Ühes külas ei tekke elas vaeselt ja viletsat viisi. Tal oli kaputi jalga kaagutaja kana. Parasjagu vana, peale selle veel terve vägi,  noori varvas jalgu. Kana oli eid, ainus toitja toetaja, talle maitsvate munade  pesasse poetaja. Aga ühel ööl, mil reinuvader oli jälle oma röövlitööl,  leidis eva varga nägu pimeduse kaitsvas süles eid kanakuudi  üles hakkaski siis käima, seal näppas kanu õrre pealt,  kuni järele jäi ainus veel. Ei, teil oli nukker meel, kuid mis siin halada  või hüüda varga, nagu tuli kinni püüda. Seadiski eit ennast vahti ja kui Rein sai jälle kana kuuti minna,  tahtis, rabas teda sabast kukkus nüpeldama,  nuttis. Oli mul kana toetuse andja, maitsvate munade pesas kandja  laulis kui linnuke, kullakeel. Rebane vingerdas, heide käes, vaidles vastu kõigest väest. Eitalas edasi näe, sedasi. Samu valge sulini sammutoit ja aastate pikku samu suur  ja ainumas rik. Heid pahandama, mis sa, mul korrutad muudkui mustast petisest,  kui ta oli valge, suline virk ja varmas hea  ja armas. Heitlasi rebase küljest lahti. Käed, et näed nii suur, nii virk ja varmas  nii -nii, hea ja arm. Rebane just ootaski seda vilksti. Ja enam polnudki teda. Kes siis Reinu Laane süles enam leiab üles sedasi? Kas kõik, kellest rääkida tean elanud ongi? Et eit elas küll ja tal kasvas pojapäss jändrik ja,  ja kes polnud pöidla pikkunegi karvamüts,  käis tal kõrvuni päris õlaääreni särgisaba saapas ääreni,  saapad ise olid kõvast likoorest kenad karata,  kerget ketsutada, lusti pärast liduda. Polnud ta nimi, mats, Mihkel, aga jaan vaid hoopis Tšertan. Ükskord läinud naabrinagad kahariku küla taga mitte niisama lonkima,  aga hagukolde kõhule hankima. Ta nägi neid kappas koju ja kostis. Luba mind ka lasteseltsi. Memm kutsus poisid enda juurde, jagas kõigile krääpelkooke  ja palus poja pärast kenasti hoolt kanda  ja abi anda, tal suisa sulasilm peal pidada  ja lasi seejärel poisid laande lipata. Mehepojad korjasid metsas parajad haopinud pihtadele  ja seadsid siis vagusi sammud perepaiga poole tagasi. Vankusid vaarusid koorma küüsis küll, aga ikka jäi,  tan neist maha edasi tulla ei taha. Istus puu alla ja hakkas haledalt ihkuma. Poisid pärima, mis sa hullundad. Eta vastu. Ma olen teie väntsutustest väsinud, aga eks mu ema käsi minu  pärast kenasti hoolt kanda, mulle abi anda  ja suisa sulasilm peal pidada. Muide ei taha mind koju viia, siis ma jäängi. Siia, mis pidid poisid tegema, tõstsid teise šertani oma  turale ja astusid edasi. Sedasi. Läksid läksid läbi, laane läksid vähe vääriti  ja eksisid ära. Lõpuks jõudsid lapsed laanest küll lagedale,  aga edasi minna ei osanud, sest ühel pool klähvisid kurjad koerad. Teisel lõõmasid lõkkeleegid. Poisid pärima. Kuhu meil tuleks sammud seada, anna. Teada. Kas sinna, kus kurjad koerad klähvivad, või täna,  kus lõkkeleegid sähvivad? Ran see tubli tilluke teadja kratsis veidi pead  ja poisid seda maid tarka vastust kuulda said. Kui lähme koerte klähvimise peale, siis koju ei jõua eales,  sest pennid purevad meid tirivad täitsa tükkideks,  rebivad ribadeks. Ei, sinna maksab meil küll minna, aga tule juures on ikka keegi,  kes näitab kätte koduteegi. Poisid ei keeranud kurale heale, vaid läksid julgelt lõkke  tule peale. Lõkkelõõmas koopasuus koopas istus kurivaim sarviline  sõgekaim istus seal ta päeval ööl saba sõlme,  oma vööl. Nagu hirmsad hiigelsamba olid tema söögihambad. Kuri vaimse sarviline sõge kaim laulis laule,  ladusaid vestis, unejutte jägusaid ja magusaid. Lõpuks siiski tasa. Hilju küsib. Tšertan see tubli tilluke teadja oskas sõnad nõnda vastuseks seada. Mul ei tule uni vist küll hommikuni, kui ma juba õhtul  tundma pean, tühja nurisevat kõhtu. Ema praadis mulle enne munarooga ja alles  siis mu sooja teks. Alla. Kuri vaim, sesarbiline sõge kaim ägises ja kägises,  aga ikkagi läks kanamune panni peale laadima  ja hakkas nendest tšertanni tarvis muna rooga praadima. Kõigil juba une rasked laugel aga minus tuni on veel kaugel. Mul ei tule uni vist küll hommiku. Kui mul juba uneeel Janu pärast kuivab keel, ema mulle enne sõelas keelekastet tõi,  mina jõin ja alles siis me mu sooja teki alla viis. Kuri vaim, see sarviline sõge kai äge õelal seina pealt  sõela ja jõe äärde lidused poisi põnnile jändrikule  ja jässile keelekastet tuua, anda talle juua. Tan, see tubli tilluke teadja, vangutas kavalalt pead  ja äratas poisi põngerijad, jooksujalgsed jõngerjad. Kuulge kulge, kuri vaim, see sarviline sõge kalm on tõesti  väga paha meta nahka panna tahab vaikselt,  nii et poleks kuulda kära. Kiirelt tuleb meil siit joosta ära. Mõeldud tehtud poisid seda maid hirmust jagu said,  andsid jalgadele valu, lidusid siis läbi salu läbi. Kolme koha kepsutasid ülejõe teisel kaldal,  kuri vaim. Vihase keerutas hända sõelaga vee kohal jändas. Võttis sõela vett täis, asus koduteele, vaatas,  sõel on tühi. Kuhu keelekaste jäi? Kuri vaimse sarviline sõgekai on, marus ei saa,  soti, ei saa aru, proovib veel ja veel ja veel täita jahva riista. Koduteel vaatab siis ta ikka sama lugu. Veest on tühi sõela puku poisid kaldal naeru lagistavad,  lagistavad, ragistavad kõige heledamalt,  naeris aga. Poisiga, kel karvamüts, käis kõrvuni päris õla ääreni särgi  saba saapas, sääreni. Kuri küsima? Ütle mulle seda maid, kui savi. Tan see tubli tilluke teadja oskas sõnad selliseks vastuseks seada. Sul tuleb võtta veskikivi. Pane see kaela siis vee alla tõtta, aga ikka sinna,  kus sügavam, sest nõnda on mugavam läbi sul saada. Kuri vaimse sarviline sõgekaim tegi täpselt õpetuse järgi  võttis võimsa veskikivi kaela, selle sidus  ja siis rõõmsalt ummis jalu kaldast alla vette lidus. Nõndaviisi. Päästis poisipõngerjad, jooksujalgsed jõngerjad. Ja et ma temast rohkem enamat ei tea
