Tere hommikust. Nonii. Seda kalendri talve ongi siis ainult mõned päevad veel jäänud. Aga kevade hingest on juba ammu tunda olnud  ja vahepeal isegi nii kõvasti. Et kui nüüd äkki peaks külm ja talv ja lumi tagasi tulema,  siis vaevalt me sellega leppida tahaksime. Kuid Rapla Liisugi kinnitab, et märtsikuu kolmandas dekaadis  saame me kõik veel nii külma kui lund. Niisiis kohe-kohe algavad ja kinnistuvad,  kevadel ei maksa ikkagi enne aprillikuud veel oodata. Ja põllulegi saavad sel kevadel alles aprilli lõpus  sest sinnamaale olla maa lihtsalt toores. Kui mõnel pool on lumi juba täiesti läinud,  siis mõnel pool on ta veel täiesti alles,  nagu siingi metsade all Jõgevamaal. Aga just siitsamast metsadest saab mõnigi mees hakata  eelmisest sügisest ja lõppema hakkavast talvest  suurepäraseid ja. Uhkeid kokkuvõtteid tegema. Mees metsa sees. Tusidusi koer talle sarve osta nüüd vees,  talle sa. Mõne mehe ehk siis mõne jahimehe maja keldrikorrus on  hakanud väärtuslike jahitrofeede jaoks väikseks jääma,  sest kui juba üks ainus ja väga suur karunahk ühe seina  küljes nii suure osa enda alla võtab, mida  siis veel muudest lugematutest väärtustest rääkida. Olgu need järgmised väärtused siis kasvõi hundi  ja ilvese nahad või hoopis suurepärased põdrasarved. Kui arvestada, et veebruarikuuga lõppes mets  ja undi ja Ilvese jaht või ka ne enese ning näiteks rebase  ja kähriku koeraga ja urujaht siis võiks ju tõesti  jahihooajale joone alla tõmmata, sest tõsisemad jahiteod  peaksid oma võimalustes tehtud olema. Karu sai lasta suve lõpupoole ja sügisel. Põtra võis jahtida septembrist detsembrisse,  nii et kell vedas. Sel vedas. Ma leian, et see hooaeg on üsna korda läinud. Olid. Toredad põdrajahid meil siin. Põtrade limiit sai enam-vähem lastud. Ja ja ise mul endal õnnestus küttida üks viiearune pull. Ja muidugi ka undi ilvese jaht, mis oli see aasta? Mis läks väga hästi sel aastal, et õnnestus kolm hunti  küttida meil siin mitte ainult meie seltsi peale,  vaid siin naabrimeestega koos tegime ühisjahte  ja ka kaks ilvest. Ja ilvesed õnnestus mul endal lasta kaks tükki. Selles kandis ju on räägitud ja räägitakse siiamaani,  et need hundid on teinud kohutavalt pahandust  ja jätnud koera kolju keti otsa ja mis kõiki sigadusi korda  saatnud küla vahel ja on läinud nii jultunuks. Aga ega neid teatud piirist ka rohkem lasta ei tohi,  kuidas siis sellega tegelikult lugu on, kas rahvas räägib  rohkem või asi ongi tegelikult nii hull? No asi on ikka jah, kohati üsna hull, noh ütleme viimastel aastatel,  nüüd see aasta ei ole nagu seda koerte murdmist  nii palju siinpool kandis Torma kandis olnud. Kuigi siin Kullavere jahiühistu maadel oli  ka sellel aastal. Aga siin paar aastat tagasi oli see tõsine probleem siin  just Torma 100 a ja kandis, kui tõesti hästi palju küla  ketikoeri võeti ära. Aga suur karunahk on kahtlemata siinse jahitoa kõige  väärtuslikum trofee mille kohta ütleb peremees isegi,  et tunneb selle üle ülimat uhkust ja on kindel,  et teist niisugust võimalust nii suurt karulasta elus  ilmselt enam ei tule. Tegemist oli isa karuga, kelle naha sees oli 366 kilogrammi  karu ennast. Aga milline see kohtumine siis karuga ikkagi oli,  kui nii-öelda jahimehe jutt kõrvale jätta? No see oli ka kantslis varitsusjaht. Ilus kuuvalge öö oli ja sai seda karu seal passitud eelmine  õhtu ma nägin seda karu seal liikumas ja  siis oli näha, et ta tõesti tõsiselt suur on. Ja järgmisel õhtul ta tuli jälle. Ja siis. Õnnestuski ta nagu kätte saada. Et ühe pauguga sirakile maha või? No rehvas niimoodi jah, et südamelask oli. Juba kõlas püssi, pauku, keha soolauk metsas sees,  jahi ees seisab saagi ees. Eks kogenud jahimehed oska metsloomi mitme kandi pealt  hinnata ka selle järgi, kuidas nad inimese lähedust üldse  tunnetavad ja taluvad. Seda ajal, mil inimene end järjest enam metsa  ja metsa lähedale surub olgu siis puhkama elama  või sellest rikkust välja vedama. Kas on siis metsloomade olemine ja käitumine  selle kõigega seoses kuidagi aegadega muutunud? On kindlasti arvatavasti loomad ikkagi julgemad kui  varasemal ajal, sest näiteks metsatöödki on palju,  et siin. Palju tuttavaid mehi on, kes metsas käivad siin arvestariga  lõikamas või välja vedamas, et räägivad,  et teinekord loomad tulevad päris traktori juurde,  kohe. Põdrad siinsamas, söövad kohe. Neid haavaoksi ja ja päris traktori juures  ja ja, ja ega hundid ka ju keti otsast võtavad kohe koera  ära ja päris maja juures sealsamas 100, paarsada meetrit  eemal söövad selle koera ära. Et ega nad väga varad ei ole, et. Üsna-üsna lähedale tulevad ja siin on ka juhuseid olnud,  kus Ilvese kutsikadki on puurmannis oli minu teada juhus,  kus tulid maja juurde õue, et et. Loom on täitsa ettearvamatu. Nii et selles mõttes on ka metsamaailm ennast natukene  tagurpidi pööranud või. Kindlasti, et meie elu elukeskkond või on seda kõike teinud ju? Ja kui palju jahimehel tuleb õppida, et ükskord see  metsaelanike käitumine selgeks saada. No see tuleb ikka pikkade aastatega, et ega ei ole niimoodi,  et hakkan jahimeheks ja. Ostan püssi ja olen jahimees ja kohe on kõik selge,  et see tuleb ikka paarikümne 15 paarikümne aastaga. See õige kogemus alles, et jaht ka niisama ei ole,  et lähed ja võtad sealt metsast. Metsa ses jahi mees seisab saagi ees. Uuringust on selgunud, et wifid on väga nõutud toidukaup 25  kuni 35 aastaste eestlaste seas. Neid sööb nädalas korra tervelt kolmandik vastanutest. Maaülikooli teadlased on leidnud aga mooduse,  kuidas neid märksa tervislikumaks muuta. Selgitades tagamaid, miks on üldse vaja otsida lisandeid  lihatoodete rikastamiseks lükkab uurimisrühma juht professor  Meili Rei esmalt ümber arvamuse justkui oleks põhjuseks MTÜ  ehk mehaaniliselt konditustatud lihamassi. Ebatervislikkus. Nad on igati tervislikud, ainult et nende keemiline koostis  on natuke teistsugune, kui on naturaalsel akklihal. MTM tähendab lihamasse, sisaldab natukene rohem,  rohkem rasva ja kaltsiumi, siin me võime vastupidi öelda,  et lihamass on isegi tervislik. Me lihamassi kaudu saame rikastada toitu,  kaltsiumiga ja kaltsium on inimestele vajalik luude  hõrenemise vältimiseks noortel inimestel luude kasvuks. Seega see info ei ole päris ühene, et MDM on ebatervislik,  ta võib-olla ka väga tervislik. Liha parandamise vajadus tuleb hoopis sellest,  et seal on väga vähe organismile kasulikke küllastumata rasvhappeid. Nagu teame, on neid palju taimeõlides. Et lihakraami tervislikumaks muuta, ongi teadlased proovinud  sigadele sisse sööta, taimseid õlisid aga  ka hakklihamassi sisse panna näiteks lina  või tudraõli. Paraku kipuvad lihatooted õlilisandi tõttu kergemini riknema  ja nii tulebki otsida riknemist pidurdavaid aineid. Antioksütante. Üks selliseid täiuslikumaid, antioksutantseid,  komplekse või marju on kindlasti asterpalju  mis sisaldab nii rasvas lahustuvaid kui veeslahustuvaid antijooksutante. Sama hästi võiks kasutada ka mustikaid või musti sõstraid. Noh, sealt tuleb natuke arvesse see, et need on tumeda  värviga ja ja lihatoodete säilitamisel ja kasutamisel. See niisugune mittetraditsiooniline välju. Kas see maitset ka kuidagi mõjutab, sellist pärandit ongi  nüüd maitsega. Kui me vaatame näiteks pipar, on ka tegelikult säilitatu  aine aga ega pipart ikka väga palju panna ei saa,  siis läheb mark. Kui me mastelpaju pulbrit panime, siis tegelikult ta oli  niisuguse väga maheda maitsega, ta praktiliselt ei andnud  mingisugust kõrvalmaitset sellele lihale juurde samal ajal  ta niisuguse meeldiva kollase värviga, nii et ta ei muutnud  ka selle toote värvi. Väga huvitatud on sellest uuringust tootjad näiteks õlitoote  firma terviks, temal jääb üle astel paju pulber peale seda,  kui ta on saanud sealt kätte mahla, on saanud kätte õli,  jääb järele pulber. Ja see pulber oleks väga edukalt kasutatav niisuguste  pihvide rikastamisel. Ta annab ühelt poolt nii antioksüdantse kaitsereale,  aga teiselt poolt on ta ka tervislik, sest sinna saab panna  nii palju seda astel paju. Et tegelikult on sellel juba teatud hulga päevaste  vitamiinide hulgas saame kätte. Kui võtta üks peotäis astelpaju marju, siis sellest saaks  kätte päevase A-vitamiini vajaduse, tegelikult mitte A-vitamiini,  vaid karoteenid, mis on Avitamiini eelased,  sellest saab Avitamiini sünteesida. No C-vitamiinist saaksime kätte vast noh,  paremal juhul poole või veerandi. Aga tokoferoolidest, E--vitamiinidest, sellest,  mis hoiab nüüd vananemise eest ja mis naha ilusa hoiab  ja sellest saame kätte tervelt kahe päeva ja. Ühest peotäiest ühest 20-st grammist astel paju marjadest  ja kui me vaatame, kui palju sinna liha sisse võib need panna,  kui me näiteks teeme liha, mis sisaldab kolm protsenti  tihastel paju pulbrit, no täiesti on võimalik kotlettidesse  nii palju panna. Ja kui me nüüd vaatame, et kui palju sinna läks,  neid, Astel paju marju selle peale siis selgub,  et noh, umbes 80 protsenti marjadest on vesi,  mis läheb mahlana välja. Nii et see vastabki umbes kolm, no kolm grammi 100 grammi kohta,  see vastaks umbes 20-le 30-le grammi, see tähendab  peotäielastel pajumarjadele. Nii et siis sellisest pivist, mis kaalu umbes 100 grammi,  me võiksime saada kätte ka oma antioksudantsed,  vitamiinid praktiliselt, nii et on küll rikastamine,  tegelikult ka tervislike lisandite Ifide taimsete lisanditega rikastamise uuring on üks osa  toiduteadlaste hiljuti lõpule jõudnud suuremast projektist. Toiduainete tehnoloogia uurimissuuna väljaarendamine. Et paare toel on ostetud kallis ja peenaparaat nagu viis  miljonit maksev kromatograaf saab teha väga täpseid analüüse. Meie labor on juba õige mitu aastat koostöös. Naaberlaboritega koostöös meie ülikooli teiste osakondadega  koostöös Tartu Ülikooliga ja ka mõningate välismaa  partneritega tegelenud. Tervist. Tugevdavate toidulisandite väljatöötamisel. Teadlased hoiavadki aparaatide abil sõna otseses mõttes  silma peal ka sellel, mis juhtub antoksutantidega. Kas kuumutades head omadused ja kasulikud ained ikka alles jäävad? Tulemused astelpaju osas on väga head ja nüüd uuritakse  ka teisi taimi. Meie oleme siin uurinud õige mitmesuguseid taimi. Ja. Võib öelda, et meid ootavad järge astel pajule  ja siis ka mustikatele mustsõstardele ootavad järge rabarber. Ja mitmesugused teised. Teised taimed, mida me veel praegu nimetada ei tahaks,  mis on noh, võib, võiks öelda, nagu. Tööjärgus veel esialgu nende välja väljaselgitamine. Kõnealune uuring on vaid üks väike osa toiduteadlaste tööst hullulehmatõvest,  linnuklipist ja muudest hädadest ära hirmutatud. Euroopas on teadusharu tähtsus aga järjest tõusmas. Euroopa liidus on väga kindel põhimõte, et tagada tarbijale  ohutu toit, tervislik toit ja Toiduteadus just nimelt seda, nagu tagabki toiduteadus  tegeleb ühel pool siis toodete arendamisega toodete  tervislikkuse tõstmisega ja kindlasti ka nagu  veterinaarmeditsiini seisukohalt siis tooteohutuse tagamisega. Ja me võime rääkida ka sellisest hästi laialdasest  printsiibist või põhimõttest mis eesti keeles kõlaks  siis nagu farmist toidulauani ja kõik see,  mis nagu farmis toidulaua sinna vahele jääb,  see ongi see toiduteaduse valdkond, praktiliselt  maaülikoolis on võetud suund selles suunas,  et meil oleks olemas tudengitel ka väga hea praktiline baas. Ehk lähiajal on valmis saamas meil minimeierei  ehk mini miimatööstus ja samuti ka väike lihatööstus,  mis praktiliselt võimaldavad meie tudengitel  ja ka teadlastel teha väga erinevaid tootekatseid. Ja üks põhimõte on siin kindlasti ka see,  et meie tudengid, kes meie ülikoolist väljuvad,  on saanud väga hea praktilise baasi. Et ta ei pea õppima kõike seda, mis tal tegelikult elukutse  juures vaja on, kohapeal tööstuses, vaid ta saab  selle baasi meie ülikoolist kui ohtlik või ohutu eestlase  toidulaud on kindlasti olles palju teinud toiduanalüüse  Eesti toidust ja ma võin ka öelda, et ma olen päris suur  Eesti toidu fanaatik et siis võime öelda,  et Eestimaal valmistatud toit on suhteliselt ohutu. Eestis kohapeal valmistatud toit on kindlasti kõige puhtam,  sest ta ei läbi erinevaid distantse, ta ei läbi erinevaid säilitamisaegu,  ta on kiirelt realiseeritav ja Eesti tootmise tase tootmise  hügieeni on minu arvates vägagi kõrge. Vähemalt viie aasta jooksul on tehtud tohutu hüpe maailma  tipphügieeniriikide suunas. Toiduohutuse garantii olemasolu on meie kõigi jaoks muidugi  äärmiselt tähtis. Ja väga tähtis on ka see, et keegi kuskil üldse toiduohutuse  ja toiduhügieeniga väga tõsiselt tegeleb. Aga mis saab siis, kui loomade tervis üles ütleb  või üles ütlema hakkab? Ja kui haige pole mitte üks lehm ühes laudas,  vaid näiteks 10 lehma erinevate haigustega erinevates lautades? Järgnevalt uurimegi, mis asi on terapeutiline söötmine  ja kas näiteks lehma saab terveks sööta? Loomaarstiteadlased väidavad, et saab küll. Ja nõndanimetatud terapeutiline sööt, rongeine ongi kogu  selle asja iva. Kujutage ette, kui palju kõiksuguseid, haigusi  ja tervisehäireid võib ka lehmadel olla. Olgu see poegimishalvatus, getoos, atsitoos,  karjamaa või rohukõrre, te taania, rasvunud lehma sündroom,  kõrge piimakarbamiid, halb tiinestumine,  mastiit või veel 100 muud häda, mis asjatundmatule  ja laudakaugele inimesele niikuinii midagi ei ütle. Küll aga võivad need haiguste nimetused ka tavalisele  inimesele hirmu nahka ajada, et mine tea,  äkki äkki pääseb mõni haigus piima kaudu kuidagi  ka inimese tervist mõjutama. Tegelikult tulebki välja, et nii neid kui teisi lehmahaigusi  saabki terapeudilise söötmise kaudu ravida. Aga mis asi see terapeutiline söötmine siis õieti on? Seda sai küsitud Tartus Veskimeistri söödafirmas,  kus nii-öelda söötmisteaduse mehed on neid asju uurinud  ja praktikas tulemusi saavutanud. Söötmisel on kindlasti profülaktiline osa,  et, et et hoida ära haigusi. Aga söötmisel on ka võimalik läbi söötmise saavutada lehmade tervis. Ja me olemegi välja mõelnud sellise termini kui  terapeutiline söötmine, see tähendab seda,  et me oleme välja töötanud rea söötasid,  mille abil oleks võimalik lehmade tervist parandada. Mida see terapeutiline söötmine siis õigupoolest tähendab? See tähendabki seda, et kui lehmadel on mingid korratused,  ma mõtlen eelkõige ainevahetuse haigusi siis on võimalik  spetsiaalsete söötadega seda looma ravida,  parandada või siis ka vähemalt leevendada haigusnähte. Kõigepealt peame ära diagnoosima, mis sellel loomal on  siis viga. Selleks on võimalik siis kas teda jälgida võime  teha söödaanalüüsid ja arvata, et sellised probleemid võivad tekkida. Ja vastavalt sellele siis see on natuke nagu,  nagu arstitöö. Retsepti ei kirjuta, aga valmistame sellised söödad,  mis oleksid antud farmeril antud loomadele kõige paremad. Muidugi algab efektiivne ühistöö söidatoote  ja farmeri vahel siis kui viimane seda soovinud on. Ja eks niisuguse soovi aluseks saavad olla eelkõige ikka  kahtlused ja kõhklused mõne haiguse suhtes,  eriti kui need piimaanalüüside põhjal selgelt avaldumas on. Ja diagnoosist tulenevalt vaadeldakse terapeutilise söötmise  ratsioonide osas igat lehma kui haigus, juhust eraldi  ka ühe ja sama haiguse juures. Jah, seda küll, aga ma läheks isegi sellest asjast natuke edasi,  et tänapäeval on, on loom väga tähtis, aga  ka võib-olla veel tähtsam on ikkagi inimene,  et et nüüd on selgunud ka seda, et et selle läbi looma kas  selle liha läbi piima läbi muna on võimalik inimese tervist  parandada ja näiteks me kasutame väga palju  ka seleeni paraati. Et tõsta kasvõi näiteks ühest linnufarmis on projekt. Me tõstame kanamunade seleeni sisaldust ja  selle tõttu ka inimestel seleeni tarvet paremini rahuldada. Kas nende teie poolt nimetatud loomahaiguste  või hädade või häirete tagajärjel võib näiteks  ka piima kvaliteet olla iga kord, mitte see,  mida me väga loodame ja ootame, et kas piim võib sellest  kannatada saada, kui loomal jääb mõni asi ravimata  või nii-öelda raviga välja söötmata? No ikkagi selles mõttes kõik need mastiidid  ja ja need on, need on ju kõik samuti on,  on, teinekord on lehm, piima on mingisugune spetsiifiline maitse,  need on ka väga palju. Ent kõige muu kõrval on Eestis viimastel aegadel väga  aktuaalne ka piimakarbamiidi probleem. Söödaproteiini, mis ära lõhustub, mida ära ei kasutata,  see imendub meil läbi. Matsa seina, imendub verre, amoniaagina,  viiakse sealt maksa ja sünteesitakse karboniidiks. Nüüd teine võimalus on see, kui kehavalkude Kehavalkude uuendamise käigus sünteesitakse  või jääb järgi samamoodi ammuniaak ja sünteesitakse maksaks karvamüüdist. Nüüd tervise seisukohalt on ohtlikum see esimene variant,  kuivõrd harilikult mingi väga protinirikka sööda söötmisel  vabaneb väga lühikese aja jooksul väga suur hulk proteeni,  mis jääb meil vatsa mikroorganismide poolt kasutamata  teemendub sealt verre ja, ja hakatakse siis imendama  homoniagile verre ja hakatakse siis transportima maksma,  aga loom ei suuda tihtipeale seda Amoniagi kogust  nii kiiresti maksa transportida ja vereamoniaagi sisaldus suureneb. Ja vot see toob kaasa meile rida tervisehäireid,  eeskätt sigivuse probleemid. Lehmad ei jää meil enam tiineks, esineb. Esineva borte samuti väheneb meil piimatoodang,  piima valgutoodang ja ka mõningate mikroelementide  imendumine peensoolest on, on pärsitud. Kas see kuidagipidi tähendada ka seda, et see piim,  mis inimese lauale jõuab, et selles on ka mingi häda küljes? Inimese piimale, kui meil nüüd ikkagi enam-vähem söötmise  headest tavadest kinni peame, see mingit mõju ei,  ei anna. Kuidas saab lehma terveks sööta, kui see võimalik? Kõige kergemini mikroorganismidele kättesaadav energia,  mis seda nagu seoks, on meil sama odrajahu. Et selle sealt saavad mikroorganismid kõige kiiremini  ja paremini selle energia kätte, et siis seda proteiini nüüd  ära kasutada. Mis liiast vatsa? Jah, aga piimakarbamiidi probleemid algasid ikka sellest ajast,  kui silo põhisöödana kasutusele tuli, mis tähendab,  et piimakarbamiid on just või eelkõige märja  ja liblika õieliste rikka silo probleem. Kindlasti tekib paljudel piimatootjatel küsimus  ka selles, et millised need terapeudilised söödad  siis tegelikult oma koostiselt on, et millistest  elementidest või ainetest nad koosnevad,  et ega nad äkki kahjulikud ei ole ja ei tea kust mingite  keemiliste ühenditena leiutatud ja välja toodud. Ei, nad kindlasti kahjulikud ei ole, need ained,  mis tegelikult me kasutame, on siiamaani,  kõik on laialt levinud ja lihtsalt on küsimus nendes kontsentratsioonides. No näiteks ma toon sellise näite, et me lisame juba Kinnislehmadele 12000 milligrammi kilos,  et, et see saavutab sellise taseme, et hoiab ära  selle tulevase mastiidi ohu ja nii edasi. Tee. Meie piimakarja kasvatuses on häid tegijaid  ja hiilgust juba aastaid sedavõrd palju,  et kui parematest hakata parimat valima,  siis tuleb seda valikut küll igati hoolikalt argumenteerida  ja tõestada. Nii võiks ju ka maaelu edendamise sihtasutuse poolt välja  antava aasta parima piimakarja kasvataja tiitli määramine  vaat et isegi tüli küsimuseks olla. Ometi on niisugust tunnustust jagatud juba kuus aastat  ja kuuldavasti pole isegi eestlaslik kadedus sedavõrd maad võtnud,  et omavahel lausa raksu minna. Nojah, vabariigi aastapäeva eel nimetati pidulikult eelmise  aasta seda parimaks piimakarja kasvatajaks võiks öelda  lõppude lõpuks ja ometi Torma põllumajandusühingu juhataja  Ahto vili. Lõppude lõpuks ja ometi sellepärast, et Torma on juba  aastaid väga heade tootmis ja piimanäitajatega  ning tasemel geneetikaga kõva tegija olnud. Aga sellist tunnustust pole varem pälvinud. Kas peremees polegi solvunud, et maaelu edendamise  sihtasutuse kõrge proffide komisjon selle tiitli talle alles  nüüd omistas? Ega see ei olegi eesmärk omaette olnud ja küllap nüüd  järjekord jõudis lihtsalt minuni. Milline see päris osaühingu algus siis oli,  kui mõelda sellele, et omaaegne Torma sovhoos oli siin  Eestis üks punaseid laternaid. Noh. Meil oli punane kari, oli toodang oli kuskil 3000 603700  ja kui me tegutsema hakkasime, siis oli. See kari oli 57 protsenti, oli Leukoosis. Ja kuna tol ajal oli aktiivne võitlus selle leukoosi vastu,  siis me need elukoossed, loomad viisime lihakombinaati  ja siis hakkas riburada pidi edenema see Holsteini värk. Et ostsime üle Eesti kokku kõigepealt 200 Holsteini. Mullikat ja mee oli kuskil nelja 50 ringis. Ja siis niimoodi ta läks. Ja nüüd saate öelda, et olete lihtsalt üks kõva tegija heade  toodangunäitajatega ja ega siis ka aasta parima  piimakarjakasvataja tunnustus niisama taevast tulnud. Minu jaoks ei ole need üldse eesmärgid, et mina teen oma  igapäevast tööd ja hea, kui keegi hea sõna ütleb  ja kuskil nagu ära märgib, aga, aga et minu jaoks see ei ole  elu küsimus nüüd, et olla esimene või viies  või 10.. Nii tagasihoidlik on siis Torma peremehe nägemus tiitlist  ja kogu sellest esiletõstmisest. Igal juhul on Torma osaühingus tänaseks enam kui 500 pealinn  tubli enamuses puhas Holsteini kari. Pealekauba muidugi noorloomad, kelle ilus  ja puhas elu algab eraldi poegimislaudas. Aga milline on ikkagi statuut, mille järgi parimad  piimakarjakasvatajad valitakse? Parimat piimakarja kasvatajat määratakse  siis selle järgi, et kui palju on piima,  rasva ja piimavalgu kogutoodang aasta lehma kohta. Ja. Karjades on ta ikkagi juba Eestis päris kõrge,  parimatel on seal 10000 ligi ja üle sellegi. Siis kindlasti võetakse arv arvesse somaatiliste lakkude aru  arvu piimas. Ja siis võetakse arvesse loomade tõuaretust  siis keskkonnasõbralikku tootmist. Ja ka siis loodussäästlikkust. Nii et need on nagu põhilised asjad. Kindlasti peab kogu karja olema jõudlus kontrolli all,  Eestis teistmoodi ei saagi. Ja üldiselt arvestatakse ka. Muid muud taustainfot, mis tegelikult kõik kokku peaks  tõestama seda, et see inimene, kes parima piimakarja  kasvataja tiitli saab, see on tõesti Eestis parim. Eks Torma eelmise aasta toodangu ja piima kvaliteedi  näitajad olnudki tasemel. Holsteini karja keskmine lehma kohta tuli 9823 kilogrammi  ning rasva ja valgu kogu summa oli lehma kohta 751 kilo. Samal ajal kui Holsteinil on Eesti keskmine 527 kilogrammi  mis ju üle 200 kilo vähem. Ja kõik see kokku on juba hea. Euroopa tase. Kui võtta ette veel päris värsked tabelid,  selgub, et Torma osaühingu piimakari on jaanuari veebruari  seisuga eelmise aasta sama perioodiga võrreldes 150 kiloga. Plussiks. Ja somaatiliste rakkude arv näitab 318000 milliliitrit kohta  kui lubatud on 400000. Keskkonnasäästliku tootmise näitena olgu  või seegi lägahoidla, mida siin farmide juures tegelikult kaks. Mis on siis tänasel päeval hea piimakarja garantii,  mis võiks samamoodi olla heaks garantiis  ka heale piimakarjakasvatajale? No kindlasti ühele piimakarja kasvatusettevõttele on kõige  olulisemaks garantiiks hea geneetilise väärtusega kari väga  hea söödabaas, hea sööda kvaliteet ning ka kindlasti head  loomapidamistingimused ja selleks on ka viimastel aastatel  hästi palju ju Eestis tootjad investeerinud uute farmide  ehitamisele ja ka vanade farmide rekonstrueerimisele. No siin ongi üks hea näide just. Torma põllumajandusosaühing? Jah, et Torma põllumajanduslikus osaühingus oli tõepoolest  üks Eesti esimene vabapidamisega kaasaegne üksikarja farm  ja nii nagu on siin ka numbritest näha näiteks võrrelduna  kahe Aasta piimatoodangut keskmisena ja võrrelduna 2006. aasta  toodangut on see toodangu tõus olnud üle kolme tonni  siis kindlasti on ka väga oluline panus just  selle uuele lüpsikarja farmile. Teie olite ju praktiliselt üldse esimene Eestis,  kes sai valmis veel paar nädalat enne Põlva praegust agrot  selle uue vabapidamise külmlauda. Nojah, eks seda tol ajal võis nimetada ikkagi  hullumeelsuseks täie arvuga inimese niisugust asja nagu ette,  kui nüüd tagantjärgi vaadata ei võtaks, aga meil ei olnud valikuid,  et meil oli kahe võimaluse vahel nagu tihtilugu elus ikka,  et, et kas karja pidamine hoopis ära lõpetada  või siis teha mingisugune niisugune hullumeelne samm. Nii ta on läinud, et õnne on ka meil olnud ikka,  et et täna tagasi vaadatuna võib siis öelda küll,  et, et see investeering läks nüüd siis ikka pihta. Siin tormas on juletud ka kõiksuguseid eksperimente ette võtta,  kui neid üldse eksperimentideks lugeda võib. Jah, Torma põllumajanduslik osaühing on tõepoolest edukad. Kas ka selle tõttu, et on võetud kasutusele just sellised  uued bio, biotehnoloogilised võtted ja aretustehnikat,  olgu siis nimetatud embrosiirdamine või suguselekteeritud spermaga? Lehmade viljastamine ja need on paraku ka omanikule  küllaltki kulukad kallid kuid ma usun, et see risk  ja see investeering, mis on tehtud, kindlasti on  ka edu toonud. Millest see kõneleb, et Torma osaühing on tõuaretusse  ja ka teie ühistule andnud 33 pulli? Kindlasti see kõneleb ka seda, et Torma põllumajanduslikus  osaühingus on panustatud heale aretusmaterjali kasutamisele. 99. aastal on ostetud. Siia ka Taanist tiineid, tõumullikaid ning hiljemgi on Torma  põllumajanduslik osaühing vaatamata võib-olla rasketel aegadel,  mis piimatootmises ja majandussektoris on olnud ikkagi alati  aretustööle väga suurt rõhku pannud. Aga nüüd on aeg peremehelt küsida, et mille üle parim  piimakarja kasvataja ka vinguda võiks. Tegelikult. See rõngas meie kaela ümber läheb ikka kogu aeg kitsamaks,  see tähendab, et kõik läheb kallimaks ja toodangust saadav raha,  noh sellega. Nii nagu ta on, et, et kui nüüd võrrelda näiteks 2005. aasta  piimahindu ja praegusi, siis me saame piima eest oluliselt  madalamat hinda kui 2005. aastal. Samas on sisendite hinnad kõik oluliselt tõusnud. Ja noh, eks see ongi siis mille üle mõelda kogu aeg,  et kuidas ikka välja tulla, nii et elu on selles osas  muidugi huvitav. Meie perspektiivne Holsteini kari on üldse viimastel  aastatel jõudsate sammudega sinna Euroopa tootmisparemuste  ja tippude poole astunud. Ent kui kaua ja kuidas me veel pingutada suudame,  enne kui lehma tervis piima väljapressimisele vastu astub? No kindlasti, meil on veel selleks võimalusi olemas,  kuigi eelmisel aastal esimest korda siis ajaloo jooksul  Holstenid tootsid Eestis keskmisena üle 7000 kilo piima. Ja kui nüüd võrrelda Lääne-Euroopa riike  ja Põhja-Euroopa riike, siis muidugi meil veel arengumaad on. Samas me peame ka tõdema, et on meil ka väga palju selliseid karju,  kus karja keskmine toodang on Meie keskmisest tunduvalt madalam. Nii et kui ka nende areng või otsus piimatootmise  jätkamiseks toimub, siis kindlasti ka meie keskmine veelgi suureneb. Mis puutub aga Küsimuse, kui suureks see toodang võiks minna,  siis ma usun, et kuskil 9000 kilogrammini võiks see keskmine  küll minna ja siis saame hakata võib-olla vaatama  ja vaagima kas nüüd oleks hea sealt edasi minna  või mitte. Igal juhul siis oleksime. Juba kõval Euroopa tasemel ja ma ei kahtlegi selles,  et meie tublimad piimatootjad on ju täna  ka juba sellisel tasemel ja kui me räägime siin tormastki,  siis tegelikult ju Euroopaski väga palju sellise suurusega  karju kus niivõrd hea toodang on, lehma kohta ei ole. Aasta esimeses maahommikus rääkisime möödunud suve käigust  Soome leba aiandusnäitusele. 1964.-st aastast on see näitus toimunud ühes  ja samas kohas häme kõrgema aianduskooli lebaosakonna territooriumil. Ja alati on huvilised saanud ka kooli avamaa köögiviljaaias  uudistamas käia asjatundja, õpilane nii-öelda teejuhiks kaasas. Kuna tegemist on kooliaiaga, siis võib siin kasvamas näha  tuttavaid traditsioonilisi taimi alustades kapsast,  porgandist, hernest, lõpetades põnevate ja uuematega sel  aastal näiteks talvekõrvitsa sortidega. Kokku kasvab siinses aias üle 200 erineva taimesordi. Seekord peatusime oma kaameraga pikemalt salatipeenarde juures. Taimed olid ilusad ja isuäratavad ja ütlen ausalt,  mõnda sorti nägi elus esimest korda kasvamas. Ehk võiks ka eestlase toidulaual salatite valik laiem olla,  sest nad on vitamiinirikkad, sisaldavad vajalikke mineraale  ja on toeks tervisehädade puhul. Salat aitab vererõhku alandada ja und parandada. Meie saate jaoks palusin salati teemale lisateavet asjatundjalt. Imre kukelt Eesti aiandusliidust. Aed salat on vahemeremaadest pärit rohttaim,  mis kultuuristati juba rohkem kui 2000 aastat tagasi. Selle pika perioodi jooksul on salati liik kujunenud  teisendite ja vormide rohke, mis erinevad lehtede suuruse,  kuju, värvuse ja muude tunnuste poolest. Näiteks moodustab lehtsalat ainult lehekodariku peasalat,  aga lehtedest keerdunud pea piklik ovaalse koreda pea  moodustab ka Rooma salat. Parim paik salati kasvatamiseks on tuulte eest varjatud  valgusküllane toitaineterikka liiv, savimullakala. Kergematel muldadel ja tuulte käes kasvanud salatid on kehvad. Hästi kasvab salat temperatuuril 15 kuni 20 kraadi. Siis moodustub talle rohkesti lehti. Kui temperatuur on kõrgem ja eriti suvise pika päeva puhul  kasvatavad varasemad salatisordid kiiresti õisikuvarre  ja hakkavad õitsema. Eesti aedsalatitest süüakse kõige rohkem lehtsalatit,  ilmselt kõige tuntum on sort grand rapid. See sort on kiirekasvuline ja heade maitseomadustega. Kibe maitse võib tekkida, kui kasvutingimused on kehvad  ja kui taimed saavad vähe vett. Imre kukk soovitab lisaks kastmisele kasutada  ka tasakaalustatud kompleksväetisi. Siis on ilusad taimed kindlustatud ja üldse,  kui salat maitseb natuke kibedalt, siis leotage teda paar  minutit kuumas 50 60 kraadises vees. Viimasel ajal on meil hakanud tuntuks saama  ka väga dekoratiivsete pruunikas punaste lehtedega salat lollo,  rosso ja lollo rosso, Liberti. Need taimed on Grand -rapitz ist väiksemad  ja pisut aeglasema kasvuga. Nende valmimiseks kulub ligikaudu 50 päeva. Lehed on neil väga õrnad ja kibedat maitset tuleb sagedamini ette. Seega peab kasvatamisel küllalt hoolikas olema. Kuid pidulaua kaunistamise nimel tasub vaev end kindlasti ära. Ka tamme lehe salat On üks lehtsalati vorm,  mis rohkem küll tuntud põhjanaabrite juures  ja sealt aegapidi ka meile Eestisse levimas. Need salatid on tõesti pisut tammelehtede moodi  ja värvilt kasvab nii rohelisi kui punaselehiseid sorte. Kui seemet soovite, siis vaadake poodidest suvipiha pakendit. Peasalatite puhul On oluline teada, et nende pea moodustub  keerdunud südamiku lehtedest. Peasalati kasvaeg on lehtsalati omast pikem  ja tärkamisest kuni saagini kulub sõltuvalt sordist lausa 90 päeva. Seetõttu peab meie kliimas istikuid ette kasvatama. Kuna peasalatit dekoratiivsuse mõttes eriti ilusad pole,  siis enamasti kasutatakse neid vaid mitmesugustes eelroogades. Ja üldse pööratakse meil Eestis neile väga vähe tähelepanu. Eriti käib see jääsalati kohta, mis oma rabedate meeldivalt  krõpsuvate lehtede poolest on ideaalne paljude kastmetega  koos kasutamiseks. Kui teiste salatite lehed vettivad kiiresti,  siis jääsalati lehed nii kiirelt ei vetti  ja on kauem ilusad ja ka maitsvad. Meil võib momendil jääsalati sortidest saada kreit leiksi  ja see ongi kõige populaarsem. Eriti vähe on praeguseks Eestis levinud peasalati hariliku  ja jääsalati vahepealne vorm. Batavia salat. Salati nimetus tuleneb tema prantsuse elsest sordikirjeldusest. Omaduste on Batavia salat jääsalatist pisut vähem  krõmpsuvate lehtedega ja võrdlemisi avatud peaga mistõttu  võib teda hariliku lehtsalatiga kergelt segamini ajada. Ja ka värvilt on neid nii rohelisi kui punakaid. Võrreldes peasalatiga näeb Batavia salat aga väga  dekoratiivne välja. Tulles tagasi meie jutu alguse juurde, sööge salateid. Nad on täis vitamiine ja inimesele vajalikke mineraalaineid,  seega head salatiisu.
