Looduse lemmikud. Tere, loodusesõbrad on lindude rändeaeg ja mulle meenub siinkohal nädala tagune Matsalu oma täies hiilguses. Sadadest valgepõsk laagledest, luike, kedest ja teistestki liikidest kirendav lahesopp ja tükk maad eemal paigale tardunud rebane, üks käpp püsti. Vaat selline pilt püsib silme ees Praeguseni. Aga kuna tänane saade on tegelikult pühendatud loopealsetele, siis võtke eelneva ja järgneva jutuühenduslüliks needsamad loopealsed kuna neid leidub ka Matsalus. Kõigest lähemalt räägib Uudo Timm ja mina olen Haldi Normet-Saarna. No väidetavalt hakkasid meie teadlased mõne aasta eest häirekella lööma, sest Eesti sümbol, maastikeks peetavad loopealsed ehk Alvarid kippusid umbe kasvama ja hävima, milline on siis olukord täna? Tere selliste maastike nagu nad loopealsed või siis teise nimega halvarid, rahvusvaheliselt rohkem tuntud halvarid, noh, see on siis rootsi keelest tulnud, loopealse nimetas. Ega see olukord nii kiiresti ei muuta, jah, kui me vaatame aegades tagasi, siis möödunud sajandi algus oli oli selliste avamaastiku või poollooduslike maastike hiilgeaeg ja siis oli neid nagu pindalaliselt kõige rohkem. Ja tol ajal rakendati siis loopealseid meil umbes 40000 hektariga kant noh siis 50 aastat hiljem, siis hinnati neid veel 16000 hektari peale ja, ja praegusel hetkel siis noh, võib arvestada selliseid arvestatavaid ja lagedama või mitte kinni kasvanud loopealseid kuskil seitse kuni 10000 hektarit ainult, niiet nii et võrreldes sajanditaguse olukorraga on vähemalt neli korda see pindala vähenenud. Nii et selles selles osas on teadlastel loomulikult hädakellalöömine täiesti põhjendatud. Mis need loopealsed siis õieti on ja miks nad nii väärtuslikud on ja miks ollakse nii mures, kui nad kipuvad umbe kasvama ja hävima? No kui me vaatame loopealseid, siis tõepoolest see on meie meie loodusele ja eelkõige siis Põhja-Eesti ja, ja Lääne-Eesti saartele omane maastikupilt ja loopealne see siis on hästi õhukese mullakihiga paepealne ala, kohatise mullakiht on seal noh, kuni kuni 20 sentimeetrit aga siis seal on ka alasid, kus, kus mulda praktiliselt ei ole või ei olegi, on paljas paeplaat ja taimestik kasvab ainult seal pragude vahel ja kuna sellist elupaiga tüüp p või elupaika nagu loopealne esineb meil siin regioonis ainult siis Eestis ja Rootsis, siis Gotlandil Ölandil pisikeste laikudega veel Rootsi sisemus. Peterburi piirkonnas ja, ja see ongi kõik, järelikult ta on ka maailma mastaabis täiesti täiesti arvestatav loodusväärtus ja mis teda veel muidugi noh, võime öelda, et nomisse paljas paene pind siis ikka nii on ja mis ta siis nii asja, kui nad ka hävivad ükskõik siis mille tagajärjel noh, võib-olla hiljem vaatame natukene lähemalt ka, et kuhu on siis need suured pinnad kadunud siis needsamad loopealsed on tegelikult puisniitude järel meil kõige liigirikkamad, et elupaigad üldse. Noh, ja kui on liigirikkus, siis juba nimi ütleb, et rikas, peame enda rikkus toim. Kui nende hakkame natukene lähemalt vaatama seda loopealsed, siis ega see loopealne ei ole nii väga ühe ülbane üldsegi ja neid on, neid on nii tõesti palja paeplaadi ja ainult siis seal pragude vahel kasvavad taimedega alasid, aga samas ka ka natukene paksema mullakihiga, kus siis jälle just lubjarikkust, kus see annab võimaluse kasvada hästi paljudel erinevatel taimeliikidel. Ja ta võib küll näha välja, et oh, seal on ainult üksikud taimed, aga iga taim on võib-olla ise liigist. Nii et see, see liigirikkus, vot see on, see on omaette väärtus täiesti. Nii et ei ole mitte ainult üks ja see sama taim, nii nagu näiteks meie kultuurrohumaadel on kus sisuliselt kasvab võib-olla kümmekond taimeliiki ainult ja, ja muidu rohi on küll võib-olla rinnuni aga loopealsetel see rohukasv on suhteliselt madal, selle eest on seal hästi palju erinevaid liike. Looduse lemmikud. Nii et loopealsed on sümbol, maastiku nime igatahes väärt. Ja loomulikult, ega need loopealsed olid meil sajand tagasi lahutamatu külamaastikuelement sest need kõik olid kasutuses ka karjamaadeni lammaste, veiste karjatamise aladena ja noh, kui me nüüd räägimegi seda, et meie loopealsed kipuvad kinni kasvama see on just selle tagajärgi et pool sajandit tagasi, kui suured kollektiviseerimised käisid ja muutus maaelukorraldus siis siis nendes piirkondades, kus loopealsed olid, siis loopealsed jäid lihtsalt kasutusest välja ja hakkasid kinni kasvama ja, ja noh, see suur osa, mis praegu me oleme kaotanud selle loopealsete pindalasse, ongi just tingitud sellest, et, et nad on kinni kasvanud ja seal ei ole enam seda liigirikkust nende loodusväärtustega ja looduse mitmekesisusega. Ta on nii, et mida mitmekesisem on meie keskkond seda stabiilsem anda. Ja noh, me ei saa ennast rebida välja looduse üldisest keskkonnast ja ta enda liikidevahelistest suhetest. Sest kui me neid tahaksime nii-öelda kõike kohe rahasse panna, sest noh, me oleme harjunud millegipärast inimese elus. Et vot raha on see kõige tähtsam ja ülejäänud asjad eriti loodusest, need tulevad nagu iseenesest, et ka ikka seesama keskkond, puhas õhk, emotsioonid, mida me saame ja seda värvikirevust kindlasti kuulajad on käinud Lääne-Eesti saartel, kus siis loopealsed on üks, üks oluline maastikku, osa väikeste kadakad ja kirevate lillede ja liblikate ja, ja kogu elustikuga alad. Seal on ju ideaalne virgestusala ja noh, selle pingelise töö juures, kus me tavaliselt siis istume kas arvuti taga või teeme mingit muud tihedat tööd kuskil linnades siis minnes sellisesse keskkonda kõige oma kehaga karkudega Me puhkemas, jaa, jaa. Ja me saame selle toonuse, et siis taas jälle tulla tagasi ja hakata tööle. Nii et kui palju maksab see kõik või mida ta siis annab, see loopealne? See annab väga palju. Kuidas nad nüüd sügisel välja näevad või olete ise hiljaaegu mõnel käinud, et nädalavahetus on ees ja kas võib ka nii öelda, et miks mitte jalutada sedapuhku mõnele loopealsele? Loomulikult võib loopealsele jalutama minna, kuigi jah, õite kõrgaeg on sealt ammu möödas, aga, aga loopealne on ka selline huvitav paik, kus kus käib nagu kaks lainet sellist õitsemise lainet, et kevade poole on üks õitsemise aeg, aga ka praegu on siis hädalav või siis ka teine generatsioon taimi. Lihtsalt on jõudnud kas või üksikute taimede õitsemise faasini. Noh, praegu on soe ja külm, ei ole ka neid õisi ära võtnud. Nii et sellist värvi seal on ja peale selle on veel. Endal kasvab ka selliseid taimi, kelle lehed lähevad näiteks sügisel, nii nagu puu lehedki värviliseks, nii läheb ka sealse roht taimestik. Näiteks verev kurereha on, on praegu nagu leegitsev lõke seal loopealsetel, nii et väga-väga ilusaid värvipilte. Kui veel päike ka on, siis siis lausa lust seal liikuda. Pilt tundub tõepoolest võrratu. Aga nimetaks võib-olla üle need niisugused tuntumad loopealsed, mis siin Eestimaal leida on, et inimesed võib-olla, kes veel ei tea, siis äkki avastavad, et oma maja tagant algab asi pihta. Jah, oma maja taga võib leida siis loopealseid, kes elavad Põhja-Eestis või siis Lääne-Eestis ja saartel, sest loopealne on otseselt seotud siis paekivi maapinna lähedal olekuga. Ja nagu meil teada on, siis Põhja-Eesti rannik rannikuala on siis paepealne ja siis samamoodi ka on paepealne valdavalt meie, meie saared. Aga, aga mõningaid loopealseid on ka meil natukene sisemaal näiteks näiteks siis Põhja-Pärnumaal või ka siis Rapla ja, ja Harjumaa lõunaosas, nii et selliseid huvitavaid liigirikkaid, loopealseid. Neid Tügalapa leiab ka mõnedest teistest maakondades. No esimese hooga tuleb pähe kohe kaks nime, Eestis on väidetavalt suurimaks loopealne ehk Alvar Saaremaal ja siis on olemas täiesti viita loopealne Matsalu rahvuspargis, aga neid võiks mõne veel nimetada. No kui me võtame siin Tallinna lähedalt, siis siis kohe kõige kõige lähemad loopealsed on, kas siis minnes Ida poole ses kostivere ala ja need loopealsed sageli ongi koos koosseis karstialadega kostivere karstipiirkond on kõik suures osas loopealsed või siis liigume jälle teisele poole lääne poole, siis ilmandu Muraste piirkonnas on, on seesamamoodi loopealsed nahkahjuks küll need Tallinna lähedased loopealsed kipuvad saama oma löögi, kaotavad oma pindala siis ka valglinnastumise tagajärjel, kuhu siis ehitatakse peale uuselamurajoonid ja seal enam seda tüüpilist looduslikku taimestikku ja muud elustikku, noh ta lihtsalt ei saa seal kasvada. Kahjuks Meie inimesed väärtustavad nagu rohkem murukunstmuru, millega on ainult siis noh, aega veedavad sellepärast et kui loopealse taimestik vajaks niitmist ainult üks kord aastas ja ta on kogu aeg ilus. Aga Me tahame ju enda elu sisustada, siis, siis paneme kunst mõru, hakkame teda iga nädal kastma. Kuivad ajad on, sest sest sellises piirkonnas vesi ei seisa ja, ja rohi kipub ära koltuma muru, noh siis siis kui me saame ta hästi kasvama, siis hakkame teda niitma kogu aeg. Noh, siis on meil tegevust. Aga noh, kui laisa inimesena võtta, siis siis võiks seda lilleilu parem vaadata oma looduslikus kujus ja ainult ühe korra aastas piisaks üleni. Nii et ehedat loodust hindavatele inimestel oleks siin üht-teist kõrva taha panna küll. Ja kui on loo peal, selle on ehitatud majapidamine ja reeglina keelsele ehituse käigus siis ühtteist ikka pinnas ümber pööratakse, aga kui seal ikkagi on krundi peal jäänud järgi looduslikku kooslust koos kadakad ja kohaliku taimestikuga, siis, siis seda ei peaks vägisi hakkama välja juurima või, või mo paksema mullakihiga, et sinna peale siis hakata kunstlikult jälle muru kasvatama, millega on vaeva rohkem kui veel. Aga noh, eks inimestel seal on valikuvõimalused, ise teavad, mis teevad ja millega nad enda aega sisustada. Ilu on vaataja silmades ja ilu mõiste on võib-olla siis ajaga muutunud. Ehk siis ilmselt seda ka jah, samas võib-olla ka ei osata lihtsalt tähele panna seda, et needsamad loopealse taimed, olgu nad siis nõmme või aasnelgid mis on ju noh, väga ilusad, dekoratiivsed taimed või, või siis käpalised, kes ka seal kasvavad ja ja on, on tõeliselt ilusad õitega. Neid ei osata tähele panna. Teine asi on veel see ka, et et looduses on saetud niimoodi, et et ega kõik ei õitse ühe korraga, vaid ikka ühed taimed varem, teised hiljem, ja niimoodi siis terve aasta või selle suve jooksul näiteks lillekirevus. Ja mitte midagi ei ole seal ebaloomulik. Looduse lemmikud, ka kõige looduskaugem inimene saab aru, et loopealseid on mõistagi väga erinevaid. Millised nad siis on? Jah, nii nagu looduses ikka ei ole täpselt ühtemoodi ja eriti meie looduses Eestis ja, ja noh, meil neid loopealseid on ka selliseid, mis siis on selliste paeplaatide peal, kus siis tõesti vesi ei lähe mitte läbi, vaid vaid kui vett sajab, siis vesi jääb sinna pae peale ka teinekord pikemaks ajaks nagu ajutiseks veekoguks. Ja teises kohas on jälle nii, nagu me teame, paason, paguline ja, ja see vesi jookseb vuhinal kõik sinna paepragudesse ära. Ja pärast vihma on mõne aja pärast jälle täielik kuivus. Et sellest niiskuse erisustest on siis tingitud ka nii, et meil on selliseid alasid, kus siis on ekstreemselt kuivad. Ja, ja noh, nii kui kui see mullakiht on veel hästi õhuke ka, siis siis õhuke muld kuivab päikse käes nagu praepannil kiiresti läbi. Nii ja, ja teises kohas, kus on siis selline lohk ja vesi hoiab seal pikemat aega paigal, seal jälle taimed peavad nagu jalgupidi vees olema ja sedagi vaata ma nii et nii et loopealse taimed peavad olema ikka üsna vintsked vennad keet sellele kõigele vastu panna. Ja lisaks veel võime, vaatame, mis toimub seal talvel, talvel. Kuna loopealsed on reeglina lagedad ja üksikute puude ja põõsastega või kadakatega, siis siis pääseb tuul seda lund liigutama üsna hästi ja teinekord pühib selle lume kõik ära. Ja, ja kui siis külm tuleb, siis tekib selline pooltundraefekt nagu igikeltsa peal, et et see, seal olev muld kergitatakse külmaga üles. Ja see, et jälle peab olema selliselt kohastunud liigid, kes siis kannatavad seda ära, et nende juured vahepeal maast lahti tõstetakse. Nii et see on hästi-hästi mitmekesine ekstreemsete tingimustega ala ja, ja eks siis kõik need erinevad tingimused, need ongi põhjuseks mikspärast siis selliseid väga erinevaid liike, seal me leiame, et ühele meeldib üks, teisele, teine, kolmandale, kolmas, nii nagu inimestelegi ekstreemsused teinekord meeldivad. Ja vot nii, seal see asioon. Suvel, kui see loopealne on lumega kaetud ega sinna vist suusatama ei tasu minna, ta on üsna ebaühtlane või kuidas? Kõik oleneb sellest, et kuidas see lumi on sadanud ja teinekord on nii, et kui tuleb ikka paks lumi maha, siis on noh, näiteks ilmandu loo pealselgi kasutatakse seda lohega surfamiseks suuskadega või, või lumelauaga saab täiesti seal sõita. Noh, teine asi on see, et naftapind on suhteliselt sile, selles mõttes murdmaasuusatamise jaoks on ta nagu igav, aga kui jälle tuul on selle lume kõik ära viinud, siis, siis muidugi suusatamisega läheb raskeks. Et kogu aeg peab vaatama, missugune on see olu konkreetselt. Mõnikord tõesti võib seal paarkümmend sentimeetrit lund olla ja metata on seal päris vahva, et kõik, kõik oleneb tõesti oludest. Aga uurime nüüd seda, mis lume all on ehk mida siis kujutab endast loopealse taimestik? No kõigepealt loopealsed üldises plaanis, kui me vaatame, siis nad on reeglina ilma puudeta või noh, üksikud üksikud või vehmid, tee kasvavad mõned männid võib-olla ka suuremat õrn puud kasvavad seal ja ega palju teisi liike ei ole, mõni kask või ka seal oma juured maha saada. Aga, ja siis põõsarinde puhul on, on nii, et kadakas on, on seal üsna tüüpiline noh, samamoodi siis kukerpuud ja, ja viirpuud tunnevad ennast suhteliselt hästi seal. Ja noh, siin Vääna kandis siis siis on näiteks põõsas, ma arvan, kasvab looduslikult meil nende loopealsetel, et tema on siis meil selline huvitav taim, keda me tunneme nüüd üsna palju koduaedades või haljastuses, kasutatakse erinevaid vorme, oleme põõsas, Maranast erinevaid sorte kultuur, saarte, aga ka ka täiesti metsikut vormi ja selle põõsasmarana aga on selles mõttes päris huvitav, et et päris hästi ei teatagi, kuskohast tema tema nii-öelda päriskodu on. Sest üks koht, kus siis on põõsasmarana tõesti looduslikult üsna palju on see just Harku, Vääna Türisalu see piirkond ja rohkem teda nagu siinkandis ei olegi. Ja neid küsimus, kas ta on siis tulnud ja metsistunud ja, ja selle loopealsel siis koha endale leidnud ja niimoodi levinad sinna või ta on tõesti pärismaine, nii et ta ise on, on siia kunagi seemnetega jõudnud, siis selle koha pealt ei oskagi praegu vastuseid anda. Ei tea, kumb ta on, aga ilus on ta igal juhul sest ta õitseb ja suvest hakkab ta õitsema ja praeguseni veel veel võime leida ikka tema ilusaid kollaseid õisi, nii et selline huvitav taim on meil, kes on siis ka looduskaitse all ja tema noh, kõige markantsamad kasvualad on siis Vääna maastikukaitsealal kaitstud, nii et nii et asfaldi pealt on andada täiesti võimalik vaadata, kes ei viitsi sinna põõsas malevate vahele minna. Kui me lähme neid rohurinde juurde või rohttaimede juurde, siis siis sealt leiame tõesti üsna erinevaid erinevatest piirkondadest algselt pärit liike, noh, kui me võtame Kagu-Euroopa stepialade liikidest, siis näiteks kevad, Maranad või kalju pujud või siis aas hundihammas ja mägiristik, noh need on, need on sellised liigid, kes, kes tegelikult on pärit siis stepialadelt. Ja, ja samas me leiame Põhjalast, või, või alpi aasadel kasvavad taimi nagu hälpi normikas ja mägi, Marand, mägi kadaka, aga noh, tema on, tema on muidugi meil väga haruldane ja ja ainult mõned mõned väiksed puhmikut kaasavad siis Lasnamäe paepealsel. Nii et see liikide kompositsioon on ka väga erinevatest piirkondadest äri aga näitabki jälle, et see on üsna ekstreemsed tingimused ja, ja ainult osa liike suudavad seal vastu panna. Aga taimedele sekundeerivad kõikvõimalikud loomakesed Jah, no kahjuks küll meil niimoodi on, et need loopealsed ei ole niivõrd suurepinnalised ja, ja nad on mosaiikselt teiste koosluste vahel, et et me ei saa otseselt öelda ühtegi linnuliiki või loomaliiki, et vot tema on neid ainult siis loopealsete-ga seotud. Aga loomulikult seal nii linde kui teiste loomarühmade esindajaid on ja, ja kes seal hästi ennast tunnevad. Kõigepealt kui kui need loopealsed on mere läheduses, siis siis üsna palju mere rannikuliike rannaniitude liike esineb ka loopealsetele nagu kiivitajad või punajalg-tildreid või. Aga noh, sellised loopealsete tunnusliikideks on ka näiteks vööt-põõsalinnud, kanepilinnud kivida, eksid, kadakad näeksid nii et selliseid linde seal on ja samamoodi siis muidugi ka eelmises saates rääkisime punaselg-õgijad tõesti, kes siis seal samamoodi kadakapõõsastes pesitsevad ja ja on üsna hästi nähtavad, juhul kui seal ükskõik, mis kõrgem kohta on, siis nad seal armastavad istuda ja nahk, kui siis rohurinne või, või ka puhmarinne või see põõsas, ma arvan, kooslus on seal natukene kõrgem, siis nendes kohtades armastavad ka välja-loorkullid pesitseda ja, ja soo rätsud, niiet tegelikult elustikku on seal üsna palju. Ja mis on veel ja tavaliselt ju metsas me väga kaugele ei näe. Aga kuna loopealne on selline avatud maastik, siis, siis meil on võimalus binokliga vaadata üsna kaugelt ja jälgida neid liike. Ja kui tuleme korraks tagasi, saate alguses meenutatud rändlindude juurde, keda mina nägin Matsalus, siis eks nemadki ju armastavad koguneda ja keha kinnitada ja puhata ka loopealsetel. Jah, no loopealsetel on selles mõttes hea jah, linde vaadata ka rände ajal, noh näiteks näiteks Osmussaar on üks oluline rändeteel olev koht, kus siis artilised linnud läbi rändavad ja noh, seal Osmussaare ümber kindlasti praegu puhkemas hästi palju linde. Aga samamoodi Saaremaa ja eriti Sõrve poolsaar, see koondab kõik rändeteel olevad linnud kokku ja ja sealsetel loopealsetel on, on seda rännet väga hea jälgida. Nii et sinnapoole tasub kindlasti minna ja praegu rändaeg on tõesti täie hooga käimas. Nii et kellel vähegi vähegi mahti, nädalavahetusel, siis nagu öeldakse, leivakott ja pikksilm kaasa ja teele. Selline oli siis tänane looduse lemmikute saade loopealsetest. Looduse lemmikud. Heidame pilgu, mida on kuulajad meile saatnud? Jah, ja seekord loen ma ette virge õuema, loo kadastikega meenus midagi lapsepõlvest, jutt on selline. Minu lapsepõlv möödus suures osas maal, kadakad rüpes, just nimelt rüpes, sest suur lahmakas tükk karjamaad oli osaliselt kaetud tihedaga rahvastikuga, mis suisa kiskus oma embusesse. Suvel hõivasid selle suure mitmest sektsioonist koosneva karjamaa üks hobune ja kaks lehma, keda sai vajadusel vaated tikutulega taga otsitud. Ehkki kadaka ligidale ei tasu tegelikult siiski tulega vehkida. See karjamaal ja ühtaegu meie pere laste populaarseim mänguplats, kuhu me ka külaliste lapsi meelitasime. Võõras võis seal kergesti ära eksida ja seepärast oli kadastik hea paik. Eksimismänguks mängis ja käis nii, üks mängija läks kadakad vahele ja teine hüüdis teda, kes siis kadakast käte vahelt vastu püüdis. Nõnda tuli nii-öelda eksinu hääle järgi üles leida, kui keerulisema variandi puhul vahetas otsitav ka pidevalt kohta et ülesanne väga lihtne ei oleks vahelmaga otsijana olin tükk aega vait ja teesklesin, nagu oleksin ise ära eksinud või kaugele läinud mille peale hakkas otsitav vahel ehmunult hüüdma, sest tihti oligi ta juba päriselt ära eksinud. Nii kasutasin ma, kes ma peaaegu iga kadakaga meie karjamaal sinasõber olin enda territoorium, eelist naljaviluks ja pisikese kiusugi mõttes mõnikord ära. Kes teab, võib-olla oligi see põhjus, miks meil teisi lapsi tegelikult eriti tihti külas ei käinud. No vat sellise humoorika ja ehk tagantjärgi ka pisut enesekriitilise loo pani kirja ning saatis meile virge õuema, aitäh, virge. Nüüd siis uus üleskutse saata meile lugusid ja pilte loopealsetest ja meie aadress on lemmikud RÜE või 10 124 Tallinn, Kreutzwaldi 14 vikerraadio looduse lemmikud ja millest tuleb juttu nädala pärast? Nädala pärast me räägime niitudest Eesti ka teatud mõttes loopealseid, loetakse niitude hulka, aga, aga siis vaatame natuke teist tüüpi niite. Stuudios olid Uudo Timm ja Haldi Normet-Saarna kuulmiseni. Järgmisel reedel. Looduse lemmikud.
