Looduse lemmikud. Tere tutvume täna lähemalt roostikega. Ja nagu looduses ikka, on nendegi puhul tegu ühtaegu ilusa, salapärase, jõudsalt kasvava ja hootiga lõputult töötu nähtusega. Seda viimast on aeg-ajalt ülejäänud, näiteks veeäärsete suvekodude omanikud nagu nõiaväel on ühel hetkel merevaade läinud ja selle asemel laiutab läbimatu tihnik, mis sest, et partide ja teiste veelindude rõõmuks. Olgu täna proovime siis meiegi selles padrikus teed rajada ning kõik põneva, mis roostikesse puutub, ka teieni tuua. Stuudios on Uudo Timm ja Haldi Normet-Saarna. No rääkides roostikest, siis pilliroog pole kaugeltki ainus. Mäletan lapsepõlvest, kui väga mulle ja mu kaaslastele meeldisid näiteks hundinuiad, neid oli raske kätte saada, aga kui see korda läks, siis jäi õnne ülegi. Kes pani nad uhkelt faasi, kes meisterdas midagi ja kui palju seda hundinuia üle pea eestimaal leida võib? Kunagi tundus, tuleb ikka hoolega otsida, sest igalt poolt Ta vaatas kõigepealt ikkagi see pilliroogu. Vastu tõre kui me nüüd räägime roostikest, siis roostikud on meil üldiselt millised elupaigad, kus, kus domineerib üks kaks liiki ja rohkem seal oluliselt liike ei ole, seega nad on suhteliselt liigivaesed kooslused. Ja tõepoolest hundinuia roostikus võib tüka laba olla. Nii et hundinuia tegelikult noh, ta ei ole mingisugune haruldus ja, ja hundinuiad kasvavad meil nii nagu pilliroog äkki siis sellistes kohtades, kus kas nad on siis jalgupidi kogu aeg vees või siis on vähemalt pikema aeg aastast on siis liigniiske kasvukoht ja noh, üsna sageli näiteks hundinuiad on siis kinni kasvavates järvedes ja, ja tiikides, kes nad tunnevad ennast väga hästi samamoodi sellistes kraavides, kus kohas vesi pikalt sees on. Aga noh, muidugi ka siis suuremad pillirooväljade sellistes kohtades, kus siis on veel jäänuk veekogusid, sest nende jaoks on natuke rohkem vaja, et nad ikkagi on vähemalt juured kogu aeg kuskil vee sees päris kuivale jäävad kohad, siis sealt hundinui kaob ära. Aga noh, meil on ka tegelikult ju kahte liiki hundinuiasid anni harilik hundinui, mis on siis suurema õisiku ja, ja hiljem eelkõige siis nui moodustub seemnetest ja ka väike hundinui, kelle seemnete viljakogumid on siis sellised peenikesed ainult võib-olla pöidlajämedust. Et noh, ilusad annad vaasi panna alguses mõlemad. Aga tuleb muidugi arvestada, et kui tuppa tuua, siis varsti nad lähevad laiali, sest seemned saavad küpseks ja ajavad omale, arvad puhevile ja siis nad lendavad meil laiali taas liiga kaua see ilu ei püsinojah, kui neid väga tahta kuidagi, siis peaks peaks millegiga hundinuia töötlema, et ta ei saaks lahti lükata enda seemneid. Aga neid hundinuia seemneid muidugi on kasutatud ka näiteks patjade valmistamiseks ja noh, siis padjad kipuvad aeg-ajalt ära vanuma ja kui panna ta jälle kuskile sooja koha peale, siis ta ajab jälle ennast puhevile. Nii et vanarahvas on neid hundinuiasid kasutada osanud küll mitte ainult ilus, vaid kasulik meie koduses majapidamises. No põhimõtteliselt seda hundinuia ja hundinuia risoom ehk siis maa-aluseid varsi kõlbab ka süüa. Nii et häda korral saab ka toidul isase. Nõnda palju siis alustuseks hundinuiasid, aga kõige üldisemalt võttes on roostike siis kahte erinevat tüüpi. Ühed, kes kasvavad nagu teiegi mainitud mererannikul ja teised roostikku, ta on siis siseveekogude ääres või siis ka sellistes kohtades, kus kus siis see liigniiskus pidevalt eksisteerib, olgu nad siis teinekord ka näiteks vanad karjäärialad või või siis ka soode alad, kus siis pilliroogu reeglina kasvab ja, ja teinekord võivad need alad olla päris suured. Aga noh, kõige suuremad rooalad muidugi on siis siis ikkagi veekogude kaldaaladel või siis madalas vees. Ja kui me neid roostikest räägime, siis tõesti nad on ühed kõige vaesemad liigivaesemad looduslikud kooslused. Peale pilliroo moodustavad veel eriti sisemaiseid proostike järvede kallastel ka järve Kaisel. Ja siis kes need mõlemad liigid ei ole, et siis kõrreliste hulka kuuluvad taimed vaid hoopiski lõike heinaliste hulka kuuluvad taimed ja, ja tavakeeles tegelikult üsna tihti räägitakse segamini, et ah tõrked ja, ja pilliroog et pilliroog ja kerkis, on tegelikult täiesti erinevad taimed, taimeliigid näevad välja täiesti erinevalt. Aga noh, tavakeeles on ta niimoodi läinud, et et kõrkjastik või pilli roostik ühe trood köik, noh, sellised suured lopsakad taimed, annad küll mõlemad ja eks ta selle tõttu siis siis nagu keeleliselt on nagu segamini läinud. Aga ma mäletan ka seda, et kõrkest andis palju kergema vaevaga laevukest meisterdada kui pilliroost, mis läks ikka prõks ja prõks katki. No ikka sellepärast, et samamoodi nagu pilliroogu, nii ka iga järve Kaislad ja kõrkjaid on osanud inimesed kasutada näiteks punu, mis materjaliks on ta väga hea, eriti kui ta värskeval siis ta annab põimida igasuguseid asju, küll korve, küll lava peale õunaanumat või, või mida iganes, sest tõepoolest kui juba ära kuivab, siis muutub natuke keerulisemaks. Aga no ega pillirookuid, kui ta värske on ja teda natukene mudida, siis annab teda ega põimida. Aga ta ei ole jah, nii ja hästi töödeldav nii-öelda punumis materjali. Looduse lemmikud? No võtame siis Eesti mastaabis juba konkreetsed. Vaesemad kohad, et kus need rood laiutavad ja kus neid imetleda võib. No kui me vaatame Eesti ala, siis suuremapinnalised rooalad on meil mererannikutel, kus on just mudased või liivased alad ja madalad pikalt madalad alad, noh näiteks kõige suurem roolaam on siis meil Matsalu lahe idaosas, ehk siis Kasari jõe suudmealal. Ja üldiselt kui suuremaid Roo alasin rannikutel vaatame, siis nad on no ikkagi seotud kogu aeg ka jõgede suudmealadega. Ja sellel on aga otsene side, sest kui jõge mööda tuleb neid alla toitaineid ja kogu aeg toitained kuhjuvad, siis leiab pilliroog seal endale väga hea kasvuala ja nüüd hakkab nagu koostoime toimuma, et kui pilliroog kasvab, siis pilliroog on nagu filt, et ärge, et pilliroog kasvab üldiselt üsna tihedalt. Ja nüüd, kui, kui siis jõevooluga tuleb ülevalt alla noh, sodi ja toitaineid hõljumit, siis see filter peab selle kinni. Noh, kui on väga kõrge vesi ja tugevad voolud, noh siis siis murrab lõpuks sellest rootehnikust läbivoolusängi, aga aga kui on tavapärane suvine, siis vool on aeglane, reeglina suudmealadel ka. Ja kõik see materjal, mis siis ülevalt poolt on lahti tulnud, see siis sadestatakse sinna jõe suudme piirkonda maha ja neid see loomulikult on siis väga hea toitaineterikas ja annab siis selle võimalusega pilliroo nii võimsalt kasvada seal. No vaatame jah, kevade poole näiteks pillirookasvamist siis peaaegu et võime niimoodi silmnähtavalt näha, kuidas roogenda pikkust juurde võtab. Kui me ei suuda otseselt kõrval seistes seda tajuda, siis siis esiteks, et ühel päeval, pannes mingi märk maha, et noh, nii kõrge oli praegu pilliroog ja järgmine päev minna tagasi või ülejärgmine päev tagasi, siis me näeme, et ahah juba viis või 10 sentimeetrit juurde kasvanud, nii et see, see rookasv kevadel on ikka märkimisväärselt kiire silmaga nähtav kohe. Kuidas, kuidas pilliroog kasvab? Nii et kui ma eile läksin koju ja homme tulin tagasi, siis on efekt ikka päris tugev. Juba on märgata loodus kasvab ja nafta roostik sellist puhastavat toimet on neid viimasel ajal hakatud ka kasutama just biopuhastit. Reoveepuhastusseadmed küll, nende abil võetakse oluline osa nii toitaineid, kui hõljumit välja reoveest siis edasi või teda hakatakse suunama siis veekogudesse, siis sageli on ka sellised bioväljakud nii-öelda või roostikud, kust siis suunatakse see juba eelpuhastatud vesi läbi ja see omakorda puhastab veel. Noh, nii ongi roostikud looduses jõgede viimaseks puhastusfiltriks. Enne kui vesi jõuab, siis kas järve või, või siis mehed Lisaks Matsalule saab roogu näha ka nii mõneski teises paigas Eestimaal, et räägime neist ka. Kui jah veel Matsalu juurde tagasi tulla, sealse roostiku pindala on umbes 3000 hektarit. Selliseid, nii suuri alasid tõesti palju meil ei ole. Või vähemalt lähedase pindalaga, aga samamoodi on roostike rikas näiteks haapsalu lahe idaosa tagalahe endise Silmeni väina, ehk siis praegu Noarootsi poolsaare kaelaosa. Seal Sutlepa mereosas on roostik täiesti arvestatavalt suur, samamoodi siis Laelatu puhtu piirkonnas siis kasse ja, ja hein lahes ja loomulikult on küllalt suuri rooalasid meil Saaremaa lõunaosa ja kagurannikualadel, noh, rääkimata mulluta ja suurlahe ja linnulahe kallastest. Nii et mereäärsed, suuremad proua alad on siis siis jah, meil just Lääne-Eestis, Põhja-Eestis on küll ka reeglina seal on ikkagi suhteliselt kitsad ribad pilliroogu aga nüüd, kui me vaatame siseveekogudega seotud roostike, siis muidugi me vaatama kohe Peipsi rannikut. Suurel alal on küll ka mitte alati väga laialt, aga, aga vähemalt ühtlaselt pilliroogu. Ja seal tuleb ka muidugi järve Kaislate üsna tugevalt roostikku sisse ja siis loomulikult ka Võrtsjärve kaldad, eriti siis Võrtsjärve läänekallas päris Võrtsjärve lõuna tipp, kuhu siis väike jõgi jälle sisse tuleb ja, ja kannab siis toitaineid juurde. Nii et see Võrtsjärve päris lõunatipuosa, see on ikka tugevalt. Me kõik teame, kuidas näevad välja hundinuiad, kuidas näeb välja pilliroog, kõrkijatest rääkimata, natukene, mitte liiga igapäevaselt. Kõlab selles seltskonnas selline tegelane nagu järve Kaisel, et äkki ei olekski liigne teda pisut kirjeldada. Esiteks, kuna tegemist lõik heinaliste hulka kuuluva taimega, siis võrreldes pillirooga näiteks, mis on siis kõrreline keralistelonüümar vars aga lõike Einalistel reeglina kandiline ja enamasti kolmekandiline vars ja lõike Einalised, noh, see nimi ise ütleb ka, et midagi peab lõikama. Ja nendega selles mõttes tuleb natukene ettevaatlikum olla, et needsamad kandid taime varrel on küllaltki tugevad ja teravad. Ja kui hooletult läbi biotõmmata, siis võib naha läbi lõigata ka. Nii et üks selline tunnus on siis see, et ei ole mitte ümara varrega tegemist Vaida varrelise taimega tegemist, vaid anud, kingin sulle kandilise varrega ja nüüd Nad, teinekord ta kasvab päris kõrgeks, meetri või isegi kõrgemaks kasvatada ja ta on samamoodi kasutatud siis katusematerjaliks näiteks, sest kui tal on sellised tugevad varred, siis nad peavad ilmastikule natuke rohkem ka vastu ja, ja noh, niimoodi saab teda kasutada. Õied ei ole siis ka mitte sellised nagu on siis pillirool ehk pähikutes pea Vaidan õied, õied on siis ka õisikus küll küll varre tipus, aga nad on siis noh, natukene väiksemate kogumik kena ja need seemned ei ole ka mitte lendkarvadega nagu pillirool, vaid siis ikkagi seemnest lausa nii, et noh, võib-olla kellel jäi segaseks veel, siis võib guugeldada ja vaadata pilti siis internetist, et mismoodi üks kai seal välja näeb. Seda võib kindlasti teha ja keda järve Kaisel huvitama hakkas, siis leiab võimaluse, kus teda ka pildi pealt näha. No tegemist on väga tavalise taimega, ütleme just seal Peipsi ääres, nii et Peipsi-äärsed elanikud kindlasti tunnevad Kaislat võib-olla vaata et paremini kui pilliroogu ja siis need, kes oskavad veel kasutada teda igapäevamajapidamise, esemete tegemisel või, või muul otstarbel, nii et omamoodi looduse lemmik on ta kindlasti. Aga no kui me vaatame neid roostike kujunemist või roostiku rooalasid üldse Eestis nii-öelda ajaloolises lõikes, siis, siis seda roostikku ei ole meil sugugi olnud Eestis nii palju aeg, kui meil praegu on, sest isegi esimese Eesti vabariigi aja lõpupoole oli roostik suuremat roostikku aladest nii nii haruldased, et neid neid lausa võeti looduskaitse alla. Ja noh, näiteks praegugi võib tunduda niimoodi, et noh, roostikku on ju kõik kohad täis ja järelikult teda midagi ei ohusta, pigem nähakse kurja vaeva, et kuidas tõrjuda seda roogu tagasi ta ei tuleks nii laialt peale ja nüüd, kui vaadata neid põhjusi mikspärast, siis näiteks Eesti aja lõpus ja ka veel möödunud sajandi keskpaigani või isegi viimase kolmveerandini miks, miks seda pilliroogu siis või roostikeni vähe oli. Ühelt poolt oli see, et roostike kuna seal kasvab üsna kiiresti, see annab head taimset materjali, siis loomulikult seda, seda värsket roogu saadeti sööma ka loomad. Ja kui nüüd pilliroogu varakult värskelt loomad söövad, siis pilliroog ei talu sellist karjatamist eriti tugevat karjatamist. Aga kui lasta neid roogi juba vanaks minna, no vot siis ega siis loomad ka ei taha teda enam süüa. Ja, ja praegusel ajal siis meil ei ole lihtsalt nii palju kariloomi, kes siis söök 100 roogu piisavalt palju. Tähelepanelikum kuulevast mäletab, et neil on sellest fenomenist ka varasemates saadetes üsna mitu korda juttu olnud, et, et kuidas seda pilliroogu, kui ta üle käte läheb, siis natuke ohjeldada ja sellest, kui tõhus on siis sellistel puhkudel seesama karjatamine ja see, et loomad seda pillirooga söövad. Aga neid teine põhjus ja võib-olla palju palju olulisem põhjus on tegelikult pilliroo kasvualade laienemisele see, et meie tegevuse läbi jõgesid pidi, siis jookseb toitaineid ja järjest enam ja enam sinna suudmealadele, mida siis pilliroogi ilusti jälle kinni püüab. Ja siis lihtsalt meie veekogud on järjest rohkem muutuma toitainete rikkaks. Ja, ja noh, ega oma osa on põllumajandusel ka, kui, kui väetatakse põlde heinamaid, siis osa väetisest jõuab ikkagi vaatamata kõikidele katsetele. Noh, eriti kui on suuremad vihmavalingute olemas ikka kaugub ühtteist vooluveekogudesse, nii et see, see üleüldine toitainete rohkus Messis jõgedega liigub või veega liigub. Vot see on üks põhjusi mikspärast meie rannikualadel ja ka järvede kallastel, pilliroo järjest enam vohab. Looduse lemmikud. Neis roostikes Eestimaal käib ikka päris usin elu ka. Jah, no kui taimestiku kasv on hea, siis kindlasti on ka seal selliseid liike, kes siis seda taimestikku kasutavad ja peale selle, kui see roo allolev vesi on toitaineterikas, siis ka seal kõlab väga kirev seltskond, igasuguseid liike. No kui me nüüd tahaksime roostikku, võta siis noh, teinekord on ka tehtud mõned laudrajad et roostiku vahel saaks inimene liikuda. Kui need seda laudrada ei oleks, siis, siis on ka looduskaitsjatel olnud nii-öelda diskussioone aeg-ajalt, et kuidas kõige paremini kaitsta ühte või teist elupaik ja sealhulgas ka roostikku siis ühelt poolt nagu võiks arvata, et keelame sinna minekust, sest see võib häirida seal pesitsevaid linde ja linde, pesitseb roostikus küllaltki suurel arvul ja, ja erinevaid erinevaid liike, sealhulgas ka selliseid, kes väga ei talu just selliste inimeste häirimist. Nüüd teiselt poolt, kui nüüd vaadata, kes nendest inimestest sinna roostiku on üldse vabatahtlikult nõus minema siis me ilmselt neid väga palju ei leia, sest see ei ole mingi meelakkumine roostikus liikuda, ühelt poolt seal Allan, vanad roogu takistab käimist, siis on seal alates see maapind on vesine, kohad seal poolde säärde. Ja siis tuleb jälle natuke kõrgem põmdakija ja selline raske maastik liikumiseks. Ja noh, ausalt öelda, kui sinna sisse minna, roog on ülepea ega, ega sa suurt mitte midagi ei näe ka teiselt poolt mina ise arvan, et need peavad olema ikka ekstra huvilised mingisuguse kindla sihiga, kes üldse roogu niimoodi siis ründama lähevad. Ja noh, seetõttu näiteks me rohkem võib-olla teamegi lindudest kes seal roostikus elavad, sest sest nemad teevad häält ka. Ja nüüd, kui me vaatame seda linnustiku koosseisu, siis me leiame kõige rohkem kõige suurem osa kaalanest kurelistel. Olgu nad siis jah, nüüd tuleb jälle terve rida huvitavaid liiginimesid nagu Ruiga taidid, laugud. Need on siis noh, endiste kunagiste nimedega Roo, kanad, vesi, granad, noh, miks need nimed on ümber muudetud, ega neil neil lindudel kanadega tõesti mitte mingit pistmist ei ole. Noh, peale selle veel tiigikana ehk taidid. Ja loomulikult on roostikega alati seotud mitmed sportlased noh eelkõige siis pesitseja vaatest liikidest veel hall Nonii ja rääkspardid, sinikaelpardid. Nemad tunnevad ennast seal roostikus. Hästi. See kananimi siis kala nimi on lihtsalt olnud see, et natukene noh, kui me neid, seda huika või, või siis lauku vaata, võtame või taitiga, siis siis natukene ta võib olla kehakuju poolest, meenutab grana väiksema väiksemamõõdulist Ghana, aga niimoodi oma sugulussidemetes ta ei ole üldsegi midagi kanaga lähedalgi. Ja noh, kui me veel vaatame, Neid rooalasid siis rooalad, muidugi on ka roo-loorkulli pesitsusalad majanduses üks kullilistest, kes siis pesitseb maas Eestis tegelikult roost tehtud pesas või siis rooga on ju üsna palju liiginimesid seotud ka, kes siis tegelikult roos elavad anni roolinnud, kes siis ehitavad sajust rookõrte vahele Roohabekas rootsiitsitaja kui valesti natukene rõhku asetada, siis rootsi itsite ja rooretsi klind, kes eristab nii nagu heinaritsikas, ah natukene detailsema kõlaga prooge on seotud terve rida liit, kes siis seal elavad ja, ja ega nad sealt rooste eriti välja tulla ei taha. Nüüd. Samamoodi on rooalad näiteks väga olulised pääsukeste heaks. Ja nimelt Rooaladele koonduvad pääsukesed enne rändele minekut. Nii kujuneski siis vanal rahval arvamused tega, pääsukesed ei lendagi, ei tea kuhu ära kaugele, vaid nad lähevad roostikku ja siis nad lähevad seal muda sisse. Ja kevadel tulevad nad jälle sealt muda seest välja roostikest ja, ja on meil jälle tagasi. Arvamus oli siis visa püsima, see on loomulikult lisa püsima, sellepärast et viimane koht, kus kohas pääsukesi sügiseti nähti, oli stroo alade läheda, nagu nad siis ikka sealt läksid. Eks nad sinna sinna varjasid ja ja, ja kuna talve ajal roostikus ei olnud näha neid lendamas ja, ja seal roolõikuse ajal ka ei olnud välja, noh siis siis on võimalused mudasse, läksid üsna loogiline, kui vaadata maailma Nevad natuke väiksemas alas. Aga ega ainult linnud ei ela seal roostikus, samamoodi tegutsevad seal mitmed imetajaliigid. Kui meenutada mõnikümmend aastat tagasi, siis oli meil küllalt laialt levinud ondatra ja vaadata, et nemad just tegid oma kuhilpesi roostikesse ja kasutasid siis nii veetaimede juuri kui siis maapealseid osi toiduks. Noh, samamoodi mu aladel tegutsevad koprad, möldrid. Aga oluline on roostik põtrade suviseks toiduks, nii et põtradele meeldib minna roostiku ühelt poolt või seal on Vedge natuke rohkem, siis, siis saab varjuv natukene tüütutest putukatest. Aga nad siis söövad nii veetaimi kui siis seda värsket roogu üsna hea meelega. Ja loomulikult ei puudu siiski kiskelised, olgu nad siis kährikud või rebased rääkimata nirkidest, kärpidest ja minkidest, kes siis lindude pesade juures toimetavad või siis sealseid pisiimetajaid püüavad. Nii et roostik, kuigi eemalt vaadates tundub üsna tüütu ja võib-olla igav isegi siis kui lähemalt vaadata, siis siis kihab seal tegelikult väga vilgas elu ja seda tasub teinekord natuke lähemalt uudistada. Igatahes on roostik täpselt samamoodi üks Eestimaa looduse lemmikutest ja selline oligi siis tänane saade, mille tegid Uudo Timm ja Haldi Normet-Saarna uus saade nädala pärast kuulmiseni. Looduse lemmikud.
