Üheõhtune jalutuskäik mööda külmunud maad,  mis pole veel muutunud lumeks jääb meelde niivõrd,  kuivõrd hommikust üldse endale olen tahtnud midagi meelde jätta. Tihti ei midagi. Kuu taevas on pikk nagu sardell. Ja ilmateade ähvardab, et kui pilved hajuvad,  näeb tähesadu. Aga juba sajabki lund. Pehmet, pruuni ja higist. Selg kleepub tagasi, ei julge vaadata. Seal kõnnib mu järgi keegi vanamutt. Jälle kuulen, kuidas ta astub kolmveerand sammul  jääpragisedes pruuni higise lume all. Kui julgeks ja ringi pööraks siis ehk näeks,  kuidas ta astub. Ent sellest hoolimata ikkagi ei teaks, kes see seal astub.
