Kui küsida linnas elava inimese käest, millist linnuliiki võiks kõige sagedamini linnas kohata siis ma usun, et vastusevariandid võiks olla kas tuvi, vares või varblane. Täna tahaksin ma tutvustada üht Nendest kolmest linnust, nimelt varblast. Alustama peaks sellest, et varblasi on tegelikult kahte liiki, ehkki on olemas koduvarblased ja põldvarblased. Põldvarblasi on hea eristada koduvarblasest selle järgi, et nende valgel põsel on mustlaik mille sarnast kodukorda seal ei ole. Koduvarblast isastel omakorda on hea tunnus rinnaesisel ja kurgu all see on must ala. Kuid emastel kodu varvastel seda ala ei ole, nende rinnaesine on, on hallikas või pruunikas. Varblased on julged linnud ja väga sageli võib neid näha kusagil välikohvikus laua peal tatsama searaasukesi otsimas. Või näiteks istute pargis pingile oma hamburgerit sööma, siis varsti on teie ümber tore parv varblasi, kes igati Teie suutäit jälgivad ja loodavad, et sealt üht-teist maha pudeneb, mis, mis siis nende kõhtu lõpuks võiks tee leida. Nii kodu kui põldvarblane on laias laastus võttes maailmas väga arvukad. Kuid on piirkondi, kus tänu põllumajanduse muutustele on põldvarblast palju vähemaks jäänud ja näiteks Inglismaal on ta kohati juba täiesti harulduseks muutunud. Seoses varblase arvukusega on mul rääkida üks lugu mis on laialt tuntud kui näide sellest, kuidas looduse tasakaalu muutmine võib mõjutada ka inimest ennast ja seda mitte heas mõttes. 1958. aastal Talle otsustas kommunistliku Hiina tollane liider. Moodsad ongi, et riigi majandust ja heaolu on vaja turgutada ning alustas mitmeid kampaaniaid, muuhulgas ka kampaania kahjurite vastu võitlemiseks. Nende kahjurite hulgas oli ka põldvarblane, kelles maatsed Ong nägi kui ühte peamist põhjust, miks riisisaagid riigis kiratsevad. Tõesti, varblased armastavad igasuguseid seemneid ja riisipõllud olid ka kindlasti nende üheks toidu otsimise kohaks. Nõnda hakkas pihta massiline Varblaste hävitamine. Neid ästi püssiga hävitati, pesasid koos munade ja poegadega ning maapiirkondades hirmutasid rahvasalgad varblase parvesid potid ja pann kolistades takistades neid nõnda maandumast, kuni nad lõpuks kurnatusest hukkusid või siis langesid kergeks saagiks varblasi notivatele inimestele. Tulemuseks oli see, et põldvarblased Hiinas praktiliselt hävitati kuid paari aasta jooksul ilmnes asjaolu, mida moodseedong ei osanud ette näha. Kuna varblased on ka olulised putukate hävitajat, siis nende puudumisel oli paljudel teraviljast toitvatel putukatel pidu ja pillerkaar ning rohutirtsude poolt söödi veel rohkem teravilja kui seda oleks suutnud varblased teha. See saatuslik viga oli ka üheks põhjuseks, miks Hiinas algas suur näljahäda ja mõne aasta jooksul suri nälga üle 20 miljoni inimese. Selline õpetlik lugu ka tänapäeval, ilmselt kui intensiivpõllumajandus on üsna suured alad loomade loomulikest elupaikadest, et enda alla võtnud ja looduse tasakaal on ka mitmes mõttes segi löödud. Aga tänase lõigu lõpetuseks kuulame ka, mis häält põldvarblased ja koduvarblased teevad. Ega neil tegelikult hääle järgi väga lihtne vahet teha ei ole. Ja lisaks on neil palju erinevaid nüansse. Häälitsuste kõlas sõltuvalt olukorrast, millal neid häälitsusi tekitatakse. Aga kuulame kõigepealt koduvarblase heli näidet. Ja nüüd salvestuspõldvarblase häälitsustega
