Me oleme jälle ajaloo muuseumis, seekord kultuuriloolises fondis,  et teha väike matk kaugetesse maadesse ja,  ja aastatuhandete taha. Kultuuriloolise fondi varahoidja Ulve Räpp,  öelge, kas Egiptus on nüüd siis kõige vanem periood,  kus on pärit teie muuseumi materjalid? Tõepoolest, selle kultuuriloolise kogu kõige vanemad esemed  ongi pärit siis Egiptuses, need on mitusada aastat enne meie  aearvamist ja toodud siia Eestisse siis Butenevi kaudu,  kes oli purjeka Baris kapten sõitis Vahemere Vahemere maades  ja tema muretses need esemed siis Taani,  Rootsi konsuli kaudu Egiptuses ja tõi siia doktor Bushardile  kes siis oli tema sõber ja kes palus talt neid vanu esemeid tuua. Noh, doktor Pusharti, me oleme vist juba rääkinud siin Tallinnas,  Raa, apteek, Raaapteegi kunagine omanik,  tundis huvi igasugu muguste vanade asjade vastu,  hakkas neid koguma ja oma sõbral Buteenevilt paluski ta  siis muretseda ka selliseid vanu esemeid,  mis nagu Eestiga seotud ei olnud. Siin on nüüd niisugused asjad laual, millele ei oska ei nime  ega otstarvet anda. Ehk näitate lähemalt, millega tegemist on? Pealt kõigepealt ma näitaks ühte väikest papüüruse tükikest,  siis selline nägi papüürus välja. Nimelt Egiptuses siis Niiluse kallastel kasvas pilliroog,  mida nimetati papüüruseks, see on selline kõrge pilliroog  kahe-kolme meetri kõrgune, sellest tehti majapidamises  mitmesuguseid esemeid ja tehti ka paberit,  mis nimetatigi siis papüüruseks. No paberid muidugi tehti selliselt, et pilliroog lõigati  pikuti lõhki, lõigati hästi õhukesed lehed,  need siis liimiti kokku, seda tööd teostati laudadel,  mis oli kallakut asetatud ja siis niisutati niiluse mudase veega. Papüüruse sorte oli mitu, kõige parem oli 13 sõrmelaiune  ja seda kutsuti pühaks, kuna selle peale kirjutati eriti  tähtsaid dokumente. Kõige halvem siis oli kuuesõrmelaiune. Seda nimetati kaupmeeste papüüruseks, kuna arvati,  et siis kaupmehed kasutasid seda pakkimiseks. Papüüruse rullid siis kahe kolme meetri pikkused,  kinnitati kepi külge ja lugemisel, siis hoiti kepist kinni  ja arutati neid lahti. Muidugi papüüruse kirjutati siis hiruglüüfidega uuemate  andmete järgi neid hiruglüüfe oli siis 600 ümber. Kirjutamiseks oli väike pilliroost kepikene. Algselt kirjutati musta ja punase värviga. Tähtsamad kohad just punasega siin sellel väikesel tükikesel  on ka mõned punasega kirjutatud kohad. Ja hiljem siis õpiti juba tinti valmistama. Egiptuses arvati, et kui inimene sureb, siis hing elab edasi  ja ting saaks kehasse tagasi tulla, selleks tuli keha  palsameerida säilitada. Palsameerimine toimus siis selliselt, et kivinoaga avati kõhukoobas,  võeti välja sisikond, see pesti puhtaks mähiti linasest  riidest sidemetesse ja asetati erilistesse nõudesse,  mis kutsutakse siis kanoopideks. Siin ongi väljas üks väga ilus kanoop, see on alabastrist tehtud. Nimelt Kesk-Egiptuses oli siis Kivimurd,  kus seda alapastrit saadi ja sellest tehti mitmesuguseid nõusid,  kujukesi ja ka kanoope. No siin Kanobi gaas kujutab siis püha looma nubise Sakali pead. Neid kanoope, kuhu see sisikonnad pandi,  oli tavaliselt neli. Need pandi siis auta kaasa ja kaas vastava vastavalt tellija  maitsele võis kujutada, kas siis püha loomapead  või inimpead, nagu siin üks kivist kaobi kanoobi kaas on. Ja nüüd, kui surnukeha oli põhjalikult pestud,  puhastatud, siis toimus riietamise protsess. Riietamiseks olid pikad linased riidest sidemed,  nii et kogu surnukeha meid üleni linasest riidest sidemetesse. Nagu siin sellel väikesel krokodillil siis näha on. Milles see balsameerimine siis alguse sai,  ma räägiks, sin sellest ka. Nimelt üks müüt jutustab, et kuningas Osirisel oli vend,  sett, kes ta siis tappis. Ja Osirise poeg hoorus lasi esimesena oma isa surnukeha balsameerida,  et seda siis säilitada. Ja nüüd, kui see surnu viidigi sinna Balsameerimisruumi,  siis oli kolm moodust, mille järgi võis lasta seda  balsameerimist teha ja kõige kallim ja kõige rohkem aega  nõudis see, mida see hoorus oli lasknud siis oma isa sirise  surnukehaga teha. No sirises sai siis surnute riigi valitseja  ja temast tehti Vana-Egiptuses väga palju selliseid väikseid  pronksist kujukesi. Noh, neid tehti. Meetodil, mida kutsutakse siis kas raisku läinud vaha  või äravoola voolava vaha meetodil nimelt see seisis selles,  et kivist tehti vorm, sinna sisse asetati savist kujukene,  see ümbritseti vahaga ja vormi oli jäetud spetsiaalsed avad. Ja nüüd, kui see vorm asetati tulle, siis kuumuse käes vaha  voolas välja ja asemele valati sulametall. Kui metall oli jahtunud, siis kujuke võeti välja  ja vorm tuli purustada. Nii et iga kuju jaoks tuli jällegi uus vorm teha,  muidugi siis veel meister, silus teda välja pärast vormist väljavõtmist,  siin mütsi äärel on kaunistatud graveeringuga,  siis sellel istuval kujusel on silmad teisest materjalist  alapastrist pandud. Aga Egiptuses jah, kujutati inimesi just selliselt,  et jalad kõvasti kokku surutult näete siin istuvana seismana,  pea oli tal püsti ja käes on siis piits ja valitseja kepp. Siis hauakambritesse pandi kaasa selliseid väikseid savist kujukesi. Neid nimetatakse savist kuju kujukesteks,  kuid tegelikult on need tehtud peenestatud kvartsist koos  sideainega ja neid nimetatakse vastutajateks  ehk töötegijateks. Kuna need väikesed kujukesed, siis pidid seal hauataguses  elus selle surnu eest kõik vajalikud tööd ära tegema  ja tema eest siis nagu hoolitsema. Ja tavaliselt need kujukesed on siis kaetud siin surilinaga  ja ühes käes on tal kõblas, kuna kõblas oli just see kõige  tähtsam põllutööriist, mida siis vajati. Neid kujukesi on väga palju haudadest leitud,  nii et mõnest lauast on leitud 365, nii et iga päeva jaoks erikujukene. Noh, kui me jälle siin neid iruglüüfe vaatame. Siis siin sellel kujuksel on kirjutatud peale  selle naise nimi kelle eest ta pidi seal auataguses elus siis. Hoolitsema, ja see, see naine oli taanah amon  ja see kujukene on siis pärit viieteistkümnendas  või viiendal sajandil, enne ei aega. Nii et sellel ajal siis oli see naine naine maetud. No hauakambritesse riputati seinte peale sellised plaadid,  neid kutsutakse siis stelladeks, see meie plaat siin on  tehtud mahakonipuust pealt on kaetud õhukese savikihiga  ja siin näeme paremini siis neid hiroglüüfe kirjutati  siis ülevalt alla vasakult paremale, nii nagu  siis ruum võimaldas. Ja siin näeme siis ka veel Egiptuse maali,  kunsti natukene Egiptuses, siis oli selline tikett,  et tähtsamad tegelased siis kujutati suurematena. Ja kujutati sellises poosis, mis on ajalukku läinud  siis Egiptuse poosina. See seisnes selles, et keha, jalad, pea olid kõik profiilis,  aga siis õlad ja silm see oli eestvaates. Nii et seda kutsutakse siis Egiptuse poosiks. Noh, Egiptuses oli palju pühiloomi mitmesugused,  siis loomad, linnud olid pühad, krokodillid olid teatud  maakonnas pühad, sellepärast ongi see krokodill palsameeritud. Siis olid pühad veel sellised väikesed põrnikad,  karapeosed. Neid on väga palju, skarabeuse kujutisi on väga palju just  kasutatud ka ehete kaunistamisel. Kassid olid pühad aga kõige tuntum. Muidugi oli see püha ärg abis see püha ärg  siis elas templis, tema eest hoolitsesid preestrid  ja ühelegi teisele loomale sellist austust osaks ei ole saanud,  nagu sellele härjale seal vana Egiptuses. Ja kui härg suri, siis keha palsameeriti  ja maeti kõigi auavaldustega maha. Kus kohas on need kõige suuremad Egiptuse eksponaadid  ilmselt Kairos ja, ja Briti muuseumis ka. Kindlasti on ja isegi ermitaažis on näiteks sarkofaagid  siis palksameeritud need inimesed, kehad,  inimfiguurid on seal ja. Aga tänu sellele doktor Buhartil on siis meie muuseumis  ka siin selline väike kollektsioon, noh paljud kindlasti ei  tea arvata, et meie siin Eesti muuseumis võivad olla  sellised esemed. Läheme edasi, järgmine osa sellest teie fondist kuulub  vanale Kreekale. Jah, Kreeka, Kreeka Roomast, noh, meil on  ka esemeid, aga muidugi see kollektsioon on päris väike. Siin on siis võib vaadata mitmesuguseid neid õlilampe,  õlilamp oli üldse vanemaks valgusallikaks,  mida kasutati siis ruumide valgustamiseks,  alguse sai Egiptuses, siin ongi väike pronksist Egiptuse  õlilamp ja sealt levis edasi siis Kreekasse Roomasse,  kus kujunes välja sellised klassikalised vormid,  nagu siin te võite näha, et ühes otsas on  siis käepide ja teises on siis väike augukene tahi jaoks. Tavaliselt need õlilambid on siis sellise ümara vormiga  ja pealt kaunistatud siis mitmesuguste fantastiliste figuuridega. No see on nüüd ühe rosetiga kaunistatud ja siin on siin ongi  siis üks selline fantastiline figuur aga siin on  siis veel, võtsin välja need Kreeka vaasid. Kujunesid välja kindlad vormid, mille järgi neid savist  vaase tegi, tehti, nendel vormidel on kõigil oma sellised nimetused. Noh, kõige tuntumad on muidugi amfurad siis leküüdid  ja siin need ongi mul siis leküüdid. Kõige vanem on siis kaunis viis geomeetriline ornament  sellel väiksel vaasil näemegi siin geomeetril ornamenti,  mis siis mustaga värviti peale, siin on mitmesugused  geomeetrilised kujundid ja selle järgi tuli  siis mustafiguuriline vaasimaal. Seda tehti siis selliselt, et vaas punasele põhjale mustaga  siis maaliti mitmesugused figuurid ja detailid kraabiti sisse. Ja siin ongi näha need väiksed jooned, mis on  siis sisse sisse kraabitud, neid need vaasid on mul  viiendast sajandist siis enne ei aega musta figuurilisele  järgnes siis punasefiguuriline maal. See oli suur samm edasi, kuna siin tagapõhi kaeti mustaga,  kujud jäeti punaseks ja detailid siis juba maaliti pintsliga peale. Punane ja must olid üldse kreeklaste põhivärvid. Need olid need Vaaside vaasimaali värvid siis no siin on mul veel teisi  kuju kujusid. Näiteks sellist vaasi, kus on selline kõrge eenduv sang,  kutsutakse oino, hoiaks, nii et nendel on kõigil sellised  omapärased nimetused. Siin on kaks oinuhoiad. Siis väike alabastron, sellist ümara põhja kahe väikse  sangaga kutsutakse siis alabastroniks Ari pallos,  selline noh, kumer kerakujuline nõu neid  siis kasutati mitmesuguste lõhnavate ainete õlide jaoks vee  hoidmiseks muidugi suurtes nõudes veini hoidmiseks. Kahjuks jah, see kollektsioon on meil nagu väiksem,  aga need Kreeka, Rooma asjad on siis saadud eraisikutelt osa  on saadud Tartu Ülikooli ajaloo professorilt Kruuselt  siis maalere Vinklerilt. Kolmas osa fondidest kuulub Hiinale Mis esemed siin ees laual on? No need esemed on jah toodud Hiinast ja need pärinevad  siis 19. sajandi algusest ja mitmed, mis siin laua peal on,  on toodud venelaste esimese ümber maailmareisi ajal,  mis toimus siis 1803 kuni 1806? Noh, kõigepealt ma ütleksin, et vanad hiinlased olid hästi  kõrge kultuuri ga rahvas sajandeid varem nad hakkasid  valmistama mitmesuguseid esemeid, enne kui neid õpiti siin  Euroopas tegema. Näiteks sajandeid varem, hiinlased oskasid juba paberit valmistada. Nimelt juba on teada isegi selle mehe nimi,  kes Hiinas siis esimesena paberit hakkas valmistama,  see oli Tšai lun ja paberit valmistati vana Hiinas,  siis selliselt need kaltsud, kalapüügivõrgud Need,  kõik asetati kivis ohvrisse tambiti nuiaga pudrutaoliseks massiks. Seda massi keedeti. Saadud segu asetati raami peale, raam oli sõvestikulise  põhja ga pillirosiidist punutud ja raami raputades jäid  siis sinna paberilehed, mis omakorda tuli veel kuivatada. Paberisorte on muidugi palju, vastavalt siis materjalile,  millest seda paberit tehakse. Minul on siin üks selline siidpaberi sort,  selline hästi hästi õhukesed lehed. Kui Hiinas juba osati paberit teha teisel sajandil,  siis Euroopas alles esimene paberiveski ehitati 1340. aastal  Itaaliasse ja Eestis alles seitsmeteistkümnendal sajandil. Sajandil noh, teine, mida sajandeid varem hiinlased juba  oskasid valmistada, see oli siis portselan. Hiinas hakati portselanist esemeid valmistama juba kuuendal,  seitsmendal sajandil. Nimelt enne seda, kui jõuti portselani valmistamise saladuseni,  tehti mitmesugused nõud ja tassid just emi joomiseks  poolvääriskivist nefriidist. Ja see on selline tume roheline, sinaka varjundiga. Ja see oli kaunis kallis, selline paks, läbipaistmatu  materjal siis püütigi sellele just aseainet leida. Ja esimesed portselanist esemed, need jäljendasid seda nefriiti,  nii et kõige vanem Hiina portselan on, kas  siis selline paks läbipaistmatu, aga hiljem  siis õpiti juba portselanist valmistama selliseid õhuksi  kergeid esemeid. No millega siis veel hiinlased tegelesid? Hiinlased olid väga osavad igasugused luu  ja puunikerdajad ja nüüd ma näitangi teile kahte karpi,  siin see valge on siis luust nikerdatud ja see pruun on puust. Siin on väga peenelt kõik välja nikerdatud need kõrgete  katustega hiina majad, puud, põõsad, inimfiguurid,  nii et servade peal on nikerdused. Kaas käib pealt ära, sellised väikesed karbikesed. Väga ilus daamilehvik luust nikerdatud luu on ju selline paks,  kohmakas materjal ja need lehed on sellised õhukeseks tehtud. Ja iga lehe peale on siin jällegi neid inimfiguure üleval,  on need Hiina draakonid ja figuuride tagapõhi on kõik  selline sõrestikuline koosneb hästi peentest ribadest,  see võib-olla ei paista välja need peene peenemad veel kui meie,  ütleme rulliniit. Hästi, selline ilus, ilus lehvik. Kahjuks see siit pael, mis teid lehti koos hoidis,  on pudenenud. Et nikerdused on tõesti Ja väga ilusad, aga siin on veel jah, siin on veel  siis üks selline. Luunikerdus, see on kera, siin on siis üheksa kera üksteise  sees ja need ei ole noh, mitte nii tehtud,  et kerad valmis nikerdatud sisse pandud kokku liimitute,  vaid see on tehtud ühest tervest luutükist. Ühest luutükist võeti see luutükk nikerdati keraks  ja siis hakati sees seda tühjaks õõnestama. Siit aukude kaudu õõnestati jälle järgmine kera  selle aukude kaudu jälle järgmine kera. Need, need kerad, kõik siin liiguvad, kõik on kaunistatud  ornamendiga kõige peamiselt keral on siin inimfiguurid  ja järgmistel on see ainult selline aukornament  ja paar kõige väiksemat on siis ainult sellised siledad. Mis otstarve sellel esin? Sellel nagu mingit otstarvet ei olegi, lihtsalt näitab,  mida inimene on suuteline tegema. Noh, tänapäeval öeldakse selle kohta suveniir,  nii et selliseid tehti ja toodi siia Euroopasse,  et näidata siis Hiina nikerduskunsti imet. No nüüd ma näitaksin siis milline Eina naine välja nägi. Siin on üks selline papist välja lõigatud nukukene õhukese  vatikihiga polsterdatud Hiina naine siis kandis seljas  sellist kuube ja piki pükse, siis lokke peeti naise juures inetuks. Oli olemas eriline selline juuksevaik, millega need kokku märgiti,  krussi ei tõmbuks. Ja Hiina naise juures, mis ilusaks peeti hästi väikest jalga. Kõik on kindlasti kuulnud, et Tiina naistel naiste jalgu moonutati,  et nad hästi väikeseks jääks, aga keegi kindlasti võib-olla  ei suuda kujutleda, et see nii väike oli. Vot siin on nüüd Tiina naise, täiskasvanud naise kingad,  et sellised väikesed ära kantud kõik siidis pealsetega konna  või need kontsad lahti tald on lahti. Ja, ja siin on mul veel siis ühe viieteistaastase tütarlapse jalamudel. See tütarlaps on olnud kantoni haiglas ja 1874. aastal  ja tema jala järgi on tehtud siis selline väike kipsmudel,  see toodi siia Euroopasse, et näidata siis Hiina naise  väikest jalga, sellepärast et kõik, kes Hiinas käisid,  rääkisid kui imet. Et hiinlannad moonutavad oma jalgu. No nendel kõndimine võis ju lausa põrgupiin olla  nii väikestel jalge. Ja no muidugi see jalgade moonutamine oli  siis rohkem suursuguste naistel rikastel naistel,  kes siis lasid kandeendid kandetoolidega aga vaene,  kes pidi põllul tööd tegema, siis? Tavaliselt, kes moega kaasas käivad, on ju ikka rikka rikkamad. Kes saavad alati kaasas käia, vot siin ma näitan nüüd seda  moonutatud jalga. Selline on siis see jala pilt. Muidugi see jalgade moonutamine oli valuline protsess  ja sealt on tulnudki siis nüüd kõnekäänud,  et ilu nõuab ohvreid ja et saada sellist ilusat jalapaari,  see olla nõudnud terve vannitäie pisaraid. On igasuguseid oletusi, millest see jalgade moonutamine  üldse alguse sai, aga arvatakse, et kõige tõenäolisem  versioon on selline, et ühel linakeisril oli väga ilus  tantsijanna ja seina keiser lasi oma selle tantsijanna jaoks  kullasseppadel teha väga kahe meetri kõrguse kullast lilli  ja õie. Need õietolmukad olid tehtud kõik kallis kividest  ja see tantsijanna sidus oma jalad kinni  ja tantsis selle õie servade peal, noh, et mitte jalgu  kriimustada või libiseda. Ja kui ta seal selle õie servade peal tantsis,  siis ta oli nii ilus, õrn ja habras, et kõik teised naised,  kes teda nägid, tahtsid tema taoliseks saada. Ja seda moonutatud jalga kutsutaksegi kuldliiliaks. Ja see jalgade moonutamine oli väga kaua alles 1911. aastal  anti välja määrus, mis keelas siis selle jalgade moonutamise ära. Et. Noh, millega siis veel hiinlased tegelesid? Hiinlased siis kuulus on ju see Hiina, Hiina tee,  eks. Minul on nüüd siin kaks teesorti, üks on selline  roheline tee sellises plekk karbis ja teine on  siis pressitud tee. Et Hiina, Hiinas kasvatati teed juba kauges minevikus,  teekasvatus hoiti ranges saladuses, teepõõsaid kasvatati  mäestik ja jalamil, no siis hiinlased, valdav enamus elas maal,  tegeles põlluharimisega ja tähtsam kultuur,  mis seal kasvatatakse, on muidugi riis. Riisi nõuab kasvatamine nõuab palju vett,  need juba kauges minevikus, kanalite kaudu juhiti vett  põldudele ja aastas saadakse kaks kolm saaki. Aga riisi söömiseks on siis spetsiaalsed pulgad. Minul on nüüd see siin selline ilusti kaunistatud komplekt. Need, hiinlased olid üldse väga osavad käsitöömeistrid,  majapidamises vajalikud esemed, kõik kaunistati ilusate mustritega. Seekord on siin see vutlar, siia kuulub siis nuga,  need pulgad ja vutlar puust noapea on puust,  aga kaunistatud siis peene metalltraadi ja väikeste luu luutükikestega. No tavaliselt muidugi. Tänapäeval on pulgad lihtsalt puust voolitud,  aga see on selline jah, ilusti kaunistatud komplekt. Noh, siis hiinlased muidugi, vanasti suitsetasid oopiumi,  näitan siin ühte oopiumi, piipu. Piibuvars on erineva pikkusega osa pikemaid osa lühemaid  minu piip siin on kaunistatud siis emailiga  ja siin on väike auguke, kuhu see oopium pandi,  kuna oopium oli hästi tugeva toimega, siis aitas väikese  terakese suitsetamisest ja neid väikseid oopiumiterapsi  kanti kaasas selliste väikeste pudelitega  ja see pudel on siis puust tehtud ja jällegi ilusa mustriga  siis kaunistatud. Hiina siid on ju alati kuulus olnud kauges minevikus  siis kui hiinlased hakkasid siidiusside kasvatamisega tegelema,  meil fondis on ka siidi kookunid, sellised näevad need  kookonid välja. Neid sidusse siis toideti, mooruspuu lehtedega,  niikaua kui need kogunid olid valmis ja siit keriti  siis seda ime peent lõnga, millest kooti  siis kangaid ja millega tikiti neid kuulsaid Hiina lehvikuid ja. Lõpuks ma näitaks siis veel siin ühte ilusat pilti. See pilt on maalitud kuivatatud puulehe peale. Ja siin on kujutatud siis kaks lindu, nii et puuleht on  hästi ära kuivatatud. Millest see tuleb, et kõik need äsjanähtud esemed on  sellised miniatuursed? No tegelikult on mul suuri esemeid ka, aga need on lihtsalt  jäänud välja võtmata, kuna need väikesed on nagu huvitavamad,  aga meil näiteks siin fondis on veel suured päevavarjud vihmavarjud,  mis on ka paberist tehtud immutatud paberist puusõrestiku peal. Siis on mailitud selline suur kätepesunõu,  need on ikka mõned suured esemed ka. Kas me saaksime teie muuseumifondide abil  ja esemete abil käia läbi kõik maailma maad  või jääks mõni puudu ka? No ma arvan, et vist saaks, sellepärast et mul on üle 1000 eseme,  mis on mujalt siis toodud, nii et võib ütelda peaaegu kogu maailmast. Nüüd nägite Hiina esemeid, siis Kreeka roomanet,  vanade Egiptuse, aga siis Jaapanist on palju esemeid. Vaikse ookeani saartel on huvitavad esemed need puukorvid,  et siis Põhja-Ameerika indiaanlastelt Siis Siberist. Kamtsakalt. Lõuna-Ameerikast, nii et jah, võib ütelda Indiast. Et võib ütelda, et peaaegu kogu maailmast.
