Ega see karu talveuni ei olegi päris talveuni,  see on taliuinak, nagu öeldakse, ja ja karu on üsna ergas,  sel ajal keerab ühte külge ja teist külge  ja kui, kui keegi läheb mööda, on see siis loomvee inimene,  siis ta pilguga saadab seda ja tema nüüd viimase piirini  püüab veenduda, et, et, et, et kas ta võib jääda veel  koopasse või mitte. Ja kui tal siis nagu see see julgus on üle läinud,  siis ta nii nagu suurtükikuul tuleb sealt välja  ja kui inimene ette juhtub, siis muidugi häda talle. No tähendab, üks reegel on igal juhul, tähendab maailma  ajaloos ei ole veel, et karu tuleks tagasi. Kui, kui vanad need pojad ei ole karu tagasi ei tule mitte kunagi,  sest liigile on, on kasulikum ilmselt ema järgmises  paljunemisperioodi uuesti paaritub ja, ja vähemalt aasta  pärast siis jälle uued kutsikad on. Ja antud juhul, kui ema maha lasti, siis on ainus võimalus  neid inimesel kasvatama hakata, aga on olemas metoodika,  mis tegelikult töötab ja ja valentin paarsa,  noh, Venemaal, kelle juures olid ka möödunud aastal need  kolm karu tüdrukut Järvamaalt. On üsna mitu aastat karusid loodusele tagasi andnud  ja sealjuures koguni kuus loomaaias sündinud karupoega ja,  ja ma sain hiljaaegu temalt kirja, nii et tal on juba tänavu  esimesed Venemaalt üles aetud karupojad,  nii et et see, see metoodika töötab ja, ja seda on võimalik  ka meil rakendada, kui keegi selle Nii väikseid karusid ei ole Eestimaal tegelikult vähemalt  ametlikult minu teada üles kasutatud kuskil. Algust pid on, on võib-olla kõige lihtsam osa sellest,  et et tuleb nad, et panna oma normaalseid vajadusi rahuldama  selles mõttes, et väljaheiteid et kõht oleks korras  ja toitmine noh, õigel ajal õiges kohas,  õige segu ja nii edasi. Aga vot nüüd, mida aeg edasi, et seda keerulisemaks see asi läheb,  et varsti võib sellest tõesti rohkem öelda asja kohta teadus,  et. Et tuleb nendega käituda niimoodi, et nad tegelikult ei  harjuks väga inimesega ära, sest plaanis on nad ikkagi saata  metsa tagasi, seal on nende koht, see, et nad siin praegu  meie juures on, see on selline pisut pisut selline  ebaloomulik olek nende karude kohta. Probleem on ka muidugi selles Et me ei tohiks jätta jälle sedasama iseenda  ehk inimese kuju neile. Niivõrd sügavale mälusse, et nad edaspidi oleksid jälle  inimesest või selle kujust väga, sõltuvalt sündmuse häälest. Ja usun, et esimene etapp selleks ongi see aadiku elu  kus prooviks kasutada kõikvõimalikke ainult looduslikke materjale,  mitte. Mitte majasid ja ja mitte selliseid. Söögi noh, ütleme, künasid vaid noh, pigem selliseid maha  langenud puid ja, ja looduslikke materjale  või noh, selles mõttes, et mis oleks nagu tavalises metsas  mitte midagi, selliseid ehitisi plokkehitisi,  eterniidiga, kaatid ja nii edasi, kui niivõrd-kuivõrd on vaja,  siis vahest ainult mingi selline Mitte silmatorkav tehniline abi, noh ütleme näiteks piima  eest varju, kui nad on väiksemad. Aga edaspidi kaitse neid keegi peale isad,  nii et tuleb sellega harjutada, et suudaks ise leida  varjukohti ja söögikohad, olla, tuleks meil kasutada hoopis sellist. Kõikide sellist metoodikate sünteesi ja ja oma loomadele  selline vajalik sealt välja võtta, sest nagu see majade jutt  just oli ma ei pea õigeks, et vot just Venemaal oli see,  et, et need majad on seal Nad harjuvadki majade juures käima  harjuvad selle kohaga, et see on nüüd koht nagu,  nagu sööklad, sealt saab alati süüa. Siiani ongi see probleem, et ega kuskilt sellist konkreetset  malli võtta ei olnud. Need ei ole kindlasti viimased, kes on nüüd sattunud  inimeste juurde. Ja ma arvan, et see hakkab nüüd olema iga-aastane probleem  mitte ainult karudega, aga ka muude metsloomadega. Meil see metsloomade turvakodu on nüüd ametlikult töötanud  üle aasta ja selliseid kohti Eestis ei ole ka. Väga palju? Ja seetõttu üldse need karud ka meile tulid. Ja selleks peab olema tegelikult vastav luba keskkonnaministeeriumist,  et üldse tohiks metsloomi kodus pidada ja neid hooldada. See nõuab muidugi teatud oskusi ja teatud vahendeid sete  võimaluste olemasolu näiteks, ega meie ka karudega päris  nüüd niimoodi. Ainult ise hakkama ei saa, meil on loomaarst lasla panas  kes käib vähemalt iga nädal ja mingeid selliseid väikseid  muresid on siis ka tihedamalt. Ja samas ta tõlgib ka võõrkeelseid materjale  nii enda töö täiustamiseks kui ka meile sellisteks  näpunäideteks veterinaaria koha pealt. Meie sellest üle 130-st loomaliigist, kes nüüd eelmisel  aastal sai Aidatud ja loodusesse tagasi lastud on. Ütleme üks lind ainult, kelle kohta ma ei saa öelda,  et põhjuseks on inimene. See oli murdunud tiivaga järvekaur. Ülejäänutel on inimene otsene põhjustaja. Et see abistamine ei olegi niivõrd sekkumine sellesse  looduslikku valikusse, vaid vaid pigem püüda aidata  parandada neid vigu, mida inimene on teinud. Kas otseselt? Näiteks metsaraietega. Siin eelmine aasta see. Lokaalne Haigrukoloonia selline väike katastroof. Raiuti mets hõredamaks, loomulikult võtsid suured pesad  tuule alla ja nii need enamasti kõik maha tulidki. Või toonekured, keda on inimesed hooldanud kodus,  kes on inimesega liiga ära harjunud. Võimetskitsed alges jooksis mingi põllumajanduse,  sina otsa. Või samas kährik koer, kes ilmselt metsa suurem müra tõttu  oli sunnitud ema hambus olema ja, ja võib-olla pääses sealt lahti,  läks ukerdama, sattus vette. Kõik selle põhjus on tegelikult inimene. Nii ka karutal ju konkreetselt seesama jaht on ikkagi see põhjus,  miks, miks ema karu leidis oma otsa ja pojad täit ilma oleta. Eelmine aasta siis 98. aastal liikus kaitsealal läbi  või kaitsealal käis toitumas, siis ma arvan,  et, et üks ema karu Oma poegadega ja teine variant, mis siin samases on nüüd,  kus me siin oleme siin, siis liikus üks isakaru ringi,  aga noh, ala on iseenesest sobiv, sest et,  et on küllalt vahelduva maastikuga, tähendab,  on ka siin noh, vilja kasvatamine veel olemas,  täiesti normaalselt ja kaerapõlde jätkub ja,  ja ma arvan küll, et kuskil siinsamas nad lahti lastakse. Ja kui kuidas see lahtilaskmine toimub, see on veel meil  omavahel selgeks eldama, vaieldud, vaieldamatu  sest et me ei tea veel, kas, kas me teeme  siis seda karmi meetodit nagu öeldakse, et tuuakse loom  metsa ja jäetakse metsa, siis ta peab ise hakkama saama  või teine on see, et, et me lihtsalt ava me neile võimaluse  tee vabadusse, tähendab see, et, et kuskil unustatakse  puruks lihtsalt lahti jäetakse talle võimalus tagasi tulla  sinna kui tal ikka päris häda käes on, aga,  aga noh, selge on see, et nad sügisel peavad kuskil magama  minema ja see probleem tuleb endale selgeks teha,  kuhu me nad ikkagi lõppude lõpuks magama  siis suudame saata. Karu magama minek on juba selline asi, et kui ta magama läheb,  siis ta suhteliselt väiksel alal liigub ja tõesti võib-olla  jahimeestele jääb see kahe silma vahele,  samal ajal nad peaksid siiski ju märkama  või olemas utsesed märkama, et, et, et ka varasemal  perioodil on see karuseal neil olnud. Ja, ja muidugi üks suuremaid põhjuseid on see,  et, et, et jahimehed peavad jahti koertega  ja minu pärast see oleks täitsa normaalne,  kui nad peaksid seda veebruari alguseni koertega jahti,  mets eile siis ei, ei ole see nii ohtlik,  et, et ema karu nüüd poegadega üles aetakse. Aga peale hilisem nüüd 28. lõpeb nagu veebruaril lõpeb see  seajaht koertega ära. Et, et, et sel perioodil tuleks Eestis võib-olla isegi teha  natuke muudatus, et koertega jaht ära keelata,  kui me ei suuda, tean. Kirja panna või, või 11 hoiatada, et, et seal karu magab. Ja muidugi teine probleem. Karude ülesajamisel on kindlasti ka metsaroi. Kui nüüd see metsamees või jahimees nii hoolas ei ole,  nagu need Valga mehed olid, et nad ikkagi kontrollisid,  kust see karu tuli siis siis need pojad jäävad ki lihtsalt  sinna metsa ja, ja selge on see, et nad külmuvad  ja jälgivad seal surnuks. Aasta tagasi märtsi eelmise aasta märtsi alguses algus just  selle selle sihi ääres, siin leidsin ma need kolm karupoega,  mille siis ema oli maha jätnud peale seda,  kui kui üks mees oli koeraga sinna pesasse tunginud pesa  lähedale tunginud. Otsisime võimalusi, et kuidas, kuidas neid saab. Metsaloomadest tagasi. Ja sel hetkel oli noh, ainuke võimalus oli,  oli neid Venemaale viia, kus, kus on tõesti niukne niukne spetsialist. Pasetnov doktor. Ja ja tema, tema on siis tegelenud nende asjadega ja,  ja tõsiselt uurinud, uurinud karude käitumist nende kõikide  nende elu arenguetappidel eriti eriti just jah,  noorte karude kohta käib see ega neile otseselt mingit  õpetust ei antud, tähendab. Tähendab nad, nad õpivad oma eluga hakkama saama ise. Aga, aga põhimõte on selles, et. Et kui karupojad on noored, siis nad paratamatult ei saa  veel üksinda hakkama ja, ja mingi eluetapini peavad nad  olema siis emaga koos ja kui ema ei ole,  siis peavad nad paratamatult. Peab keegi asendama seda ema ja sel juhul on see inimene. Kui nüüd inimene asendab seda karu ema siis on täpselt samamoodi,  et inimene ei pea, tähendab mitte midagi konkreetselt  õpetama selle karupoele, kus käia, ei pea ma talle mingit  looduslikku toitu ette, vaid seda, ta õpib ise kogu aeg,  ühesõnaga inimene peab andma karupojale selle vabaduse,  et ta saaks ise õppida, ise otsida, ise proovida,  ise katsetada. Ja. Ja lõpuks peab see vabadus ühesõnaga nii suureks minema,  et, et et ei ole vaja enam mitte mingit lisatoitu inimese  poolt ja, ja see karupoeg ongi muutunud iseseisvaks  ja saab endaga täielikult ise metsas hakkama. Ja juulikuu me tõimegi need kolm karupoega tagasi  ja lasime siia lahti. See koht tähendab, ei olnud kõige sobivam,  on noh, karudel on talvitumis ja, ja toitumiskohad üldiselt erinevad. Erinevad. Erinevad kooslused ütleme, erinevad metsatüübid  ja me lasime nad lahti siit. Paari kilomeetri kaugusele. Kus on paremad marjamaad ja Ja maastik pisut. Pisut teistsugune. Aga aga miskipärast miskipärast mina arvan,  et see põhjus võis olla üks, üks suur isakaru,  kes siin liikus, sest sest peale peale inimese on,  ütleme, et. Inimesi on noorte, noorte karude kõige suurem vaenlane on isakaru,  kes. Kes võib neid murda? Ja ja karupojad pidid pidid nagu tuld kartma  selle isakaru lõhna. Ja võib-olla selle tõttu rändasid nad sealt peaaegu 10 kilomeetrit. Vahastu küla poole kus siis nad leidsid endale head marjamaad,  esialgu, aga, aga õnnetus oli see, et seda,  neid marjamaid külastasid ka inimesed ja kumbki ei tahtnud  loobuda teise kasuks. Ja siis siis said nad seal jah, kokku. Inimestega ja, ja ma kardan seda, et, et,  et mingil määral võib-olla anti neile seal  ka toitu kuna nad, kuna nende noh, see hirm inimese vastu ei  olnud piisav, nad lasid, lasid ennast küllalt lähedale  paarikümne meetri peale inimesele karupojad loomulikult Püüdsid endale kergemini võimalikult suurtoidu toidukogust  saada ja siis käisid nad. Nende talumajade juures mitte külas päris,  aga noh, eraldiseisvate, Metsamajade juures ja käisid puuotsa puuotsas õunu söömas  ja ja arooniaid, põõsasteid põõsaid murdmas seal ja,  ja noh, see tekitas seal probleeme ja ja. Ja paljud kaotasid, usu tähendab sellesse,  et nendest üldse kunagi metsloomad saavad. Aga aga minul see usk siiski ei kadunud ja,  ja osadel veel. Ja noh, ma kirjutasin sellest murest ka ka  selle Pasetnovile Ja tema lahutas mind, et et karud selle talveunega küllalt  palju unustavad ära. Ja arvas, et arvas, et kevadel enam niisugust asja küll ei  tohiks juhtuda, et, et nad inimest nii vähe pelgavad kui sügisel. See oli see lahendus nüüd sinna Venemaale viia  ja nad pärast siia tuua, see lahendus oli,  oli kiire otsustamine ja see lahendus on ajutine. Kindlasti. Ja kindlasti peaks peaks siin midagi analoogilist  analoogilist hakkama tegema praegu palju oleneb sellest,  kuidas eraldatakse rahasid, tähendab, tähendab need,  need ehitised, rajatised, mis, mis oleks vaja teha nüüd selleks,  et neid siin hakata tegema. Need ei ole kulukad, aga, aga seda peab nüüd väga kiiresti  kiiresti need asjad käiku saama, ütleme et aprilli lõpuks  peaksid peaks nendel karudel olema juba siis see,  see metsatukk ja aiaga piiratud ala ja, ja teatud ehitised seal,  kui on võimalik seda neid ehitused valmis saada  ja see ja see tükk leida, see peab olema kindlasti  siis inim inimasustusest võimalikult eemal. Ja tähendab selleks selleks selle koha pealt on,  on Nigula Nigula kaitseala küllalt sobiv,  kuna seal on Seal see karude populatsioon ei ole väga kõrge. Seal jahipidamine jahipidamist ei, ei toimu seal kaitsealal. See on üks suur pluss. Hädasoleva metslooma ellu peaks, võiks inimene sekkuda ikka  ikka viimases hädas. Kui tõesti on näha, et, et on elu ja surma küsimus. Kui on Kindlalt näha, et tähendab, et see metsloom ilma ilma abita  enam ellu ellujäämis võimalust tal ei ole. Siis peaks kindlasti inimene sekkuma ja,  ja sellepärast oleks, on küll hea, kui Eestis on selline turvakodu,  turvakodu süsteem, kus siis saab, saab kas hädas noorloomi  üles kasvatada nagu karude puhul? Paljude teiste loomade puhul see ei kehti muidugi. Ütleme, et noorloomad saavad võib-olla ise hakkama. Varudega on see spetsiifika natuke teine,  tähendab Või siis on või siis on loom loom nii palju viga saanud,  et. Ta enam noh, isegi iseenesest ellu ei jääks,  siis peab inimene oma abistava käe vahele panema  ja püüdma teda ravitseda terveks. Ja nüüd on Euroopa Liiduga läbirääkimine  ja see protsess. Ja sealjuures nad tahaksid see Euroopa pool tahaksid,  et me suudaksime võimalikud täpselt öelda,  mis meil on. Mida on vaja kaitsta seal loomulikult on need probleemid  probleemsed liigid, mis siin Eestis jooksevad päris palju  ringi ja, ja, ja mis teevad Jahimeestele noh, peavalu ja, ja nii edasi. Et need eelkõige võib-olla on vaja ära hinnata,  sest nendega on võib-olla kõige udusem udusemad andmed. Ja kuidas seda teha? Igal pool on proovitud ja igas jahipiirkonnas on loendusi tehtud. Aga nüüd vaatame, et need loendusandmed on  nii palju muutunud või arvatavasti on ütleme,  hundi arvukus kõvasti langenud viimas noh,  viimasel paari paari aastal vähemalt ja,  ja noh, tekib küsimus, et kui täpselt need andmed an,  kui head nad tegelikult on, ühelt poolt väidetakse,  et neid hunte tuleb võimalikult palju ära hävitada,  kuna need tulevad järjest üle piiri Venemaalt  või Lätist, et. Et võime küll nad kõik ära tappa, küll nad järgmisel aastal  tulevad juurde. Aga need andmed. On võib-olla rohkem toetanud? Emotsioonidele ja mitte just faktidele ja,  ja seda oleks kuidagi vaja paremini selgeks saada. On on olnud mitu aastat kindlasti võib-olla palju rohkem  selline plaan või idee, et rakendada piirivalve töötajaid. Et, et me saaksime täpsemalt teada, mis liigub,  kui palju need liikuvad, missugune on see huntide  või teiste loomade immigratsioon Eestisse  ja kas, kui palju need siia jäävad, kui palju üle tagasi lähevad. Ja me ei saaks iialgi seda teha kasutades olemasolevaid kas  jahimehi või, või biolooge või, või, või  keda iganes, et on. Tarvis kasutada mingit olemasolevat süsteemi ja,  ja see piirivalve. Oleks just see õige õige mehhanism, et et jälgida,  et, et niiviisi koordineeritult lugeda, mis,  mis toimub piiri peal ja see peaks olema võimalikult lihtne  nendele piirivalve töötajatele. Et. Et ei oleks mingi lisakoormus nendele meie kujutame ette,  et kui valmistaksime nendele bioloogide poolt valmistatud  materjal Kus on õppejuhendit, kuidas jälgi ära tunda  mis on hundikoer, jälje vahe, kuidas nad liiguvad,  võib-olla natuke nende üldbioloogiast, aga mitte väga  keerulisest ja, ja, ja siis juhendada neid. Vaatama ja, ja selleks, et valmistada neid  kaitsekorralduskavad nendele loomadele, mis Euroopa nõuab  ja mis Eesti ka nõuab, et on, on tarvis selleks,  et me hoiame seda loodust, mis meil siin on. Et siis saab paremini hinnata ja, ja noh,  ma arvan, et, et midagi võib olla üllatus sellest,  kui teha ja me oleme mõelnud koos piirivalvega,  kus need piirkonnad oleksid, kus tuleb eelkõige tööd teha  ja oleks Ida-Virumaal Peipsi ääres Petseri. Valga Pärnu ja muidugi Võru seal nende nende kohalike. Jõududega, mis, kes seal on, ja need, need on  professionaalid piiri peal, nii et nad kindlasti saavad  selle tööga hakkama. Plaan oleks alustada kusagil maikuus juba materjalide  ettevalmistamisega ja siis teha kohapeal väljaõpet nendele. Piirivalve töötajatele ja oleks selline,  noh, meil on see koostööprojekt lätlastega  nii et seal oleks loodetavasti samasugune programm. Ja, ja siis me saame ilusti ilusti koostööd teha ja,  ja jagada kogemusi ja, ja siis võib-olla kasutada  ka need andmed koos, tehes need kaitsekorralduskavasid,  mis on Ilmselt balti riikide poolt esitatud Euroopa liidule selleks  et teha mingisuguseid muutusi või mingit noh,  me ei saa päris ilmselt rangelt kaitsta neid loomi,  mis siin on, on ilmselt vaja mingil määral majandada,  aga me peame olema väga ettevaatlik sellega,  mida me ette paneme. Et see on, see on ilmselt üks selline hea loogiline alus  selleks tööks. Kõik loomad liiguvad siit üle piiri ja, ja ütleme,  et ka Nigula on iseenesest suhteliselt väike kaitseala  ja ja, ja, ja, ja õnneks ka veel väga ligidal Läti piirile. Siin kõige kaugem koht on võib-olla pool kilomeetrit ja,  ja meie loomad kindlasti liiguvad ka Lätti  ja tagasi sealt. Ja noh, noh, teada on see, et, et nagu siin põdrajahi  alguses jahimehed ki siin meie ümbruses kurdavad,  et, et põder on kõik liikunud ära läti Koiva jooneni ja,  ja seal siis peale või jahil uperioodil,  siis nad hakkavad tagasi tulema meile sama on siin metssigadega,  sest et kui neil siin pool tuupi tehakse,  siis lähevad ikka teisele poole. Ma usun, et need inimesed, kes piirivalves on on nad  siis ajateenijad või on nad siis professionaalid,  nad on suutelised need jäljed selgeks õppima  ja kui natuke bioloogiat neile rääkida, nad oskavad neid  jälgi ka avastada. Probleem on ju suvisel ajal, talvel on lume peal ilusti näha,  kus loom läheb. Siis saab võib-olla siin ka selgeks, lõppude lõpuks,  kui palju siin piirkonnas siis tegelikult hunt ikkagi on,  sest praegu hundi ümber käib siin päris tõsine vaiellus ja,  ja minu seisukoht on see, et siin Lõuna-Pärnumaal on üks kari,  mis on ka siis Põhja-Lätis olemas. Aga, aga siin noh, vahepeal tulevad ka teised arvamused,  et igal jahiseltsil on praktiliselt omad hundid. Mida loendusandmed näitavad, siis mina seda seisukohta ei jaga. Ja praegu ma tean, et sellisel ajal peakski praegu  loomaloendus käima. Tähendab, väljapakutud oli veebruari teine nädalavahetus  kahjuks siis oli tuiske torm ja see asi ja teed kinni  ja minu teada see loomaloendus jäi ära. Ja. Mul on küll selline tunne, et me tegelikult ei tea,  kui palju meil loomi metsas on. See on ka oluline mitte ainult meile, kui. Noh, tähendab, kui valitsusväline organisatsioon ja,  ja looduskaitsjatele, vaid ta on, on igas mõttes oluline  Eesti riigile ja, ja kindlasti ka Läti vabariigile meie keskkonnaministeeriumile,  et need asjad selgeks saada, nii et ma arvan,  et kõik sellega võidavad ja ei peaks olema mingeid takistusi ega,  ega suuri suuri probleeme. Me peame muidugi ettevalmistamisel kõik neid asju läbi  rääkida ja, ja lahti arutada ja mida tohib teha,  mida ei tohi.
