Tere on inimesi, kes kinnitavad, et midagi kaunimat kui puisniidud on Eesti loodusest leida raske. Küllap neil on õigus ja ei ole ka, sest alati on teisi inimesi, kelle jaoks kaunim on hoopis miski muu. Aga üks, mis kindel puisniidul jalutades võib hakata luuletajaks ka kõige luulekaugem inimene. Puisniidud kuuluvad Eesti vanemate maastike hulka ja Uudo timmil ning Haldi Normet-Saarna on rõõm teid nüüd kaasa paluda ühele toredale, kellest mainitud niidud ongi just need, mis tänase päeva jälle jupp maad rikkamaks teevad. Kui puisniit on vanemaid eesti maastikke isegi rohkem kui 8000-st aastast on räägitud, siis kuidas tema nägu aja jooksul muutunud on? Tere puisniidud on jah, kuuluvad meie pärandmaastike hulka ja nad hakkasid kujunema meid sellel ajal, kui inimene rohkem hakkas tegutsema paikselt ja ka loomi pidama. Sest kui ümber oma laagripaiga või elamute oli ikke vaja siinses kliimas ka puid kütteks võtta, siis siis hõrendati metsa ja sinna hõredamatesse kohtadesse või laikudes hakkas siis ka niidutaimi kasvama. Ja edasi või loomapidamise kaasnes loomade karjatamine ja talveks siis toidu varumine siis järjest enam ja enam hakati raadama või siis hõrendama neid metsi ja seal hakkas kasvama siis niidutaimestik ja nüüd selline vahepealne kooslus. Ühelt poolt võib puisniite ju vaadata kui metsi, sest valdavalt nad on puudega kaetud hõredalt, küll, aga ikkagi ja teiselt poolt võib neid vaadata kui niite, sest seal on piisavalt lagedaid alasid, kus siis niidutaimestik kasvab ja mida siis niideti või karjatati. Ja niimoodi selline niidu ja metsavahepealne olukord, nii nagu meie ei saa aru päris hästi, kas tegemist on metsa või niiduge siis teised riigid on samamoodi segaduses. Niidutaimed arvavad, et nad on niidu peal ja kasvavad seal. Metsataimed jälle saavad piisavalt varju ja arvavad, et nad on metsas ja niimoodi põimub siis puisniidul läbi nii metsa kui niidu taimeliik ja selle läbi siis on ka saanud tekkida meie kõige liigirikkam taimekooslus ja, ja kui me neid rekorditest räägime, siis kujutage ette, et ühe ruutmeetri peale mahub ära kasvama 76 erinevat soontaimeliiki. Seda annab ikka ette kujutada, see on väga raske isegi ette kujutada, sellepärast et ruutmeeter on ikka ikka tõeliselt pisike ala. Et sinna üle 70 liigi ära mahuks. No kuidas need sinna puhtfüüsiliselt ära mahuvad, kuidas see pilt välja näeb? No see pilt näebki nii välja, et praktiliselt iga Taiman ise riigist, sest noh, loomulikult kui me võtame suure tamme, näiteks mille võra läbimõõt on ülemeetrisi, selle ruut meetri peal ei saa rohkem liike olla kui võib-olla ainult üks sest koguse tammetüvi lihtsalt võtaks ruutmeetri ära. Aga kui me võtame neid sealt niidu pealt või puude vahelt neid ruutmeetrise niidulappi, siis, siis seal võib tõesti olla mõni väike puualge ka valdavalt on nad siis erinevad rohttaimed, kes seal siis kasvavad. Looduse lemmikud. No mida me saame öelda kauni puisniidu käekäigu kohta eestimaal? No nii nagu niitude puhul juba eelmistes saadetes on saanud mainida, et kõige rohkem kasutati niit möödunud sajandivahetuse paiku ja tol ajal hinnati, et meie Eestimaal oli umbes 850000 hektarit puisniite. See on täiesti märkimisväärne pindala. Aga tol ajal tuleb silmas pidada, et millega niideti viite või heina siis peamiseks niiduvahendiks oli vikat ja käsivikatiga ümber põõsaste-puude niitmine on suhteliselt lihtne. Nüüd kui kasutusele võeti niidumasinad, olgu siis kasvõi hobuniiduk kitki siis nendega juba nii peent tööd teha ei õnnestu, et iga põõsas iga puu noodi välja nikerdada. Siis tihedamad puisniidualad jäeti kasutusest välja ja siis rohkem raadati puid maha, et siis masinaga kergem tööd teha oleks. No veel edasi minnes, kui juba traktoreid kasutusele võeti ja mida suuremaks traktoreid läheksid, seda suuremad peavad olema need vabad pinnad, kus siis selle masinaga ringi saab sõita ja niita. Seega järjest ja järjest puisniitude kasutamine niitudena kahanes ja praeguseks siis on jõudnud see heas seisundis puisniitude pindala vaid võib-olla 4000 hektari kanti. Nii et tegemist on väga-väga suure langusega. Nii et meenutame, et üks arv oli kunagi 850000 hektarit 850-st 1000-st 4000 peale, see on märkimisväärne. 4000 on arvestatud, et need on suhteliselt heas või keskmises seisundis olevad puisniidud. Noh, kui me võtame veel natukene juurde neid puisniite, mis on natukene halvemas seisus, aga nad on veel suhteliselt kergesti taastatavad, no siis me võime lisada sinna juurde veel teise 4000, ehk siis saame suurusjärgu 8000 hektarit. Aga ikka on vähe jah, vähe, sest see on varasemaga võrreldes sajakordne kahanemine ja samas nagu eelpoolmanni ta sai, on tegemist meie kõige liigirikkamad kooslustega ja seetõttu nüüd siis looduskaitseliste meetmete abil on siis püütud toetada puisniitude taastamist kui hooldamist, et see vähenegi ikkagi meil alles püsiks. Kuidas neid siis nüüd kaitsta püütakse? No ühelt poolt on see, et puisniitude hooldajaid ehk siis seal niitjaid ja võsast puhtaks raiujaid toetatakse looduskaitseliste rahadega, aga teiselt poolt on ka näiteks Eestimaa looduse fond korraldanud iga aasta mitmeid puisniitudel toimuvaid talguid, et siis teha suuremamahulisi töid ühel või teisel väärtuslikul puisniidul, mis on vaatamata kõigele ikkagi hooldusest välja jäänud. Kui pikk see talgute traditsioon on? Talgute traditsioon on nüüd juba üsna üsna mitmeid aastaid Eestimaa looduse fondil ja järjest tõusvas tempos ja mahtudes talgute korraldamine käib. Fond on viimastel aastatel korraldanud talguid mitte ainult siis puisniitude hooldamiseks, aga aga ka mitmete teiste kas siis liigi leiukohtade või siis näiteks harivesilik tiikide taastamiseks ja hooldamiseks ja üldse väga erinevatel eesmärkidel. Nojaa, puisniitude taastamise ja hooldamise talgud on olnud osavõturohked. Üldiselt jah, ei ole viimasel ajal kurta olnud, et talgulisi vähe oleks, pigem võib-olla isegi on nii mõnigi selline huvita või eksootilisem koht, et noh, näiteks meie saartel, nii et kohti napib. Et tahtjaid oleks nagu rohkem, aga eks nende talgute organiseerimisel tuleb ka arvestada, et teatud suurusega grupid on veel efektiivsed ja, ja kui see grupi suurus läheb juba väga suureks, siis enam selle tulemuslikkus ei ole. No mis võiks olla kenam ühel nädalavahetusel, olgu, või novembri alguses, kui minna mõnele puisniidule jalutama, kus siis on Eestimaa tähelepanuväärsemad puisniidud ja kuidas neid kirjeldada? No kui me nüüd Eestimaad laiemalt vaatame siis nii nagu möödunud sajandi alguses, eks nii on ka praegu, et puisniidud olid väga iseloomulikud Lääne-Eestile ja saartele ja eriti palju oli puisniite Saaremaal ja seal piirkonnas, näiteks kui me võtame vanemaid tekste või siis ka kuuleme vanemad inimeste juttu, siis seal räägitakse metsaminekust võimetsadest. Ja kui me neid nendesse metsadesse siis lähme, siis selgub, et tegelikult need on puisniidud. Sest seal piirkonnas puisniidu sellist tõelist metsa meie mõistes, nii nagu me oleme harjunud, see on Ida-Eestis või, või Kesk-Eestis kõrvemaal selliseid metsi suurt ei olegi või ei olnud tol ajal ja nüüd nüüdsed metsad on lihtsalt valdavalt siis kinni kasvanud endised puisniidud. Praegu sõidame näiteks Kuressaarde, siis Ratlas jääb siis vasakut kätt, eks puisniiduala, kus siis praegu täiesti traditsioonilisel viisil kasutatakse 100 karjatamiseks. Ja tavaliselt seal on ka Veised peal. Lähedalt kasvavad suured tammed ja kari rahulikult sööb nüüd natukene maad veel edasi sõites, kui see lage ala ära lõpeb, siis tundub nagu. Me sõidaksime metsa vahele, aga kui me seda metsa struktuuri vaatame, siis on selgelt näha, et seal on vanemad tammed ja mõningad vanemad haavad sees. Ja siis järgmised puud on üsna tugevalt nooremad, see näitab seda, et varem on olnud puisniit, mis on siis kasutusest välja jäänud ja nüüd juba mitukümmend aastat pole seal karjatatud ega niidetud ning võsast on kasvanud siis tegelikult tihe alusmets või lausa esimesse rindesse välja ulatuvad puud. Ja Saaremaal niimoodi ringi või Läänemaal niimoodi ringi käies tähelepanelikumad vaadata neid metsi, eriti seal, kus on suuri tammesid sees, siis reeglina me varsti avastame, see on olnud kunagine puisniit. Aga noh, selliseid tähelepanuväärsemaid puisniit, noh, ühelt poolt on siis need, kes siis rekordite esireas kõnnivad liikide arvu poolest ruutmeetri kohta, need on siis Vahenurme ja Laelatu puisniidud. Aga meie kõige suurem hooldatud puisniit on siis Nedrema puisniit ja see on niivõrd suurel pinnal neid viimasel ajal taastatud, et tema koosseisu kuulub nii niiskemaid alasid, noh, praktiliselt madalsoo puisniitude st kuni täiesti kuivade aladeni välja Nedremasuv neid Põhja-Pärnumaal Koonga lähedal, nii et Gallia Koonga vahel ja seal on tõesti siis ka selliseid suuremaid lagedamaid niidulappe, kus siis puude ja põõsaste tihedus on madalam ja siis samas jällegi selliseid tihedamaid Ducakesi, nii et vaheldumine on seal hästi suur ja noh, sinna võib tõesti jäädagi nautima seda huvitavat lillede merd suveajal. Aga praegusel ajal siis ja tulevad välja just sellised tammede, võrade ilusad kujud, sest kui tamm on lehes, siis, siis me ei pane tähele, milliseid omapäraseid kujusid need tammed tegelikult moodustavad. Ja kuna tamm kasvab nii aeglaselt ja jämedad oksad võivad teinekord väga huvitavaid vorme võtta. Nii et fotoaparaat kaasa ja puisniidule Jah, miks mitte puisniidud oma sellise maastikupildiga, võluvad nii, nii talvel kui suvel rohkem, võib-olla talvel, vaatame siis puude võradesse ja suveajal siis rohkem enda jalge ette, et milline liigirikkus ja missugused liigid seal siis kasvavad. Looduse lemmikud. Aga tulles nüüd tagasi puisniitude liigirikkuse juurde ja, ja vaheldusrikkuse juurde, siis tegelikult millest see liigirikkus siis on sõltuvuses? Ühelt poolt me rääkisime juba, et tegemist on siis nii metsa kui avamaastiku sellise piirialaga, mida siis teaduslikus mõttes ökotaanideks nimetatakse ja nende piirialadel siis erineva koosluse taimed saavad siis endale ikka veel leida sobivaid kasvutingimusi. Aga teine väga oluline roll on just see, et inimene koos loomadega või ilma loomadeta või siis niidu kitega on seal puisniitudel pideval nagu toimetanud ja tekitab seeläbi veel täiendavat keskkonnamuutust. Olgu siis näiteks puisniidud, need olid universaalsed paigad. Ühelt poolt saadi sealt heina loomadele talviseks toiduks, teiselt poolt sealt saadiga puitu, sealt saadi nii kütet kui teinekord ka vajalikku ehitusmaterjali. Ja noh, lisaks veel Eestis küll väga palju ei ole kasutatud seda lehis vihtada tegemiseks jälle talviseks loomatoiduks pügrati, puisniitudel olevad puud üsna nudiks. Sellist puisniidukasutusviisi küllalt sageli me võime kohata Rootsis, aga meil tavaliselt siis kui juba puu kallale mindi, siis lõigati see puu maha ja need oksad siis okstest tehti siis suveajal lehis vihad mida siis talvel loomadele jälle lisatoiduna sai anda. Või siis teine võimalus on, et need oksad põletati ära, aga iga põletamise koht tekitas jälle järgmise mosaikse laigu, sest ikka tuleasemesse need taimed, mis seal sel hetkel kasvasid, need said kahjustatud või hoopis ikka ja nüüd jälle uued liigid hakkasid seda vaba pinda kohe kasutusse võtma. Nii et selline elutingimuste, ruumiline mosaiiksus, see on üks, üks oluline komponent, mis siis liigirikkust seal on tõstnud. Ja lisaks veel, kui me vaatame neid, kus kohas need liigirikkad puisniidud on, siis, siis need on Lääne-Eestis ja saartel kus on jälle lubjarikas muld ja see lubjarikkus omakorda jälle annab võimaluse kasvada väga paljudel liikidel. Muidugi, kui nüüd vaadata seda liigirikkust ja kui kaua see liigirikkus võiks seal vastu pidada, kui meil neid puisniit jääb hooldamata ja kinni kasvab siis teatud aja jooksul on veel võimalik suhteliselt kerge vaevaga hõrendada Se puistu osa ära. Ja niidutaimed tõesti tulevad tagasi, aga kui see on juba liiga pikka aega olnud, siis osa taimede seemnepank missis mullas säilib mitmeid aastaid. Ta lihtsalt hävib ja siis oleneb, kas seal kõrval läheduses on nende taimede kasvualasid, et jälle uuesti taasasustada sisse endine puisniiduala, nii et selline mitme komponendi segu tingimustest, missist loob selle suure liigirikkuses. Kuidas üldiselt võiks öelda Eesti puisniitude kohta, kas neid rohkem jõutakse taastada ja hooldada või siis rohkem juhtub nii, et nad lähevad hukka või valitseb siin tasakaal? Noh, kui me vaatame praegu üldist trendi, siis juhul kui nüüd ei ole, eks looduskaitselisi meetmeid üsna tugevalt kasutusele võetud ja need toetusskeeme rakendatud, siis me võime üsna kindlalt öelda puisniitude pindala väheneks jõudsalt edasi ja hukka see asi läheks, jah, tähendab need liigirikkad alad lihtsalt vaesustuvad ja kui normaalset kasutust puisniitudel ei ole Ena, siis siis me võime ju praegu, kui öelda, et kohati on puisniidud nii-öelda kunstlikult hoitud nagu lillepeenart juba peaaegu hoitakse nahtuda, tuleb niita iga aasta ja teatud aja tagant, võsa võib olla tõrjuda, aga me hoiame teda liigirikast elupaik siiski alles. Muidugi kõige mõistlikum selle asja juures jällegi on nii nagu poollooduslike koosluste puhul ikka on see, et kui ta majandustsüklisse läheb, siis nagu reaalselt toimiks ühtse ringina, et kõigepealt puisniidu tulev hein, see kasutatakse ära, see on hästi, liigirikkasse, on hästi, toitaineterikas on vaata et kõige parem toit loomadele nende puisniitude heina peal. Kunagi turgutati üles ratsahobuseid, kes olid ära vaevatud, nii et sellel on väge sees, aga kuna seda saab raskelt kätte, siis praeguse majandusmehhanismi juures rehkendatakse, et ahaa, seal on kulu liiga suur. Siis las läheb. Ütleme, meie loomapidamise traditsioonid on ka muutunud, et praegu on siis lihaveiste kasvatamine rohkem hoogu võtmas ja nemad saavad nagu puisniitude hoidmisega ka suhteliselt hästi hakkama. Nii et lootus on siis nendel loomadel, kes siis tegelikult hooldaks meie puisniite Selline oli saade eesti maastikupärlitest puisniitude st. Nüüd siis heidame pilgu, mida on kuulajad meile saatnud. Jah, ja meil siin üht-teist ikka on. Estra Kink saatis näiteks toreda vaate Võhandu luhast ning märkis muu hulgas, et sealkandis armastavat tasapisi toimetada koprad. Janek Laanemäe aga jagab meiega oma jäädvustatud looduselamusi lahemaalt ja Ida-Virumaalt. Kaunid ja kutsuvad on need fotod. Triin Leetmaa, kes on saatnud meile võrratuid, pilte orhideedest lisas aga oma saadetisele ka järgnevad read. Tere, saadan teile mõned pildid ühelt mu kodulähedaselt niidult, mis on silma jäänud orhideede rikkuse poolest. Sel aastal leidsin sealt hariliku käoraamatu kahelehise käokeele vööthu sõrmkäpa, kauni kuldkingahall käppa ja pruunika pesa. Juure koha avastasin ööviiulite lõhna tõttu. Nimelt läksin ühel juunikuu hommikul sealset teleheinamaadele lootuses kohata mõnd looma. Liikusin vaikselt piki teed, kuni tundsin mingit kummalist lõhna. See oli parim aroom, millega oma elus kokku olen puutunud ning otse loomulikult läksin asja lähemalt uurima. Tol ajal tundsin ma Eestis leiduvatest orhideedest ainult kuldkinga. Kõndisin kastemärjas heinas ja üritasin leida salapärase lõhna allikat. Nuusutasin nii mõndagi õit, enne kui tabasin selle õige taimemäärajat mul tookord kaasas ei olnud, kuid õit murde julgenud tundus, et tegu ei ole tavalise lillega. Piirdusin fotodega. Kui kodus pilte oma vanematele näitasin, teadsid nad kohe, mis lillega tegu ning olid loetud minutitega valmis minema väikesele loodusmatkale. Selline tore lugu siis ja loomulikult nagu kõigi teisteni leiatega Triinu fotod meie saate kodulehelt, sealhulgas tema loo peategelase ööviiuli ehk kahelehise käokeele pildi samuti. Ja meie kodulehe leiate jätkuvalt aadressilt vikerraadio poee lemmikud. Veel kord suur tänu kõigile nende toredate vastukajateest. Nüüd siis üleskutse kuulajatele, kes on puisniitu teele sattunud ja midagi seal huvitavat märganud, siis on oodatud nii tühi lookesed kui pildid nendest elamustest. Ja meie aadresse lemmikud, et ERE või 10 124 Tallinn, Kreutzwaldi 14 vikerraadio looduse lemmikud ja millest me räägime järgmises saates? Järgmises saates võitame ringi roostikes. Stuudios olid Uudo Timm ja Haldi Normet-Saarna kuulmiseni. Järgmisel reedel.
