Ründame koos Hendrik Relve. Täna jätkame siis oma rännakuid kaugele Okeaania saarel nimega Danna linnaku mujalgi Matto saarestikus ei ole Dannal mitte kunagi hämarate kõledad sügist ja selle järel veel hämaramati kõledama talve, nagu meil siin Eestis parajasti rannal on igavene suvi. Ja nii õlised ka nendel päevadel, kui me just aasta tagasi Dannal oma avastusretki tegime. Üks alaline leitsak ja lõõskas päike. Ja eelmises saates me ju rääkisime retkedest saare siseosas rannikule. Täna siis jätkame loodus retkedega kuuma vee allikatele ja Okeaania ühele kõige aktiivsemale vulkaanile ja suurile. Siis jälle üks neid Danna saare külarahvalaule, mida mol sumedas õhtuhämaruses seal kohapeal salvestada õnnestus. Hoogne laul ja rütmi hoiab üleval see käte plaksutamine ja paljaste täis taldadega vastu maad põntsutamine nii modina laulavad ja tantsivad väsimatult. Kaua võiks öelda, et lausa lõputult. Ja vist samamoodi väsimatult ja lõputult kaua on Danna maapõu olnud selline rahutu ja üllatusi pakkuv. Dannal on neid kuumaveeallikaid ja, ja vulkaane, mis taeva poole lennutavad väävligaase tuhapilve magma pomme. Ja sellel on muidugi looduslooliselt üsna selge põhjendus, et otsed Anna Saar all küll väga sügaval kümnete kilomeetrite sügavusel saavad kokku kaks globaalset laama. Kumbki laam on seal ookeani põhjas kusagil suurem kui mandrid maismaa mandrid. Ja ühes varasemas saates me rääkisime sellest, et Vanuatu saarestik ongi ju sündinud sellest hiidlaamade kokku põrkama kest. Ja see tohutu pikk, 1000 kilomeetrine riburada Vanuatu saari tasuvadki täpselt nende kahe laama kokkupõrkejoonel. Ja see omakorda on jälle üks väikene osa hiigelsuurest niinimetatud vaikse ookeani tulerõngast. Aga kui nüüd teistpidi sind Annal mõelda, siis see saar ja need inimesed, nad elavad siin nagu looduslikud püssirohutünni otsas. Et siin ei või iial teada, et millal see plahvatab. Et annal on neid maavärinaid ja vulkaanipurskeid ikka alailma näiteks suuri maavärinaid on viimase 40 aasta jooksul registreeritud 15 ja noh, see pea vulkaan ja suur see tegelikult purskab vahetpidamata ööl päeval välja seda magmat ja tuhapilvi kord nõrgemalt kortraevukamalt. Aga minu meelest on veel kõige üllatavam see, et et see püssirohutünn, mis siin tanalaste jalge all on, ei ole neile kunagi toonud mingisugust täielikku hävingut või katastroofi on pigem niimoodi, et isegi väga harva üksikuid inimohvreid. Ja see on minu meelest küll imelik, et see niimoodi on, et need looduse ohjeldamatut jõud siin kuidagimoodi nagu tasakaalus ja ja nagu ohjeldatud kuidagi. Muidugi on siin mõnikord nii olnud, et maa väriseb, inimesed ei jaksa püsti seista, onnid varisevad kokku, aga tanal ju mingit kõrgehitisi pole ja Honni saab kerge vaevaga uuesti üles ehitada. Ja neid ja suuri vulkaanituhapilv, et noh, need on küll mõnikord matnud kogu taevalaotus tõuse ja lennanud teise saare otsa ja kaugemalegi. Aga nad ei ole kunagi matnud enda alla külasid või surmanud rohkesti inimesi. Need vulkaani tuhad on andnud tänna saarele. Nii et ma aialapikestel juurde veidikene viljakust ja niimoodi on olnud sajandeid ja Dannalased on selle kõigega harjunud. Nii on see nende meelest loomulik, sest nii on ju alati. Kui nüüd see, et anna küla inimeste laul veel kõrvus kõlamas on kas siis ei tundu, et selles laulus on sedasama rahutuste liikuvust, mis on annamaapõues? Kui saareelanikega vahel ja suuri vulkaanist näiteks jutt tegin, siis ma sain kuulda igavest põnevaid lugusid selle kohta ja ma sain aru, et et siinne rahvas siiamaani usub väga sügavat, et nende elul on vulkaani ka väga-väga tihedad seosed, niisugused üleloomulikud seosed ja, ja need on nii põnevad, et nendest räägime ükskord mõnes järgmises saates. Kui hakkame rääkima tanalaste usuilmast praegu siis just nendest kumera allikatest, mille juures me käisime, üks niisugune piirkond kuumaveeallikaid oli suhteliselt meie lähedal, noh, kolme tunni jalgsi tee kaugusel meie onnidest ja Danna saare elanike mõistes kolm tundi jalgsi teed, see on päris lühike ja normaalne vahemaa. Eestisse muidugi nii ei oleks, aga Dannal on. Ja ühel päeval võtsime siis selle käigu ette. Ja kuhu me tahtsime minna, oli siis väävlilaht ja kõndisime sinna ikka tõesti väga väsitavat rada, just meie, Põhjala inimese jaoks on see kuum troopikapäike ikka väga roiutav. Ikka läbi suuremate ja väiksemate külade läbi metsade, küngaste orgude lähed ja lähed. Ja, ja siis ühe mäeharjal näed järsku korraga enda silme ees tervet seda väävlilahte siukene haljendavate küngaste vahel lai nagu kuivanud jõesäng, põhi, nihukest hallikat värvi kahtlemata. Ta koosneb vulkaanilist liivast ja kui hoolega vaatad, siis päris kuivanud see jõesängi moodi siil, mis merre välja jõudis, ei olnud seal põhjas, voolas terve rida nisukesi paralleelseid auravaid ojasid. Ja kui tuuleõhk tõi veel ninna korra mädamuna haisu, siis oli kindel, et ja aja need ongi need väävliallikad, kas seal all. Ja siis me laskusime lähima oja juurde ja, ja ma võtsin jalad paljaks ja katsusin sealt siis nagu läbi kahlataga. Aga ega ikka ei õnnestunud sellepärast, et sekundiks võis jala vette pista, aga mitte kauemaks. See oli Ta kõndimiseks ilmvõimatult kuum, ma pakuks nii, võib-olla 60 kraadi või midagi sellist. Ja ka sellest ajast sai siis niimoodi üle. Kõndisime lihtsalt mööda ojakallast merele lähemale ja mida lähemale merele, seda jahedamaks muutus, nii et lõpuks saime sealt kenasti läbi. Ja niimoodi ka järgmistest osadest niimoodi risti üle kogu aeg, need olid erikuumusega, mõned olid ikka väga tulised, mõned lihtsalt niuksed, mõnusad leiged. Ja siis, kui jälle vaatasid nüüd sellele sisemaale tagasi sellest lahest seda nagunii-öelda kuivanud jõepõhja sisemaa suunas siis seal oli näha, et, et paljud need ojad said alguse tegelikult siitsamast mõnesaja meetri kauguselt, lihtsalt pulbitseb sealt Halli tuha seest välja allikas ja moodustubki kohe oja, mis hakkab kiiresti voolama siis sinna mere poole. Kuskohast need nüüd alguse saavad, seda ei oska küll keegi öelda. Teinekord ilmselt väga sügavalt, võib-olla mitmesaja meetri sügavuselt tulevad need allikad ja nad saavad oma kuumuse siis kusagilt maakoorepragudest, mida mööda siis tuleb mingi vulkaaniline, metsik kuumus üles ja see siis kuumutab selle allika nii kuumaks, et see peaaegu keeb. Ja seal rannas oli parajasti mõõnaaeg ja tundus niimoodi, et kui praegu on näiteks mõõnad, siis on kõik need ojad näha, aga tõusu ajal ilmselt suurem osa nendest on hoopiski merepõhjas ja ajavad sealt nagu merevee alumisi kihte soojemaks. Ja, ja nüüd me jõudsime siis selle kõige äärmise koja juurde, see oli kõige suurem peaaegu et nagu jõekese mõõta, noh ja seal oli nii palju sügavust, et sinna võis ennast täitsa üleni sisse kasta ja vesi oli täiesti läbipaistev ja samal ajal nagu väävlilõhnaline, et et niisugune tunne, et huvitav, et küll, et kas ta siis on üldse ohutu või, või on äkki liiga sugune väebline vesi ohtlik ja pistsin siis sõrme ettevaatlikult sinna vette ja, ja maitsesin ettevaatlikult ja no tegelikult hästi kergelt hapuka maitsega, aga tegelikult oli vaevu märgata tause see väävlimaitse seal, nii et karta polnud midagi. Et riided seljast ja vette ja mõnus oli ja, ja sisuliselt sama aju, mis euroop paha kuulsates traditsioonilistes kuurortides, et sealgi on need kuurordid sageli rajatud sinna, kus on looduslik väävliallikaid. Aga siin oli nüüd vahe selles, et kuna see õhk oli ka kuum ja vesi oli kuum, siis ta Roiutas väga kiiresti ära et rajud seal kuumavee vannis kiiresti nagu uimaseks ja loiuks. Ja, ja siis me hakkasime vaatama, et mida need kohalikud lapsed üldse teevad, seal oli neid päris palju ümberringi hullama, seal lõbutsemas. Tegelikult kuumale vannides ei mõnulenud mitte ükski, nad olid kogunenud sinna merepiirile, kus lained parajasti Ta murdusid ja seal nad hullasid pulgakest. Siis läksime ka proovima, et kuidas on, ja nooli vahva küll. Vahva oli seal see, et vesi oli hästi vahelduva soojusega, et kohati niuksed palavad pahmakad siis oli nagu leiget, kohati lõi jälle jahedat vett sekka, nii nagu parajasti need allikate veed ja merevesi seal olid segunenud. Ja seal me siis hullasime, nii nagu need tumedapäised, kräsupäised, tapo, lapsedki. Et nemad ikka teavad ju, kus on kõige õigem koht siin väävlilahes supelda. Nemad on siin ikka palju käinud ja, ja neil on ikka need tervise, Veedia meri ju otse õue. Vot selliseid kuumaveeallikaid väävlilahes on Tallinna saarel ikka väga mitme koha peal. Ja kui mõelda, et mis neist kõige kuulsamad on, siis on see vist see kant, mida nimetataksegi kuumadeks allikateks. Ja see kõige kuulsam allikate ala tänna saarel, see oli meistika umbes paarikümne kilomeetri kaugusel. Et me mõtlesime, et kui me tahame nüüd sinna minna ja uuesti tagasi tulla, samal päeval, siis jalaläheb ikka õliga rängaks. Seekord palusime siis autoga kohale viia. Ja kui me juba autoga läksime, siis meid sõidutati kohe kindlasti niisugus lahte. Sääres asub kuulus koht, annan, selle nimi on port. Resoluusson. See on niisugune koht, kuhu tingimata Ta viiakse, kui, kui sa juba sinna kuumadele allikatele tahad minna. Sest see portrezousson on ajalooliselt dist, anna kõige kuulsam sadam. Ta toimib praegu ka jahisadam, vana ja kui me vaatasime sealt ülevalt künka pealt väga maaliline, lai laht, ümbritsetud roheliste küngaste ka seal all, siis Belgial sile veepind ja sellel veepinnal siin-seal hajali ankrus kenad nooblid, purjekad kindlasti mitte kohalikud liiga kallid, liiga peened, ikka pärit kusagilt Austraalias tõi või Euroopast või ei tea kust maailma otsast veel. Ja sama nendele purjekatele vääriline oli ka see sadamahoone, siin-seal oli niisugune puust avar ehitis sees been sisustuse, kallid joogid, noh niisugune tükike Euroopat ikkasin metsikult, anna saarel ja seal lae all oli hiigla palju bumas kirevaid vimpeid, suuri ja väikseid, erineva kujuga. Eks need purjetajad, kes siia siis maailma meredel seilates olid sattunud, need olid need siia jätnud, siis ma vaatasin, et kas eestivimplit kand ei märganud seda, ma teadsin, et need Eesti kaks kuulsamat ümberilma reisilaeva need lennuk ja Nordea, et need siia ei saanudki oma vimplit tuua, sest nemad käisid külvanoatolaga Vanuatu põhjapoolsemas osas. Aga paistis, et jah, portre Solution oli veel eesti purjetajate poolt avastamata. Aga ma arvan, et ega nad siia tulemata jää. Varem või hiljem. Ja miks pärast see sadam siis nii ajalooliselt legendaarne on? Sellepärast, et ligi 250 aastat tagasi sattus siia esimene Euroopa purjelaev aastanumber oli siis täpsemini 1774 ja laevakapteniks ei keegi muu kui kapten. Ta oli siis tegemas just oma teist suurt, et ümberilma reisi. Ta oli palju aastaid juba seilanud lõunameredel otsinud lõunamandrit, seda lõunamandrit leidnudki selle reisiga. Aga ta leidis väga palju siit vaikse ookeani lõunapoolsest osast Saaria saarestike millest eurooplastel seni aimugi polnud olnud. Ja ühel ööl, kui ta jälle seilas lõputul ulgumerel, siis ta nägi, et kusagil silmapiiri taga kumab taevas punaselt ja ta Talle tundus, et, et see on mingisugune katastroof, mingisugune võimas loodusnähtus peab minema uurima, mis asi see on. Laevasuund sinnapoole, ja kui ta siis juba päevavalgel sinna kohale jõudis, siis oli selge, et see oli rannasaare ja suuri vulkaan mis seal vahetpidamata lõõmas ka sel ajal. Ja siis kõige lähemas lahes sellele vulkaaniline ta siis panigi laeva ankrusse ja asus nagu seda saart uurima käis seal jalgsiretkedel, püüdis suhelda kohalike inimestega, koostas kaart, täht pani kaardile nimesid ja sealt sellest ajast on jäänud ka sellelt anna saarele mitu nime, mis siiamaani püsivad näiteks seesama Tammasaare enda nimi, see tuli küll päris kummaliselt, nimelt näitas dženskuk ühel päeval ühele hõimupealiku kulle saare suunas lihtsalt näpuga ja hõimupealik ütles, et Danna kupani siis kirja, et sarja nimi Antanna aga tegelikult kohalikus keeles seda ju ei osanud, tähendas see lihtsalt maismaad toimu, pealik arvas, et noh, et kapten küsib, et kuidas nimetatakse maad üldse siinkandis ja ja niimoodi jäigi Dannale see nimi tänase päevani külge. Ja siis ta näitas vulkaani peale. Selle peale ütles siis pealik, et ja suur selleks piss, sellepärast et tõesti niimoodi kohalikud seda võimsat vulkaani nimetasid. Ja vot seesama Laht ja seda hakati siis nimetama ka port resoluuthnic, sellepärast et Gucci laeva nimi oli resoluus ehk kindlameelne või midagi sellist. Ja noh, sellest on sajandeid mööda sa ja see legendaarne käituda tekitas hiljem igasuguseid lugusid rahva seas. Ja kui nüüd näiteks meie siiakanti tulime, siis kohe näidati meile uhkusega seal kaugel lahe suudmes ühte hästi teravat kaljut ja seletati, et jaa, et vot selle koha peal Kuki laev läks karile ja laeva meeskond viimases hädas ronis sinna kaljude peale. No vot, see on nüüd niisugune lugu, et kapten Cook oli väga pedantne mees, ta pidas logiraamatuid. Need on tänaseni säilinud ja seal logiraamatutes ei ole niisugusest sündmusest küll mitte sõnagi. Nii et see lugu on ikka puhas folkloor. Aga jah, praegu on see portrezoussonics stanna kuulsamaid paiku, igat ühte sinna viiakse, kes kaugemalt tuleb. Ja sama kuulsad on kuulsad allikad, need on õige lähedal sealsamas. Ja nüüd, kui võrrelda neid väävli lähe allikatega, siis need on ikka palju efektsemad, aga ka palju ohtlikumad. Et nad tõepoolest sõna otseses mõttes keevad ja, ja siin ei lubatagi ringi liik, kui ta ilma kohaliku teejuhita. No üks põhjus on ka muidugi see, et teie juht saab endale siis nagu teenistuste huvireisijate pealt. Aga teine põhjus on küll see, et tõepoolest on siin ohtlik näiteks rajalõik läksime täiesti merepiiril mööda kaljust rada hästi, niisugune järsk ja siin olid need kaljud vetikatest libedad, nii et tuli hästi ettevaatlikult kõndida, et mitte libastuda. Ja vot selle kaljuraja servas otse maa seest paiskus välja kee vaid veejugasid umbes nihukesi põlvekõrguseid. Aga täiesti ootamatult ja korrapäratult. Ja need olid siis niimoodi, kui parajasti veel samal hetkel, kui see kee purskkaev õhku lendas ja tuul oli sealtpoolt, vot siis sa pidid küll viskama lausa kõrvale, et mitte saada seda Bahamakat keevat vett endale kraesse. Ja noh, see oli põnev ja natukene ohtlik. Ja üks põnev asi oli veel see, et seesama teejuht näitas meile seal, kuidas siin muistsel viisil allikates toitu keedetakse. Ta valis niukse mulisev allika üsna merelainete lähedal. See oli täpselt nagu mingisugune looduslik katel seal kivide vahel ja podises vahetpidamata Ta sinna ta ladus siis näksi jämedaid, kassaava juurikad, neid on üks põhitoit seal kohalikele inimestele ja nende peale kivi lahmakaid, et need juurikad seal üle katla sääre nii-öelda üle ei keeks ja siis jätsime need sinnapaika, tegime oma pika ringkäigu ära ja kui tagasi jõudsin, mis oli nii, et see katel oli õieti juba merega üle ujutatud, ookean tõusis, aga ta väga osavalt, tuur kitsas sealt katlapõhjast sealt kivide alt ikkagi need juurikad välja maitsesime täitsa söödavad, pehmed niukesed, soola hakkad, sest merevesi andis neile jo soolast maitset juurde. Ja siis noh, nii see oli, et mees ütles, et nii me teeme siin kogu aeg, meil ju looduslikud supipotid siinsamas olemas. Aga nüüd siis ikkagi ja suuri vulkaani otsa minekust. See oli meie Danna loodusretkede kroon. Selle vulkaani ümber laiusid tohutud tuhaplatood sajandite jooksul vulkaanist purskama, tuhk oli sinna ladestunud ja need olid ikka kilomeetrite laiused. Neid me olime juba kogenud paljudel retkedel, sest see koht mere ääres, kus me asusime ükskõik kuhu sa hakkasid seal minema saare peale, siis tuhaplatool. Ja sealt tuli üle minna ja me olime sellega juba harjunud, see oli omamoodi vahva. Et see oli tore vaheldus nendele džungliradadele, kus pole tuule õhkugi. Siin lõõtsus alata tuul ja Tõnniks mõnusat leevendust palavusele ja ja mõnikord oli tuulekeeris isegi nii äge, viskas ikka silmad tuhka täis. Aga niisugune marssimine, see meenutas mulle seal rannasaarel neid maailma kõrbetes rännakuid, kas ma ju ka päris palju käinud ja ja, ja see kõrbe võlu on ju selles, et, et hästi avar nähtavus ja sa ei pea üldse valima teerada, vaid võtad täpselt selle suuna seal kaugel kilomeetrite kaugusel, kuhu sa minna tahad ja lähed otse sest pinnas on tugev, see kõrbes siis liiv, aga siinse tuhk on tuulega nii tihedaks Tampunud, et, et jalg üldse sisse ei vaju. Ja noh, eks need panna saare tuhaplatood, need ongi pisikesed kõrbed, sest pinnas on täiesti viljatu. Ja kusagil aeg-ajalt on mõned kõverikud puukesed ja põõsatutid, aga üldiselt ikka täitsa hall ja elutu. Noh ja, ja selle tagaplaanil siis kõrgub see kirjeldamatult kõrge korrapärane, uhke ja suuri vulkaanikoonus. See on ka tegelikult halja elutu. Aga noh, selles mõttes ta ei ole eluta, noh et iga mõne minuti järel lendab seal õhku niukene pruunikas suitsupilv. Ja, ja siis, kui sa näed seda suitsupilve, siis ootad mitu sekundit ja siis jõuab sinu kõrvu alles nagu see pauk, see nagu väga vägeva kahuripauk. See oli nii tüüpiline sellele Dannale, et, et selle ja suuri, need põmatused kossid ikka ikka mõne minuti järel aina uuesti ja uuesti. Algul mõtlesin, et, et kas on äike müristab või mis toimub, aga pikapeale harjusid ära, et nii peabki Dannal olema, et, et kogu aeg midagi kärgatab. Ja mõnikord oli nii, et kui kõndisid nagu seljaga vulkaani suunas ja, ja selja taga käis ikka selline mürtsu, ütles, et, et lausa võpatasid ja siis pöörasid ümber. Selleks ajaks oli see tuhapilv järjekordne natuke võimsam tuhapilv siis tõusnud juba hästi kõrgele sinitaevasse, sest see vahemaa liik ikka mitmeid kilomeetreid. Ja kui me nüüd hakkasime seda vulkaani tippu vallutama, tama sellel päeval. Üks otsus oli küll meile, et me kindlasti läheme sealt mere ääres vulkaani tippu jala, et see ei ole küll kerge, aga see on ehtne ja umbes nii nagu kapten kokku oleks tahtnud minna, aga ta ju ei saanud. Aga meie teeme siis niimoodi. Ja, ja siis, kui me nüüd niimoodi silmad läksime otsejoones vulkaanikoonuse suunas, meil oli teejuht kaasas ja meile tundus, et mis see siis on, et loomulikult läheme otse vulkaani alla, tõuseme sealt üles. Ja siis meie teejuht ütles üsna järsult ja otse ta noh, et see oleks peaaegu nagu enesetapu katse, sest et esiteks on see nõlv siitpoolt väga järsk ja tuhapinnas on pehme, nii et tõusta on väga, väga raske. Aga veel olulisem on see, et põhilised tuuled tulevad just sealt vulkaani tipust nagu, nagu selles suunas, mis tähendab seda, et mingil hetkel poolel teel võib sul pähe hakata sadama tulikuuma tuhka. Ja et vahel võib see ja surm lennutada taeva poole terve pilve hõõguvad kivikamakaid ja need võivad lennata väga kaugele ja seda öeldes siis näitas meie teejuht, et näete, me oleme mitme kilomeetri kaugusel vulkaanist ja näed, siin on niuksed, inimpea suurused, kivi, müra, hakkad. Et need joon lennanud mingil ajal sealt vulkaanist siia välja. Ja siis ta rääkis seal takkapihta selle loo, et siin ühel aastal üks Hiina turist, kes oli siis nõudnud teejuhilt nagu põikpäiselt, et me peame tõusma just sealt nõlvast üles, kus meiegi, ausalt öeldes mõtlesime, et oleks ju kõige otsem. Ja siis juhtusid ka see lugu, et käiski vulkaanist, eks eriti võimas hõõguvate kivide parv välja. Ja nad mõlemad said lihtsalt surma. Nii et see jutt meid ikka veenis. Ja siis me läksime ikka nii, nagu meie teejuht soovitas. Ja see oli küll palju pikem tee, tuli käia nagu poolkaares ümber terve vulkaanikoonuse jala ja siis tõust ka nii-öelda tuulepealset küljelt. Puu sai pikem tõus, aga laugem tõus. Nii et kokkuvõttes oli tee väga palju aga kindlasti palju ohutum. Ja siis, kui me juba päris seal tipu lähedal olime, siis oli niimoodi, et, et see pinnas läks ka juba kuumaks, umbes nagu nagu saunalava ja teisest küljest hakkas puhuma päris jahe tuul. Ja samal ajal hakkas hämarduma, sest ja suuri otsa minekut rihitaks alati niimoodi, et jõuad kohale hämaras, sest siis muutub see võimas loodusnähtus ööpimeduses eriti võimsaks. Ja viimaks seisime siis seal kraatri serval ja ja noh, eks ta võttis ikka südame alt õõnsaks, küll all niukene järsk sügavik, mille põhjal ei paista sealt taldkozdam niisugusi ebamaiseid hääli, nagu püüaks seda kirjeldada umbes niisugune, et nagu seal all seal suitsuse hämaruses. Peaks peidus olema mingi üleloomulikult suur auruvedurite depo. Et niisugused hääled, niuksed sisinad ja, ja auru väljalaskmised, aga, aga väga palju võimendatud võrreldes sellega, mida mina oma lapsepõlvest mäletan, ka auruvedurid olemas olid. Ja kui veel niimoodi seal kraatri serval seisid, siis õieti hakkas ka niimoodi tunduma, et et siin on veel nagu kaks nihukest üleloomuliku hiigelvedurite pood, sellepärast et vasakult poolt tuuli kogu aeg niisugust hallikat, suitsu ja paremalt poolt tuli jälle nihukest pruunikat, suitsu ja mõlemat susisesid ja pahisesid kohutavalt üleloomulikult. No ma teadsin raamatute järgi, et selle kraatri sees on tegelikult isegi mitte kaks, vaid kolm erinevat lõõri. Igast lõõrist tuleb siis nagu erineva koostisega, seda kusagilt maakooresügavust, kõike seda imelikku, kivide ja, ja tuha ja väävlisegust niisugust plahvatust välja. Ja vot niimoodi, kui see oli seal niimoodi pahisenud, siis umbes x väiks vähemalt iga 10 minuti järel kordus siis niisugune asi, et korraga näed, kraatri põhjas on niisugune punane ähvardav kuma ja siis käed korraga kole kärgatas kõrvulukustav, kärgatas otseselt nina eest lendavat taeva poole. Punased oranzilt säravad magma tükid, magmas on ju poolvedela kivi ja neid tükke oli ikka meeletult palju, mõned olid niisugused, võib-olla rusikasuurused, mõned olid inimese suurused, mõned olid veel suurem. Nad lendasid kõrgele sinna pimedasse taevasse ja siis niimoodi hakkasid sealt alla kaarega kukkuma, niukene punane jutt taga ja potsatasid sinna kraatri sisemus sealt tagasi selle nõlvade peal, seal oli niisugune paks tuhapolster sinna tuha sisse niukse tumeda mütsugannad, siis sadasid need tohutu suured punased kivilahmakat. Nad seda võib muidugi kirjeldada ja tegelikult seda elamust ei ole võimalik kirjeldada, see on nagu no ütleme, ilutulestik, aga nii võimas. Nii kaunis, nii kirgas, et inimene ei ole suuteline niisugust korraldama ja mõelda, et selline ilutulestik käib siin Danna saarel kogu aeg vahetpidamata ööd ja päevad ja on käinud aastakümneid ja aastasadu. Kogu aeg selline kirjeldamatu loodusjõud möllab seal silmade ees. See on tõesti hämmastav, ma ei oska öelda ja pulkanoloogide ütlevadki nimodi, et ja suur on üks aktiivsemaid ühtlaselt toimivaid vulkaane, mitte ainult Okeaania soid kogu maailmas. Aga kui siin täpsustada, siis maailmas on tegelikult vulkaane, mis on veel aktiivsemad kui suur ja on. Nad on kõik raskesti ligipääsetavad ja väga tihti inimesele äärmiselt eluohtlikud. Ja kui siin ja suuris serval seistanud, peab ütlema, et ega niux tunnet küll ei olnud, et, et see siin nüüd ohud too on. Et, et ma arvan, et, et see oli nii-öelda noatera piiril olemine. Sest see kivikamakate rahe, see põlevate hõõguvate Raanzilt põlevate kivikamakate rahe see lendas, noh võib-olla paarisaja meetri kauguselt su nina eest üles. Ja vot niimoodi toredasti potsatas ikka sinna kraatrisse kogu aeg tagasi. Ja niimoodi inimesed sinna kogunevad õhtuti ja meid oli seal kümneid. Aga et ma mõtlesin, et kui niisugune vulkaan oleks kuskil Euroopas ei tuleks kõne allagi, et võitsin serva peal kõõlude, ma kujutan ette, pass võiks sellist looduse imet vaadata, noh sealt järgmise mäe pealt, et seal oleks ehitatud niisugune turvaline platvorme, siis pikksilmadega vaadatakse mitme kilomeetri kauguselt ikka ikka täiesti turvaliselt. Aga siin, et on niimoodi, et pole siin isegi piirde tara seal kraatri servas ja, aga põhjus selles, et inimesed sind käivat, surma pole keegi saanud. Ja, ja küllap ta siis nii on, et seni, kui õnnetust pole juhtunud, seni käiakse. Igal juhul oli see üks võimsamaid looduse imesid maailmas, mida ma kunagi olen näinud ja ja kindlasti on jah suur. Kui hästi kaines keeles sõnastada siis maailmaaktiivsetest tukaanidest kõige kergemini ligipääsetav ja, ja suhteliselt Vot selline oli siis saade sellest Danna saare rahutust maapõuest. Kuumaveeallikatest ja suuri vulkaanist igatahes ja suri ilutulestik, ma ei suuda seda lihtsalt silme eest pühkida, see jääb kindlasti sinna mulle mälusoppi elu lõpuni. Aga nüüd järgmises saates läheme tamme inimeste juurde ja vaatame, mismoodi nad elavad. Sukeldume panna traditsioonilisse külaellu. Ründame koos Hendrik Relve.
