Kui nüüd rääkida katkutaudidest rahva pärimuses,  siis peaks eelkõige rääkima katkust üldse ajaloos. Esimesed teated katkust on juba väga vanad. Isegi mesopotaamia kiilkirjadest on vihjeid sellele,  et ka sel ajal olid juba katkutaudid. Ja üks kättesaadavamaid allikaid katku vanematest autodest  on piibel, kus Moosese raamatus on märge  selle kohta, et jumal saadab rahva peale katku karistuseks  nende sõnakuulmatuse pärast. Euroopa kõige suurem katkutaud oli 14. sajandil  ja see sai nime mustsurm. Rahvasuu kirjeldab katkuaegu väga karmilt. Öeldakse, et ei olnud midagi süüa. Need surnud, kes päeval maha maeti, kaevati öösel üles  ja söödi ära. Palju on teateid ka selle kohta, et vanemad olid sunnitud  tapma oma lapsed, sest neil ei olnud midagi süüa anda. Sellest ajast on pärit ka katkusanitaride kirjeldused. Katkusanitarid olid siis spetsiaalsete maskidega,  aga. Inimesed ja kandsid käes pikki tokke, millega nad  siis liigutasid katkuhaigete asju ja sellest on  siis varapärast jõudnud ka pärilust ja uskumuset. Katk ongi see, kes kepiga torgates toob surma. No kui mõtelda, mis on ühist üldse katku  nii vanal haigusel meie tänapäeval, siis tegelikult ei ole  ka maailmast kadunud. Arvati, et see on haigusvaim, kes haigust toob. Ja ta võis ilmuda väga erineval kujul. Kõige levinum oli arvamus, et katk ilmub poisikesena. Väike musta riietatud poisike, kellel on käes tokk  ja kepp. Millega ta siis puutub inimesi ja sellest inimesed sulevad. Kui katk tappis väga palju inimesi, ei arvatud,  et katkutaod on võitmatu. Selle vastu tunti mitmeid vahendeid. Näiteks arvati, et kui minna elama teistest eraldi,  kuhugi sügavasse metsa, siis katke leia üles neid inimesi. Või kui minna toomingatele, siis kadakate lähedusse elama  siis see kadaka või toominga hais lämmatab ära  selle inimese haisu. Et katk ei leia enam inimesi üles. On tuntud ka agressiivsemaid vahendeid katku vastu,  näiteks viidi ka katku peakoha raiuda. Eriti on see pärimuses naisnaisekujuise katku kohta. Ja siis lükati katk tulle. Vaat kui pöetati veel pimedana või siis jalutama. See oli seletuseks sellele, et miks katk ei võta kõikidest  küladest rahvast ära, vaid mõned küla, et jääb täitsa puutumata,  aga mõned võtab täiesti tühjaks. Ei arvati, et katk ei saada üle vee ja selleks sai  ka katkul katkuvaimul mitmeid meetodeid,  kuidas siis inimesi petta ja siiski üle vee saada. Näiteks muutis ta ennast siis kas lõngakeraks  või kammiks või mingiks ilusaks asjaks ja ei  siis oja või jõe äärde lebama autos, kui keegi ta üles  korjab ja üle vee viib. Ootel ja Lääne-Eestist on enam levinud sellised jutud,  kus üks paat hakkab just rannast ära sõitma  ja äkki tuleb jooksuga kuskilt see tundmatu must mees,  kes on ennast kaasa aitäh. Kui siis ta kaasa võetakse ja hakatakse kodus noorele juba  lähemale jõudma siis naised hüüavad kalda pealt,  et ärge te katku randa toome. Selle peale, must mees hüppab püsti ja ikka kätte  ja kokku. Tallinn. Hoidmatu ja üks väga tõhus vahend katkuvastu oli  ka see, et magati nii sellisel viisil, et seal,  kus oli ühe inimese pea, seal oli teise jalad. Siis, kui katk sisse tuli, arvesta, et minu sead,  kes puus magavad ja ei puutunud. Või teine variant oli see, et katk arvas,  et inimene on kahe tagataga, et see ei ole. Kui nüüd Hoiatada selliseid inimesi, kelle jaoks on katku  nakatumisoht praeguseni reaalne, siis võiks ju võtta eeskuju,  rahva pärimused. Süüa kuuma suppi või? Magada puhus või siis vähemalt pihlaka oksa enda läheduses. Pihlaka oksaga katkuvaimu löömine oli ka sellega
