Tere õhtust, kell on saanud pool seitse, algab saade, maailmapilt ja stuudios on Terje Soots. Inimese olemasolusse on sisse programmeeritud riskivõtu vajadus julgeb ta seda realiseerida või mitte, see sõltub juba suuresti inimese isiksuslikust omadustest. Aga nii või teisiti jääb riskiihalus inimhinge püsima. Ja võib olla pärast ongi kõik äärmuslik inimese huviorbiidis olnud juba aegade algusest saadik. Inimene mõõdab ilu tarkust, headust, nii, nagu ta mõõdab pikkust, kaalu, suurust ja palju muudki. Inimene mõõdaks justkui iseennast. Superlatiivid rida võib pikendada muide lõputult ja selles reas ei ole mitte midagi jäävat. Kui me räägime kõigest inimesega seotust. Mõnevõrra teisiti on lood niinimetatud looduslikke äärmustega. Kõrgus, sügavus, kuumus, külmarekorditega. Need seisavad puutumatuna seni, kuni loodus ise oma mõõta Ta korrigeerib. Või siis tehnoloogia täiuslikumad mõõteriistu lubab toota. Või kui inimene oma riskivajaduses mõne uue avastuse teeb. Näiteks küsimusele, kui kõrge on moon, tee äärest võib saada mitu vastust. Kuni 1987. aastani väideti tema kõrgus olevat 8853 meetrit. Siis tuli itaalia ekspeditsioon aastal 1987 ja mõõtis Mount Everesti kõrguseks hoopis 8878 meetrit. Nime sai Mägi Everesti järgi, kes 57. aastal määras mäekõrguseid trigonomeetria hiliselt. Selle maailma kõige äärmuslikum mägi on kahtlemata Ta kaiks müstilisemaid nähtusi. Nepaalis kutsutakse seda sagarmata. Taeva lagi. Tiibeti palverändurid käivad maha mitmeid miile mägiradu. Et seda jumalate ema vaid korrakski põgusalt näha. Et Everesti tunda tuleb ta vallutada. Sügavaim sügavus ehk vagumus on Mariaani sügavik Vaikse ookeani lääneosas Mariaanidest idas. Mariaanid on saarestik Mis siis 16-st aarest koosneb? See Mariaani sügavik on 11 kilomeetrit sügav ja kutsutakse teda veealuseks Everestiks. See on teadaolevalt sügavaim veealune tasandik Emakesel maal. Vee tumeduses tingitud pilkast pimedust leevendavat seal vaid bioluminestsentskalade pehme hõõgus. Vesi on seal jäine ja erilise rõhu all. Kui merepinnalt langeval kehal kulub umbes kaks päeva, et jõuda 6000 meetri sügavusel asuvale admessaal tasandikule siis mõelgem kord sügavusele 11000 meetrit. Selle tsooni keskpaigas on vesi kuum tänu kuuma vee allikatele, mis imitsevad ookeani põhjas olevatest pragudest. Neis veidrates faasides elab rohkelt helendavaid kalu ja tundmatuid krabilisi, hiiglaslikke merekarpe ja koletuslike nelja meetri pikkuseid usse. See on umbes Lääne-Euroopa suurune piirkond, mis on teadlastel veel suhteliselt vähe uuritud. Maailma madalaima tasemega ja soolaseima veega järv on Surnumeri. Teatavasti on surnumerepinnal soolasisaldus 30 protsenti, sügavamal isegi 33 protsenti ja selle ülisuure soolsuse tõttu elu surnumeres ei ole loomulikult peale bakterite. Niisiis Surnumeri on madalaima tasemega ja soolaseima veega järv ja tal on nagu heal lapsel ikka mitu nime. Piiblis nimetatakse surnumerd soolamereks, kord jälle idamereks, siis lagendiku mereks või hoopis Loti mereks. Antiikajal tunti surnumerd asfaldi järvena. Sealt saadi mosaiigitööks vajaliku asfalti ja maare Mortum ehk siis surnu nime ja võttis kasutusele Hieronymus. Tuletame ka meelde, kus on siis kõige kuumem, kus kõige külmem punkt surmaorus USA-s veekõrbes on temperatuur 40 üheksakraadid selge, või et see järgi siis punkt on plussmärgiga. Ja see kuumarekord mõõdeti 1900 seitsmeteistkümnendal aastal kui selline kuumuspüsiv 43 päeva, kuuendast juulist seitsmeteistkümnenda augustini. Sulatusahju temp, ratuur 56,6 kraadi mõõdeti aga väädvaatoris aastal 1300 vabandust 1913. Ometi ei ole need paigad veel kõige kuumemad Aafrikas, see haaras mõõdeti 1922. aasta septembris kuumarekord 50 kaheksakraadid seisuse järgi. Absoluutne madalam temperatuur maapinnal. Tal on mõõdetud Antarktikas jaamas Vostok ja see oli aastal 1983. Termomeeter näitas siis miinus 89,2 kraadi. Madalaim temperatuur atmosfääris mõõdeti aga 1963. aastal. Ja see oli siis 80 kuni 96 kilomeetrit üle merepinna. Termomeeter näitas siis miinus 143 kraadi seisuse järgi. Tuleme nüüd elusa looduse juurde ja vaatame, milleks on suutelised loomad, linnud kui pidada silmas äärmusi. Kui me näiteks räägime vastupidamisvõimest, olla ilma hapnikuta, siis tuleb just vaadata loomariigi poole. Suurimad meistrid hinge kinnipidamises on mereimetajad. Hülged jäävad tavaliselt vee alla vähem kui 30-ks minutiks. Aga paljude sukeldumise kestuseks on mõõdetud üle tunni aja. On teada juhus, kus hüljes oli vee all 73 minutit aga hinge kinnipidamise auhind kuulub siiski lont hülgele Kessori korraga vee all tervelt kaks tundi. Selle asemel, et enne sukeldumist võta suur sõõm õhku. Nii nagu teeme meie inimesed, hingavad nemad hoopis välja. Vähendades oma kopsudes hapniku kogust. Meil inimestel moodustab veri seitse protsenti kehakaalust. Hülgel on see kogus tema kehakaalu suhtes kaks korda suurem ja vähe sellest, et tal on rohkem verd. Tema verel. Libled, milles on hapnikku siduv hemoglobiin on samuti suuremad. Tegelikult talletab hüljes samas vere koguses viis korda rohkem hapnikku kui inimene. Peale selle on tal lihastes veel sekundaarne hapnikuvaru, mida inimesel ei ole hapnikku. Siduvate neuroglobiini molekulide kõrge kontsentratsioon annab muide hülgelihale iseloomuliku sügavpunase värvi. Hüljes piirab ka 90 protsendi võrra maolihaste naha ja Loibade vereringet, kui ta sukeldub, aga jätab ainsana muutmata aju verevarustuse. Hapnikupuudusest ülesaamiseks aeglustab taga oma südame tööd keskmiselt 120-lt löögilt kuni paarilöögini minutis. Nii et hüljes ilmutab seal sügaval vee all vaevu elumärke hallhülgele või paus südamelöökide vahel kesta kuni 60 sekundit. Ja kuigi ta peaksime surnud olema, on ta endiselt võimeline saaki jälitama ja ka kinni püüdma. Kavalad hoiavad regulaarselt oma hinge pikka aega kinni. Neilgi on vee all püsimise rekordajaks mõõdetud ligi kaks tundi. Selle asemel, et lihtsalt hinge kinni pidada, kasutavad arktilised valgevaalad veekeskkonnas ellujäämiseks hoopis hämmastavaid aistingulisi võimeid. Isasloomad võtavad ette 800 kilomeetri pikkusi rändeid, taak ja all et külastada oma söögikohti, mis on muide 550 meetrit allpool jääd. ET valgevaalade kopsud ei ole suuremad kui inimesel ja tema maksimaalne hinge kinnipidamise aeg on umbes 20 minutit. Ei ole lihtne olnud mõista, kuidas ta siiski seda teeb. Tundub, et saladus peitub oskuses tähele panna iseloomulikke loksumis hääli, mida tekitab jääs olevate aukude pihta Laksatav vesi. Iga sukeldumise ajal võib valge vaal liikuda kuni kaks kilomeetrit enne, kui ta kuuleb mõne järjekordse hingamispeatuse asukohta. Kui me aga räägime roomajatest, siis roomajatel näib olevat nagu pisut looduse poolt juba kaasa antud et ilma hapnikuta vastu pidada, sest teatavasti on roomajatel ju aeglane ainevahetus mis tähendab, et nad vajavad elus püsimiseks palju vähem hapnikku. Põhja-Ameerikas elutseb Igoaanlane Holbroonia on võimeline elama terve päeva kliima hapnikuta. Keiserpingviinide-l on mõõdetud vee all oleku ajaks 18 minutit. Sealjuures võivad nad sukelduda sügavamale kui 450 meetrit. See tundub olevat erakordne saavutus. Aga imetajad on suutelised jõudma veelgi sügavamale. Muide, keiserpingviinid on ühed planeedi kangemaid linnud. Nad on valinud pesitsemiseks Antarktika südatalve. Kõik ülejäänud elusolendid rändavad minema, et hoiduda temperatuuridest, mis langevad alla miinus 60 kraadi Tseelsuse juures ja ka tuultest, mis lõikavad nagu jäise habemenoad. Kui tuule kiirus on 200 kilomeetrit tunnis. Emased lahkuvad, aga isased keiserpingviinid jäävad stoiliselt paigale ja hauvad umbes kaks kuud oma ühte ainsat muna. Ja nad teevad seda muide enamiku ajast täielikus pimeduses. Munad on külma eest väga hästi kaitstud, sest pingviinid tõstavad need jääpinnalt üles omale istadele ja katavad siis erilise haudumistaskuga. Ainus kaitse pingviini tele on teiste lindude kehade tohutu mass. Neid võib olla umbes 6000 isendit. Kõik küsitavad niimoodi koos, et sooja saada kordamööda selles karja rüseluses sissepoole trügides. Ja märkimisväärne on muide ka see, et kogu pakasega võitlemise aja ei söö nad mitte midagi. Sel ajal, kui isased keiserpingviinid hauvad mune, võivad nad kuni 120 päeva elada ainsagi toidu palata. Nii et siin me võime rääkida jälle äärmuslikus taastumisest. Nad elavad nahaaluse rasvakihi varudest ja selleks ajaks, kui nad avaookeanile tagasi jõuavad, on kunagises priskes pingviinid jäänud alles vaevalt pool. Aga muidu jääkarud on veel vapramad. Nemad on suutelised paastuaega pikendama. Näiteks Kanadas Hudsoni lahe ümbruses sulab merel jää juunikuus ning tiined emased peavad rändama mitusada kilomeetrit, et jõuda poegimispaika, kus nad uuristavad endale siis lume alla. Selles hubases urus toovad nad ilmale oma pojad ja veedavad seal kogu arktilise talve. Nad on söömata kaheksa pikka kuud. Usaldades iseenda ja oma kasvavad pojad kogutud rasvavarude hooleks. Taevas kaotavad nad kehakaalust ühe kilogrammi ja kui talv ükskord mööda saab, on nad siis 200 kilo kergemad. Ja baas lõpeb alles siis, kui nad märtsis või aprillis jahialadele tagasi jõuavad. Kaladest on aga haid need, kes on võimelised kõige pikemat aega paastuma. Koerhai kohta on teada, et ta on 15 kuud ilma söömata vastu pidanud. Kes on maal kiireim loom? Loomulikult gepard. Aga praegu veel vaieldakse, kui suur siis tema kiirus ikkagi on? Kõrgeimad hinnangud pakuvad lausa uskumatu tulemuse. Gepard jookseb 144 kilomeetrit tunnis. Madalamad hinnangud ütlevad, et kõigest 70, aga küllap see tõde on kusagil vahepeal. Nii et kõige sagedamini nimetatakse gepardi kiiruseks umbes 100 kilomeetrit tunnis. Mis on aga veelgi tähelepanuväärsem gepard saavutab tippkiiruse kõigest kolme sekundiga. Aga selle eest tuleb tal ka paraku maksta. Tekib tohutus koguses soojust, mis tõstab kehatemperatuuri kuni 40,6 kraadini. Ikka seisuse järgi. See on eluohtlikus tasemest vaid kõige vähe madalam. Ja kui jälitamine kestaks kas või sekundigi kauem, sureks gepard Suuma kuumarabandusse. Kes on kõige pikaajalisem tegelane maamunal, seegi on teada kilpkonn. Räägitakse, et kilpkonn, kelle kapten Cook omal ajal Tonga kuningale kinkis suri 193 aasta vanuselt. Kilpkonnad elavad sellepärast nii kaua, et nad oskavad elada aeglaselt. Ja ka 1000 taara. See niisugune väike Uus-Meremaa sisalik oskab elu võtta kergelt. Teda on loodus ka natukene toetanud. Ta sigib kord nelja aasta järel sest 1000 aara saab täiskasvanuks alles 20 aastaselt ja tema vanuse ülemiseks piiriks loetakse kusagil 200 aastat. Paljud eluvormid saavad hakkama säärases tingimustes, kus inimkeha katsetamine lõpeks hävinguga. Püüd toime tulla äärmusliku kuuma või külma käes summutakse varsti meie elutegevuse. Mõned organismid kannatavad nii kõrget rõhku et seal emastaks meid, teised jälle taluvad nii madalat rõhku, et meil oleks ellujäämiseks vaja skafandrit. Maailm on täis äärmusi, äärmuslikust ja mitmed uued avastused eksistentsi äärmisel piiril elavate organismide kohta lubavad meil inimestel hakata lahti harutama isegi mõningaid mõistatusi elust väljaspool meie planeeti. Ja mine tea, ehk teispool elu piiri loodu on oma looja nägu ja ekstreemsused on piirinähtused. Inimhing aga ihkab alati piiritagust. Tänan kuulamast. Stuudios oli Terje Soots.
