Kui me sellele vaatetornile kohta ja stiili otsisime,  siis lõpuks peatusimegi siin ja selle vaatetorni nimi on  altmetsa vahitorn ja vahitorniks nimetasime me ta kahel  põhjuseks põhjusel. Esiteks on ta nagu ehitatud kunagise muistse eestlaste  linnuse vahitorni stiilis ristpalkidest. Neljakorruseline. Ja teiseks on ta siis rajatud kunagise altmetsa metsavahi  talu elamu vundamendi nurgal. Ja kuna see auväärne metsavahtide amet on  siis läbi kolme sajandi kestnud ja nüüd siis lõpuks  Eestimaal otsa saanud ja ka siin alambed  ja kaitseala piires oli 10 metsavahi Talu metsavahi kohta metsavahi. Ametit pidavat meest pidevalt siis see vahitorn,  olgu siis ka nende Metsavahtide, kes kunagi olid väga head loodusetundjad  ja siinkandis loodust hoidsid, olgu ta siis  ka nende mälestuseks siia rajatud, selle vahi  või siis vaatetorni ülakorruselt. Avaneb siis vaade nendele Pedja jõe luhaniitudele,  mis siin jõe kallastel laiuvad ja viimastel aastatel on nad  hakanud siis võssa kasvama. Ka siin on meie ülesanne see, et peame hakkama organiseerima  nende luhtade niitmist sest vanasti niideti nad kõik käsitsi. Aga jah, viimased kümmekond aastat on see  siis jäänud täiesti majandustegevusest välja. Aga samal ajal nende lohamaastikega on seotud väga paljud liigid,  alates siis putuka taimeliikidest, lõpetades  siis nahkhiireliikidega ja, ja ka suurte röövlindudega  ja siin sellel suvel oligi väga põnev vaadata,  et piisas ainult mõnest hektarist, mis me suutsime  siis niita siin torni lähistel suve keskpaigas  ja nädala pärast vaatasime siin juba saagijahile,  oli tulnud siis suurkonnakatkas ja suurkonnakatkas on  siis niisugune röövlinnuliik, keda siis. Võime lugeda tema kohta maailma punases raamatus  ja keda peetakse siis Euroopas ka üheks kõige enam  ohustatumaks röövlinnuliigiks üldse. Ja vot niisugused liigid saavad Eestimaal ellu jääda ainult siis,  kui kui säilivad need luhamaastikud Ma tuleks natukene ajas tagasi nimelt juba 70 aastat tagasi. Gustav Vilbaste tollel ajal siis Gustav Vilberg Eesti metsas kirjutas, et Eesti vajaks kindlasti Looduskaitsealasid oleks vaja ka luua paar niisugust suurt  kaitseala just loomade kaitseks ja ühe kohana ta nimetas  siis alutaguse suuri metsi ja soid ja teiseks pakkuski välja  siis selle Pedja jõe alamjooksu suured sood  ja metsaalad ja lammimetsad, kus me siis praegugi oleme. Kaitsealade üks funktsioon ongi see, et saaks säilida see  traditsiooniline loodus koos oma liigilise mitmekesisusega. Mis on siis läbi aastatuhandete ja ka viimastel sajanditel  siis Eestis olnud? Ja kaitsealadel on muidugi praeguses maailmas hoopis laiem  roll kanda ja üks on see, et üha enam linnastuvale Inimesele õpetada looduse tundmist ja seda teed on  siis ka see Eesti looduskaitsesüsteem riiklik  looduskaitsesüsteem minemas. Ja paljudele kaitsealadele on siis rajatud niisugused  looduse õpperajad, matkarajad. Sest need ühelt poolt, siis teevad inimesele hõlpsamaks selle. Looduses liikumise see on siis nagu üks aspekt,  aga teine on ka see, et need kaitsealad siis On loodud ikka hoidmaks ka niisugust looduse poolt. Siin on niisuguseid loomi linde elamas, kes ei talu näiteks  pesitsusajal inimeste segamist ja, ja sellepärast need  piirkonnad ongi valitud. Kuhu need looduse õpperajad ja matkarajad on rajatud,  niisugused, kus siis inimene peaks liikuma selliselt  ja saab liikuda, et ta nagu suuremat pahandust ta sinna  kaasa ei too. Ja samuti ka et alal hoida see kunagise ürg Võrtsjärve nõos. Olnud juba ja aastatuhandeid arenenud loodusmaastikus,  siis osalt ka. Jutumärkides tänu nõukogude armee kohalolekule,  siis kadus ka niisugune inimasustus ja siin  siis praegu tõesti on jäänud ainult 15 inimest. Nii et see jääb niisuguse loodusmaastikuna  ja siia on rajatud siis kolm niisugust piirkonda  või õigemini kolmes piirkonnas on niisugused matka  ja looduse õpperajad, kus siis inimene on teretulnud siia tulema. Matkajatele väga meeldivad need puhkekohad,  nad on jätnud isegi kirjakesi meile tänukirju siin puu peal  ja kuna meil siin selles matkaonnis veel raamatut ei ole  nagu külaliste ja ja siis siia oli seesama Tamme arude vahel  oli söega kirjutatud suur kiri meile. Täname ja me ükskord tegime siin lõket ja matkajad olid  hästi märjad ja külmunud ja nad leidsid selle onni ees  ja nad ei osanud siis seda rõõmu väljendada. Tulid ja ööbisid siin ja hommikuks oli siis meile kirjake. Need kaks tänavu püsti pandud onni, need me saime. Selle pandaauhinna rahadega. Materjal sai veetud. Kohale talvel sellesama mootorsaaniga, mis samuti  pandaauhinna rahadega osteti ja ja ega Jüri mitu kuud siin  müttamist oli, mäletad, see oli ikka päris talv läbi. Sinna oli päris tegu, jah, need kivid on käreveresilla  lähedalt pärit. Nii et sinna näha mitukümmend kilomeetrit,  et nad siia toimetada, kuna alampede al ei olegi. Neid maakive nii eriti võtta, siin Emajõe ääres on aga Aga seal olid nad vee all ja need on talvel toodud,  nii et mootorsaaniga sai kaugelt toodud. Ja materjal ka talvel. Ja noh, see koha leidmine oli ka omaette asi,  sellepärast et kõik need alad on ju vee all kevadel näiteks  kõrgem koht leida ja ilus ka veel tolleks kulub natuke aega. Noh, see koht, kus me praegu istume siin Isegi siin oli vesi tänavu ta püsis siin kaua aega kaks kuud  ja enne kui hakkas alla Ja ja. Ja meil kõik see ehitusmaterjal oli traatidega puude küll  kinni see seotud, muidu oleks need juba ära ujunud. Tartu vahel vastu tulnud. No tänavu oli niisugune ilus, ilus, soe,  kuiv suvi ja rahvast käis palju. Mis sa, Jüri arvab, kes peab? Peab vist võtma plaani ja mõne onni sinna üles poole  Põltsamaa ja jõe kaldale veel tegema. Jah, kui sellised suved on ja inimesed järjest saavad  rikkamaks ka ja matkahuvilisi vast tuleb juurde  ja kindlasti on vaja jah neid varjulisi kohti,  kus vihmavarjus momendikski olla. Et nüüd peaks tegema ikka kaks tükki vähemalt veel. Eriti, kui on, ütleme, väiksemad lapsed kaasa  ja ja siin nüüd see suvi oligi näha, et noh,  väikeste lastega tulid ja niisugused parajad pätakad olid  seal paadi peal, nii et väga hea neil, kui. Moment tuleb mingi äiksevihm ja saavad kuivale ja. Võib-olla vihma varjus lõunat pidada ja ta on ikka koht on olemas,  kus on puud ja ja. Saad väikse lõkke teha ja? Kui väga lähedalt neid loomi ei jälgi, siis ei oska paljude  asjade peale tullagi näiteks üks vana vana jahimees  ja loodusetundja. Alles paar aastat tagasi näitas mulle niisuguseid märke puutüvedel,  mida ma olin küll näinud, aga ei olnud seostanud,  et miks kobras seda teeb ja kobras loodi,  veepindasid suurvee ajal teeb hammastega väikesed kriipsud  puukoore peale ja, ja see on tal väga mõistlik tegevus,  siis suvel on tal hea arvutada, et kui kõrgeks pesakohil  teha või, või midagi muud, siis. Mul õnnestus ka kobrast näha päris lähedalt. Ükskord sõitsin autoga kirna poolt. Tallinna maantee pool ja siis nägin, et ta seal kaitseala  piirist natuke oli väljas ja. Ja tee ääres nagu tegutses, peatasin auto kinni  ja ta mind ei kartnudki üldse. Siis vaatasin auto aknast välja, siis tema muudkui  meisterdas ja meisterdas Enda okste kallal. Võttis siis oksa käppade vahele, siis niiviisi natuke keeras,  siis vaatas õige koha, lükkas käpaga oksa edasi. Jälle võttis krõmpsti oksa, puru pani kõrvale maha  ja niiviisi tegi kogu aeg ja mul oli selline tunne,  nagu ta loeks, üks kaks, kolm pani jälle oksa maha. Krõmpsu puru ka muidugi, ja niiviisi ta tükeldas terve  selle pika oksa ja siis ladus endale kõrvale. Ja eks ta siis hiljem, kui tal aega üle jäi  ja me enam ei vaadanud, viis ära urgu ja ja. Enda tagavaraks. See Kirna matkarada, mis algab nüüd, siis endise Kirna talu  maadel on. Paikneb siis Vedja jõe kallastel algab siis vasakult kaldal  ja parema kalda poolt, siis tuleb alguspunkti tagasi  ja kokku on see seitse ja pool kilomeetrit. Ma usun, et ega Eestimaal nii pikka jõekalda  ja lammimetsa rada mitte kusagil mujal ei õnnestukski teha. Ja need Pedja jõe kallastel laiuvad lammimetsad,  siis. On just niisugused metsad, mis siis tulvavete poolt  periooditi üle ujutatakse ja vesi kannab siia  siis niisuguseid toitained ja sellepärast need metsad siin  on üsna kiire ja võimsa kasvuga. Ja kui Pedja jõgi on üle kallaste väljunud,  siis matkarada jalgsi läbitav ei ole ja see üleujutus,  kütus ei pruugi olla mitte ainult kevadel. See võib olla ka sügisvihmade ajal ja üsna harva küll,  aga ometi võib see juhtuda ka talvel talviste suurte sulade ajal. Ja noh, neid märke tuleb silmas pidada, kui siia matkama  tulla suurvete aegadel. On see vesi üsna kõrge siin ja praegusest jõepinnast. Umbes viis meetrit kindlasti kõrgemal, nii et see minu seljatagune,  mets oli kevadel ikkagi nii sügavas vees,  et pikkade kalamehesäärikutega ei pääsenud siit läbi. Viimasel ajal, kui neid räägime, et on väga erinevaid õpperadu,  õppekeskusi, loodus, matkaradu, siis on huvitav  ka märkida, et väga palju neist on finantseeritud lääne Finantsallikate poolt ja riikide poolt fondide poolt  ja juba see näitab selgelt läänemaailma suhtumist looduskaitsesse. Ja kui me nüüd hetkel oleme alampedjal Siis on siin meeldiv öelda, et lisaks nimetatud panda  preemiale mille rahadega on ehitatud sisse õpperada On alampedeale. Koostatud kaitsekorralduskava, nüüd Euroopa Liidu  looduskaitse rahastab looduskaitset rahastava fondi laifi  fondi rahadega ja see oli minu arvates väga edukas projekt,  millega tehti Alam Pedjale. Looduse inventuur ja koostati kaitsekorralduskava  ja väga meeldiv on öelda, et hiljuti tuli Brüsselis teade siis,  et Euroopa Liit välja selgitades oma edukaimaid laifi fondi  projekte nimetas ühena ka alampedja. Miks nad ikkagi siia raha toovad? Põhjus on üsna lihtne. Meil on säilinud veel märkimisväärselt palju liike  ja elupaika, elupaiku, mida Lääne-Euroopas näiteks enam ei ole. Ja hea näide on siin ka alambid ja. Et kui me kas või võtame ette Euroopa Liidu vastavad direktiivid,  mis looduskaitset reguleerivad ja hakkame välja tooma sealt Erilise kaitseväärtusega liike ja elupaiku  siis nii mõnedki on neist siin ikkagi väga tavalised. Kui me elupaigatüüpidest räägime, siis. Kindlasti sood ja märjad metsad, mis on siin väga laialt  levinud ja samas väga haruldased Lääne-Euroopas  ja Kesk-Euroopas. Aga kas või. Loomaliigidki. Enamasti teatakse, et Euroopa Liit kaitseb rangelt,  et hunti, karu, ilvest, kobrast, kõik on siin väga tavalised  liigid aga tihtilugu ei teata, et ka Euroopa magevete  elustik ja kalad on väga ohustatud ja ja suures osas  ka juba välja surnud, väga paljudest jõgedest  ja veekogudest. Ja kui me siin Alampedjal Emajõe ja selle lisajõgede Ümber matka me istume siis. On võib-olla õpetlik teada, et näiteks. Mõnedki kalaliigid, kes siin esinevad, on sama range kaitse  all Euroopa Liidus kui kui näiteks merikotkas  või kaljukotkas või hunt või karu või Ilves ja. Need on küll enamasti ka Eesti inimesele küllaltki tundmatud liigid,  see tähendab ka siin võrdlemisi haruldased,  aga noh, mõned neist on näiteks Üks väga. Uhke kala on siin, Emajões on tõugjas, see on  ka Eestis kaitse all olev kala, aga teda enamus inimesi ei tea,  aga ta on selline röövtoiduline karplane,  kes. Kes kasvab ikka päris suureks nii seitsme-kaheksa kiloseks,  aga on ka neid väiksemaid ojakalu. No näiteks hink ja võldas ja ja ojasilm,  kes on alampedja territooriumil levinud,  aga samas Euroopas noh, üliharuldased, nii et väljamaalaste  pilgu läbi me ise avastama enda jaoks ka Eesti väärtusi,  mida võib olla enne ei teadnudki. Ja seda enam muidugi on selline alampedja taoline paik,  eksootiline. Loodushuvilisele kusagilt Lääne või Kesk-Euroopast. No näe, kui ilus tõugjas siin on. Päris hästi aegne, teine. Ta on ja kolmekiloline, umbes kui noh, kasvab ta  ja räägitakse, et kuni 16 kilo. Aga no meil siin Emajõe, see ei ole nii suur olnud. Viis-kuus kilo ja niiskesed. Kuni kaheksa olen mina saanud, vanasti tohtis potti panna  ja vanasti võis potti panna, nüüd tuleb kotti peita. Ära ei võeta käest, aga noh, põhimõtteliselt me laseme nad  alati tagasi. Punase raamatu kala ja aga ta on ikkagi väga jah,  niisugune ilus ja soliidne kala. No laseme su sõber tagasi. Kuidas tänavused saagid, no üldiselt on jah,  siiamaani on ikka kehva olnud, aga no panni saab ära määrida. Kevadeti ikka latikat on väga palju. Kui ta ikka saab üles tulla, vahepeal oli siin sillaehitus  ja siis ei saanud üks kevad tulla ja tänavu aasta süvendavad  seal jälle. Võrtsjärve või selle Peipsi suudmes jälle kala kala nagu häiritud. Ei, ei saa rännata sügisest rännet korralikult  ja arvata võib, et ta sellepärast on tänavu aasta ema ees  teda sügisel vähem. Nii see elu käib, meil. Siin no. Ja no mina olen nüüd siin siinkandis 17 aastat püüdnud  ja noh, sellepärast saigi siia maja nagu ostetud. Et kala püüda lapsest saadik, on see kalapüügi Nagu öeldakse, pisik sees ja ja on saanud siin kogu aeg käia. Nota tõmmati ikka siin, ma noh, vanade meeste käest ikka kuula. Sest küla peal oli üks noot ja sellega käidi ju ikka niimoodi,  et, et iga nädal ikka kaks korda käidi, aga  siis oli, loomus oli loomuses kinni. Jõgi oli ju puhas siin kõik ega ei olnud ju niimoodi,  nagu praegu on, et et seda võsa ja kõik on jõeäär täis  ja ja neid ronte on jõgi ju nii täis ja kõik luhad ju  niideti ära. Siin oli niimoodi, et külas oli näha jões. Aga mis praegu on, praegu? Ei paista ju ei külasta 300 meetrit, võib-olla näed seal  ja kõik on ju ära kasvanud luhta. Kõige huvitavam kalapüügiviis on minu jaoks on küll abara püük. Sest mõrra paned sisse ja käi vaatamas ja aga abaraga seal  tuleb ikka. Nagu öeldakse, et kala ja kalamees vastamisi panna kumb  kelle üle avaldab? Need vanajõgesid on siin. Väga palju kilomeetris kilomeetrites 50 ringi. Tuleb osaliselt kevadel läbi käia, mõnda rohkem,  mõnda vähem. Siin on päris huvitavaid. Kokkusattumusi, nagu lähed vaatama, et kalamees peaks olema,  aga tegelikult on põder ja lobistab seal luha peal  ja sööb siis konnakapsast. No sellised huvitavad loomad on ikka see kobras,  kes vees elab. Ega vee ääres eriti taha nii väga keegi ollagi peale kopra. Ja vahepeal paadiga sõidad vaikselt eriti just niiukse  pimeda pimeda ajal ja ööse siis sõidad, sõidad,  sõidad ja äkki ehmud, vaatad üle paadi ääre vette ei kuku  ja kobras lööb siis sabaga ennast vee alla. Vahel juhtub ka nii, et et saab ninagi märjaks. Selle kopra laksatuse tattu. Olime siin. Emajõel järelevalve järelevalvereidil sõitsime mootorpaadiga  ja sõidame, sõidame ja, ja siis jõuame Elva jõkke. Sõidame veel Elva jõge mööda ülespoole ja mõtlesime,  et nüüd on vist rööpüüdjad. Ja vaatame, et kaks kaks, kaks meest nagu kõnnivad mõlema  tel suitsud ees, põlevad. Ja hiilime hiilime neile lähedale. Ja siis vaatame lõpuks, et ei see põlegi inimene,  see on päris vee loom, kes ujub üle jõe ja tema silmad särasid,  nii nagu oleks kahel mehel suitsukonid ees.
