Looduse lemmikud. Nädal on läbi saamas ja võib-olla on järgnevatel päevadel väike võimalus oma meiliga näiteks Eestimaa looduses kosutada. Võib-olla annab tänane? Ma olen selleks mõne idee. Teisalt, kui see ka seekord võimalik pole, siis ühe raadioretke saame ikka ühes kohas ära teha ja täna on meie matkasihiks lamminiidud ehk luhad igati põnevad ja sümpaatsed paigad, mis muidugi üleujutuste ajal kõvasti vett peavad neelama. Aga nad pole suhkrust raisula, hoopis rõõmustavad meie silma oma liigirikkusega. Uudo timm viib meid nüüd suuremate luhtede juurde ja mina olen Haldi Normet-Saarna. No esimese hooga kipub mõte ikka vägisi Soomaa poole minema, kuidas seal ka praegu välja võiks näha? Tere ma praegu, kuna tänavu aasta on selline erakordne aasta, kus, kus vett ei ole nagu tulnud taevast alla nii palju ja siis on seetõttu Soomaa suhteliselt kuiv. Ja kui võrdleme näiteks eelmise aastaga, siis praegusel ajal saab soomaal suhteliselt kuiva jalaga igal pool liikuda, aga aga möödunud aasta oli siis kogu aeg märg seal ja kui on eriti vihmased sügised olnud, siis on aeg-ajalt ka soomaal mitte ainult viies aastaaeg, võib-olla ka kuues aastaaeg, siis sügisese üle ujutusega. Aga ka tänavu aasta tasemed on üldiselt üsna maas ja niimoodi liikuda on siis meil selle tõttu lihtsam, seal. No lamminiidud ehk luhad, paljudele on need tuttavad paigad ja kindlasti paljudele ka mitte, et iseloomustaks näiteks sellist nähtust, nagu on üks lamminiit Eestimaa pinnal. Lamminiidud ehk siis teise sõnaga heal lapsel mitu nime, nagu ikka, need on siis seotud suuremate üleujutusaladega ja järelikult noh, kus neid üleujutusi siis ikka meil esile tuleb, on jõgede ja vahest ka siis järvede, laugemate kallaste ja kui suurvee ajal palun need maa-alad siis on vähemalt või natuke pikemat aega vee all. Suuremad luhaalad on siis seotud just suuremate jõgedega, aga kuna meil Eestis nii ekstra suuri jõgesid ju pole, siis ega neid luha niitega nii väga palju pool Eestimaal pole väiksemate ojade jõgede juures, mille veetase siis suurvee ajal küll kõigub palju suuremas ulatuses, teinekord see üleujutus on niivõrd lühiajaline, et tegelikult ei hakka kujundama sellist püsivat niidu lammikooslust. Lihtsalt see lühikene periood läheb kiirelt mööda ja siis kuivema tingimusega kohastunud taimed suudavad selle lühikese perioodi üle elada, aga neid lammidel on siis iseloomulik just see, et selle suurveega ühelt poolt mingi pikema aja jooksul on siis kogu see niiduala või, või ka metsaala, sest on ka lammi, metsad ja lamminiidud mõlemad meil olemas on siis vee all ja, ja see tulvavesi toob siis ülevalt poolt sinna taimestiku vahele nii muda kui siis toitained. Ja seeläbi on lammialad hästi toitainete rikkad, nii et kui see vesi siis ära taandub ja, ja taimestik kasvama saab hakata, siis, siis seal kasvab hästi lopsakas taimestik. Ja loomulikult, ega siis meie esivanemad ei ole pimedad olnud ja nad on seda luha taimestikku üsna oskuslikult varem ka ära kasutanud. Noh, kõige tavalisem luhtade kasutamise viis oli siis neid niites kui luhad teinekord ikkagi kui üleujutus on, siis, ega, ega inimene ei taha, kui tal võimalus on ehitada maja sellistesse kohtadesse, kus vesi aeg-ajalt üle käib. Noh, Soomaa on küll selles selles kontekstis natukene erandlik piirkond, aga üldiselt ikkagi ehitatakse hooned siis ja rajatakse oma kodud siis sellise kõrgema koha peale, kus vesi ligi ei tule ja neid. Seetõttu on need luhaalad teinekord küladest küllalt kaugel ja nahk või kasvõi seda Soomadki vaadata siis kui sinna mindi heina tegema, siis mindi heinateo algusel luhta, ehk siis seal piirkonnas öeldi alla tõsta madalamal maal, kui, kui elamised olid, oldi seal, elati kuni hein sai tehtud ja siis tuldi alles sealt luhast uuesti välja. Elati heinaküünides. Suveajal ei ole luhast ka kuigi kõrge heina välja tuua, sest sest maa on ikkagi pehme huumusekiht ja kui, kui natukene niiskust ka rohkem on, siis ta on nii pehme, et ei hobusevankriga ega veel hullem siis traktoritega ka ei saa sealt niisama lihtsalt Eina kätte ja hein kas siis pandi kuhjadesse või siis oli luhtadel väga sageli just heinaküünid küünides siis haige heinaajal peavarju, nii et kui vihm peale tuli, siis ei saanud märjaks. Ja nõnda siis toimus kõigi suuremate luhtade puhul ja väiksemate puhul samuti. Jah, see eriti, kui me nüüd vaatame seda luhaniitude kasutamist, siis nii nagu mus rohumaid kõige enam leidsid nad kasutust siis ülemöödunud sajandi lõpus ja möödunud sajandi alguses ehk siis 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses tol ajal hinnati luhaniit, et noh, ligikaudu 100000 hektarit, sest see oli päris suur ala ja ja kuna siis põhiline sissetulek maal oli ikkagi loomapidamisest ja loomad vajasid nii suveks kui talveks toitu ja siis kaugematel luhaheinamaadelt siis varuti talvetoit ja noh, kohati lähemad luhaalad olid karjatamisega kasutuses aga juba Kuuekümnendateks aastateks, kui oli sõda üle käinud kollektiviseerimine oli juba hakanud mõju avaldama, siis mida enam masinaid kasutusse võeti heinateol siis selge see, et raskete masinatega pehme luha peal sageli ei saanud üldse minna, sest nad uppusid sinna ära. Ja kui ka oli kuivem aasta ja kui kui sai hein maha niita, siis selle väljatoomisega või seal jälle talveperioodil olla probleeme ja lisaks veel, et juhul kui luhaniit ei niidetud, siis kipub üsna kiiresti ikkagi võsaga sinna peale tulema. Ja nii need luhapindalad hakkasid üsna kiiresti kahanema, noh kuuekümnendatel aastatel möödunud sajandil, siis hinnati veel, et on umbes 80000 hektari kanti, aga 80.-te aastate alguseks oli neid järgi veel vaid 30000 hektari jaagu. Ja kui me neid praegust aega vaatame, siis heal juhul sellises rahuldavas või heas seisundis lamminiite võib veel olla ainult võib-olla tosina 1000 hektari jagu. Et see kukkumine on ikka olnud väga drastiline. Looduse lemmikud. Ja mida see siis meie loodusele tervikuna tähendab, et meie lamminiite on üha vähemaks jäänud? No ühelt poolt me võime öelda, et praeguse loomapidamise juures tegelikult neil nagu hetkel talitoidupuudust ei ole, sest meie loomapidamine on tunduvalt tagasihoidlikum kui siin sajand tagasi, sest siis oli igas peres vähemalt paar looma kui mitte suurem kari ja loomulikult siis maal oli rahvast tunduvalt rohkem. Samamoodi ei olnud siis kasutuses ka niisuguseid kiirekasvulisi taimi, mida praegu siis kultuurrohumaadel või või põldudel kasvatatakse ja sellega loomadele toitu juurde saab. Aga kui me neid vaatame looduses nii-öelda looduslikke kooslusi ja, ja neid liike pilti nii-öelda tervikuna jah, et kes, kes kõik nende luhtedega seotud on, siis luhad on väga olulised näiteks kalade kudemisalad, Emajõe luhad näiteks koos oma vanajõgede, aga see on väga oluline nii latikat kui haugid, kudemispiirkond ja juhul, kui see, see luht nüüd täiskasvanud jääb küllaltki paks polster vana kulu või vana rohtu alles sissi ei ole üldsegi soodne kaladele kudemiseks ja seega, kui sinna kala kudema läheb, siis maimud ei pruugi enam jõkke tagasi saada. Nii et noh, selleks, et siis kalade elu seal luhtadel parem oleks, organiseeriti igaüks LIFE projekt nimega häpifysseski õnnelik ala mille raames siis neid luhtasid ja vanajõgede ühendusi taastati. Et siis kalad jälle paremini kudeda saaksid ja noh, loomulikult kui kala saab kudeda, siis, siis lõpuks oleme ka meie õnnelikult 10 seda kala süüa saama, sest põdemise aeg on kevadel ja see on looduses väga-väga hästi välja rehkendatud. Kui haug tuleb luhta kudema, siis vesi on veel sügav. No siis ta koeb seal ära. Ja, ja nüüd, kui vesi hakkab alanema, siis luha peal vesi soojeneb tunduvalt kiiremini kui sügavas vees ja, ja niimoodi need kalamaimud suhteliselt kiiresti kooruvad välja ja neid, kui, kui rahulikult see veetase langeb, nad selle veega koos saavad jõkke ja, ja sealt edasi siis oma elu jätkata. Aga kui selliseid sooje kohti madala veega kohti ei ole, noh siis siis nad on sunnitud kudema külmemasse vette ja see edukus marjaktoorumisel ja vastavate esimeste päevade ellujäämus ilmselt on tunduvalt väiksem. Mitte ainult muidugi kalad ei ole luht autodega seotud, vaid luhtadega on on seotud näiteks ka rändlinnud kes kasutavad siis neid puhkepeatuspaikadena ja toitumispaikadena. Saab midagi teha ja tehaksegi seda luhtude pinda jälle suurendada. Jah, eks looduskaitsemeetmeid praegu rakendataksegi just eelkõige suuremate lamminiitude või luhtade aladel, et siis hoida avatud luhaalasid, kuhu siis saaksid erinevad liigid rahulikult oma toimetamisi toimetada. Kuidas luhtede hooldamine välja näeb? No luhtade hooldamine, kuna luht on siis tegelikult pika aja jooksul kujunenud just heinaniitmise ka koos siis kõige parem meetod on, on see, kui luhtades niitmine noh, kas siis ütleme, taaskäivitatakse, aga ega see asi nii lihtne ka kohe ei ole, et et neid, kui siin paarkümmend aastat on luht olnud niitmata, siis siis on sinna kasvanud, et juba ka pajupõõsaid ja mõnes kuivemast kohas lepavõsa, sest noh, lepp kasvab seal hästi, sest sest ta vajab viljakat maad ja viljakust. Tuleb aga iga aasta jõgede vooluga järjest meie põldudelt või kultuurmaadelt juurde, sest eks osa väetisest ikka jõuab jälle jõkke ja niimoodi allavett. Nii et köie pealt tuleb siis kuidagi sellest põõsastikust lahti saada. Noh, siin Alam-Pedja all näiteks on jällegi küllaltki tõsiselt selle asjaga tegeldud spetsiaalsed masinad või muretsetud roomikutega küll mitme topeltratastega ja masinad, et nad luhapinda siis väga ära ei trumbiks ja sisse ei vajuks. Ja, ja noh, alguses lihtsalt siis purustati see võsa sealt ära, noh, esmane pilt, et päris kole, kui siis selline eksel masin on käinud üle põõsaste ja, ja kõige, mis, mis seal ette jääb. Aga ega tavalise niidukiga lihtsalt sinna või hooldamata luha peale minna, siis istaste jää midagi suurt järgi ja alles siis järgmistel aastatel saab hakata vaatama, et kuidas seda niita siis, ja veel üks oluline asi on tegelikult meil praegu nagu suureks probleemiks, et et jah, see rohi saab seal küll maha niidetud, aga tal ei ole tarbijaid. Meil ei ole nii palju loomi, kes siis selle toidu ära sööks. Ja põhimõtteliselt on siin olnud lausa selliseid mõtteid, et äkki õnnestuks rohi kuidagi välismaale maha müüa, kus toidunappus loomadel on suurem. Aga ega see logistika ka nii väga kergelt ei käi, on seda proovitud ja on proovitud ka. Nii et väikestes kogustes isegi on seda luhaheina saanud siis ära kasutada. Aga suur osa ikkagi on nii üsnagi mitme luha alal näha neid rulle, neid kuidagi ei saa ära kasutada ja tekitab siis muidugi see edaspidi järgmisi probleeme, sest sest ega, ega see ladustamine hunnikusse noh, see ei ole ka kõige parem. Lahendus üldsegi, mis seni nende heinarullide saatus on olnud või kuidas see asi on lahenenud või on nad lihtsalt ära mädanenud? Jah, nad kahjuks kahjuks seal seisavad ja mädanevad, sest ega kui või juba paar aastat on see rull seal seisnud, ega siis ta ei sünni süüa ka. Teisalt Matsalus, kus samamoodi on, on nii roo kui, kui luhaheina küllalt palju hooldatavatelt aladel tulemas, siis Lihulas organiseeriti selline kombineeritud katlamaja, missis kasutab hakkepuidu kõrval ka siis heina ja, ja roogu ja noh, tänu sellele siis vähemalt osa sellest heinast läheb siis biokütteks. Nii et on, see on üks võimalik variant, aga aga noh, kõige parem muidugi oleks, kui normaalne elutsükkel ja aineringlus käima saaks. Kasuta ära heina või rohu siis loomad ja siis siis loomse saaduse jälle kasutame ära meie ja me oleme siis kõike õnnelik. Kirjeldaks veel luhtusid Eestimaal, et soomaaga jäise kirjeldus enne pooleli siis ootavad veel Emajõe Kasari ka oma järge. Kui me neid soomaal luhtasid vaatama, siis tegelikult ega, ega luhapind ei ole sugugi mitte ühtlane soomaal, eriti, kuna seal kõrgvee ajal Veetase tõuseb kuni neli meetrit, ülem keskmise veetaseme, siis ujutatakse üle tegelikult väga erinevaid alasid. Kui me vaatame nüüd näiteks mulgi heinamaad, mis asub siis Raudna ja lemmjõe ääres, siis seal on maapind suhteliselt kõrge ja kui suurvesi ära läheb, siis küllaltki kuivaks jääb see see niiduala ja selliste niidualadel, siis leiame me küllalt palju täiesti tavaliste aruniitude kuivade niitude taim ja olgu nad siis sea ja hiireherned või lubjaga rikas, tõmmata kohtade peal, isegi Angerbist suudab selliste kõrgete niitude peal kasvada. Muidugi, igal pool on kasvamas ka angervaksa ja nüüd juhul kui see niit jääb nii, vaata siis angervaks hakkab kiiresti vohama. Varsti ta lämmatab selle liigirikka niidutaimestiku ära. Aga nüüd, kui me vaatame näiteks Läti luht soomaal, seal on Läti silla juures ka vaatetorn ja, ja kui sealt vaatetornist siis luhale vaadata, siis me näeme, luhataimestik on täiesti mustriline, on sellised tumedamad, rohelised alad nagu sooned seal need on siis madalamad kohad, kus siis kasvavat Arnad siis on heledamad rohelised alad, siis on niidutaimestiku sel rohkem lilledega ja see kõik näitab, et erineva kuivus astme juures on siis ka taimestik kohe erinev. Mis aastaajal ta onu mustriline? No ta tegelikult see mustriline ta peaaegu kogu aeg, sest sest isegi nüüd noh, kevade ajal muidugi see mustrilise tuleb eriti hästi välja, mõned liigid hakkavad kiiremini kasvama. Rohelisem, teine osa on veel paksema kulu all, on veel kollakas või, või hall aga nahka ka suveajal on see täiesti selgelt märgatav ja, ja sügisel, kui nüid kolletuma hakkab, siis iga taime kolletub erinevat värvi. Need toonid on küll seal natukene vähem märgatavad. Nii et kui näiteks homme oktoobri lõpus minna seda Lätti luhta seal soomaal uudistama, siis näeb selle värvikirevuse ikka veel ära. Võib-olla küll, aga kõik oleneb sellest, kas need Luhat said tänavu aasta niidetud ja millal sai niidetud ja kui palju on neid jõudnud, siis hädal kasvada ja, ja hädala pealse erinevus, värvide erinevus välja tuleb, aga, aga mingisugune mustrilisus seal kindlasti joonistub välja ja seda erisust on märgata. Võib siis öelda, et Soomaa on üks luhtade rikkamaid paiku Eestimaal üldse. Hea küsimus loomulikult sellepärast, et kui selline viies aastaaeg seal toimetab ja kõige kõrgeimate veeseisude ajal arvestatakse, et umbes 100 ruutkilomeetrit on üle ujuda ehitusala, noh see on nii niidud kui metsad koos siis loomulikult luhtade pindala on seal täiesti märkimisväärne. Kindlasti kui seal oli elu rohkem, siis igal paigal on kohalikus kõnepruugis kindlasti ka oma nimi ja niimoodi kasvõi iga talu luhta nimetati lausa oma nimega. Sellepärast, et noh, kui, kui ikkagi seal elada, siis teistega suheldes kuidagi pidid määratlema, millise kohaga tegemist on, aga suuremaid luhtusid, tegelikult läheb need Lätti luht, see on siis tipu küla all aga samas siis kõige võib-olla rohkem tuntud Halliste luha või ka praegusel ajal rohkem kasutatakse siis Tõrama luhanimetaja on siis Viljandi ja Pärnumaa piirialal olev luht, kus siis ka kasvab selliseid suuremaid tammesid ja moodustub lausa luga puisniit. Nii et see luhta on jälle omaette huvitav ja põnev paik, mida tasub vaatama minna. Loomulikult ei jää alla väga palju luhtade pinnad ja Alam-Pedja all ega siis Kassari alamjooksul. No räägime natuke ka neist lehtedest Alam-Pedja all seal toimub samamoodi kevadeti siis suurem üleujutus ja nii Pedja jõe kallastel, kui siis Emajõe äärsetel aladel on siis suured alad, mis siis on olnud varem kasutatud niitudena ja need niidud ulatuvad meile kätte. Kui me sõidame Kärevere sillast üle, siis siis mõlemale poole silda vaadates, siis need luhaalad on seal iga kevade üle ujutatud ja, ja natuke hiljem, siis on seal Kärevere silla juures ühe haruldaseks jäänud linnuliigi pulmaplats. See on siis rohuneb ja rohunepid on neid küll üks selline liik, kes otseselt on seotud luhtadega ja kelle elupaigaks ainest hooldatud luhad, sellepärast et kui see luht hakkab kinni kasvama, siis ei ole see elupaik enam nii turvaline ja kuhu ta siis läheks? Ega tal siis ei olegi kuskile minna, siis ta sureb lihtsalt välja. Nii et ega meil neid liiga palju ei ole, neid rohuneppen on Eestis. Ei? Absoluutselt mitte ja mitte ainult Eestis, vaid ka üldse. Euroopas. Kuidas looduskaitsealune linnuke välja näeb? No ta näeb välja nii nagu enamus kurvitsialisi, noh võib-olla tikutajat tuntakse rohkem ja tikutajaga, ta on suhteliselt lähedal, Nathan, ühest perekonnast ka tahan siis noh, natukene suurem või, või enam-vähem rusikasuurune pruun lindialt, kuidas teda nii-öelda ära tunda. Kergem on just mängu ajal, sest siis kuked hoiavad oma territooriumi ja klõbistavad nokka ja teevad sellist krõbisevat häält, mis ei ole liialt tugev, aga, aga kui teda seal luha servas kuulata, siis kuuleb selle ära. Kui muidugi masina mürada nii väga ära ei summutada. Aga kui on vaikne, siis kuuleb klõbinat. No siis kuuleb klõbinat ja kui õnneks läheb otsida need väiksed linnukesed, siis seal luha maastikul üles, siis nad ka nii nagu kuked ikke võitlevad, siis siis nad hüppavad õhku ja ja, ja teevad oma häälitsusi, võtavad poose ja see on selline väga uhke vaatepilt, mida käiakse vaatamas kogu Euroopast. Kui lähedalt neid siis vaadata annab? No see oleneb, seal on, seal on olemas ka väike vaateplatvorm, mille pealt siis vaatetoruga saab, saab ka kaugemalt üles otsida lindude mänguplatsi, aga teinekord on nad suhteliselt lähedal sellele vaateplatvormile, nii et kõik oleneb jälle sellest, et kui kui kiiresti vesi on taandanud, kus on nagu sobivam plats mängimiseks. Looduse lemmikud. Kas rohunepile, milliseid sulelisi ja karvaseid loomi siis veel võib luhtedel kohata nii alambeid jalgu, mujal? Noh, nii üldiselt lustadel, kui on üleujutusaeg, siis, siis peatuvad rände ajal seal küllalt suured kogumikud väikeluike aga samamoodi ka raba ja hallhanesid ja suur-laukhanesid. Nii et Nathan, põhiliselt läbirändajad. Aga kui nüid paikseid linde veel rääkida, siis luha ta on nii toitumis- kui kui servaaladel ka pesitsuspaigaks konnakotkast, tele ja must-toone kurgedele ja keda nad seal siis jahivad, siis loomulikult nii karvaseid kui ka ilma kõrvadeta loomi, ehk siis kanni ja konnade jaoks on. On lohad samamoodi väga-väga olulised sigimisja elupaigad. Lisaks on ju Matsalu luha ammu tuntud põtrade rohkuse poolest, nii et kui, kui näiteks õhtusel ajal minna kloostri silla juures olevas vaatetorne, siis peaaegu igal õhtul võib ikka mõnda põtra näha, aga hiilgeaegadel on seal ka sadu põtru korraga nähtud. Mina olen sealt vaatetornist rebast näinud. Ja loomulikult rebased ja kährikud on, on luhtade peal täiesti tavalised liigid, samamoodi metskitsed, aga neid rebased, kährikud, mis nad ikka seal siis teevad, passivad linde, vaatavad linde ja nii pesitsevaid kui, kui siis läbirändavaid. Aga noh, muidugi nad ei Belgiaga ära pisiimetajatest, keda seal luhtade peal küllalt palju mitmeid erinevaid liike elab. No kas imetajate poolest on Matsalu võib-olla siis rikkalikum ja teistel luhtadel neid nii palju ei näe või näeb ikka? No võib-olla on tegu selles, et Matsalu luha, ta on lagedamaks niidetud ja vaatetornist paistab lihtsalt kaugemale. Aga seda, et, et neid Alam-Pedja või Sooma luhtusid suuremad loomad väldiksid või vähem kasutaksid, no seda küll ütelda ei saa. Iseasi on see, et seal ei pruugi lihtsalt neid nii kergesti näha. Ja eriti kui me, kui me luha siseringi liigume, siis teinekord niitmata luhas on meil rohi rinnuni või isegi kohati üle pea, noh siis pead ju põdrale lausa otsa komistama või siis seapessa sattuda, et neid, neid kõiki tegevusjälgi leiab sealt igal juhul ja kui kõrgemalt vaatamise võimalus on siis kindlasti ka neid, kes neid jälgi jätavad. Nii et seikluslikust seal luhtedel jätkub ja nagu saate alguses öeldud, kellel on võimalik nädalavahetusel mõnele lohale uitama minna, siis miks mitte, kellel ei ole siis võib-olla tulevikus. Igatahes oli tänane saade elaminitudest ehk luhtedest millest tuleb juttu järgmises saates. Puisniit stuudios olite Uudo Timm ja Haldi Normet-Saarna kuulmiseni järgmisel reedel. Looduse lemmikud.
