Need on Nikolai von Glen poolt ehitatud ja 1908. aastal  valminud Kalevipoja varemed. Minu selja taga seisab aga kuju koopia, mis valmis 1990. aastal. Esialgsed kuju hakkasid Nõmme elanikud kutsuma gleni  kuradiks ja nördinud autor lasi kuju juurde panna kivikirjaga. Kalevipoeg on mu nimi ja hind. Lollid kuradiks kutsuvad mind. Kes ta siis ikkagi oli? Suurt kasvu eelkristlikud olendid, Hiiuti tanid,  trollid, jöötulid elavad paljude rahvaste pärimuses  ja nad on midagi muud kui kuri. Kurat, sellesse sunfti kuulub ka meie vanapagan. Küsige aga nüüd, kas pole meie kalevipoeg vanapagana kaksikvend,  suur, tugev ja mitte eriti taibukas. Milline vaade meil taustal avaneb, Hendrik,  kuhu maailma otsa me nüüd sattunud oleme? See on minu jaoks ka täiesti uus avastus,  täielik avastus. Sest seal teisel pool, kus need metsad on,  see on mulle väga tuttav paik. Aga siin ma ei ole kunagi olnud, me oleme ju välismaal,  me oleme Lätis ja sealpool paistab minu väga armas paganamaa,  need metsad aga siitpoolt pagana poole vaadanud,  ma ei ole mitte kunagi, ma olen alati vaadanud pagana poolt,  pagana maa poolt Läti poole peal. Mis paganamaa see paganamaa on? See nimi minu meelest on väga tabav, et,  et see, see niisugune paganamaa nagu siin kohapealsed ütlevad,  kust kedagi kätte ei saa, et ikka väga päramine kant kusagil  väga piiri peal, noh, võib öelda ka Läti piiri peal,  aga teistpidi on ta suhteliselt võimsad künkad,  võimsad metsad ja suhteliselt hõre asustus ja,  ja lugusid tohutult. Ja muidugi paljud ka need, mis põhjendavad,  et miks on ta paganamaa. Ühesõnaga paganamaal juhtub imelikke asju,  seda ma olen ise kogenud, ma olen siin käinud kuskil 30  aasta ringis, näiteks praegugi vaadata, kuidas need metsad auravad,  see meenutab mulle tõesti omazonast, kus ma olen  ka käinud. Ja mõnikord, kui ma olen siit kandist pilte teinud,  siis ka inimesed küsivad, et kas see on Eesti,  et ta on väga eriline, väga, väga erilise mõjuga paik. Meil on kaasas ka üks raamat, kus on need paganama lood talletatud. Mis raamat see selline on? See on siis Julius Ungru minu lapsepõlve paganamaa  ja see on kirjutatud ikka ka üle 20 aasta tagasi. Ja, ja Julius Ungru oli, oli siis see mees,  kes minule nagu selle paganamaa avas, tegelikult  sest siin oli siis Niisugune tema lapsepõlvemaa tema siis oli,  kuskil sajandi alguses, lapsena elas siinkandis tal oli  vapustav mälu ja ta kirjeldas oma lapsepõlve paiku iga künka  iga järve kohta oli lugu ja, ja need on siin  siis nagu kõik kirjas kõik need inimesed,  kõik need majad, kõik need sündmused, et,  et see oli minu jaoks, noh, ma olin enne paganamaal käinud,  kui looduslikult vahvas paigas, aga Julius avas mulle nagu  inimeste kaudu selle paganamaa ja, ja siis ma sain Oma meelest nagu, nagu sisse siia paganamaasse,  aga lähme siis vaatame, mis sellest veel säilinud on. Ja, ja lähme just Julius lahedate lugude järgi. Põhja-Lätist alustame retke Eesti lõunaossa krabi küla lähedale,  saatjaks kohalik mees Andrus Ploom, kelle esivanemad  ka Ungru raamatus kirjas. Kuldne sügis pakub vaheldust kiirete vihmahoogude  ja sooja päikesepaistega. Kauneid vaateid tuleb võsa vahelt aga otsida,  sest endisaegset avarust on vähemaks jäänud. See on kikka järv kõige suurem selles orus,  pikas orus, mille põhjas on järved nagu pärlid rivis  ja kikka järv on see kõige suurem pärl ja noh,  seevastu ba väga hästi tuttav, et siit Läti poole vaadata. Ja tegelikult see järv ikka päris pikk ja päris lai. Ja see, mis siit enamikus paistab, see on ikkagi Lätimaa,  see taga, see talu ja need metsad, aga siin vasakul on  siis jälle Eestimaa ja ametlik piir läheb täpselt Kika järve  põhja mööda, sealt keskeltläbi ja nii on see mäletamatutest  aegadest olnud, et Eesti-Läti piir siit Ja jälle, kui meenutada Julius Ungrut, siis Julius Ungru  kirjutab vahvasti, et kui tema pisikese põnnina siin käis,  ta mõtles alati, et kuidas see käib, et kuidas need kalad teavad,  et see piir siin on ja läti, et kalad tulid Eestisse,  Eesti kalad Lätisse ja mõnikord Eesti varesed võtsid Läti  poole pealt nagu oksaraage, et siinpool pesa teha  ja võib olla Läti lehmad käisid seal tagapool,  kus saab kergesti üle piiri jälle Eesti poolel söömas rohtu  ja läksid Läti poole tagasi. Need loomad ei teadnud nendest piiridest midagi. Aga inimene on seda piiri väga ammu pidanud,  sest kui vaadata mõttes hästi kõrgelt, see on tõesti  kohutavalt pikk ja sügav org. Ja, ja Kikka järv on, on kõige suurem, tema suurim sügavus  on kuskil 22 meetrit. Et päris vahva ja on raske kujutleda, aga mingid sel ajal,  kui Julius oli väike mees kuskil 100 aastat tagasi  siis oli kõik need kaldad olid lagedad, siin ei olnud üldse metsa. Ja Juliusel on üks väga vahva lugu selles raamatus minu  lapsepõlve paganamaa, siin ta räägib rahvaste kontserdist. Siinsamas, me tulime enne mööda, siin on ahel varemetees Kikkamägi. Seal elas pere peremees, kik Jaan tuvike. Ja laupäeva õhtul, kui ta oli saunas käinud,  pani valged riided selga, võttis viiuli ja tuli siia kõik  järvele viiulit mängima ja siin on niivõrd hea looduslik kõlakoda,  et see võimendus. Läti poolelt tulid ka inimesed siia lagedale,  kaldale, kuulasid siitpoolt. Eestlased kogunesid siiapoole, parimal juhul Tõi,  Läti mees veel kandlega välja mängis vastu  ja siis seda Julius nimetab siin oma raamatus,  siis oli Kikka järvel. Rahvaste kontsert prooviks seda kaja ka niimoodi? Ja tõesti lõputult kaja vastab, on. Väga ilus. Paganamaa patrioot Andrus on koos sõpradega püüdnud  ka kunagisi vaateid taastada ja võsa hooldada. Loodus võtab aga kiiresti uuesti võimust  ja isegi siin paljukäinud Hendrik ei tunne enam mõnda kohta ära. Keset metsa asuvate sügavate aukude juures saavad retkelised  vaid imestada. Mina Eestis ei tea teist samasugust niisugust pinnavormi. Ja muidugi kindel see vanapagana käsi on mängus olnud  või õigemini jalg ja see lugu siin on tohutult palju neid lugusid,  aga üks on siis see, et vanapagan oli seal siit natuke edasi,  mõni 100 meetrit on üks kuresoo, vanapagan oli seal  mõnusasti maganud korraga vaatab, et äikesepilv tuleb  ja müristab ja vanapagan ju kardab kohutavalt välku,  ärkas üles ja põgenes hirmsa kiirusega järve äikese eest  peitu ja tema jalajäljed olevat need siin. Kuidas see aga? Kui ikkagi tekkida looduslikul moel ja see mõelda,  et see jää aja lõpus oli kogu Eesti jääga kaetud  siis juhtus niimoodi, et need jää sulaveed kandsid  mingisugust kruusa, moreeni, suurte. Jäätükkide peale ja need mattusid nagu selle moreeni alla  ja vot see oli nüüd üks koht, kus oli tegelikult jää  hiigelsuur jäämägi ja ümberringi mõelda,  Eestis oli jääammu kadunud, siin oli nagu jääkeldris oli  selle moreeni või selle all oli siis ikkagi see jää alles  sulas mitusada aastat ja siis, kui ta oli ära sulanud,  siis siis jäigi järgi selline auk. Neil on ka oma nimi, seda nimetatakse sulglohuks. Geoloogide keeles. Ka minule sai selgeks, miks piirituse vedajaid  ja hobusevargaid taga ajanud seaduse silmad omal ajal  paganamaad sajatasid. Siin on lihtne ära kaduda ja üle piiri jalga lasta. Kitsamates kohtades lahutab Eestit ja Lätit vaid väike piirioja,  nii et võib vaid paari sammuga ühest riigist teise hüpata  ja siis jälle tagasi. Paganamaale rajati juba 1972. aastal Eesti esimene  tähistatud ja läbi uuritud loodusõpperada  ja avastamist jätkub siin küllaga. Siinse kauaaegse metsaülema Vello Taivo Tensi koostatud  rajad on eeskujuks ka praeguste populaarsetele matkateedele  ning ka lätlased on oma raja paganamaani välja ehitanud. Selliseid liivakraave neil aga ilmselt ei ole. See on nüüd seesama vanapagana sõra jälg,  enne kui ta siis sukeldus sinna liiva järve äikese eest peitu. Aga looduslooliselt on see ka tegelikult väga põnev,  siin on oma silmaga näha, kuidas tänapäevani needsamad  loodus jõud toimivad, mis on selle väga huvitava pinnavormi tekitanud,  et et siit on alles väga hiljuti tulnud suure veevooluga  alla väga palju pinnast. Ja see on toonud siia igavese suure liivamäe siia alla. Et see kogu liiv on siis siia toodud. Kevade ja vesi on ta siia alla uhtunud väga kiiresti  ja väga niisuguse pöörase veevoolu mõjul  ja sisuliselt on nüüd see hiigelsuur, mida nimetatakse liivakraaviks,  aga mis on tegelikult täiesti looduslik. See pinnavorm on tekkinud 100 aasta jooksul,  aga loodus, jõud, vesi ja pehme pinnas. Need on need põhjused, miks ta on tekkinud. 100 aasta jooksul selline suur peaaegu et kanjon. Ja, ja, ja jällegi, ma ütleks, et Eestis ma ei tea teist samasugust,  et, et see on väga eriline aga tõepoolest ta sisuliselt on  ta umbes seesama mis on näiteks preeriates  või steppides noh, ovraagid või jäärakud,  et erosioon tegelikult vee mõjul ära viidud pinnas. Ja kui nüüd liivakraavi Välja tulla, siis leidsid vanapagana legendaarsed tegemised  oma lõpu selles mõttes küll, et ta pääses  selle äikese eest nüüd siis siia järve sisse peitu. Aga tänu sellele Liiva liivale, mis siit tegelikult 100  aasta jooksul on kogu aeg järve läinud, tekkis siia liiva  järve kaldale paganamaa kõige parem ujumis koht. Vanapagana ja tema kaksikvenna Kalevipoja tegevuse jälgi on  looduses üksjagu. Neid endid ei ole loodus, vaatlejad trehvanud,  aga juba sajandeid ei tasu siiski lootust kaotada,  vaid võtkem fotoaparaat ikka kaasa, sest tõesti tõesti  imesid juhtub. Ühe niisuguse imeasja jälgedes liigume nüüd meiegi. Praegu on siin metsas sügiseselt vaikne aga kevadel sai  sellest samast puudesalust kahe noore looduses õbra jaoks  põnevusfilmi võttepaik. Kadri ja Toomas veedavad fotoaparaadiga looduses peaaegu  kogu oma vaba aja. Sel kevadel oli neil plaanis pildistada valge selg  kirjurähni ja nimelt teda siia metsatukka otsima tuldigi. Aga elul oli noorte jaoks üllatus varuks. Milline see mälestusväärne pesa leidmise päev oli? See oli kaheksas aprill sel aastal, kui me elukaaslase  kadriga Tulin tegelikult poldrile rähne otsima siis me sealtpoolt  liikusimegi siia järve suunas, selles kasetukas,  et siin on tavaliselt teda olnud. Kui järsku tegi vööt häält, õigemini oli selline iseloomulik  hääl selline kurkurku kurku. Ja siis meil oligi niimoodi, et midagi andsin valesti,  siin peab midagi olema. Kuni järsku me märkasime, et selle kaasiku servas on kaku siluet. Nii, okei, siis vaatasime, et aga see hääl ei tulnud üldse sealt,  eks ju, et see hääl tuli justkui otse eest,  aga kakusilu ett oli meist vasakul, me liikusime  siis natukene edasi, kuni meie vaatevälja ilmus seesama puu. Ja see puu oli siis selliseid augukesi täis rähni tegevus  jälgi täis ja siis me otsustasime läbi fotoaparaatide seda  puud natuke nagu kammida, me otseselt siia lähedale ei tule,  aga piilume läbi fotoaparaatide. Ja siis see ka tegi uuesti häält ja seekord juba otse meie eest. Ja siis me justkui ühest suust kakk. Ja siin ta oligi sellesama puu. Tol korral ei olnud see puu selline, nagu ta oli,  tal oli ka selline väike katus oli peal ja oli õõnsus. Ja selle õõnsuses istus emane vööt, kakk istus pesal. Ka sel hetkel veel me ei tahtnud uskuda,  et see on pesa, me mõtlesime, et puhkama iganes,  eks ju. Aga mitte pesa. See oli vöötkakupesa, aga ka Toomase ja Kadri kõhklused olid põhjendatud,  sest vöötkaku pesitsemise registreerisid ornitoloogid Eestis  viimati 1974. aastal. Noored taandusid ettevaatlikult, võtsid koju jõudes ühendust  linnu harulduskomisjoniga ja sealtpeale said neist kakude perekonnakroonikud. Isane, et oli siis see jahimees, emane istus päevad läbi  pesa le, tema absoluutselt ennast ei liigutanud. Tema tegeles poegade välja haudumisega. Ja isane täiesti stoilise rahuga, istub ühe oksa peal  ja jälgib, kuulab, liigutab pead. Vahepeal, kui kaugel on mingi krabin või krõpsatus toimus,  siis ta sirutab, vaatab niimoodi kaugele. Ja niimoodi võis see olla kaks-kolm tundi. Ja seejärel oli üks söest kohapeal kerge rappelend. Maandumine ja täpne tabamus, kui ema istus pesa  ja tal järsku läks kõht tühjaks siis ema tegi oma  toidumangus häält, see oli sarnane nende suhtlushäälega  selline kurkurkurr ja siis tuli siuke kiiksatus,  tuli otsa niisugune peen ukse kiiksatus. Ja siis isane, isegi kui ta puhkas või oli nii-öelda jahil,  selge, ema on, tahab süüa, nüüd ei ole aega enam pikalt. Puhata. Lendas praktiliselt kohe minema ja ta lendas sahvrisse. Ma sain teada, et vööd kakkudel on sahver. Ja see sahver oli suvaline oksavahe suvaline pragu suvaline tüügas,  mis siin metsa vahel oli ja ta võttis sealt juba varem kinni  püütud hiire. See oli surnud. Hiirekene võttis selle viis emasele. Ja mis on nagu huvitav, et emasele kõlbas see laip küll,  aga endale ta püüdis alati värsket kraami. Nagu isased kunagi Õige varsti tuli kaku perel hiirepüügimahtu suurendada,  sest neljast munast koorus kolm poega. Üks muna langes juba varem õnnetult arvatavasti vareste saagiks. Ja ime üldse, et traagilisi hetki selles loos  nii vähe ette tuli, sest vahepeal murdus  ka puu, mille õõnsuses pesa asus. See puu noh, nagu te ise näete, nii kui natuke kõvem tuul oli,  siis ta niimoodi vibreeris siin värises. Ja. Me kartsime, et see puu ei ole just kõige tugevam  ja ka õõnestunud just ja tuleme siia, vaatame tee peale. Kus puu on ja siis me vaikselt Siit lähedalt läksime mööda ja siis avastasimegi kakk on  ikkagi oma koha peal. Aga mida enam ei olnud, oli katus ja nii ta jäigi  siis looduse meelevalda ja tuul, vihm, päike tegid täpselt seda,  mida nad ise tahtsid selle kakuga. Ja kakul oli raske. Nüüd oli ka röövlitele siin päris. Kerge saak, et ühe korra lendasid lähedalt,  isegi merikotkas mööda. Ta pidi andma endast maksimumi, et kuidagi kuidagi oma  järeltulijat põlve kaitsta. Aga selleks oli siis vapper isane. Kes nautis kaugelt, vaatas, et, et asi üle piiri läheks  ja kui asi vähegi üle piiri juba läks, siis lisa. Tuli isane ajas selle varese parve laiali. Natuke saputas neid ja oligi kõik. Kolm kakupoega kõige suurem neist, hüüdnimega möku,  kasvasid Kadri ja Toomase silme all päev-päevalt suuremaks  ning ka oma päris esimesed sammud tegi ta noorte rõõmuks  otse nende silme all. Esimene kakupoeg, kõige vanem kakupoeg oli juba pesast alla hüpanud. See oli 26 mai. Eks ju? Ja. Siis ta tuli selle tüüka otsa. Hüppas siia. Ma tegin mõned pildid Ja siis ta kuulis seda kaamera katiku klõpsu. Tegi seda oma siukest spetsiifilist kääksu,  jälle pea käib niimoodi ringi ja hakkas tukerdama vaikselt  tuli tuli, tuli, tuli, tuli tuli ja ta jalutas  põhimõtteliselt meie juurde. See objektiiv teravus tab umbes 1,8 meetri pealt lähim teravuskaugus. Ja lõpuks ta oli mul nii lähedal, et selle objektiiviga mul  ei olnud enam mitte midagi teha sest ta oli liiga lähedal juba. Ma vaatasin talle otsa ja põhimõtteliselt ma ei hinganudki,  me mõlemad olime nagu kivikujud seal, et noh,  mida sa veel tahad, ära enam tule. Et ta tuli ise täitsa lähedale ja see, see hetk oli üks,  ma arvan, üks kõige vingem hetk selle kakuvaatuse aja jooksul. Kuidas teha seda filmimise ja fotograafi tööd,  nii et sa kaku loomulikku elu ja tema pesitsemist ei häiri? See on hästi õrn tunnetamise küsimus et enne,  kui me siin kaamerad ja videokaamerad üldse püsti panime,  selleks sellest möödus umbes julgelt kuu aega,  enne kui me üldse videokaamera siin üles panime. Ja siis, kui me olime juba nende kakkudega natukene  tuttavamaks saanud, nad ei Nad võtsid meid omaks isasele, me võisime ligi täitsa lõpus jalutada,  et me ei pidanud isegi hiilima, ei pidanud mingeid pette  manöövreid tegema. Eestis on seitse regulaarselt pesitsevad kaku liiki  ja mõned, kes lendavad talveks siia, aga enamasti pesitsema  ei jää. Näiteks lumekak pole Eestis kordagi pesitsenud  ja vöötkaku puhulgi on see suur juhuste kokkulangemine. Kaks vöötkaku kokku saavad, see on juba suur haruldus,  see on omaette sündmus, sest nendes kohtades,  kus ta siit meist põhja pool pesitseb ka seal on alles 100  ruutkilomeetri kohta leitakse üks-kaks paari. Et ta ei hoia suurt territooriumi, aga kokkusaamine on suur  mure neile. Öö. Kirjeldada siis, mis talle meeldib, kus talle näiteks  meeldib elada. Vot siin on nagu rohkem minu arvamus, et kui vaadata Eesti pilte,  kus neid on tehtud või kust neid on kohatud,  siis on tihti seotud selliste kaasikutega. Aga kaasik meil siin parasjagu just, aga kui vaadata  välismaa pilte näiteks ta on ju levinud nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas,  siis seal on pildid kõik tehtud okaspuude otsas  ja kui lugeda kirjandust, siis ta elab ka täiesti tavalistes okasmetsades. Aga meil on enamik on seotud kuidagi selliste õsadega  ja lehtmetsadega. Kui kaitstud vöötkakk Eestis on, me räägime,  et on haruldane, et ta on meile tähtis, siis  kaitsekategooria järgi see küll välja ei paista,  et ta on kolmandas kategoorias ja see tähendab  põhimõtteliselt ainult isendi kaitset. Ega me tema kaitset ei oskagi ju planeerida,  et me ei tea ju, kas ta siia tagasi tuleb,  et me kindlasti katsume seda metsa temale sobivana hoida. Aga see ei tähenda, et me peame siia automaatselt  püsielupaiga tegema. Kas vööd ka? Kui välimuses on midagi iseloomulikku, mille järgi teda  looduses iga ilmaga igal pool ära tunda. Vortkakk on vöötkakk, tal on ka rinnal selline vahva vööt kohe,  aga mis on nagu päris huvitav on, vöötkaku puhul on see,  et tal on kuklal justkui teine nägu ja see on röövmask,  mille eest ta siis hoiatab põhimõtteliselt teisi ära siia tule,  minul on silmad ka kukla peal. Kas saab lühidalt sõnadesse panna, mida see mitu kuud kaku  vahtimist ja jahtimist ja sageli ka tulutult passitud tunde,  mida see tegelikult sulle ja kadrile õpetanud  või andnud on? See andis mulle seda, mida ma kirjandusest,  mida ma ajakirjandusest, mida ma kusagil loodusajakirjas  lugeda ei saa. Ehk siis ma sain enda jaoks nii mõnedki asjad teada,  kuidas selle kaku pereelu käib. Kuna kakud on sellised hästi armsad linnud,  siis on väga armas, kui sa lähed metsa ja põhimõtteliselt  praktiliselt su oma lemmikloom võtab sind metsas vastu,  keda sa küll otseselt nagu poputada ei saa,  aga sa saad lihtsalt vaadata, kuidas. Kuidas sinu sõpradel hästi läheb? Vööd kaku pesitsemine. On enne tänavust aastat Eestis tõestatud neljal korral kaks  juhtumit 19. sajandi lõpul ja kaks juhtumit terve 20.  sajandi jooksul. Ei jäänud siiski neli viiendate ja loodetavasti jääka viis kuuendat. Kuid arvata seda, et nüüd läheme metsa ja vaatame seal vööd  kakku ei tasu. Vaadake ikkagi seda, mida meile näidatakse,  näiteks ritsikaid ja tirtse. Tõsi, novembrikuus me neid naljalt ei leia  ja seepärast läheme nüüd koos Karl Anderiga ajas mõnevõrra tagasi. Mulle meenus üks valm, töökas sipelgast ja laulvast tirtsust. Sel ajal, kui sipelgas talvevarusid, kogus,  laulis tirts nii kui jaksas. Kui aga lumi maha tuli, pöördus tirts sipelga poole  toidupalvega mille peale sipelgas oli solvunud,  et sel ajal, kui tema töö rügas ei liiguta tirts lillegi. Kui tirts suvel laulda sai, siis nüüd löögu külmaga tantsu. Tirtsud ja ritsikad on sihktiivalised, kes eelistavad sooja  kliimat ning valmikutena nad meie pakaselisi talvesid üle ei ela. Maailmas leidub ligi 17000 liiki sihttiivalisi Eestis aga 39 liiki. Lapsena olid nii ritsikad kui ka tirtsud minu jaoks kõik  rohutirtsud kuid nüüd tean, et ritsikatel on pikemad tundlad  kui tirtsudel. Üldjuhul on nad ka suuremad. Ritsikate pikad tundlad on öösel kompimiseks. Tirtse ja ritsikaid on võimalik eristada laulu järgi. Ritsikatel on pikk laul ja tirtsudel lühike. Tirtsude laul tekib tagajalgade ja ritsikate laul tiibade  vastastiku hõõrumisest. Ritsikad laulavad enamasti päevasel ja tirtsud õhtusel ajal  kusjuures laulavad isasloomad ja seda emaste meelitamiseks. Sihttiivalistel ei esine nukustaadiumit munast koorudes nad  kohe täiskasvanu sarnased vastsed suve jooksul tirtsud  ja ritsikaid kestuvad kuni kuus korda. Ja seda suguküpseks valmikuks saamiseni. Talvituvad ainult munad ja kevadel sünnivad neist uued järglased. Sihktiivaliste hulgas esineb nii taimtoidulisi kui röövvorme. Peamiselt toituvad meil esinevad ritsikad  ja tirtsud siiski taimsest materjalist ja mõnikord pole nad  häbenenud minu eest seda ka väljutada. Selleks aastaks on tirtsude ja ritsikate laul lauldud. Kui aga kevadeni oodata, siis on võimalik esivanemate kombel  ilmaennustamisega tegeleda. Nimelt kui tirts on maas, on ilm kuiv. Kui aga puu otsas, siis kisub vihmale. Me elame paras vöötmes, kus kõike on parasjagu  ka ritsikaid ja tirtse ei söö nad, pall läks meie viljapõlde  ega roni tüütult krae vahele. Parasjagu. On küll hilisepoolne sügis, kuid looduse  vaatamiseks ei pea me sugugi ootama kevadet. Oleme oma salvestustega pildis jälle nädala pärast.
