Mets on Eestimaa jaoks üks väga oluline maastikuosa. Ja harilikult. Eestimaal ringi sõites ega me seda metsa väga muudmoodi ei näegi,  kui. Üks roheline. Kardin autoaknast või, või maja aknast. Aga kui nüüd näiteks Lõuna-Eestis käia või sõita lennukiga  või ronida mõne kõrge torni otsa, siis me näeme,  et see Moodustab? Sellise omapärase ja kindla struktuuriga võrgustiku. Siin me näeme ka, et. Kaugel taamal. On mäed vooremägi ja kaugemal läheb edasi Voorepaluks. On on selline kõrgem kuivem metsade muster. Kui me vaatame siia alla. Tatra orgu. Siis me näeme, et siin on jõgedega seotud. Metsa metsakoridorid, metsavõrgustik. Kui me vaatame siiasamasse talude peale kaugemale  kus paistavad Tartu linnapargid Siis on olemas jälle omaette võrgustik mis seob. Erinevaid. Kultuuriga ja inimtegevusega seotud. Metsi parke. Puistuid. Ja need eripalgelised võrgustikud kombineeruvad. Nad igaüks kanna kannavad erinevaid liike taimi,  loomi, sealhulgas linde, putukaid. Ja kõik nad on erilised. Mida vähem neid on ajaloos häiritud, segatud seda omapärasemad,  seda väärtuslikumad nad on. Maastikes eriti kultuurmaastikes on. Metsadel eriline roll. Jõe äärsete. Kaldametsadena lammimetsadena. Kui inimene parematel maadel on maa üles harinud Kivid kokku kandnud siis jõeäärsed alad on harilikult need,  mis on jäetud metsale. Ja kui me vaatame siit, kuidas, See tatra jõgi tuleb Otepää poolt jookseb edasi poriõeni,  lõpuks jõuab Emajõkke. Siis me saame aru, et lisaks veele, mis siin edasi voolab  saavad jõe äärseid metsi kasutada ka loomad. Ja taimed oma levimiseks. Ja ajalooliselt ongi niiviisi, et jõe orud on olnud need kohad,  kuhu, kus on liikunud Eestimaale. Uued liigid, uued loomad ja mitte ainult loomad,  vaid ka taimeliigid. Nüüd me vaatame Ühte. Omamoodi kohta metsas, mis praegu ei olegi mets. Aga on tähtis ka metsataimede jaoks. Mõned ajad tagasi on siit võetud mets maha. Kasvab uus, aga see kasvukoht on hästi hästi kuiv,  päike paistab siia enamuse päevast peale  ja siin saavad kasvada sellised taimed ja joosta ringi  sellised putukad, kes, kes mujal endale elutingimusi ei leiagi. Kui nüüd Saatus annab ja 100 aastat enam-vähem rahulikud tingimused,  siin on siis selle koha peale tulebki üks vääris elupaik  või võtmebiotoop. Kus kus siis on leidnud need need erilised loomad  ja taimed endale kodu? Ja tähtis on see, et me oskaks tähele panna. Ka päris oma kodu lähedal oma suure viiekordse maja lähedal  suure autode lähedal või, või lausa karjääri servas ühte  potentsiaalset võimalust erilise elu tekkeks. Kui linnades või põldude keskel surnuaiad on viimased Looduse hoidjad ja ja looduse mitmekesisuse kandjad siis. Metsade keskel surnuaiad on need kohad kus liigiline  mitmekesisus on tõesti väga suur. Metsast siitsamast kõrvalt tulevad liigid siia sisse  ja siin nad. Kohanduvad säiluvad. Ma arvan, et nii. Mitmedki Eesti metsa metsaga seotud surnuaiad oleksid võtmebiotoobid. Ja. Need oleks väärilised võtta looduskaitse alla. Metsi on meil senini kaitstud põhiliselt kaitsealadel kuid  ka majandatavas metsas võib-olla rikkalikke kooslusi  ja haruldase liike. Tulundusmetsast tuleb üles leida kohad, mis on jäänud  inimtegevusest puutumata. Need liigirikkad. Loodussaared on elupaigaks paljudele haruldastele,  taime ja loomaliikidele. Teaduslikus keeles kutsutakse neid võtmebiotoopideks  ehk vääriselupaikadeks. Allikates ja allikate. Ümbruses on väga omapärane elustik ekstremaalsete  tingimustega kohastunud. Siin siis, miks üks allikas on olulisem kui teine. Siin tuleks jälgida just eelkõige, kas, kui suur on olnud inimmõju. Seda näitavad, seda näitab võtmeelementide rohkusallika ümbruses. Samuti see, kui terviklik on taimkate kui looduslik. Siin hetkel on meil hästi rohkelt sõna jalgu. Aga lopsakas sammal kate. Näha, et siin on väga niiske, samuti need lamatüved on  pidevalt sammaldega kaetud. Esineb kuivanud puid. Ja see kõik viitab, et, et see koht on inimtegevusest kaua  olnud puutumata ja siin võib leida haruldasi liike. Võtme elupaiku võib leida ka selliste intensiivselt  majandatud metsade vahetus läheduses. See piisab, kui me sellel raiesmikul läheme umbes 30 meetrit  metsa sisse ja, ja me olemegi väikese metsaoja kaldal,  kus on ohtralt kõdunenud puid, murdunud puid. Väikesed allikad nirisevad juurte vahelt välja  ja see on tõeline väike ürgne paradiis siinsamas kõrval,  tema säilitamiseks piisabki. Et me ei võta seda kohta lagedaks isegi ei,  ei puhasta. Ja, ja need liigid, kes seal seni säilida on saanud,  säilivad seal edasi. Nüüd me jõuame ühele ojaäärsele raiesmikule ja. Siit on näha väga hästi, kuidas need puud,  mis on oja ääres on hakanud kuivama. Miks nad on hakanud just Siin pool kuivama, see tuleb sellest, et nõlva pealt on mets  päris ojani maha võetud. Seal, kus seda viga pole tehtud, kus nõlvadel on mets alles  seal see vana ilus lammisang lepik on täie tervise juures. Nii et selliseid ojaorgusid säilitades peaks alati meeles pidama,  et ka nõlval kasvav mets tuleks alles jätta. Siis me ei kahjusta orus olevat kooslust. Meie selja taga asuval ojalõigul oleks võinud olla päris  ideaalne võtmebiotoop. Võtmeelupaik, aga nagu siingi näha, on tehtud raies,  väikesed vead on liiga lähedale langid võetud  ja sellega seoses on tuul pääsenud viiske pinnasega ojaorgu  ja kõik need puud maha murdnud. Kui me räägime metsa vääriselupaigast, siis meil peaks ju  metsa ka alles olema. Siin on meil küll lamapuitu, rohkelt on,  üleujutust on kõike, kuid võib karta, et puudega  ja varjuliste elupaigaga seotud liigid on kahjuks juba surnud. Küll võib loota, et siinsamas edasi. Kus on kahel pool metsa suhteliselt laial rindel,  et siin edasi on säilinud ka varjukale metsade põlised  liigid samuti kui siin liiga lähedalt raiuda,  siis jällegi muutub ka veerežiim ja kuivavad siin noored puud. Samuti lehtpuud, nii et siin peab päris targalt oskama majandada,  et see võtmeelupaik ka pärast seda tulundusmetsa kasutamist  veel säiliks. Väga olulisteks võtme. Biotoopides päriselupaikades mitmesugused nõlvakud selleks  võivad olla nii järsud jõgede ja ojade nõlvad kui  ka lihtsalt metsades paiknevad uhtorud. Mitmesugused sellised geomorfoloogilised objektid,  kus on järsud kaldad, väga järsk kalle, kuni kuskil 30  kraadi või rohkem. Sellistelt nõlvadelt ei ole enamasti metsa raiutud kuigi  intensiivselt ja nendel nõlvadel on Vana mets. Säilinud ja see tähendab ka põlised sellele metsatüübile iseloomulik. Kakud liigid. Mille poolest veel nõlvad sageli olulised on? On see, et nõlvad paiknevad kahe erineva biotoobi vahel,  näiteks nõlva all on soine madalsoo või lamm  ja üleval tunduvalt. Kuivem mets, see tähendab nõlval kohtuvad need kaks. Hoopis erinevat. Keskkonda. Ja samuti väga olulised on ka nõlvad, kus paljandub  lähtekivi näiteks liivakivi või baas või mingisugused Lihtsalt kivi, sest. Seegi annab väga suure mitmekesisuse kasvu sellele elupaigale. Jõuame väikesele soosaarele. Sellised saared on tõelised saared keset vesist,  raba ja. Siingi võib leida väga põlist metsa, kes siia rabade keskele  ikka nii väga teda raiuma tikkunud. Võib-olla tuli on ainult aastasadade jooksul siin mõned  korrad üle käinud ja just nimelt seoses selle tulega  ja eraldatusega on siin sageli väga huvitavaid liike. Isegi kui ei ole liike, siis selliseid väga erilisi  siis on siin lihtsalt ilus. Vääriselupaikade kaitse ongi selle poolest üks meeldiv  looduse kaitse vorm, et seda saab igaüks teha ise  ja enda jaoks ta ei vaja. Kellegi soovitusi ega lubasid ja, ja isegi mitte väga  kalleid ekspertiise lihtsalt kui teile tundub,  et. Metsa sees on selline ilus must metsas tunduvalt vanem koht,  siis seda tasuks säilitada. Kaitstes tulundusmetsades haruldaste liikidega  vääriselupaiku säilitame metsade bioloogilise mitmekesisuse  hetkel me ei tea, millised metsad ja kui palju on range  režiimiga kaitse all. Praegu toimubki metsade bioloogilise mitmekesisuse inventuur,  mille käigus vaadatakse läbi kõik kaitsealadel olevad metsad  ja samuti väärtuslikud metsad väljaspool kaitsealasid. Teades, kui palju on meil erinevaid metsakooslusi,  elupaiku, haruldasi ja ohustatud liike ja kuidas nad on  Eesti territooriumil jaotunud, on võimalik majandustegevust  ümber korraldada. Inimesega sõbralikult koos eksisteerivate liikide kõrval on  meie metsades küllalt palju ka selliseid liike,  kes inimtegevust ei talu. Neid nimetatakse inimpelglikeks liikideks  ja nende liikide kai. Nüüdseks ei piisa üksikutest välja valitud võtmebiotoopidest  või vääriselupaikadest, vaid nemad vajavad juba suuremaid  puutumatuid metsaalasid. Ja just selliste liikide eluvõimaluste säilitamiseks ongi  Eesti metsapoliitika sätestanud, et neli protsenti meie  metsade kogupindalast peaks jääma range režiimiga kaitse alla. See on siis circa 80 kuni 90000 hektarit  kus ei toimu mitte mingisugust majandustegevust. Ja ja selle poliitikas sätestatu elluviimiseks on  siis käivitatud Eesti metsakaitsealade võrgustiku projekt  ja metsakaitsealade võrgustiku projekt tegeleb  siis just nimelt nende 80 kuni 90000 hektari metsamaa  väljavalimise ja otsimisega. Nad peaksid olema suuremate eraldi tükkidena,  see tähendab nad oleksid nagu suured mosaiigitükid meie maastikus. Metsakaitsealade võrgustiku ülesandeks on looduslike  protsesside kaitse metsas. See tähendab, et otsitakse eelkõige selliseid metsakooslusi,  mis juba praegu mingisugustel põhjustel on pika aja vältel  jäänud inimese majandustegevusest kõrvale. Need on siis kättesaamatud metsad näiteks soo saartel. Samuti sellised metsad, mis on olnud pikka aega kaitse all. Meie metsakaitsealade võrgustik peaks esindama kogu Eesti  metsade mitmekesisust. See ideaalis peaks siis tähendama seda, et kõik meie metsade  erinevad tüübid ja kasvukohatüübid oleksid seal esindatud. Mis teeb ühe põlismetsa põliseks metsaks? Põlismets tähendab sellist metsa, kus vähemalt ühe  metsapõlve jooksul ei ole toimunud inimtegevus,  mis on kraavitamata, mis on läbi raiumata. Põlismetsale viitavad vanad puud eelmistest metsapõlvkondadest,  suurte dimensioonidega puud. Rohke kogus lamapuit. Samuti häilud, mis on tekkinud suurte puude ümberkukkumisel  ja nendesse häiludesse tekkinud noor metsapõlvkond. Metsa põlisusele ja puutumatusele viitavad  ka mitmed niinimetatud indikaatorliigid. Ja üheks selliseks liigiks võib olla näiteks kopsusamblid,  mis on näha ka siin pool või Lainja sõhik. Sellised liigid viitavad kauaaegsetele metsakeskkonna tingimustele,  see tähendab, pole toimunud lageraieid või inimene on  selle metsaelukäiku väga vähe vahele seganud. Eesti on selles mõttes õnnelikus olukorras,  et meil on veel säilinud põlismetsi, kuid neid põlismetsi ei  ole kaugeltki mitte nii palju, et kõik 80000,  et hektarit range režiimiga kaitstavaid metsi oleksid põlismetsad. Seetõttu tuleks meil põlismetsade kõrvale valida  ka looduslikke metsi ja taastuvaid metsi,  kus inimese tegevus oleks olnud võimalikult väikese intensiivsusega. Need põlismetsad, mis ei lange ka tulevasse metsakaitsealade võrgustiku,  vääriksid kaitset eraldi väikeste metsatükkidena. Kui vääriselupaigad tulundusmetsade keskel
