Rändame koos Hendrik Relvega. Oma saatesarjaga jõudnud sellele vaikse ookeani avarustes ära eksinud eripärasele saarele, tema nimi on tänna Saar ja eelmises saates oli juttu sellest, et see on üsna tsivilisatsioonist puutumata. Ja kui me siin juba kohapeal olime, siis tegime muidugi iga päev nii palju retki kui vähegi suutsime, küll loodusesse, küll küladesse. Ja täna ma tahaksin jagada just neid muljeid tänna saare looduses ja täpsemini saare sisemaal mägedes ja erinevatel rannikutel. Kui niisugust laulu kuulad, siis on ikka kohe selge, et inimesed on rõõmsad ja nad on energiat täis. Ja selle ma salvestasin ühel õhtusel ajal külas selle küla nimi oli Lounov küla ja vahepealse tantsulaul läks aeglasem, maksis, võttis jälle tuurja juurde, nii et vahepeal panin kohe huilgama. Temperament on tanalastel jah, teine kui meil siin noh, võib-olla see ka, et seal kuum päike ja meil praegu just aina hämaram maks, muutu sügis. Aga see ta anna loodus, kus me palju ringi liikusime. See on ka ikka võrratult lopsakas ja mitmekesine. Tegime igasuguretki ja enamasti jala, sest põhimõtteliselt me oleksime saanud tellida autosid, see on võimalik raske raha eest muidugi ja peab ette nagu soovima seda, aga, aga see tehakse sulle ära, tuuakse auto ette. Aga, aga me mõtlesime, et meie nii ei tee. Rannal on õige rännata jala. Ja kohalikud ju liiguvad siin ainult jala. Et noh, oleme siis samasugused ja käisime palju jala ja, ja mõned käigud olid pagana pikad ja, ja kurnavad. Ja noh, see, et nii kurnav on see, see jalgsi rändamine sealt annal, see on loomulik, sest see troopiline kuumus. Aga veel olulisem põhjus, miks seal retked lähevad vahel ettearvamatult pikaks, on see, et et kui hakkad minema, siis keegi ei oska ausalt öeldes täpselt öelda, et kui pikaks retk läheb, see selgub enamasti alles retke ajal. Ja üks niisugune retk oli see, kui läksime sinna Dana saare siseosasse. See oli tõtt-öelda kõige väsitavam retk üldse, anna saarel. Ja sellest ma räägiksin. Ma ise elasime seal ookeani ääres ja ja me teadsime, et see rannasiseosa on üpris metsik ja ettearvamatu. Ja noh, häid matkakaarte jotanna kohta üldse ei ole, sellest oli eelmises saates juttu. Ja kui tegime ettevalmistusi sinna keskosa retkeks, siis ausalt öeldes oli umbes niukene põnev tunne nagu 19. sajandi maadeavastaja, et et lähene vastu tundmatusele oli vaid teada seda, et, et seal on lõputud mäed ja metsad ja, ja seal on väga ebamäärane radade võrk. Ja kui sa sinna seiklema tahad minna, siis omapead sa seal välja ei mängi, sa ei jõua mitte kuskile. On vaja paluda kohalik teejuht. Ja me saime endale siis niisuguse teejuhi. Ta oli niisugune sitke keskealine mees ja ütles, et kutsuge mind Oliveriks. Ja siis me teadsime, et see on nüüd siis tema on niisugune ametlik nimi või kristlik nimist. Kanal on ikka nii, et inimestel on kaks nime. Et üks on selline kristlik nimi, niukene euroopapärane, seda öeldakse siis igale võõral nagu meie ja teine on see oma nimi, see on siis niisugune, millega teda kutsutakse oma peres ja külas ja kogukonnas. Ja ega seda nime nii naljalt päris võõrastele kunagi ei öelda. Vot siis kristliku nimega mees Oliver pakkus, et läheme sinna saare keskele mägedesse ühe ilusa joa juurde ja ütles, et noh, siin mingi kaheksa tonni retk. No kes on käinud troopikas ja matkanud seal tundidega, base umbes kujutab ette, et mida see tähendab kaheksa tundi troopilises kuumuses. Ja see on ikka tõsine punnitamine ja, ja hirmus lõputu higistamine. Aga me olime valmis minema ja igal juhul oli see ka kindel, et õhtuks. Peame ööbimispaigast tagasi olema. Võtsime niuksed, kerged kotid, natuke söögipoolist, kindlasti korralik vihmavarustus ja veepudel sest see peab troopikas ikka alati olema. Ja hakkasime siis astuma. Ja alguses alguses oli ridamisi selliseid järske Uhte orge. Need on niisugused vee poolt tekitatud nihukesed liivases pinnasesse väga sügavad orud ja nende servad on ikka nii järsud, et kui üles ja alla liigud, siis pead 11 pidevalt nagu toetama Tulatama sikutama või, või hoogu kinni hoidma, teisel, et et muidu pudeneb ikka liivanõlva mööda alla põhja välja. Ja me siis mõtlesime ka niimoodi leppisime kokku, et kui nüüd esimese tunni jooksul keegi tunneb, et tegelikult tundub, et käib mulle üle jõu, et mingu tagasi, mine ise omapead ööbimispaika tagasi tunni tee kaugusel, seal veel lähed oma pead tagasi, lihtsalt pead meeles, kust teed mööda sai tuldud. Aga et kes juba nüüd edasi on nõus tulema, et siis ei ole midagi teha, peab lõpuni vastu pidama. Ja üks meie seast, siis ma arvan väga õigesti, hindas iseennast ja, ja pööras ümber ja läks omal jõul tagasi. No ja siis meie rühkisime edasi ja väga sageli oli see džungel hästi tihe. Noh, see on selline troopiline mets, et, et seal on hästi palju igihaljad puid ja põõsaid, igaüks ise liikinud on liaanidega läbipõimunud ja metsa all on hästi tihe lopsakas taimede rinne, seal on suurte lehtedega taimi, seal on sõnajalgu, seal on imeilusaid õisi. Täiuslik vabaõhubotaanikaaed ja taimed ja need õied mõnikord ka ilusat meelde jäi, selline helesiniste õielehtritega ronitaim umbes nagu meie kassitapp või, või midagi taolist. Isegi õie kuju oli nagu meie kassitapule, aga noh, ta oli tohutult palju lapsakem ja õied, need helesinised õied, need olid nagu suured sinised. Alustasid, ega ma ta nime küll ei osanud öelda. Ja kui me nüüd edasi liikunud, küsime siis tunnused külasid jääb vähemaks. Aga tegelikult oli ikkagi nii, et ükskõik, kui sügavale me sinna metsa tungisime ikka sattus reisi lõpuni niisugusi, üksikuid külasid, sest et maa on siin viljakas. Inimesed elavad oma väikesest aia lapikesest, mida nad metsa sisse teevad. See lapike toidab inimese ära, ta on suhteliselt iseseisev, ta saab metsas täiesti ise hakkama. Ja üks huvitav seik, kui oli see, et korra sattus meie teele, siis mees vibuga, sihukene, ilmatu pikkvibukimp, nooli sellist asja rannikukülades kunagi näinud mees oli minemas jahile ja noh, ega tema inglise keelt ei osanud käte jalgade keeles siis palusime siis näidata, et näita, kuidas vibu siis ka toimib. Ja no ikka vägevalt toimis, ta tõmbas siis selle noole kuskile kõrgema puu latva ja see läks ikka vihinud minema ja lendas tohutult palju kõrgemale. Ma proovisin ise ka seda vibu ja ikka andis, andis ikka vinna tõmmata, ikka jäik vibu, aga noh, siis kui nool lendab, siis lendab ka ikka võimsalt. Ja eksmees oli seal küllap küttimas linde või ka suuri nahkhiiri, sest suuri loomi siin tänna metsades ei ole, kõige suurem on metssiga ja siis püüavadki neid linde või nahkhiiri ja need on hea vaheldus igapäevasele juurikatoidule. Ja nii kui me nüüd ikka ülespoole mägedesse jõudsime, siis vahetevahel hakkas hõreda metsa vahelt paistma ikka väga avaraid vaateid ja mida sa näed, lõputud orud, lõputud mäed, mõned tipud juba hallide pilvede peidus, aga, aga ikkagi kõik mäed kaetud nii siukse hästi paksu metsaga ja ei mingit tsivilisatsiooni või külade või teedejälge mitte kusagil. Ega need mäed sind anna keskel ja siis noh, maailma suurte mäestikaga võrreldes mingid erilised mäed ei ole nendega võrreldes. Tead aga noh, eesti mägedega võrreldes ikka ikka ausalt öeldes mäed, et noh, et siin rannal ikka merepinnast kuskil nii kilomeeter kõrged. Ja muidugi trajad noh, oli rada küll, aga, aga see mägedes käimine, et et tohutu vaevaga rühid kuskile mäeotsa välja siis lõõtsutama tahad, mõtled, et, et küll on hea, et ülesse jõudsin aga 100 meetri pärast Akadel alla laskma Samara rasket rada pidi ja siis oled seal oru põhjas jälle samasugune tõus ja nii see käib. Ja, ja kõige niisugune suurem katsumus oli ausalt öeldes jõgede ületus vähendamine sest ega siia-tänna keskele keegi küll nüüd ühtegi silda ehitama ei tule. Siin minnakse lihtsalt jõest üle, otsitakse, eks koolmekoht? Jaa, ukerdatakse seal kuidagi ja noh, kui vähegi saad, siis kalpsan nagu kivilt kivile, otsid kogu aeg matkakepiga, sealt kuskilt veepõhjast tuge ja toetud jalgu hästi aeglaselt ja kindlalt, et kivid on libedad ja kui korra pahasti vääratad, siis on jalg välja väänatud ja matkamise lõpp. Ja vahepeal ikka tuli seal kolmekohas ikka minna jalgupidi vette ja ja see v hoog on siin väga tormakas mägijõed ja kui ikka juba oled põlvist saadik vees, siis on ikka täitsa niisugune tunne, niidab jalust ja sa pead ikka täiega keskenduma kogu aeg üle jõe minnes, et ei kukuks. Aga noh, kui ikka täiega keskenduda, noh siis ikka ei kuku ka. Ainult neid jõgesid oli natuke rohkem, kui meile algul öeldi. Oliveri jutu järgi pidi olema neli jõge. No lõpus mul läks omal ka sassi, see oli juba nii kurnav, et ei jaksanud neid jõgesid enam lugeda, aga neli, kuus, seitse jõge oli oli päris kindlasti, millest pidime siis kuidagimoodi üle saama. Ja Oliver aina kiirustas tagant, no et ega te siis ei taha ometi pimeda peale jääda, ei tahtnud küll, otsime hoolega tempot ja ja siis kella pealt vaatasime, et no nüüd on küll, et igal juhul peaks ju ka paistma hakkama, aga mingit juga ei ole. Ja siis jõudsime hoopis mingisse metsakülasse. Ja nüüd järsku seesama meie kiirustav teejuht istub maha ja hakkab külameestega pikalt juttu ajama. No see oli ikka päris imelik ja viimaks saime pihta, et mis toimub, et ta kauples uusi teejuhte, sest edasi ei osanud temaga enam minna. Ja siis sai seal kaubeldud mingi paar poissi ja ühe tüdruku. Et need viivad siis joa juurde. Ja no need olid nagu väiksed oravad hüppasid mäest üles, mäest alla, hirmsa hoolega püsisime neil kannul ühtegi sõna inglise keelt nad ei osanud, suhtlesime käte, jalgade keeles, nad olid niisugused lõbusad ja lahked, suhtlesid meeleldi käte jalgade keeles, kadunud, tantsisid hästi ja joa juurde meid välja viisid ja noh, siis me olime ikka päris läbikonna siis sinna joa juurde jõudsime. Juga oli, oli muidugi nagu Tarzani filmis ütles niimoodi mingi paarikümne meetri kõrguselt kaljuservalt, kus kukkus alla terve kohiseb jõgi. Ja all oli siis kujunenud niisugune väikene järve gene ja vesi seal sees kristallpuhas. Noh, sinna sisse muidugi me kohe läksime, kuigi seal polnud üldse mugav, sest õieti koosnes see põhi ainult suurtest kalju lahmakatest. Aga kes selles toolis, peaasi, et saaks vett, aitäh. Sest keha oli ikka väga-väga ülekuumenenud. Ja muidugi higi oli voolanud tundide kaupa, mõned läksid ikka kohe riietega täie riietega vette, et et noh, et siis saab nagu riided ka ühel ajal endaga puhtaks. Siis kui lähed kaelast saadik sinna vett, et siis tunne, et midagi sellist, mida sa pole elu sees tundnud, et ikka täielik nauding. Vesi oli jahe, noh nii ahe nagu ta nüüd troopikas saab olla, võib-olla veidi üle 20 kraadi, noh, need olid mägiõed. Ja kui sa oled seal kaelast saadik vees ja seisad seal ja vaatad omaenda väga selgelt paistvaid varbaotsi seal seal vees, siis on ikka niisugune tunne, et et siit ma enam ära ei tule, siia ma jään. Aga kui oled mõnda aega ligunenud, siis hakkab niisugune niukene kõheduse tunne tulema, et siis tuleb see arusaamine, et et seesama, tohutult pikk ja vaevaline teekond tuleb ju veel kord läbi käia ja jõuda tagasi enne pimedat. Ja noh, eks me ikka läksime muidugi tagasi, aga ma ei tahaks sellest pikalt rääkida, see, kui sa oled väsinud ja ikkagi kõnnid, see on niisugune eriline seis, minu jaoks on see umbes niimoodi, et ma muutun nagu mingiks robotiks, lihtsalt jalad Datsuvad, sa ei mõtle midagi. Lähen sellepärast aina kiiremini, et sa oled väsinud, niisugune väga-väga äärmusolukord, aga, aga eks seda ole enne ka kogetud ja, ja enne pimedat peab välja saama ja, ja, ja saime. Ja kui me lõpuks seal oma mõnusate süttides olime, noh siis mitmed hakkasid ikka oma rakkudes jalgu plasterdama ja ja seltskond oli ikka päris läbi ja ja siis saime siis teha kokkuvõtteid, et näed, kui kaua me siis olime kõndinud, noh mitte kaheksa tundi, nagu oli öeldud, 10 tundi kõndisime ja jäiga hoolega liikusime heas tempos ja et kui palju kilomeetreid me siis käisime, et meile oli öeldud enne kott, et kokku edasi-tagasi tuleb 14 kilomeetrit, noh, see on ka kõva sõna, aga GPS oli kaasas ja see siis näitas, et mis päriselt oli, et päriselt oli 26 kilomeetrit. Et 26 kilomeetrit troopilistes mägedes 10 tundi käimist. Ega muud ei oska öelda, et tublid inimesed olid need eestlased, kes meie seltskonnas olid, et jaksasid läbi teha ja ja mitmed tunnistasid, et pole elu sees isegi Eestis nii palju läbi käinud. Et selline vägev retk. Ja muidugi ka see kogemus, mida tegelikult Annal kogu aeg sai tunda, et kui sa kohalike käest hakkad küsima mingit kilomeetreid, et kui paljusid maad kuskil on või küsid, kui mitu tundi võtab minek aega või isegi, et kui palju noh, raha üks või teine asi, maksab siis õde neid vastuseid ei tohi Dannal mitte kunagi tõsiselt võtta sest siin on lihtsalt inimesed, sellised numbritest nad lihtsalt ei hooli, eriti. Numbrid ei loe. Siin elatakse teises maailmas, kui numbrite maailmas. No kui me sealt annal neid retki tegime, siis enamik läksid kuskile ookeani äärde, see ju tõmbas kangesti ja erinevatesse paikadesse, seal rannik küll need olid väga erinevad. Suurem osa oli ikka selline kaljune, neid jõuad lihtsalt korraga järsu kaljuserva Albeks avad, ava Okaani lained mürinal vastu kaljusid ja randa sa sealt mingi valemiga ei pääse. Aga oli ka mitmeid niisugusi vaiksemaid lahesopp. Ja need olid päris turvalised, sest seal oli niimoodi, et seda lahesoppi kaitses nende suurte lainet test, korallrihv. Et see on troopikas väga tüüpiline, see võttis suurte lainete hoo kinni ja tavaliselt seal lahesopi kaldal oli siis selline liivane pinnas. Me isegi asusime ühes sellises lahesopis, noh, meie oma piltidest mõnekümne meetri kaugusel algas selline rand, selline hallikas vulkaaniline liiv, aga ikkagi liiv ja see rand oma kilomeeter pikk ja muidugi mõlemast küljest piiratud kõrgete kalju neemedega. Ja loomulikult peale meie siin kedagi ei olnud siukene, jumalik, troopiline rannakene. Ja eks me siin igal võimalusel käisime plannas ja snorgeldamis ja ja kõige põnevamaks läks siis, kui jõudsid sinna korall barjäärini, seal kaugemal meres selleks jälle madalamaks ja vot seal vee all hakkas ikka paistma, noh nagu ma ütleks, kirev lillepeenar. Et noh, eks nad korallid olid, et näevad välja nagu mingid taimed, igat värvi, seal roosad, pruunid, kollased, sinised. Ja teistpidi nad on ikkagi loomad ja Tsioloogiliselt on seal ainus õisloomadest sammalloomad ja mis nimed neil kõigil seal on. Ja nende vahel askeldavad siis need troopilised kalad, enamasti on nad niuksed sõrmepikkused ja kõige sagedamini olid niuksed sinist värvi. Aga vahel juhtub, et ega seal silma Etteniisugusi käelaba, suuruse ja ja mõnikord nägin ka niux, käevarre pikkusi kalu. Igaüks mitut värvi, tohutult palju liike. Ehte arvasin ikka kuidagi ära tundnud, see oli niisugune suur, niisugune sinakas igat värvi ja toksis oma noka moodi suuga pidevalt vastu koralle. See pidi vist olema papagoikala, ma arvan, nad söövadki koralle ja üldse põhjaloomi, murravad niimoodi toksides sealt nagu tükke lahti, jahvatavad suus peeneks ja neelavad alla. See ongi nende põhitoit ja nad on saanud oma nime selle järgi, et nende tugev suu toimib nagu papagoi, et sellega ta nagu toksib vastu neid Rihve. Ja muidugi seal saime käia ainult siis, kui meri oli suhteliselt rahulik, sest kui olid ikka suured lained, siis oli ka teised poolriffi tegelikult liiga ohtlik kõik üldse seal ringi ukerdada, sest korallid on väga teravad, nad on mõnikord nagu habemenuga, isegi vaikse ilmaga ei tohi kunagi nende vastu puutuda või sinna peale nagu jalgadega astuda, sest sa ei saa arugi. Jaanaks on sul veri lahti ja siis tuleb ettevaatlikult toimetada. Aga noh, kokku see oli nagu nii siukene hiigelakvaarium otse su nina ees ja jälle. Ja mõnikord laskusid meie liivaranna ühte serva ülevalt platoolt lähemate külade kalurid ja nende paadid, see oli nagu vabaõhumuuseum, ausalt öeldes. Noh, kui püüda silme ette tuua, ütleme, ühest jämedast puutüvest õõnestatud hernekaun, niisugune sügav ja kitsas pikkuse poolest üldse mitte väga pikk, vaevalt inimese pikkune ja, ja see kalur istus, ta ei mahtunud sinna sisse ära, sest see oli nii kitsasse vaat kuigi sügav ja teistes niimoodi niukse latil, mis oli nagu risti selle paadininaga sihukene peenikene Priit nagu teistes seal umbes nagu kana õrre peal ja siis et paati ümber ei läheks, siis paatidel oli niisugune noh, kuidas öelda niisugune tugitiib ühe külje peale, et niisuguste laitis intidega ristilattidega oli seal vee sees niisugune tugipuu. Ja nagu kandetiib ja vot see hoidis siis seda kipakad paati kuidagi püsti ja ikkagi tundus, et kuidas sellisega, aga ei, ookeanilainete peal nagu ümber ei lähe ja see oli nagu tsirkusetrikk, kui vaatasid, et kuidas mehed läksid ja tulid, nad pidid igakordselt nendest murdlainete veest läbi tulema. Nina ristilainetega, no mitte kordagi läinud paati ümber. Meie eesti mehed proovisid ka natukene selle paadiga sõita, no mitte midagi ei tulnud välja, ta on täielik jama, et, et see on väga rumalasti välja mõeldud paati. Ja, aga tegelikult on muidugi see ikka niisugune, mida siin on alati kasutatud ja ma arvan, et et kui me oleksime siia randa sattunud mingil imeväel 300 aastat tagasi, paadid oleks täpselt samasugused olnud, seal ei olnud kasutatud ühtegi naela üldse mitte metalli, vaid kõik need olid omavahel ühendatud, need puuosad ainult Niinega niimoodi kokku põimitud. Ja nendega Need mehed seal kalal käisid ja, ja ükskord ma ikka ei pidanud vastu, läksin ühe mehega juttu tegema, et kuule, et mis kala sa neid saita jõudis parajasti randa. Ja siis ta oli hästi sõbralik ja rääkis natuke ka inglise keelt ja ja siis me saime ikka juba päris sõbraks, kui ta ütles, et et minu nimi on Henry, et noh, nagu on nimekaim ja, ja siis ta rääkis natukene, et et näed, et täna sõin, sain paar papagoid kala ja see on päris tavaline, et ega rohkem ei saagi ühe korraga Tõngedega püüame ja sellest saab nüüd oma perele üheks õhtuks ühe söögi. Ja umbes niimoodi siin see asi käib, et ega keegi ei tahagi suurt saada, püütakse oma perele vahelduseks aiasaadustele ja kui saad rohkem kogemata kala, siis jagad naabritele laiali. Teinekord naaber jälle jagab sulle, et, et siin ei tule keegi selle peale, et noh, et püüaks nii palju kala, et hakkaks müüma, et noh, et müüks nagu küla peal teeniks raha või midagi sellist. Et saaki jagatakse ja, ja selle tõttu tuntakse ennast noh, väga ühtsena. Et see rahalised asjad, need, need tegelikult lahutatud võtavad inimesi, kui järele mõelda. Ja noh, sellest kalapüügist veel üks niisugune eriline seik, mida ei saa kuidagi rääkimata jätta, see oli ükskord, kui me jõudsime paarkümmend kilomeetrit oma paigast lõuna poole ja seal me olime ühes niukses hästi laias lahes ka jälle liivarand. Aga seal liivarannas seisid naised rivis ja nende vahel oli ilmatu pikk Work, Nad seisid otse veepiiril ja neil olid niisugused ilusate kerged nisukesed kirevad hõlstid seljas, noh niisugused, millega minnakse ka otse vett, aitäh. Ja, ja siis küsisime oma teejuhilt, et mis toimub ja siis ta näitas, et vaata seal lahe servas, seal kaugel on üks kõige kõrgem puu. Ja vaata seal puu otsas on üks mees ega silmaga polnud midagi näha, aga meil olid ju Clyde siis uurisime oligi et kõrgel puuladvas seisis mees nagu Tarzan jämedate oksaharude vahel toetudes sinna ja, ja vaatas hoolega merd. Ja siis teejuht seletas, et see mees seal üleval kalavalvur. Et, et ta näeb kogu seda suurt lahte enda ees ja siinkandis mõnikord juhtub niimoodi, et tuleb terve parv kalu korraga lahti, pisikesed kalad, meie räime suurused ja siis algab tegevus, siis lähevad need naised vette, vesi ei ole nii sügavnud, ei pea üldse ujuma, aga nad piiravad ettevaatlikud selle parve sisse võrguga ja siis sekkutavat kaldale. Siis on muidugi külas pidu tervele külale, mitmeks päevaks kala, nii palju kui kulub. Ja see oli põnev, see oli, ma ei olnud niisugust asja kunagi oma maailmareisidel näinud ja arvata võib, et, et see on ikka ka üks väga iidne kalapüügiviis ja siin Dannal anda täies elujõus. Ja kui mõelda niimoodi, et milline meie rannikuretkedest oli kõige põnevam siis see oli seekord, kui me läksime Danna saare kagunurka ja läksime ühe lahe äärde ja selle lahe nimi on haide laht. Ja seal oli meil teejuhil üks niisugune kohalik nooruk ja läksime tema saatel siis läbi metsa mööda mägirada, järsku olime kaljujärsaku serval ja sealt alla vaadates, sügaval all oli niisugune pisikene laht. Ja siis ta näitas, et vaadake, need pruunid varjud seal näete neid läbi vee virvendust. Kes need on? No võtsime binoklid, uurisime terav nina, terava toimed, voolujooneline keha, mingit kahtlast haid ja ikka terved parv haisid ühe koha peal seal lahes. Nagu iseenesest tuleb see küsimus, et mis nad siin teevad, miks nad siin on nii palju korraga. Ja eks nooruk muidugi nagu aimas seda ja ega ta ütleski niimoodi, et need haid püsivad siin sellepärast et meil on siin kusagil metsas pühad kivid ja need hoiavad neid haisid siin lahes kinni. Ja siis ta ütles veel, et, et neid kive tohivad näha ainult mehed. Ja on natukene nagu, ütleme, seksuaalne ahistamine, aga teistpidi mõtled, et kohalikud kombed tuleb austada ja siis tegimegi nii, nagu ta nõudis, et naised jätsid randa ootama ja mehed läksid siis sinna võsasse kuskile 150 meetri kaugusele metsa. Ja korraga jäime seisma ja näitas sinna ta on. No need olid niisugused kivid, nad olid. Ja kolm kivi ausalt öeldes nihukesed tagasihoidlikud noh kõige suurem oli võib-olla niisugune sepiku pätsi suurune halli värvi, pooleldi maa sisse vajunud ja selle kõrval paremal pool oli nagu poole väiksem kivi kant, sihukene piklik, kes ei lähe kivi ja vasakul pool oli veel väiksem piklik ja sile kivi. Ja kõik nad olid suunata ühte suunda. Ja nooruke ütles, no vaadake, et, et need kivid on haid ja nad on oma peaga täpselt selle lahe suunas. Ja see hoiab haisid lahes kinni. Ja miks see niimoodi on, see on sellepärast meie hõim on pärit haidest. Niimoodi ta ütles ja et see keskmine kivi on isa hai parempoolne on ema vasakpoolne, kõige väiksem hai poeg. Ja et siin nad seisavad ja neid ei tohi mitte keegi liigutada. Naised ei tohi neid kunagi nähagi. Ja neid saab liigutada ainult üks mees, see on see, kes on meie hõimu praegune usujuht. Ja kui tal oleks mingi põhjus seda teha. Ja kui ta pööraks, siis need kolm kivi teise suunda, siis oleksid haid sealt lahest läinud. Ja ta ütles veel niimoodi, et mõni suvaline tüüp tuleb siia neid kive kangutama siis ta tõmbab endale haiguse peale, jääb haigeks ja ta ütles, et, et võib ikka nii haigeks jääda, et sureb ikka täitsa ära. No see jutt jah, selline, et kui me sealt nüüd jälle tagasi läksime randa naiste juurde, kes meid ootasid, siis omavahel arutasime, et seal oli meil niisugusi mehi, kes olid päris palju käinud troopilistes, meredes, sukeldumas Rihvidel ja mujal ja nad tundsid neid kalu päris hästi ja, ja ka haisid. Ja siis nad ütlesid, et, et see hailiik siin, et see on see, keda inglise keeles nimetatakse black spot Jacques ehk siis eesti keeles nagu mustselg, hai või niimoodi. Tegelikult on tal ka eesti keeles oma nimi millegipärast niisugune nimi nagu tömpnina-hallhai, kuigi ta nina polnud, ütlesite. Ja see on selline hailiik, et see pole inimesele põrmugi ohtlik. Nii nagu muide enamik maailma faili. Ja need mehed rääkisid, et, et kui nad seal Prihvide vahel on olnud ja seal on palju kalu ja siis ta satub ette seesama see mustselg hai ja ei lähe eest ära. Ma lihtsalt lükkan ta kõrvale, mine eest ära ja mitte midagi ei juhtu, et, et osti täiesti ohutu liik. Et vaat siis niimoodi tuleb haiga teha, lükkad käega kõrvale ja, ja mina jälle mõtlesin selle peale, et ma olin lugenud selle haide lahe kohta, see on niisugune asi, mida tegelikult noh, Okjaanias ja laias maailmas ikka ma ei teagi teist, et ühes lahesopis on tohutu pillu haisid ja muudkui seal püsivad. See on nii huvitav asi, et seda on ikka siin loodusteadlased uurinud ja nad on selgeks saanud, et põhjus on niisugune. Et siin lahe põhjas avanevad maa-alused kuumavee allikad. Ja sellepärast on siin lahesopis vesi soojem kui mujal. Troopikas on ta üldse soe ja, ja meie jaoks palav. Aga vot siin on veel palavam ja see tõmbab haisid vastupandamatult. Ja siis need kogunevad siia lihtsalt kokku mõnulema, et see on nagu haide spaa või midagi sellist. Ja, ja ma usun, et loodusteaduslikult see seletus on täiesti paikapidav. Aga noh, kuidas siis suhtuda sellesse hõimu nooruki jutusse? Et sellega on niimoodi, et, et kui ma kuuleksin kusagil Euroopas pass või, või ma ei tea Hiinas või, või kusagil Malaisias sellist j too giidi suust, siis ma ütleksin, et lollitab turiste. Aga vaatasin Dannal. Ma võtsin asja teisiti. Küsimus ei ole üldse selles, et, et kui tõsise nüüd on, et see haide kivide pööramine viib Aid lahest minema, küsimus on hoopiski selles, et kui tõsiselt see nooruk ise uskus oma juttu ja vot siin võib-olla et tegelikult ta oskas seda täitsa siiralt. Ja koguni see, et see nooruki hõim siiamaani usub täiesti tõsiselt, et nad on pärit haide soost ja sellepärast on haid neile pühad loomad ja pühad kivid hoiavad neid haisid nende lähedal. Ja needsamad hallid tagasihoidlikud kivid seal võsas on nende hõimule võib-olla ühed kõige tähtsamad asjad üldse. Vot see on niisugune asi, mida Dannal tegelikult peetaksegi väärtuslikuks siin. Siiamaani käivad maailma Kultuuriantropoloogid uurimas just nitanna inimeste uskumusi. Ja nende uurimused ütlevad, et saarel on tõesti üllatav üllatavalt palju niisugusi, tohutult iidse põhjaga uskumusi, isegi terveid uskumuste süsteeme, mida kusagil mujal maailmas praegusel ajal sa ei leia. Ja need süsteemid mõnikord lausa terviklikud usundid. Ja need tõmbavad jälle skulptuuri antropoloogia siia-tänna Saarele. Siiamaani. Ja eks meie ju oma käikudel puutusime ka Dannalastega palju kokku kokku ja saime tunda seda nende erilist vaimset maailma. No see oli ikka nii põnev, need olid nii põnevad seigad, et nende üle tasub veel arutleda. Edaspidi päris omaette saada. Niisugused olid siis meie loodusretked tänna saarel salapärases keskosas ja vaheldusrikkal rannikul ja järgmises saates rändame rannapõneva loodusime juurde, need on kuumavee allikad ja eks Okeaania kõige võimsamaid ja aktiivsemaid vulkaane ja Surv. Rändame koos Hendrik Relvega.
