Miks linnud rändavad, sellist küsimust on ilmselt paljud küsinud ja enamasti ka mingisuguse vastuse leidnud. Kui mõtleme meie kodumaal kohatavate rändlindude peale, siis kõige ilmselgem vastus tundub olevat talveks Eestisse jääda. On liiga külm ja siin ei ole piisavalt toitu saadaval. Aga siis võiks küsida, et milleks üldse peaks linnud kevadel tagasi tulema sealt, kus neil talvel nõnda hea olla oli? Võiks ju jäädagi sinna koha peale pesitsema. Rändamine ise on juba nõnda ohtlik, et suur osa lindudest ei jõuagi sihtpunkti. Üks asjaolu, mis teeb kindlasti kevadsuvises pesitsemise põhjapoolsemates aladel ahvatlevaks on see, et päevast valget aega on seal oluliselt rohkem kui ekvaatori lähistel. See tähendab seda, et ööpäevas saavad linnupojad rohkem toitu, nad arenevad kiiremini üles ja on võimalikku suuremat pesakonda sama ajaga ära toita. Jaga lindudele sobivat toitu, ennustan soojal ajal põhja poolkeral piisavalt palju leida. See lindude edasi-tagasi seiklemine parema elu otsingul meenutab veidi seda, mis toimub Eestis. Inimesed käivad piiri taga tööl, kuna seal saab sama aja jooksul hankida oluliselt rohkem ressursse oma pere ülalpidamiseks. Ainult et meil ei ole see otseselt seotud järeltulijate arvuga ja ega ega ei õnnestu ka lapsi kiiremini täiskasvanu yks kasvatada. Kui lindude pesitsuskohad ja talvituskohad jäävad üksteisest kaugele, siis peavad nad kindlasti leidma rändeteel paiku kus puhata ja keha kinnitada. Ka Eesti on päris paljudele meist põhja pool pesitsevad telekaugränduritele sobivaks peatuspaigaks. Täna tahaksin rääkida ühest sellisest linnuliigist. Nimelt valgepõsk, laglest kevad ja sügisrändel võib neid musta-valgemustrilise hanelisi kohata meil tuhandete kaupa. Põhiliselt siiski rannikualadel. KUI Lagle Parv maandub orase põllule, siis ega põllumehel sellest suuremat rõõmu ei ole, kuna Lagle teine orases mitte tärkavad vilja, vaid kohe tarbitavate vahelist taime. Nõnda Pablas Lagle Parv põllumehe lootused sügisesele viljasaagile üsna kiirelt kustutada. Baglede loomulikult toitumisalad on olnud ikka rannaniitudel ja laglede ilmumine on rannarahvale märgiks aastaaegade vaheldumist ja sellega seotud toimingutest. Eks hoogsa väetamise toimel roosse kasvanud rannikualad on samuti laglet pigem suunanud põldudele ja heinamaadele. Peale seda, kui lagledan ennast põldudel ja niitudel priskeks nuumanud, lendavad nad kevadel edasi põhja poole ning asuvad pesitsema arktilistel aladel näiteks Põhja-Jäämeres asuval Novjasem ja saarel. Kus nad siis peavad otsima selliseid kiskjaid nagu polaarrebaseid ja jääkarud. Selleks, et hoiduda kiskjate eest, tehakse oma pesad kõrgetele järsakutele ja kalju õienditele. Tegelikult ei olegi valgepõsk Lagle meil ainult rändel, peatub külaline, vaid viimastel aastakümnetel on ta asunud ka laidudel ja väikesaartel pesitsema. Tõsi küll, pesitsevate lindude arv on väike kõikudes sajakonnapaari ümber. See asurkond arvatakse olevat tekkinud Noovjazemjaal pesitsevate lagledest. Sügisel rändavad, aga meie rannaaladel peatuvad valgepõsk lagled edasi Saksamaa ja Hollandi rannikule, kus nad talvekuud väidavad. Kuulame nüüd kevade rändel Matsalu rannaniitude kohal peatuspaika otsiva Lagle Parve hääli.
