri ehitada ka siia ju. Nojah, kui see klooster valmis sai, siis jäid sinna munkade,  eks ja küllap ka siin on midagi midagi taolist taolist olnud,  et, et lihtsalt usk on see, mis inimest hoiab  ja ja visadus, kannatlikkust, sest et vaata ilma  kannatlikkuseta me ei pääse ilma kannatlikkuseta,  me ei saavuta mitte midagi, eks. Ükskõik mis elus see kõik vajab kannatlikkust ja,  ja kui meil ei ole kannatlikkust, siis ei sünni  ka ülejäänud voorusid siis ei, ei ole meil lootustki pääseda ebaõnnestumisest. Need aga muidugi, kuidas need mungad käisid nendes koobastes,  no selle kohta Siis vahel küsitakse, et mis nad said siis jälle seesama noh,  junglid viisid seda, kuidas nad toitusid,  kuidas nad sinna said, seda ma ei tea, kuidagi said,  eks ja kusjuures ega nende erakute puhul on  ka see asi, et erak elab küll eraldi, eks ju. Aga alati alati munga traditsioonis juba juba enne pahomiuse aegasid,  eks ju, on ju olnud. Ühesõnaga see, et suhelda kse omavahel, suheldakse omavahel. Oled ju ise lugenud neid lõputuid lugusid sellest,  kuidas mõni munk, kuidas mõtleb, et ma olen vägev munk,  eks ju, ja ja tõesti püha, et ei tea, kas mõni on püha,  et siis leida rahu sellest mõttest, sellest kiusajast. Siis läheb ja otsib ja jumala armupil alati leiab kellegi  ja samuti käiakse üksteisel külas ega, ega eraklus ei tähenda,  ühesõnaga inimese põlgamist või, või, või põgenemist kuhugi,  see on, see on see, kui inimene on juba nii sotsiaalne,  et ta suudab jumalaga suhelda ilma kaasinimese juuresolekuta. Aga, aga paradoks selle juures on see, et,  et need, kes elavad eraldi, need nad on,  ühesõnaga rohkem meiega.
