Eestimaal on paiku. Kus ühendus muu maailmaga toimub vett mööda jäälagunemise ajal,  aga hoopiski puudub. Kas elamine asustamata alal on enda proovile panek,  soov omaette olla? Võib puutumata looduse võlu. Mina elan siin saare peal tõesti. Enamuse jao üksinda. Naabrimees on umbes kilomeetri kaugusel ja siin rohkem  talusid ei ole ja või majasid. Aga selle soo peal on tasapisi hakanud elu siiski pigem  tagasi tulema kui hävima. Viimasel ajal. No ju ma olen ka ikka loodusest tulnud esimese 30 aastaga  linnaelust ei osa, ei õppinud seda hindama. Tulin koju tagasi. Meie suguvõsa on siin olnud, mina olen viiendat põlvkonda siin,  teisel pool jõge, saksa on midagi 300 aasta ringis on siin  elanud ja kala püüdnud ja. Elu peaks ikka käima test üksi, ta on nii maru igav siin olla. Et ei Emajõe suudme alal laiuv Emajõe suursoo asub Peipsi  lääneranniku keskosas. Emajõgi ja tema lisajõed jagavad 25000 hektari suuruse  soostiku mitmeks erinimeliseks sooks. Siin on Eesti kõige rikkamad jõhvika, rabad. Soode keskel on hulgaliselt erineva metsaga kaetud soosaari,  mis muudavad maastiku vaheldusrikkaks. Kunagi olid soosaartel külad, nüüd tunnevad end inimestest  unustatud alal hästi merikotkas ja mudakonn tallamata alal  on voli kasvada paljudel haruldastel taimedel. Raaga oli suur kaluriküla Emajõe suudmes. Praegu on vaid kahe-kolme mehe tööks kalapüük. Paigale on truuks jäänud vaid üksikud põlisasukad  või siis juhuslikult siia sattunud rahu ja vaikust otsiv uusasukas. Kas looduskaitseala moodustamine Emajõe suursoole toob  siiakanti elu tagasi või säilitabki just sellise inimtühja paigana? No see on Eesti jaoks üks suur varandus. Eestis ei ole teist nii suurt hõredalt asutatud ala üldse,  kus võiks säilitada noh, tänastki looduskeskkonda  ja peakski seda tegema ja ma olen kuulnud,  et seda ka tehakse. Kui see nüüd ära asustada tihedalt nagu Lääne-Euroopa on,  siis, siis on see ka kadunud, on Euroopas  ka üks ainulaadne koht. Võib-olla kõige tähtsam on see, et kui ma eluaeg unistanud,  et saaks metsas ja vee ääres üksi elada siis kui sai sild valmis. Siin on ka pera valla jõgi, millest on sild ehitada üle vaiad,  sisserandmatud ja. Tänu selle sillaehituse ma sain teada selle asukoha See tee oli olemas hobusetee. 50. aastal, kui seda iga aasta haoga täideti Sai hobusega sõita, vesi tuli vankrivahesse sisse,  küll aga käidi. Põhiliselt käidi paadiga. Et see on viimase 10 15 aastaga mul omale ehitatud,  see tee üle kuremarja sooja. Paar-kolm kilomeetrit on palkide peal. Ja nüüd on ikkagi ära lõikanud ja tõenäoliselt lõikab  edaspidi ka, aga see, need perioodid on lühikesed. Sel aastal ma loodan juuli kuus jälle läbi saada,  teed mööda. Peipsi nivoo kõigub samuti. Peipsi on ju merest oluliselt kõrgemal ja tema ei ole muu  veerežiimiga Eestis seotud. Terve see Emajõe valgeala ja Velikaja. Need toidavad teda ja ühtlaselt. Aga Peipsivesi on alati kõikunud. Ja need perioodid ei ole sugugi kuu ega kaks  ja ka mitte aasta, need on. Ei oska öelda, ei ole täpselt uurinud, aga tõenäoliselt on  see 10 12 aastat see tsükkel. Aga et seekord on nüüd eriline kõrge, no see on lihtsalt juhus. Neid juhuseid on ka varem käinud. See on anomaalia, mis ka ei ole väga harv,  käib võib olla neli korda sajandi jooksul. Täpselt ei tea. Me näeme siin, et surnud kaski, noh, nad hakkasid kasvama  50. aastal. Nüüd on teine põlvkond kaski juba 10 meetri kõrguseks saanud. Selle järgi võib arvata, et paarikümne aasta ringis  võib-olla see see eriti kõrge vesi Kui pidevalt elada siin näeb ju? Väga väga suuri muudatusi ja kiiresti. Viis aastat tagasi oli siin sadade viisi ondatraid. Nüüd on läinud kolm aastat tagasi oli minke arvatavasti üks põhjustaja,  kes nüüd tontatrat siit peale toidubaasi vähesuse võibolla  on süüdi. Siit ära, hävitasid. Nüüd ei ole kumbagi, nüüd on mingid ka kadunud. Aga selle eest on kobraste arv, nüüd võib-olla. Kahekordistunud viimase kolme aastaga. Ja nad on nii targad. Möödunud aastaga võrreldes on vesi poolteist meetrit kõrgem. Pesakuhjad on sel aastal kõrgemad, kui, kui möödunud aastal  vee pealt mõõta et nemad teadsid juba talvel,  et suur vesi tuleb Et seda on, kui aega on, siis on võimalik seda ju jälgida ja. Need looduse nii-ütelda kooskõlad on. Meil on võimalik nende käest nad õppida mitte ette kirjutada. Ma arvan, et see tehnoloogia ja ja infoühiskonna areng on  liiga pingeline ja stressi tekitav, inimestel on vaja puhata. Mina tulin küll sellepärast, et ma ei pidanud vastu seal linnas. Siin on tõsine päris loodus. Inimtegevuse jälgi on ime vähe märgata. Seda tuleks ikka reservaadina niimoodi käsitledagi  ja jätta mõni koht lagedaks ka siis saavad 100 aasta pärast  meie järeltulevad põlved ka näha, missugune maa  siis on, kui inimeste tegevust iga päev ei ole. See koht on Niisugune, mis mulle nendest kohtadest, mis mina elus näinud olen,  siin Eestimaal peaaegu kõige rohkem meeldib. Sest ta on Sellest niinimetatud tsiviliseeritud elust  nii kaugel kui üldse olla saab. Ja ta on vee ääres. Aga ma olen kasvanud üles ka jõe ääres ja ilma veeta mina  oma elukohta ei kujutagi ette üldse. Ja. Just niisugune loodus, kus on, kus on kõik olemas,  siin on natukese metsa ja ja muidugi need sood  ja terve see Emajõe. Suudmeala on üks suur mitmest tükist koosnev madalsoo. Mis on igal pool, ka jõhvika soo? Ja ta on küllaltki tasane, küllaltki madal. Kevadel, nagu praegust igal pool näha on,  on ta suur veega üle ujutatud. Pärast jällegi vesi langeb. Ja siin on sooses hulga soosaari veel, mis ta just  huvitavaks teevad. Siin muidugi käivad üle soode vanad vanad vanad juba sadu  aastaid vanad taliteed mis lähevad otse. Ja need taliteed on praegu ka sõidetavad,  nii et kui soo ära külmab, siis hobusega ma lähen neid pidi  otse alati. Merikotka toitmise lavats oli siin esimene ehitus,  mis üldse tehtud sai. Kui siia saare peale sai tuldud. No merikotkal paremat elupaika minu arvates ei saagi olla,  kui siin on sellest ajast, kui. Kevadel, kui veed lahti lähevad, kuni sügisel jää tulekuni  tal söögipuudust ei ole ollagi. Kõik on madalad veed, kus ta kala hästi kätte saab  ja siin ta elab ikka väga priskelt. Noh, merikotkas tunneb muidugi nälga, siis talvel Sest ta ei ole nii osav lind, et ta nüüd elavaid loomi eriti  püüda saaks. Ta ei saa neid suurt kätte ja ega ta neid ei ürita eriti tabada. Ja. Siis. Saab neid siin natuke toidetud, kui on neile toitu anda. Aga kotkas sööb liha muidugi. Siis, kui kui jahisaaki on, ma mõtlen karusloomi,  siis nende lihakehad lähevad meil jah, merikotkale,  mul. Üks merikotkas oli aastaid tagasi väga julge,  kes inimest üldse ei peljanud. Too käis mul aias mitu korda ja laskis enda päris paari 15  meetri 10 meetri kaugusel, enne kui lendu läks ära. Ja kui need kotkadki seal toitu söövad, kui neil süüa on pandud,  ega siis võib ikka noh 100 meetri pealt või lähemalt mööda minna,  ennem kui nad ära lähevad. Aga kevadel ikkagi, kui. Kui jah järjest uusi linde juurde tuleb,  sookured, häält teevad ja, ja konna kontsert ongi üks  võib-olla minu enda jaoks kah küll. Kõige niisugune noh, mulje tekitavam asi,  mis siin on, kui ikka hästi ilus soe õhtu on  ja ja kui veeseis niisugune on, et neil on võimalus siia  lähikonda hästi massiliselt välja tulla siis see kontsert on niisugune,  et õhk väriseb täiesti konnade häältest. Ma lihtsalt elan siin mu käest, mitmed küsivad mõnikord,  et et no mis sa siin teed, mida sul siin teha on  ja kui talvised pikad õhtud, mis sa seal üksinda teed,  kas su igav ei ole? Tähendab ajast tuleb ikka puudus, mitte mitte tegevusest ei  tule puudus kunagi. Aga? Lisaks sellele, et niisama need, mis need igapäevased tööd  ja tegemised on. Noh, läheb palju aega selle vana osmiku kordategemise peale. Jahil käin jah, natukese püüan kala ka, aga mingisugune suur  kalamees ma muidugi ei ole. Kalapüük on aastasadu olnud siinsete inimeste põhitegevus. Kala on läinud söögilauale. Kala eest on koolitatud lapsi ja ehitatud maju. Emajõe suursoos on kolm suurt järve, mis on jõgede kaudu  ühendatud Peipsiga. Madalad järved on Peipsi kalade kudemispaigaks järvedesse  kudema tulnud kala rändeteed pakuvad huvi Tartu Ülikooli kalauurijatele. Emajõe suursoo alale jäävad ka mitmed huvitavad järved. Suuremad Koosa järv, Kallijärve, Leegu järv,  mille peal me praegu olemegi. Ja Ülikooli ihtüoloogidega oleme põhjalikumalt keskendunud  kalli ja Leegu järve uurimisele. Need on väga huvitavad järved, kalli järv on suurem umbes  150 hektarit. Leegu järv 80 hektarit. Ja nad on selle poolest eriti huvitavad,  et nad on Emajõe kalade suureks koelmualaks. Vahepeal tekkis selline mõte, et kas tasub neid järvi  koelmualana käsitleda kuna nad talvel jäävad aeg-ajalt  ummuksile ja kogu kala sureb. Meie uurimus on näidanud, et et järved jäävad,  kuigi nad on suured järved pindala poolest,  nad on madalad ja soisel pinnasel ja nad tõesti talvel  ummuksile jäävad. Aga kala on selleks ajaks järvest peamiselt juba välja rännanud. Nii et kui aeg-ajalt siin kala sureb, siis mitte massiliselt  ja enamasti tavalistel aastatel ei jää seda kala siia üldse  olulisel määral talveks võimaliku suremise ajaks. Kuna kala niimoodi rändab edasi-tagasi, siis võib neid järvi  pidada kalastiku seisukohast igavesti noor noorteks. Igal kevadel sünnib siin kalastik justkui uuesti. Ja kevadel rändavad siia Peipsi kalad lausa massiliselt  kudema haug latikas. Säinas ahven, särg. Ja nurg ja kiiska on siin väga palju ja tulevad koevad ära  ja enamus kalu, kuna siin ei ole toitumiseks. Sobivaid tingimusi on ainult väga head, kudemistingimused  lahkub kohe nendest järvedest läheb Peipsi järve tagasi suve jooksul. Järved pikkamisi tühjenevad. Meie monitooringuvõrkudega tehtud püügid näitavad väga  selgelt selliseid tendentse ja need korduvad igal aastal. Selle aastaga ei tule kala jõkke. Kogu aeg on tuul jõe jõe suudmes. Tuul ajab jõevoolu sooja vee segamini ja kala ei leia seda  jõe jõe kohta üles. Kõik on vesi on ühtlase temperatuuriga laialt  ja kala jääb järele. Iga aasta, kui on kevadel kurvad tuuled ja tavaliselt suure  veega on alati kõva tuul. Suure veega, alati kala vähe. Vanasti püüti Emajões ainult auk. Ja, ja nüüd on latikas juurde tulnud nüüd haugu  või seda, mida vanasti püüti ja ei ole abi. Arvukus ei ole siin Emajões ei ole sugugi vähenenud. Meie arusaamist mööda on teda täpselt sama palju,  nagu oli 20 või 30 aastat tagasi. Oleneb aastast. Tänavu on vesi suur, ta läheb luha peale laiali  ja ta on järve ääres ta igal pool ruumi on. Kui on väiksem vesi, siis ta tuleb jõkke,  otsib jões madalamaid kohti. Ja arvukus on kogu aeg on samasugune olnud,  aga nüüd augu üldse püüda ei või. Augi kaheksa, kaheksa haugi, see on kaheksa latikat. Nüüd need kaheksa haugi, ma pean kõik tagasi viskama,  sest kaaspüügiprotsent ei anna välja, mul peaks olema 10 latikat,  siis ma saan ühe havi ära võtta. Abid, pean kõik tagasi ühiskama. Praegune seis on nii, et nüüd on esimene suurim viga,  mis tehti, tehti kalapüügikeeld Emajões esimesest maist alates. Püüda saame ainult kevadel, kevadel vara,  kõige-kõige raskemal ajal, kui jões on kõva vool  ja rämpsu ja pori on jõgi täis ja siis me peame seda kõige esimest,  kõige jõulisemat kala, mis kudele läheb,  seda me peame püüdma ja siis, kui töö oleks kergem aprilli  lõpul ja maikuul ja seda viimast püüda ei saa,  sest mais hakkab keelt ja kui sellest aastast veel üks tark  pea mõtles välja Emajõe mõrra kohtade vahe 250 meetrit  ega Emajõe ei ole, mõni maanteed võib igal pool peatada  ja kükitada, nii et jões on jõe kurvid ja käänud  ja jõepõhi sügavused ja kõik, mis vanasti ei olnud,  ei olnud mõrdade vahekaugus üldse üldse piiratud,  võib mees panna kas või iga 10 meetri järel mõrra sisse. Ja, ja noh, ega too püük on mõttetu, et ega kala ei käi jõe  peal nii kalda äärde, nii et oli reaalne vahe,  oli seal 100 või seitse, 80 meetrit või olenevalt jõe  kaldast ühte kaldas, see kala käib teise kalda üldse ei käi  see kallas, kus kala käib, kaldasse, no seal saab püüda  ka seal on, tavaliselt on pehme põhi, tead  ja seal võib mõrdu tihedamalt olla, aga et. Üheks kalade rännete uurimise meetodiks On kalade märgistamine,  kalu märgistatakse mitmel moel. Meie kasutame selliseid plastikmärgiseid Need asetatakse kalale. Süstlaabil seljauime taha ja kinnitatakse. Teine võimalus, mida me ka kasutame. Aga praegu siin ei, demonstreeri, on märgi. Kõrvetamine nii-öelda tegelikult vedela lämmastikuga hästi  suure madala temperatuuriga. Külmutamine selline märgistatakse kalad selliste märkidega  ja märgistamine. Käib siis nii. Alad kipuvad teinekord. Seda raskeks tegema. Selja uime tagant läbi. Loodetavasti see. Kala jätkab nüüd oma rännet ja palun kõikidel inimestel,  kes juhtuvad siinkandis kala püüdma Emajõega seotud veekogudes. Kui te leiate sellise märgistatud kala, olge hea,  teatas Tartu Ülikooli sooloogia hüdrobioloogia instituuti. Märgistamise mõte on selline. Tal on õigemini küll kaks laias laastus mõtet esiteks uurida,  kuhu kala rändab ja millal ta rändab. Ja teiseks proovida arvestada välja, kui palju seda kala  siin üldse rändab Emajõkke. Ja selleks on meil on kaks mõrda siin Emajões,  üks on siin Praagal jõkke siseneva kala püüdmiseks,  siin toimub märgistamine. Teine on üleval Mäksa all. Siit. 20 kilomeetrit umbes ülesvoolu ja kolmas mõrd koostöös  limnoloogiajaama teadlastega Võrtsjärve limnoloogiajaama  teadlastega on saab olema otse enne Võrtsjärve  ja see peaks andma vastuse ühele väga põletavale küsimusele. Et kas ja kui palju latikat Just nimelt rändab Võrtsjärve. Seda ma mäletan, kui isa rääkis, et noh 30. aastal,  kui ma sündis, see oli ka suur vesi ja 18. aastal jälle  niisugused perioodid on ja nüüd oli 65 viimane minu  mäletavast küll, kui oli vesi noh, nüüd ööseks üheksa. Ikka vanasti, kui see bensiin oli nii odav,  siis ju sai pidevalt vee peal liigutus, aga noh,  nüüd ja vanasti jääd ka ise ära, ei taha enam nii,  aga ikka ikka see tõmbab. No minu arvates vist meie loomaliikidest peale hirve,  mida mina siin näinud ei ole, aga muidu rebased  ja kährikkoerad, kobras, surm, vaenlane,  kes uputab kogu aeg. Siis ei olegi siin ei olegi ühtegi olemata looma siin,  aga ma teed hirve, ma ei ole näinud siin karu  ja sead on isegi nüüd ma ei tea, kus nad käivad seda  maanteed või nad käivad siis läbi vee. Peaaegu iga öösi käivad siin põllul appi,  tuulamas isegi nii varakult ma nägin juba möödunud laupäev  oli põdral vasikast, aga ma ei ole noh, tavaliselt  nii vara nagu näinud, tead ikka aprilli lõpul. Aga nüüd oli möödunud laupäev juba jalutas siin vasikaga. Ei tea, kus ta kas viib teed pidi välja või mõtleb ujuma  viia selle vasika teed pidi, ta saab veel viia teda välja. Ütlesin, et ma olen sündinud seal ka noh,  kaevandus või rebassaarest natuke maad edasi,  noh, siin on kuivem, vähemalt. Seal oli niiviisi, et et kus mina sündisin,  oli, oli kohe uksest välja ja ainult niisugune parv oli ukse ees,  nii et väike olin, siis ma olin ühte lugu,  supsti sealt üle trepi, seal oli nii madala koha peal see maja. Et kohe ahju tuli vesi ja, ja pliidi alla tuli vesi ja,  ja kõigile vooditele olid need telliskivid,  pandi jalgade alla ja muidu oli voodi põhjal,  noh, meie magasime juba lakas siis ja. See oli nagu iga kevade konnad olid toas ujusid seal lauda  peal ja uks ei käinud ükski kinni selle veega  ja aga see veeaeg noh, ei olnud kuigi pikk,  see oli kuskil kaks, kolm nädalat ja siis ta nagu kadus  iseendast ära. Ma selle vee pärast kah ei ole veel praegu mitte midagi viga,  aga ainult mul on kahju, sest ma kasvatan tomatid  ja mõtle, ta tuli minu kasvuhoonesse, see aja. See. See ajab kõige rohkem mingeid, sa muidu ei ole midagi. Siis las ta olla siis ümberringi selles,  kui ta peab. Kui mina seal soo peal olen, siis, siis mul on kõik,  isegi kõik need lemmikkase seal, vaat see suur,  kas, kus on seal keset sood ja iga aasta ma pean tema juures  ära käima ja vaatama, üks oli ära murdunud tänavasta  ja ja, ja mulle kohe meeldib. Mitte et ma lähen ainult jõhvikate pärast,  aga aga mulle see soo meeldib. Aga võib-olla ka sellepärast, et ma olen kogu aeg lapsest  peale küll seal soobel ja siin soobel ja  ja ongi see soo nii armas. Kalli ja Leegu järv on Peipsi järve ja Emajõega ühendatud jõgedega,  jõgedel on mitu nime, perevalla, kalli Agassi. Ja nende jõgede omapäraks on see, et neis puudub kindel voolusuund. Enamuse. Osa aastast. Voolusuund sõltub tuultest, mis puhuvad Peipsi järvel. Kui Peipsi järvel puhub ida või põhjakaarte tuul  siis puhub ta vett Peipsi järve läänekaldasse,  see tähendab siiapoole ja vool jõgedes on Peipsi järvest  väljapoole justkui vastuvoolu. Ja kui siis tuul raugeb või hakkab puhuma teistpidi muutub  voolu suund jõgedes teisesuunaliseks ja selline voolusuuna  muutumine pidev on tingitud sellest, et need järved  ja need jõed on Peipsi järvega täpselt ühel tasemel. Nad on omavahel seotud veekogud ühendatud,  anumad.
