Täna on mardipäev. Ütlete, et ma ajan segast, et hoopis eile oli mardipäev  nii ja naa. Kunagi tähistati mardipäeva, aga paljudes maades on see  praegugi nii just täna, 11. novembril. See on neljandal sajandil elanud munga ja hiljem  ka piiskop. Püha Martini surmapäev Põhjamaades, sealhulgas  ka Eestis, hakati aga mardipäeva pidama päeva võrra varem. Usureformaator Martin Lutheri sünnipäeval. Nii või naa, aga mardikombestik on ikka kuulunud  ka mardikerjused ehk mardisind id. Kuidas On mardipäev seotud loodusega? No näiteks nii, et mardisandid võivad tulla  ka Loomakostüümides mardikaru, mardihobuse või mardi sokuna  ja siis muidugi veel see noh Mardihane me täna ei näita, vaatame hoopiski liblikaid. Salvestatud on need küll mõnevõrra varem,  kuid eetrisse lendavad just täna ja niisiis mardi liblikad. Kes kujutaks Eesti saari ette ilma kadakaste karjamaadeta? Traditsioonilised mereäärsed loopealsed ei ole midagi,  mis meie maastike lõpmatuseni kaunistavad. Poollooduslikud elupaigad vajavad pidevat hoolt. Viimasel ajal on hakanud aga seda hoolt nappima. Mitmed loopealsete ja poollooduslike karjamaadega seotud liigid,  näiteks orhideed ning jütsel kärnkonn on paljudele juba tuttavad. Vähem on teada asjaolu, et kadakased alvarid on meie liblika rikkaimad. Elupaigad. Anu Tiitsaar on Saaremaa loopealsete  liblikakooslus uurinud juba kuus aastat. Siin kadakate vahel selliste lagedate laikude peal on. Need kohad, kus nad siis lendavad just. Kadakad pakuvad nendele tuulevarju ja pakuvad sooja mikrokliimat. See on üks kireslane No ütleme, käsitsi saab paremini. Ja oleks? See ei ole väga päevaliblikas, aga neid ma samuti loen. Et millised on siis need, keda me täna otsime. Ma saan aru, pisikesed ja valged meile ei sobi. Ütleme mina, tegelen tõesti päevaliblikatega kitsas mõistes,  keda on Eestis umbes sadakond liiki liblikaid üldse kokku,  Eestis on üle 2000 liigi minu jaoks. Nad on suur ja värvilised, see on päris hea indikaator,  on ka väiksemaid eksemplari. Kuule, seal on üks suur Pinguta isser, kui kiiresti ta pani naisi päeva paabusil käes. Ma ütleks, et see on suur ja värviline. Õige see, ma vaatasin, saaks teist jahtima see rohusilmik. See on generalist testi tavaline liik. Et teda leidub praktiliselt igal pool, kus on natukene heina,  rohtu. Tema on nüüd selline liik, kes ei vaja spetsiaalselt  selliseid alvareid ja, ja loopealseid elamiseks. Kuigi teda elab ka siin ja elab teda siin palju Anu poolt uuritavad päevaliblikad on loopealsete seisundi indikaatoriteks. Kui liblikaid on rikkalikult ja neil läheb hästi,  siis läheb hästi enamusel putukatest. Märgistus taaspüügi abil saab teada, kuhu liblikas läheb  ja kui palju ta liigub. Näiteks seda, kui hästi mingi liik ühelt loopealsel laigult  teisele suudab rännata. Selle töö läbiviimiseks on teadlastel aega napp nädal,  mis on ka liblikate keskmine eluiga. Mul on täna kuidagi väga hea liblika õnne,  jälle uus haruldane ja selline spetsiaalne liik. Normiku silmik, tema elab ainult siis loo pealselt,  jah. Ja ta on üsna vähearvukas, nii et see,  et me teda täna kohtasime, on suhteliselt tore. Kas märgistame ära ka paneme numbri külge,  paneme. Loopealsed on õhukese lubjarikka mullaga poollooduslikud rohumaad. Tänaseks on Eestis säilinud ligi 12000 hektarit loopealseid. See on kolmandik kogu maailma omadest. Lisaks sellele on päris paljud Eestis hetkel elavad  liblikaliigid kohastunud elama just sellistes kooslustes  ja mitte ainult liblika liigid, siin on ka unikaalsed  taimekooslused loopealset kui sellist. Me oleme lugenud, et kitsaid spetsialiste on umbes 11 liiki. Üügu pangapealne Alvar on üks Eesti liblika rohkeimaid loopealseid. Vaatame, kui palju neist 11-st liigist täna lendab. Täna on 18 kraadi ja pilvkate, nii et kõige ideaalsem ilm  liblikate püüdmiseks ei ole. Liblikatele meeldib päikesepaiste ja mida soojem,  seda parem. Aga mõned üksikud liigid sellegipoolest,  siin on. Ei ole midagi lihtne see liblika püüdmine,  sport, täielik sport. Said tõmba kinni. Nüüd sa said uue liigi vahel uus liige ja. Nõmme silmik. Tema on loo pealsete spetsialist, et tema tahab saada  niisugust kiviklibu. Mille peal ta siis istub, kui tema maha maandub,  oma tiivad kokku paneb, siis ta on nähtamatu. Täpselt kivi värvi, tema on üks nendest 11-st,  kes siit kaoks. Kui need loopealsed kõik kinni kasvavad võsastuvad,  siis see liik on üks, mis tegelikult isegi esimest seal  hulgas kaob ho jälle teine ka, ma saan teisega. Ongi. See on meile tuttav juba. See, kes silmik oli? Kuule, aga räägi, miks kahekesi koos lendavad. Tihtipeale vaatad, liblikad lendavad kahekesi koos baaris. See on sellepärast, et osa liblikaid on territoriaalsed. Et. Isane liblikas valib endale ühe sellise koha. Tavaliselt on see mingisugune põõsas, mille otsas ta  siis istub. Ja siis, kui keegi läheneb tema territooriumile,  siis ta läheb kontrollima, kas see on sissetungija  või see on emane liblikas, et siis ta lähevad  ja siis nad keerutavad koos korraks seal üleval  ja siis nii- öelda, võitja läheb, võtab siis oma  territooriumi tagasi või kui see on emane,  siis ta läheb muidugi talle järele. Mina olen seekord selgelt ebaprofessionaalse käitumisega  Lähen elevile iga tavalise liblika liigi peale. Anul piisab vaid silmanurgast märkamisest,  et ah, järjekordne kesasilmik ning ei tõsta  selle peale kahvagi. Kuid verikireslased pakuvad temalegi huvi. Kireslased, et nemad on ka liblikad või ei ole ikka liblikad,  aga päevaliblikate hulka neid otseselt ei loeta. Küll aga oma töö jooksul loenda ma ka neid,  sest nad sarnaselt päevaliblikatele lendavad päevasel ajal  on hästi määratavad, kergesti leitavad. Ja lisaks sellele nad ei, ei viitsi ka enamasti õite pealt lahkuda,  sest nad on mürgised. Aga mida nemad siin õie peal kahekesi teevad,  siis? Nendel võtab see protsess aega mõningad tund  ja kauemgi. Kireslased end segada ei lase ja õielt ei lahku. Küll on aga liblikad jäädavalt lahkunud vaid mõne kilomeetri  kauguselt nõmm küla loo pealselt. Nõmmküla loopealne Muhu saarel on hea näide sellest,  milliseks muutub üks alvar, kui seda ei ole paarkümmend  aastat niidetud ega karjatatud. Liblikatel siin elamiseks ega lendamiseks enam kohta ei ole. Kust maalt öeldakse, et loopealne on nii-öelda raisus  või mittesobiv kui võsastunud või kui kinni kasvanud olema peab. Minu kogemused näitavad, kui võsa ulatub juba seal üle 70 80 protsendi,  siis sest ei ole enam midagi järel. Aga ilusa loo peal seen võsa ikka oluliselt vähem. Siit saame küll midagi. Ma võin öelda. Ka siis, kui ilm oleks ilusam. Nii nagu arvata oli kinni kasvanud loo pealsel üblikaid ei ela. Liblikate seisukohast on enamus Eesti loopealsetest kas  umbekasvanud või ülehooldatud. Parim variant oleks hoopis kuldne kesktee võsastumise  ja ülekarjatamise vahel. Üks variant oleks siis tõesti see, et majandatakse kas tsüklitena,  et näiteks iga kolme aasta tagant lubatakse need loomad siia  peale või siis majandatakse niivõrd madala intensiivsusega,  et neid tõesti siin on üks lammas viie hektari kohta,  et kogu rohi ei oleks kogu aeg ära söödud,  et oleks kohti, kus rohi ei oleks kõrge,  oleks madalamurusemaid, kohti, oleks mitmekesisust. Eks liblikad, palmikuna lendavad jah, rõõmsalt ringi,  eks nad võivad igal pool minna ja tunduvad päris liikuvad olevat,  et neil on nagu lillekesi vaja. Tegelikult liblika röövikud röövikufaasis toituvad  konkreetsete taimeliikidest, nendel on vaja,  et see taim oleks kindla suurusega õiges kohas,  õige õiges mikrokliimas. Et ta ei oleks liiga võsa vahel, et ta ei oleks liiga lageda peal. Tal on vaja seda oma niši. Ja et seda saavutada, selleks on vaja, et see kooslus oleks mitmekesine. Sel aastal eraldati keskkonnainvesteeringute keskuse poolt  ligi miljon eurot loopealsete korrastamistöödeks. Peamiselt niitmise ja võsast puhastamise näol,  plaanitakse korrastada 2500 hektarit umbekasvanud loopealseid. Liblikavõrguga vehkimist ning minul on õige liigutus juba  käe sees. Päeva lõpuks õnnestub kinni püüda üks haruldane  liblika liik mille abil toimuv teadustöö on üle-euroopalise tähtsusega. See on vist see, see pärlmutter täpik vist. Sulle vaata, kas on see, mis vaja oli, kohe uurin. Jube kiire tüüp. On see või? Jah, väike Pärnu Motera täpik. Loopääse spetsialist. Väga kiire. Ja, ja miks meil teda nii väga siis vaja leida oli? Sellepärast et ühel kolleegil Šveitsis tema teeb nende  geneetilist uuringut ja tema tahaks saada nende DNA näidiseid,  selleks me võtame talt ära ühe jala. Liblikal on kuus jalga, jah, nii et ta saab väga edukalt  hakkama pärast ka seda, kui me talt selle üha ära võtame. Tundub küll julm, aga samas liblikas ise jääb ellu. Kui mingisuguses väikses piirkonnas see geneetiline  mitmekesisus hästi väikseks muutub, siis sealt vist  elujõulised järglasi enam tulla ei saa, et populatsioon hääbub. Jah, on näidatud, et need populatsioonid,  kus on geneetiline mitmekesisus kahanenud,  need surevad, surevad märksa suurema tõenäosusega välja. Ügupanga loo pealsel veel liblika populatsioonide  väljasuremist karta ei ole. Nii et kui Kesk-Euroopas häda käes, võime oma liblikaid  geenide rikastamise eesmärgil ka lääne poole saata. Loodetavasti kannavad järgnevatel aastatel loopealsete  taastamistööd vilja ning nende kinnikasvamine peatub  sest loopealsete hooldamisega säilivad ühed liblikate  rohkeimad alad. Eestis. Liblikalt jala irrutamist vaadates miinus mulle anekdoot loodusteadlasest. Kõigepealt harjutas teadlane kirbu hüppama,  ütles, hüppa, kirp hüppas. Siis rebis kirbul ära, ühe jala. Ütles, hüppa. Kirp hüppas. Rebis ära, teise jala, ütles. Hüppa. Kirp hüppas. Rebis ära ka kolmanda jala, ütles, hüppa. Kirp ikka. Hüppas, rebis ära neljanda jala  ja käskis, hüppa. Kirp ei hüpanud. Teadlane tegi järelduse. Kui rebida kirbult ära neli jalga, siis kirp ei kuule. See lugu vihjab tarkuse teel võime me jõuda hoopis rumaluseni,  et tarkus pole üksnes meie juurde tulev,  vaid võib-olla ka meie juurest minev kadu. Nagu kaovad meie juurest olematusse kümned  ja kümned teadmised ja oskused. Et neist päris ilma ei jääks, tasub üht-teist konserveerida. Kohavaimu hoiavad üleval ärksad inimesed Saaremaal Lümandal  saab viimast lihvi Euroopas ki haruldane lubjapark,  mille rajamise idee ja teostus pärineb kohalikul mehelt  Priit Penult. Sa oled erialal tegelikult mullateadlane  ja ometi pannud tohutult palju energiat ja aega sellesse  lubjaparki siin, miks see lubja põletamine  ja selle. Populariseerimine sinu jaoks nii oluline on. Kuna paljud mullaomadused määrab ära see,  mis mulla all on ehk meie tingimustes Eestis paekivi  ehk baas siis ta on ju ka mulla jaoks ülimalt oluline  ja inglise keeles öeldakse, et see on nagu mulla esivanem,  baasi on võimalik väga erineval moel töödelda  ja väga huvitav töötlemise viis on teha poest lupja  või lubjakivist siis lupja Ühelt poolt see, et mul on mullataust ja teiselt poolt see,  et siinsamas kodus, kus ma elan, siin oli olemas nii-öelda  see traditsioon, see pärandkultuur, mille abil on võimalik  Meie rahvuskivi töödelda selliselt, et me saame teda inimese  jaoks kasutada käsitsi, raiutakse kivi, puudega maaahjus  põletatakse ja siis märjalt kustutatakse,  et seda sellist terviklikku protsessi Euroopas näeb ikkagi  väga väheste kohta. See on ju üks osa meie kultuuripärandist,  et võib olla. Võib-olla 100 aasta pärast on Eestis ainult üks inimene,  kes Skype'iga veel räägib ja mis on siis kultuuripärand,  aga hetkel ma arvan, et, et selle hoidmine on nagu Nagu väga oluline, et ühe rahvakultuur koosnebki ju nendest  väikestest nii-öelda osakestest ja see on üks nagu  selle pusle tükk. Lubjapargi südameks ja seminarikeskuseks on endine  Koplimetsa palvemaja, kust algabki teekond  lubjapõletusahjude juurde. Lümanda kandist sai lubjapõletuspiirkond tänu sellele,  et lubjakivi leidub seal suhteliselt maapinna ligidal  ja see on väga kvaliteetne. Lisaks kirikuvalgusele ehitama Lümandasse suurt koolimaja. Ja kuigi rahvas oli vaene, siis väga entusiastlik vallavanem  surus selle plaani läbi. Eelarve oli ülimalt pingeline ja loomulikult sel ajal  tsementi veel laialdaselt ei tundu ja põhiline  ehitusmaterjal oli lubi ja selle aja kõige paremat lup. Väidetavalt tehti mustjalas mustjala lubjapõletajad. Ilmselt haistes uut turgu otsustasid lubja hinda,  hinnad osta kahekordseks siis vallavanem ei saanud sellega leppida,  nendega kaupa ei teinud, tuli koju, võttis kokku ärksamad talumehed,  volikogu liikmed ja ütles endale väga selgelt. Nüüd on nii, et kui me tahame koolimaja ehitada,  peame hakkama ise luppe tootma. Selle ahju näitamise eesmärk on see, et tekiks arusaamine,  milline nägi välja lubja ahi. Umbes 60 70 aastat tagasi. Kas iga ahi Priit kuulus nagu ühe pere juurde,  et ta käisid käsikäes, et oli peremees ja tal oli oma ahi? Ja just nimelt, et iga ahju juures oli oma peremees,  kes oli selle ahju ehitanud, see ei pruukinud olla isegi  tema maa peal, noh, naljatlemisi oleme siin vaadanud,  et ikkagi iga ahi oli ka oma talu ja siis  ka oma peremehe nägu, loomulikult igaühel olid omad väikesed nüansid,  millega siis ahjud üksteisest erinesid ja lubjaahjude  ehitamisel tuli ju kasutada hästi kuumakindlat savi. Kuna lubjaahjus on temperatuur ikkagi kuskil 1000 200300  kraadi lubjaahjude sees. Vooderdamiseks ongi kasutatud väga spetsiifilist ühest  kohast pärit savi, mis asub iseenesest kuuseme lahe põhjas  ja mida saab kätte ainult väga kuival suvel. Nüüd oleme jõudnud meie lubjapargi kõige vanema ahju juurde. See on järjekorras teine, aga see ahi oli kindlasti olemas  juba 1920. aastal, ta on umbes siis kaks korda kaks korda,  kaks meetrit. Niiviisi laias laastus ja selle ahjuga me tahame tegelikult  näidata lubja põletamise või õigemini lubjaahju täitmise  esimest sammu. Ja selleks on tuleruumi ehitamine. Iga ahju täitmine algab tuleruumi, ehitamisest  ja tuleruum kujutab siis endast sellist valitud kividest  laotud ruumi ahju keskel, kuhu hiljem saab puid sisse panna. Kui oluline omal ajal oli talumehe jaoks omada isiklikku lubjapõletusahju? Mingil perioodil ei olnud see oluline, vaid oluliseks. Sai ta siis, kui tekkis suur turg lubjale  ja see turg tekkis siin piirkonnas 39. aastal. Ja ilmselt lubjapõletajad olid ühed vähesed,  kes tundsid väga suurt headmeelt Nõukogude armee tulekust  ja baaside ehitamisest. Baaside ehituseks vajati hiigelkogustes lupja,  see oli hea äri ja oma ahjust unistasid ka kõik need,  kellel siinkandis maad ei olnud. Mõeldi välja igasuguseid kavalaid skeeme. Selle ahju omanik talu asus hoopis viis kilomeetrit lõuna  pool mere ääres aga sellest heast lubjamüügisupist tahtsid  ka nemad osa saada. Ja et saada omale ahju, siis tehti kohaliku taluperega vahetustehing,  kus lubjaahi nii-öelda vahetati lauteri koha vastu mere ääres. Ehk üks pere sai väljapääsu lubjaturule ja teine pere see  väljapääsu merele. Ja ma arvan, et tänapäeval öeldakse moodsalt,  et see oli vin, vin tehing, siis sel ajal oli ta  ka kindlasti tehing, kus kõik nagu võitsid. Sellel ahjul on nüüd juba ahju täitmise protsess astunud  sammu võrra edasi ja näed, siin on olemas juba ilus tuleruum,  mida me nägime, aga lisaks sellele on tuleruumi peale pandud  ka nii-öelda võlvikivid. Need peavad olema valitud kivid väga kvaliteetsed  ja nemad peavad kogu selle raskuse, mis nüüd siia peale tekib,  vastu pidama, samal ajal peab nad peavad nad olema pandud selliselt,  et tuli pääseb vabalt läbi ja et nad mitte kuidagi sisse ei saaks,  kukkuda katki ei läheks ja nii edasi, see oleks lubjapõleta  jaoks katastroof. Samm-sammult ahi ahjult läbib lubjapargis seikleja,  ajaloolise lubjapõletuse tehnoloogilised etapid  ja näeb ka karjääri ehk paemurdu. Vanasti murdis aga iga ahjuomanik lubjakivi oma krundilt  kirkaga otse ahju kõrvalt, kust mulda eemale lükates tuli  hõlpsasti nähtavale. Suurepärane maak. Meie karjääris avaneb siin kuskil viis kuni kuus erinevat  kihti ja, ja kasutatakse neid siis täiesti erineval otstarbeks. D lähevad tuleruumi, millised võlvikividest,  millised lihtsalt ahju täiteks. Ja lubjakivi on väga austusväärne materjal,  õnneks sellest on aru saadud, ta on arvatud meie rahvuskiviks,  aga minu jaoks on ta austus väärne, sellepärast et tema  vanuse poolest paljud ilmselt ei tea. Et see lubjakivi, mis meie maapinnal siin on,  on kindlasti üle 400 miljoni aasta vana. See on nüüd Eesti siis ainuke töötav lubjaahi nii-öelda  maa-ahi ja. Põhja-Euroopas on on veel üks selline ahi Gotlandi saarel,  et rohkem neid ei ole. Ja Gotlandi saarel on ta ka pigem muuseum kui,  kui ahi. Selle ahju kütmise jaoks lähebki nüüd Ühe ahjutäie  kütmiseks umbes 60 kuni 70 ruumi puid, mis on  siis umbes kolme eramaja kogu aastane küttevaru. Priit ja tema mehed põletavad suures ahjus lup  ja vastavalt vajadusele ja ette tuleb seda neli-viis korda aastas. Leidub veel neid ettevõtteid ja firmasid,  kes ajaloolisi ehitusi renoveerides tahavad kasutada  ajalooliselt õiget ehitusmaterjali. Aga need huvilised, kes lubjaparki satuvad,  näevad tõepoolest puust ja punaselt, kuidas meie rahvuskivi  pulkadeks lahti võetakse, kuidas lupja põletatakse  ja kustutatakse. Seda kõike ikka seepärast, et inimesel tekiks sellega,  mis tema jalgade all otsesem ja teadlikum suhe. Lubjakivis on miljardeid ja miljardeid kunagisi loomakesi,  käsijalgseid, trilobiite ja keda kõik veel. Kas ka tänapäevased loomakesed, kõik need sitikad,  satikad, putukad, mutukad pakuvad mõnesaja miljoni aasta  pärast avastamise tulevastele paleontoloogidele. Nii kaua me siiski ei oota. Läheme nüüd kohe koos Val Rajasaarega metsa alla. Kes meist ei oleks kohanud metsasitikat? Ta on tore, tume, sinine, mustjas, kena,  ümmargune, just parajalt suur. Suvel oli siin radade peal neid palju näha. Nüüd sügisel esimesed öökülmad üle käinud. Enam ei näe. Metsasitikas on sitasitika väiksem vend selle vahega,  et kui sitasitikad elavad avamaastikul, siis metsasitikad,  nagu nimigi ütleb, metsas toimetavad metsaradadel. Nende jalad on varustatud tugevate ogadega,  sest metsasitikatel on vaja palju kaevamistöid teha. Metsasitikad on koprofaagid, nad söövad sõnnikut  ja sellest toituvad ka nende vastsed. Nad kaevavad päris pikke, urgusid, munevad sinna  ja täidavad urud metsast leitud sõnnikuga junnidega,  mida nad väiksemaks närivad. Teinekord toimetavad nad kohe suurte kampadena koos  ja üritavad sealt, kes aga saab suuremat tükki minema lohistada. Lisaks sõnnikule söövad nad teinekord ka näiteks katki  astutud tigusid ja muud sellist surnud kraami  millest lõuad jagu saavad. Metsasitikad ise on aga toiduks näiteks karihiirtele,  hiirtele. Suurematele lindudele, kelle nokk neist jagu saab,  näiteks sellised putuktoidulised nagu siil  ja mutt krõbistavad metsasitikaid hea meelega. Metsasitika vastsed kooruvad nendessamades urgudes  ja talvituvad nukuna. Nii et siis järgmisel kevadel ronivad nad maa seest välja  juba valmikutena. Metsasitikad nagu kõik põrnikad on üldse kõige tugevamad putukad. Põrnikates on jõudu palju ja ma olen proovinud,  et küll mitte väga palju häirida, aga, aga panin sõrme  metsasitikale selja peale ja ta vabalt tõstis mu näpu üles,  kui ma muidugi vastusurvet ei avaldanud. Kuskilt ma lugesin, et on arvutatud, et nad suudavad tõsta  endast 700 või 800 korda raskemat raskust. Sellel aastal siin rajal filmitud metsasitikaid nägin veel  viimati septembris. Aga nende järglasi näeme juba järgmisel kevadel. Looduselamus võib olla asjalik, põhjalik nagu dissertatsioon  või põgus kaemuslik nagu haiku. Dissertatsiooni jaoks ei ole saates enam aega. Seepärast loen ette ühe Andres Ehini haiku. Sepikas suudleb kiirelt kahanevat kuud. Suu saab tal kuldseks. Praegu küll kuu ei kahane, hoopis kasvab. Ja nädala pärast on see juba täiesti täis. O kolm. Osoon.
