On varane suvehommik. Lahemaa katus. Osooni võttegrupp on end valmis seadnud,  et koos bioloog Jüri Tõnissoniga kaasa teha. Laotuse. Lahemaa loomad. Tetremäng on meil üsna harv asi siin lahemaal. Aga hetkel võime näha, kuigi on juba juuni algus ühte noort  edre kukke veel üksi oma lõbuks. Seda toimetust siin toimetamas ilmselt see on üks vähestest  lahema tetratest. Kes siin väljas praegu toimetab? Varasel hommikutunnil? Tema hääl kustab üsna kaugele. Meie oleme peaaegu paarisajal meetril, temast. Ja ei näida meid kartvat, nii nagu siit äsja ära jooksnud. Metskitsepaar, kellel oli alanud juba jooksuaeg? Kellaaja poolest, ongi juba suhteliselt hiline ja,  ja looduse asukatel on esimesed toitumise käigud ja. Retked juba selja taga ja. Mäletsevad või peavad puhkepausi? Aga see noor edrekukk ei näi sellest veel hoolivat,  et aeg juba. Inimeste ärkamise hommikusse kisub. Oleme ühel sellisel kuivendatud sool. Kus kümme-viisteist aastat tagasi väga palju metsloomi  väljas käis. Samaaegselt võis ühest kohast näha kolme-nelja mets  ja karja ja päris mitut põtra. Rääkimata metskitsedest, kes igast metsatukast põldu sööma käisid. Et neid praegu nii vähe on, sellel on päris mitmeid põhjusi. Ega Eestimaal selliseid nurki palju ei olegi,  kes võiks hiilata väga suure metsloomade arvuga? Rohusööjate loomade järel käib inimene püssiga ja,  ja kiskjad, kes neid toiduks tarvitavad. Meie eelgi oli sama teed läbi sõitnud üks auto,  värsked autojäljed olid kastel näha. Ja eks see näita, et kellelgi oli siia juba enne meid  varahommikul asja. Ja nii. Ongi üks põhjus käega katsuda. Inimene tuleb vargsi püssiga ja võtab oma osa,  olgu see siis seadusega ette nähtud või või lihtsalt loomusunnil. Teder lendas küll ära, temale sai villand,  aga see eest. Tuli põldu kaks, sookurn. Inimesed hoiduvad nad küll väga soliidsesse kaugusesse. Sellepärast, et temast võib kõike oodata. Kell on veerand kuus juba peaaegu. Ja sookurgedel on hommiku eine võtmise aeg. Põllu servas. Kasvab igasuguseid looduslikke rohttaimi. Eks nad sealt oma hommikuheina kätte saavad ja. Võib-olla ka mõne vihmaussi või konna leiavad sealt. Igatahes sookurg kogu aeg söömisega tegeleda ei saa,  iga natukese aja tagant kas kohendab sulgi  või tõstab pead ja, ja vaatab ümberringi. Sookured peavad silmas pidama nii inimesi kui rebaseid. Inimene alles hakkab. Hakkama looduse elu on aga juba täies hoos. Ümberringi on vahvad pajustikud, kus on näha,  et põdra d on söömas käinud ja tõesti äsja siin me ühte  põtra nägime. Toitu on igal pool praegu põdrale külluses. Ja söömisega ta praegu just tegeleski siin. Küllap tallegi sookure häälitsused ja ja muud looduse hääled meeldivad. Ja on vastuvõetavad palju rohkem kui autode müra  kes siitsamast mööda hakkavad vuhisema õige pea. Põtru lahemaal leidub, nende elupaiku on siin küllalt. Enamus lahemaa metsades sobib põdradele hästi. Kõige toiturikkamad ongi sellised pajustikud,  kus põder leiab endale ninaesist aasta ringi. Praegu sobivad suurepäraselt Paju ja teiste lehtpuude lehed. Põtrade arv on võrreldes sellega, mis ta lahemaal oli 10 20  aastat tagasi kindlasti viis-kuus korda väiksem,  aga, aga need leidub siin veel 100 ja 200 vahel. Põdraelus on praegu päris põnev aeg. Viimase kuu jooksul on sündinud uus põdrade põlvkond. Vasikad. Noorematel põdralehmadel sünnib üks vanematel kaks vasikat  ja esialgu on nad kümme-viisteist kilo rasked  ja ka praegu juba tunduvalt suuremad. Põdravasikad on esialgu hele, helepruunid,  roostepruunikad ja tihedalt oma ema kannul. Suvel võtavad vasikat keskelt läbi päevas umbes kilo kaalus juurde. Et needsamad pisikesed könnid, kes kevadel. 15 kilo ümber kaalusid, kui nad sündisid sügiseks,  kaaluvad juba üle 100 kilo. Põdrapullidel on samuti praegu oluline aeg,  nendel on hakanud kasvama sarved ja ei ole tähtsamat  ülesannet kui ennast toiduga kõvasti kosutada,  kaalus juurde võtta ja, ja suve jooksul järgmiseks  jooksuajaks ja talveks valmistuda. Aeg on rahulik, põtrade jaoks keegi neid eriti ei,  ei kimbuta, välja arvatud salakütt. Karud võivad põtradele liiga teha küll, aga praegu ei ole  mitte see kõige olulisem aeg. Varakevad on mööda ja, ja talveeelne aeg on veel kaugel. Kus, kus põdraliha eriti oluline võib-olla suurtele kiskjatele. Et kõigil on praegu piisavalt tegemist oma järglaskonna  kasvatamisega ja mured olulisemad. Ja siin on siis nüüd kopratammi jäänused. Võimalik, et suurvesi on selle kevadel ära viinud. Ja kobras on selle tammi tegemiseks siin kasutanud  kõiksuguseid ronte ära, mitte ainult neid,  mis tal noh, nüüd toitumisest üle jäänud on vaid noh,  siin jões leidub igasugust trahvi. Ja paistabki nii, et siit tammi juurest on ta kohe värskelt  läbi käinud ja tema enda jäljed on siin näha. Koprajälg on umbes nagu inimese peopesa. Tagumise käpa jälg natuke suurem ja tagumisel käpal on  siis varvaste vahel ka ujunahad. Esimese esimesel käpal ei ole neid. Ja esimene käpp on väiksem ja, ja kui ta nüüd astub,  siis tihtipeale ta tagumise jalaga 100 esimese järje ära. Värske märk sellest korraks langetada on meie ees mõne  sentimeetri eba langetanud. Miks ta just selle puu valis, ei ole teada. Aga jõele ligidal tema oli ja siitsamast läheb tema  käigurada ja siitsamast on ta kaldast alla läinud  ja värsked jäljed lähevad kohe vette. Mõni meeter sellest. Katki läinud? Et see on selge märk, et koprad siin ka praegu tegutsevad. Aga noh, raske on siin praegu küll öelda,  et kus kohas need pesaurud on loogiline on arvata,  nii et põhiliselt ülevalpool seda tammi. Aga noh, pesa territoorium ulatub mõlemale poole ja,  ja siis Kopral on tavaliselt nii, et et päris pesaurg,  kus on Siis. See vana emakobras oma järglastega, see on  siis kõige paremas ja varjulisemas kohas  ja need urud on kõige tähtsamad. Aga lisaks sellele on veel toitumis ja varjumisurge ja,  ja kuskil alla või ülesvoolu võib elada siis isa kobras  eelmise pesakonna poegadega näiteks koos ja. Tavaliselt kui head tingimused on, siis kahe aasta järglased  elavad samas sama pesakonna na koos samas samal territooriumil. Siis kui hakkavad noored koprad suguküpseks saama,  siis lähevad laiali ja asutavad siis oma uue,  uue pesakonna, võib-olla aga noh, teinekord võibolla koos  isegi kuni nelja aasta järglasi ühes koprapesakonnas. Noh, lahemaal ei ole kopraed ikka väga pikka aega olnud  ja alles kaheksakümnendatel aastatel nad siia tulid  ja võib öelda juba, et peaaegu kõigis jõgedes on nad siin liikunud,  kui mitte ei ole pesakonda. Et. See, eks see levimine sedasi käib, et kusagil on head elutingimused,  siis pesakonnad paljunevad, noored lähevad laiali,  asustavad järjest uusi veekogusid ja ja loomulikult,  siis satuvad nad ka valesse kohta. Mitte ainult seal, kus noh, nagu siin ütleme nad vee  paisutamisega midagi kurja ei tee ja metsa üle ei ujuta,  ütleme langetamisein toiduks, puid. Aga satuvad ka madalamatele aladele ja ujutavad teinekord  hektarite viisi metsa üle, kuna just nimelt madalamates kohtades. Ja kui vesi ja õhuke on, siis nad neid tamme rajavad. Ja noh, siis võib kahju nendest suur olla  ja eriti, kui nad lähevad kusagile kuivendussüsteemidesse ja,  ja võivad ka teetruupe näiteks kinni panna,  kus, kus vee läbivool on ja teetammisid saab  selle tõttu ära uhutud ja et selliseid konflikte ikka tekib  ja noh, lihtsalt inimese ülesanne on siin valvas olla õigel  ajal asjadest ülevaadet, omada ja arvukuse ära reguleerida. Kopras oma talvevarusid just sedasi säilitab,  et kannab need noh, oksad, millest tal jõud üle käib,  sinna vette ja paneb siis kihti sinna veekogu põhja. Ja sealt on tal neid oksi talvel väga hea kätte saada. Jää tuleb võib-olla peale selle tema üles paisutatud  väikesele järvekesele ja seal all on tal väga turvaline toimetada. Sealt ta siis neid oksi toob ja seal vees noh. Ega ta seda puitu ei näri söömiseks, selle ta lihtsalt võtab välja,  siin on ka suur hunnik seda näha. See, mida ta sööb, on koor ja okste pealt samamoodi. Ja võib-olla siis ka peenemaid võrseid koos  selle koorega. Ja see koor seal säilib veesees väga hästi,  kui ta oleks niisama väljas, siis teatud aja pärast ta  kuivab ära ja no siis ei ole tal enam seda väärtust kopra  jaoks nagu tal, nagu tal värskena on. No inimene ka mõningaid toiduaineid kasutab kuivatatult ja,  ja keedetult ja nii edasi, aga, aga ikkagi öeldakse,  et kõige parem ja kõige kasulikum ja kõige vitamiinirikkam  ja mineraalaineterikkam toit, on see värske toit. Ja sedasi see kobras siis ka Konserveerib oma toitu talveks, teine asi on just see,  et seal veekogus on tal palju lahedam ringi ujuda,  kui, kui kallast mööda käia, kuigi noh, siingi on ümberringi  kotka kopraradasid küllalt näha. Aga seal on tal palju turvalisem, seal ei pääse hundid ja,  ja koerad ja kes tahes, tema vaenlased talle  nii kergesti ligi. Ja noh, kolmas asi on muidugi see Veel julgeolekuga seotud, et sealsamas on tema need pesaurud  ja urusuudmed ja see veetase peab olema siis ikka  nii kõrge, et need urusuudmed vee alla ei jääks,  mitte vee kohal ei avaneks. Et need põhjused on äärmiselt lihtsad ja loogilised  ja Ja siin ei maksa mõelda, et nüüd kopral on eriline huvi vett  paisutada või eriline huvi, et vaatab, et kui suurest puust  jagu saab suure puu kallale, tuleb siis,  kui väiksemad ja ega käepärast ei ole. Sest kõik see töö nõuab kõvasti energiat,  temal ja, ja teisipidi ta peab selle jällegi tagasi saama. Tihtipeale ta teeb sellist tööd, ta on sunnitud lihtsalt tegema,  et et noh, ehk läheb õnneks ja saab siit midagi,  aga, aga mõnikord ka jääb näiteks see puu teiste puude naela  üles ja ta ei saagi siit midagi, ainult sai  selle rõõmu, et näris selle puu läbi. Et kõike tuleb ette ja siis tuleb mõni suurem vend,  kes ulatub kolme meetri kõrguselt sööma ja võtab siit  siis oma suutäied. Kui ma siin noh, käega mõõdan siis see kaugus maast on siin  üle kahe ja poole meetris. Põdra siru ulatus, kus ta ka kasvava puult koore kätte saab. Seda on siin hästi näha, et Põder on siit saanud päris  mitmed kõvad kõhutäied. Ja kes siin viitsiks metsa all natuke sobrada,  see leiaks lõpmata palju neid põdra, pabulahunnikuid maast. Nii et siin on see põder söönud ja siinsamas lähedal  siis ka. Seedinud seda toitu ja ja puhanud metsa all. Põdra näritud mänd siinsamas kõrvuti haabadega ilmselt  haavakoort on põdrale liiast saanud ja siis on ta koos  haabadega maha langenud, männi ette võtnud  ja siit ka hea kõhutäie süüa saanud. Esi esimesed hambad on tal nagu peitlid ja,  ja huvitav on see, et põdra l suus ees ülemisi lõikehambaid  üldse ei olegi, nende alumistega teeb ta kõik töö ära,  mis tal tarvis on puude koorimise juures. Pea liigub selle sel juhul alt üles. Koorimisel ja vahel võtab näiteks kuusetüvelt lataka koort  kohe kevadel, kui kui mahla on koore all liikuma hakanud  ja ja kui on hästi maitsev kuusekoor, siis võtab kohe suurte  suurte lataka kanda, koorib ümberringi selle eriti maitsva  koorega kuuse ära. Põhjus, miks põder võib hakata kuuski koorima  või neid oksi sööma, võib kätkeda ühest küljest sellest,  et selles, et muud toitu on vähe teisalt selles,  et muud toitu mingisugust, võib-olla külluses,  aga siis on vaja mingit vaheldust sinna juurde. Näiteks varakevadel tekib selline aeg, kus rohi tärkab  ja hakkab kasvama ja põder läheb noh, vahetab oma talvise  toidu kevadise vastu välja ja, ja see mõjutab kõvasti tema seedimist. Ja et see nüüd korrast ära ei läheks, siis Põder võib tulla  just nimelt kuuskede juurde ja, ja kraapida koort,  need on küll vähe jämedamad kuused sel juhul kraapida koort,  et seda mao happelisuse ja, ja leelisese tasakaalu nüüd  paigas hoida, et seedimine mitte päris korrast ära ei läheks. See mets siin tekitab bioloogis ja metsamees väga  vastandlikke mõtteid ja tundeid. Ümberringi kõik keskealised kuused on põdra poolt kunagi ära kooritud. Paistab nii, kui neid puid nüüd lähemalt vaadata,  et koorimisest on möödunud siin noh, keskeltläbi kuus-seitse  aastat kindlasti ja vanemad koorimised jäävad juba siin  10 10 aasta 10 aasta tagusesse aega või,  või on isegi veel vanemad. Mis selle ajaga puuga juhtunud on? Selle elav veel elav näide on siin kohe meie ees. Puu südamik on ära mädanenud. Mädanik tuleneb seenhaigusest, mis kooritud koorehavandist  sisse läheb. Ja puu siis väljaspoolt püüab seda elavat kesta kasvatada  nii palju, kui ta jaksab. Teatud aja pärast sellised puud hakkavad varisema,  aga kuna siin on üsna tihe mets ümberringi,  siis seisavad nad veel püsti ja, ja jumal teab,  kui kaua nad veel seista kavatsevad. Isegi see peaaegu läbi mädapuu siin seisab veel püsti  ja mis on huvitav, et ta moodustab erilise niši teistele metsaasukatele. Mitte ainult rähn ei ole siin käinud toksimas,  vaid, vaid siia rähni toksitud auku on osanud. On see siis nüüd metstik või keegi pesa teha? Ma ei anna pead, aga linnupesa siin on ja,  ja lisaks on sellel selles kohas veel rähn ühe käbi paika pannud,  mida tal on siis mugav olnud siin töödelda,  et sealt näiteks putukaid kätte saada. Puu suhtes see jutt, mida ma rääkisin on kurb  ja puu suhtes, kõik see, mis põder siin on toimetanud,  on äärmiselt kahjulik, see puu on määratud surmale. Teine asi on, kuidas suhtuda sellesse kahjustatud metsa et  kas seda nimetada kahjustuseks või lihtsalt põdra mõjuks  sellele metsale. Hetkel võib küll öelda nii, et selle metsa arengus see on  üks võimalikke teid. Ja see ei ole mitte mitte midagi erakordset Eesti jaoks või,  või põdra jaoks ükskõik kus arealis, kus iganes kuuske leidub. Selliseid põdra poolt rüüstatud metsaosi leidub üle terve  paras vöötme, kus kuusikuid kasvab kus iganes põtra suurel  arvul esineb. Ja Põder on selle metsa arengutee nüüd paika pannud sedasi,  et need puud varisevad ja uus metsapõlvkond tuleb asemele. Ja päris kindlasti ei ole võimalik ka selline asi,  et põdraarvukus kogu aeg kõrge on ja ta aina need puud ära koorib. Selleks on väga palju teisi mõjutavaid vahendeid olemas ja,  ja kasvõi seesama asi, et ühe korra põdral on toitu rikkalikumalt,  ühe korra on teda vähem ja ühe korra on tal vaenlasi rohkem ja,  ja ühe korra on tal jälle lahedamad tingimused oma arvukust suurendada. Nii et tulevik paneb siin kõik asjad paika  ja meie asi on seda täpselt jälgida, kui me tahame endale  leida siin. Pilu, kus me saame normaalselt elada looduse süsteemis Tihtipeale näib meile, et mets on loomades peaaegu tüüp. Aitas tänane retk saada kinnitust, et ka Eesti metsades elav Mõned neist on suured ja efektsed, teised jälle  nii tillukesed, et võivad hülpsasti kohe silma välja peitu. Suured või väikesed jagavad?
