Väga selge, olete läänetuul veel? Ja ja meil hääletas, niit on, aga väike,  on. Üsna läänes küll Lääne on seal muide, kes on seal  või kes kõige rohkem. Nüüd hästi. Et milliseid aspekte me pakume praegu välja,  et praegust tuli päevakorda see, et saaks no huvitavaks teha  korra teeks langekarja peatus, et võtaks need kuradi  kormuranti siia. Elavad? Käia lahe, arva ära, palju on. Puhta töö. 310. Hallirahul on ka kormorani Saaremaa alal. Igal suvel pakib kümmekond loodusteadlaste kokku oma  vaatlusvahendid ja matkakoti, et käia läbi Hiiumaa külje all  Väinameres asuvad laiud ja rahud. Osa neist inimtühjadest maalapikestest kuulub juba alates  1971.-st aastast Hiiumaa laidude kaitseala hulka. See tähendab, et inimene mõjutab laidudel toimuvat minimaalselt. Elu kulgeb seal peamiselt looduse enda kehtestatud reeglite järgi. Rannakalurite arvates elab aga mitu kurja juurt just  sellistel laidude. Millised liigid on looduslikus eluvõitluses peale  ja millised alla jäänud. See on vaid üks, kuid üsna tähtis küsimus,  millele koos loodusuurijatega läinud nädalal vastust otsima läksime. Meie. Võtsime siit liiva seest nüüd ühe ära rapitud isa,  haha korjuse järele on ainult selg, roog  ja pea. Kes selle taga on, kes seda võis teha,  no arvatavasti merikotkas. Ja viimastel aastatel on selle merikotka arvukus järjest  tõusnud ja noh, see mõju saarte linnustikule samuti  ja hah ongi tal üks peamisi söögi no jahiobjekte muidugi  kala kõrval, mis on tal noh, see päris põhitoit. Ja väikestel merelaidudel, kus ahka massiliselt pesitseb,  siis merikotkad tunnevad ennast ka muidugi hästi  ja võivad seal noh, päris suure Lõivu võtta sellest haha kolooniast. Aga noh, see on nagu öeldakse, looduslik tasakaal,  aga siiski peab mainima, et vaha arvukus on viimastel  aastatel juba hakanud langema. Kas siin nüüd otsene seos merikotka arvukuse tõusuga on  mingisugune võib-olla kindlasti, aga vast mitte  nii otsene, et Merikotkas oleks tema arvukus alla surunud,  vaid siin on noh, muud sellised looduslikud protsessid noh,  iga liik, temal on oma dünaamikat, maksimumi  ja miinimumid nii-öelda populatsioonilained. Aga igatahes on see üks tüüpiline näide,  mismoodi üks liik nii-öelda teisest toitub  ja noh, nende omavahelised seosed toitumisahela kaudu No siia noh, sai parem või pinguks ja aitäh ütlesid jah. Tubli poiss. Tubli poiss, kohe palju parem sai jah. Kes keda sööb, on päris terav nähtus, mitte ainult merikotka  ja haha, vahel millest me siin praegust rääkisime,  vaid on ka teisi loomi ja linde, no eeskätt muidugi imetajad,  rebane, kährik ja ka mink. Viimaste aastate isegi aastakümnete probleem on ju  ka Eestimaal mink õnneks küll suhteliselt lokaalselt ta ei  ole noh, igale poole nii-öelda massiliselt levinud. Aga mõningatel saartel nad koos merikotkaga näiteks  nii-öelda kahasse teevad üsna puhta töö ja hiljuma. Hiljuti ma olin Saaremaal Kübassaare laidudel  ja küdemaal ajas Laidusaarel, kus tõenäoliselt oligi  ka mingiga juba tegemist, sest seal oli noh,  totaalselt maha murtud linde ja mida ma elus esimest korda  nägin ka. Näiteks neli täiskasvanud Valgepõh Lagle oli pesa  nii-öelda maha võetud ja hall hane isegi mitte nii-öelda  rebase poolt, vaid ilmselt noh, kotka ja mingi poolt  nii-öelda neljajalgsed Me praegu oleme selgrahul nii-öelda Hari kurgu põhjaotsas  ja see väina on üks rändekoridor tõepoolest väga paljudele veelindudele,  arktilistele, merepartidele, hanedele, kurvitsalistele  ja noh, kõikidele veie rannikulindudele üsna hiljuti,  üheksandal mail, meil oli järjekordne lennuloendus noh,  mis hõlmab praktiliselt kõiki alge rändepeatuspaiku Eestis. Seda me oleme teinud juba aastakümneid. Ja see number kohutas meid endidki. See oli 158000 valgepõsk, lagnet loendasime üheaegselt  ja viimane maksimum oli 93. aastal 103000. Nii et näete, isegi kui vahepeal oli kerge lootus nii-öelda,  et see läbirändavate laglede arvukus on stabiliseerunud  või isegi hakanud vähenema, siis see number lükkab  selle jälle kardinaalselt ümber. Mida rohkem linde, seda rohkem nad süüa tahavad. Seda suurem on ka vähemalt potentsiaalselt see oht  ja noh, kahju, mida nad võivad teha ja kuigivõrd  ka teevad ranna põllumeestele. Sest need toituvad, noh, ainult rannalähedastel rannikuäärsetel,  põldudel ja rohumaadel. Aga noh, eks siin tihti hinnatakse seda kahju üle ka. Võib siiski öelda, et ta üks probleem liik on  ja lindude seas ilmselt probleem liik number üks vast ongi  Eestimaal ja praegust Eesti riik nii öelda,  Eesti valitsus võttis ki sellise julge sammu ette,  et valge, kus lagne on juba kaks aastat nii-öelda võetud  jahilindude jahiulukite nimistusse, mis tähendab seda,  et temale on võimalik legaalselt siis limiteeritud jahti  pidada ja see on lubatud ainult sügisjahina  ja ainult kahjustuskolletis. Aga see kvoot Eesti kohta tervikuna on kuskil 220 lindu,  ainult nii et otseselt arvukuse läbi jahiläbi ei olegi  plaanis seda muidugi reguleerima hakata. Võtan nii kaugel. 16 17 head. Ei saa kaugele, ei ole midagi teha. Praegu on see situatsioon natukene narr jah,  et, et see suur paadikolakas meelitab nad kaldast kaugele,  muidu väikse paadiga, nad hoiavad ennast üsna lähedal. Esialgu pildistatakse võimalikult palju neid nägusid üles. Selle mõttega, et igal emasel loomal on kaela peal väga  spetsiifiline muster, nagu sõrmejälg. Ja selle järgi saab pärast kui saab muidugi mujalt  ka veel pilte, et siis saab vaadata, kus kohas nad käinud,  on, nende rändeid uurida. See on nagu üks eesmärk ja teine. Teine eesmärk on põhimõtteliselt täpsustada ka. Loomade arvukust selle kaudu, et kui on enam-vähem teada,  kui palju on ühes karjas näiteks selle hea  või halva või keskmise Keskmiselt äratuntava kaelamustriga loomi. Et siis saab. Nende loomade kokkulugemisega põhimõtteliselt teada seda,  kui suur see kari siis võiks olla, sellepärast et tihtipeale  on loomad vees. Ja osa loomadest on tavaliselt vee all, nii et neid ei ole  kõiki kõiki näha, nii et ainult peade lugemine annab alati  väiksema tulemuse kui see. Kui siis see seltskond tegelikult on. Võib öelda küll, et kolmandik halle sünnib Eesti vetes ja. Suures joones on ka kolmandik populatsioonist  siis Eesti ümbruses, Eesti rannikuvetes ja Hiiumaale jääb  neid ausalt öeldes vähem kui nüüd Saaremaa ümbruses se,  nii et et nüüd selgrahul, siin on kõige suuremad numbrid,  mis me oleme lugenud 400 ringis. Noh täna on vähem. Täna on, hakkab karvavahetus aeg pisut läbi  ka juba saama, nii et need loomad on juba merel kuskil toitumas. Ja siis Hiiumaa ümber on veel paar kohta,  kus on 100 120, hall hüljest, aga see on siin Hiiumaa suurim  ja ühtlasi mahub ka, ütleme, Läänemere esikümnesse. Kui võtta nüüd keskmise halli hülge, kaaluks umbes 130 kilo. Et siis tema sööb päevas kuus kilo kala. Ja muidugi, kui nüüd teha veel matemaatikat  ja korrutada seda 365-ga, siis saab selle aastase kalakoguse kätte. Aga selles on üks konks vahel, et et ta ei söö mitte iga  päev kuute kilo kala. Ta võib süüa ühel päeval 15 ja siis kaks päeva paastuda. Oleneb, kuidas kalavarud võimaldavad. Ja muidugi praegu on. On alust uskuda, et ka üles on meres näljas,  et kala on lihtsalt niivõrd vähe. Ja sellest tekivadki need kalurid, hüljeste omavahelised konfliktid,  et nad saavad nii kalur kui hüljes, saavad seal kokku,  kus kala on. Ja Eestis ei ole sellist. Sellist praktikat veel juurutatud, nii nagu on Soomes  ja Rootsis Püüniste juures, kui on hüljes jah, kaluripüüniste ligidal  ja ja, ja on Tõendatud, et ta käib seal toitumas et siis erilubade alusel  võib teda sealt sealt maha lasta. Eestis seda, seda praktikat ei ole ja ma arvan,  et ka ilmselt ei tule, sellepärast et rootslased  ja soomlased alustasid sellega paar aastat tagasi. Et uurida, kas selline teguviis loomade suhtes üldse mõjutab. Hüljeste poolt siis püünistele ja saagile tehtud kahjustusi. Ja tulemused näitasid, et, et mitte mingisugust efekti  sellel tapmisel ei ole. Ainukene efekt on see, mis, mis võib-olla et,  et hüljes hakkab seda paati kartma, aga,  aga püünist ta ei karda. Kui seal paati juures ei ole. Seesama selgrahu siin see on üks ette pandud. Mereline kaitseala. Üks peamisi põhjusi on just seesama hall hüljes. Kelle pärast see see ettepanek kaitseala moodustamiseks tehti? Aga see muidugi kohaliku Hiiumaa rannaelanikkonna seas  põhjustas kohutava suure pahameeletormi,  kui seda niimoodi võib nimetada. Sellepärast et nendel on selline ettekujutus,  kui on tehtud üks kaitseala, et siis hakkab mühinaga tulema  siia hülgeid juurde. Ja kui neid hülgeid siia juurde tuleb, siis loomulikult  söövad nad üha rohkem ja rohkem kala ära merest ja,  ja nende püünistest. Ma ei, nüüd ei oska öelda, millest selline selline  ettekujutus või selline arvamus on tekkinud,  sellepärast et see selgrahu on olnud siin sisuliselt  kaitstud kogu aeg siin suurt peale uurijate mitte keegi ei käi. Ja sisuliselt mitte mingisugust, mitte mingisugust  aktiivsuse muutust kui niisugust sellega seoses ei,  ei toimu, et nüüd hülged leiaksid hea rahuliku paiga  ja koondaksid siin kõik kokku ja läheksid siia Kärdla lahte  või või, või. Või ka või ka väina nüüd kohe kõik kambaga sööma. Läänemere maade. Riigikaitse poliitika või riikide majandamise poliitika,  et et kaitsealad peavad kohe tingimata olema. Sellistele liikidele, kelle, kelle arvukus Ei ole, ei näita väga kiiret tõusu. Ja kes on, kes on ohutusliikide nimekirjas nagu üljes praegu on? Häirimise oht on olemas, kuna kuna paatide arv rannikul  nii Eesti rannikul kui ka kui ka mujal kasvab  ja ja seda rannikumerd hakatakse järjest avastama  ja ega siis see liikumiskeeld on, on sisuliselt see,  et, et siia ei tohi sõita lähemale kui 500 meetrit paadiga. Ja ongi kõik. Ja siin ausalt öeldes suurt midagi teha ei ole sellele nende  kivihunnikute otsas. Praegu me oleme siis ühe kormorani pesa juures,  pojad on kuskil nii nädalavanused või noh,  mõni päev vanemad ja see koloonia, mis siin on sellel  langekara saarel siis tähendab, mis kuulub laidude kaitseala koosseisu. See on siis see koloonia sellel aastal siis esimest korda  siia nagu laienenud muidu siin selle kaitseala on ta varem  ka olnud, aga siis oli hanel rahul, kui ühel aastal oli seal  kährikuer peal, nüüd sei saanud selle pärast  ja millegipärast nad pärast tagasi ei tulnud. Nii et kui nad kuskil mingi paiga välja valivad,  siis tavaliselt ei tule mitte üks-kaks pesa,  kui vähegi ruumis, tuleb neid ikka rohkem. Ja siin praegu, sellel aastal näiteks on üle 130 pesitseva  paari peal, kurna suurus on seal kuskil kolm-neli-viis,  muna on keskmine ja kui toitumisest paar sõna öelda,  siis tähendab muidu ta teda süüdistatakse väga selles,  et ta muudkui sööb, aga räime tegelikult nüüd on uuritud,  et, Praegusel ajal, ühesõnaga meil siin rändab läbi selline liik  nagu emakala ja, ja, ja põhiliselt ta toitub algul emakalast  ja pärast tuleb hiljem alles räim selles toidusedelisse  ja siis nad siin niimoodi siis pesitsevad  ja toitumas käivad siis kaugel merel, et maad on neil vaja  ainult selleks, et kust siis pesa ehitada. Nojah, mina nimetangi seda kormorani rohkem nagu sauruseks,  et siin sai kaadrid võetud ja need pojad näevad välja eriti  vastsündinud pojad, rohkem nagu roomajad. Ja eks nad ju teada pärast nii palju, kui see evolutsiooni  õpetus meile ütleb roomajatest põlvnegi. Ja kormoran ongi siis selles mõttes üks kõige arhailisemaid  linnuliike noh, meie vetes vähemasti. Nii et ega see võrdlus vale ei olegi, andmed näitavad seda,  et ta on tegelikult ka varasematel aegadel meil eelmistel  sajanditel pesitsenud ja ta on üle Läänemere liikunud siia  ja sinnapoole, aga nüüd viimastel aastakümnetel on ta alles  tagasi tulnud ja selles mõttes võib teda uueks liigiks pidada. Nagu Tiit üks juba 81. aastal ta. Taas ilmus meie Eesti vetesse veel eelmine aasta me  rehkendasime noh, loendustulemuste abil,  et see on kuskil 4000 paari pesitsevad paari. Aga kui nüüd selle aasta esimesed andmed juba vaadata,  siis tõenäoliselt on juba veelgi rohkem neid saanud,  läheneb vast juba 5000-le, nii et ka Hiiumaa vetes on ta  jõudsalt edenenud. No üldjuhul kalurit teda väga ei armasta,  sest et tahes või tahtmata kormoran sööb kala  ja mõninga osa nii-öelda sellest kalast nad merest  ka ära võtavad. Aga noh, uuringud mujal ja ka meil näitavad seda,  et see on enamasti liiendatud see noh, tegelik kahju,  mis nad teevad just selle kala ära väljasöömisega. Tõsi küll, nad teinekord neid püüniseid lõhuvad  ja võib-olla see kahju on otsene kahju on isegi olulisem kui  see raudne ja näiline, et nad söövad kala meelest ära,  nii nagu hülgedki. Üsna kiiresti nõrgemad ja väiksemad liigid kõigepealt serva aladele,  nii-öelda randa ja lõpuks ka võib päris välja süüa,  kuid siiski nii-öelda ainuvalitsejaks ta ei ole ühelgi  saarel jäänud isegi siis, kui praktiliselt luukered on  põõsastest ja puudest järele jäänud. Nii et, et ma arvan, et ta ohtlik ei ole. Vastupidi, teda kasutatakse mitte küll meil,  aga mõnes muudes maades, näiteks kalapüügil nii-öelda elusa kalapüügi,  kala, püüdjana. Õpetatakse karmoranid välja ja siis ta toob  selle kala ja saab temalt selle kala siis kurgust kätte  ja nii-öelda kalamees mängitakse temaga. Me istume praegu harilaiu rannal ja näeme Enda ees üht  võimalikku saarte ranniku taimestumise võimalust. Neid on Eestis väga palju, olenevalt pinnase liigist,  primitiivsetest, rannikumuldadest ja siin praegu on nüüd  tegemist klibuse rannikuga, kuid ometi mõningaid  iseloomulikke ja vööndeid saab näha siin. Ja kui mõelda natukene siit kõrgemale, siis  ka seda, mis seal üleval pool on. Aastasadu on meie rannakarjamaid ja loopealseid majandatud  on heina niidetud, on lambaid karjatatud. Praegu seda enam ei toimu ja seetõttu paljud meile meie  loodusele iseloomulikud niinimetatud poollooduslikud  kooslused rannaniitude ja loopealsete näol hakkavad ära kaduma,  hakkavad kinni kasvama. Ja. See on üks suuremaid looduskaitselisi probleeme praegu,  kui kunagi oli aeg, mil leiti, et kui mingi ala on kaitse  all et siis see peabki nii olema, seal ei tohigi midagi teha,  siis praegu on vähemalt nende poollooduslike koosluste osas  võetud niisugune seisukoht. Kui vähegi võimalik, siis seda ikkagi traditsioonilisel  viisil majandada. Ja ka Hiiumaa laidude kaitse all on selles osas hea näide. Seal püütakse vähemalt osagi suurematest saartest hoida. Puhtad selles mõttes, et niidetakse. Heina ja samuti ka karjatatakse, et hoida  nii loobiase kui rannakarjamaid. Siis sellistele nagu nad aastasadu on püsinud Nimelt on paljud uurimused näidanud, et sellised majandatud  kooslused Tunduvad liigi rikkamad kui võssa kasvanud  ja kõrgesse kõrge rohustuga kaetud rannaalad. Ja juba seetõttu on nii looduse kui ka looduse. Siis enda siis taimeliikide ja samuti ka koosluselise  mitmekesisuse seisukohalt ikkagi väga oluline see  poollooduslike koosluste majandamine. Hukka ohu kinni ja Elkeni saba levib sektsiooni vahepeal  ja koret akvaariumi ümbrus on natukene märg. Võtame erkeni kinni, Herken, raisk, mis tegid seal? Ei midagi? Ei. Mitte midagi ei teinud. Üks päev Hiiumaa laidudel kinnitas, et elu,  mida kaitsta, seal jätkub. Lahendusi tuleb aga leida nii probleemliikide kui  rannakalurite jaoks. Loodusuurijad pooldavad kaitstava ala laiendamist  ja kaitserežiimi tugevdamist. Rahvusvahelises koostöös on teoksil integreeritud kaitsekorralduskava,  mis arvestab ka inimese rolli looduse mõjutajana. Inimtühjadel laidudel teeb loodus oma ja kergitab laide aina  enam merest välja. Ju tahab ta, et nende peale aina rohkem elu ära mahuks.
