Vihma küll valab ja pilvede vinas taevas kui maa sügis udude tinas. Pilvi rebides vilistab tuul. Kari on väljas veel mihklikuul. Karjalaps, vaeseke kuhja all kükib. Kaelani märg, külm kallale tükib. Tuule ja vihma käes elajad norgus karja krantsilgi saba on sorgus. Tarvis on hoolega kuhjasid vahti. Peremehe hääl ei anna mahti. Sinsel karjasel vaja malka kuhja on pusatu. Massa veel palka. Tuleks kord õhtu poeks ahjule tarre. Rätid ja pastlad riputaks barrel. Peagi süüa saaks soojendud suppi. Paelu veel pastlale punuks hea jupi. Õhtu nii veniks käes uinakutund, varakul peremees peletab und. Latse maast valla rei tuleb maha tõistre perest,  nii. Jääme taha. Tahes, või tahtmata üles punni karjast ja koera võib igaüks sundi. Rehi on maas, ei ole sul vahet. Tarvis on valgeni lõpetada ahet. Puru veel suus pead võtma märsi. Perenaine ei oodata kärsi. Karjalaps nooruke ega ta väsi. Nii käib sügisel karjase käsi.
