Eesti on 1000 järve maa ja siin on peale järvede veel  ka väga palju jõgesid. Inimene on aegade pikku neid kujundanud ja praeguseks on  paljud suhteliselt kehvas seisus. Ja nüüd ongi, kerkib päevakorda küsimus,  kuidas me suudame neid õieti kaitsta. Selleks et õieti kaitsta, me peame hästi palju teadma  järvedes ja jõgedest. Ja õnneks on veel looduslikus seisundis veekogusid  mis annavad meil võrrelda, mida me tegelikult oleme vee  ökosüsteemi teinud ja praegu seisab. Kes üks selline uurimistöö, kus me tahame neid inimese  vahekordi loodusega natukene selgitada, et  siis inimest Hiljem juba paremini suunata õieti tegutsema looduses. Ja niukesi vähki võiks olla järves rohkem. Siuke oleks püütav. Ja eks nagu tulu Aga vara püütakse nad kõik välja. Kõrge sellise produktiivsuset veekogu ainuke kurb on see,  et, et noh, siin on ka küllalt intensiivne salapüük  ja selgelt ülepüük on ja seda näitab ka tegelikult vähi  selline pikkuste ja vanuseline koosseis. Et korralikku suurt vähki on ikka vähe. Praegu on nüüd noh, tegu sellega, et on soovitav Vähiseire materjal või toit püüda antud veekogust. Aga see püük täidab ka sellist seirelist eesmärki,  et saada teada, milline on see kalastik antud veekogus,  sest sest kalastikust sõltub suurel määral  ka vähitoidubaas, sest vähi noh, nagu looduslikuks toiduks  loomseks toiduks üsna tähtsaks peetakse just just nimelt  särge ja antud veekogu on tegelikult hästi särjerikas,  siin on kiiska, ahvenat ja, ja isegi üks haug oli selles  väga peene silmaga suhteliselt peene silmaga võrgus. Aga see on niimoodi jäänud siia, et ta tuli lihtsalt särge varastama,  jäi hambad pidi kinni ja niimoodi ta siis oli  ka siia jäänud. B kuus peaks olema ikka molluskit, peaks olema vähk  ja ka kalastik ja nad teineteist täiendavad,  sest nad on vastastikus seotud. Ja, ja et see oleks olemas, see eeldab vee kvaliteet tis  eeldab taimestiku normaalset arengut, et veekuu ei ole kinni kasvanud,  ei ole ummuks ei ja ummuksele ja tänapäeva veekuude noh,  nagu sisevete probleemiks number üks ongi see,  et, et me oleme nad suures osas miljoneerinud. Ja muutnud nad ühetüübiliseks veekuu osa iiksuse kadunud tal  ei ole nagu eri eriilmelisust. Nagu öeldakse mosaiiksust ja, ja selle tulemuseks on see,  et, et, et ka kogu elustik on ühetüübiline,  kaovad ära mitmed liigid ja sellega oluliselt kahaneb  veekogude siseveekogude liigile mitmekesisus. Ja kui on vähe liike, on selge, et ei toimu  ka siis nagu bioproduktsiooni ümber töötamine enam  nii efektiivselt, nii ökonoomselt, nii kiiresti  ja tulemuseks on see, et, et veekuu üldine produktiivsus  ja kvaliteet langeb ja sellised madala vee tasemega noh,  kohanenud ja kiirema vooluga ja hapnikurikast jõgede liigid jäävad,  aga kaovad ära sellised süvikute hauakohtade liigid just  nimelt särg, haug säinas, ahvenas, latikas  ja need neid ei ole enam, sealt kaob karasiis vähk,  kuna ka vähil ei ole varjeid. Sett, et uhutakse pidevalt ringi ja endised sellised kivitagused,  kivi alused, need muutuvad nagu lamedaks,  nagu käiakse triikrauaga üle ja see ongi see setete ülekoormus,  millele noh, öeldakse. No mis seda jõge näiteks ei ole süvendatud,  see on ju kõik looget, ega siin ei ole veel ükski  ekskavaator üle käinud, aga samal ajal unustatud,  et, et selle jõe eelvoolud kõik väiksed ojad on nüüd  kraavideks tõmmatud ja sealt tuleb sisse see tohutu setete koormus,  millele ei pea see looduslik veekugu vastu. Ja siis me laiutame, noh, pidulikult käsi ei näe,  siit on ka kala ära kadunud ja mis jutt see on,  et maaparandusmõjus, maaparandus, sel on kaudne  ja väga võimas ja lausa. Ma ütleks, et veeökosüsteemide tappev toime,  mille tulemuseks on see, et, et kaovad ka  või vaesustuvad ka need veeökosüsteemid,  kus ei ole tõesti inimene nagu näiliselt kätt juurde pannud,  kõik on looduslikus seisundis, aga asi ei ole see. Mis oli enne? Praegu on tegemist siin. Pärlieel ühe seire Ruuduga ja tänavu aasta läheb üheksas aasta,  kus on jälgitud nüüd üsna täpselt seireruutudes pärlikarpide  elusate pärlikarpe, surnud pärlikarpide arvu. Ja. Sellest lähtuvalt on võimalik siis hinnata,  millisesse olukorda konkreetne pärlikarbi populatsiooni on,  on, satud, Ja peab ütlema, et juba eelmine aasta oli suremus üsna kõrge. Ja tänavu aasta on see suremus nüüd ekstra suur. Ja siin on mitmesugused põhjused. Esiteks, veetase on tohutu, sul madal. Paljud karbid on kaldale jäänud ja siin põhjas on  ka näha väga paljud karbid on lahti. See on märk sellest, et karbid ise tahavad kohta vahetada. Paljudel on liiklussooned järel. See tähendab, et karp liigub mööda jõepõhja. See on nüüd selline märk sellest, et, et antud asurkond on  väga tõsises ohus. Siin me näeme, on lahtised karbid põhjas,  siin on jalg näha ja kui me torkame talle natukene siia jala pihta,  näed nüüd ta tõmbab kenasti selle jala sisse. Ja see jalg ongi tal selleks, et liikuda siin jõepõhjas ringi. Ja see, et me siin seireruudus näeme lahtiseid karpe  võrdlemisi palju, see tähendab, et mingi ökoloogilised  tingimused on siin oluliselt halvemad, kui noh,  liiginõudlused sellele esitavad. Või liik liik sellele paigale esitab. Et ta otsib praegu sobivamaid elukohti. See jalg on nüüd siin all, millega ta liigub  ja üleval on siis põhimõtteliselt sifoonid kaks sifooni,  kui ta on vastuvoolu selliselt, siis ühest sifoonist voolab  välja ja teisest sisse ja teisest välja. Ja see liik on nüüd või see ebapärlikarp on nüüd tõesti  selline liik, mis noh, peaks meil aukartust äratama,  sest ta elab üle 100 aasta ja rootslased on määranud ära  Rootsi uurija, noh, ta on õigemini Eesti mees,  härra Mutvei, tema on määranud ära meie karpide vanuseks üle  üle 200 aasta ja Soomes on leitud 240 260 aastaseid karpe. Ja ta on tõeline seenior, tähendab, ta kasvab väga aeglaselt  ja kui me siit, et nüüd neid kasvuringi hakkasime vaatama,  siis lugemisega me läheme sassi praeguse käes,  no mida, meie määrame nende kasvuringide järgi  siis me saame siit kuskil kaheksa, 90, aga. Paneme selle ilusti siia tagasi, aga aitame  ka teda, paneme ilusti sobivasse suunda vette. Kui me hakkame vaatama seda karpi, siis noh,  need on nüüd surnud kojad. Ja siis tal siin on sellised tumedamad kohad,  siia kinnituvad lihased, mis tõmbavad seda karpi  siis kokku, kui tal mingisugune hädaoht on. Ja kui me näete, lasen surve tagasi, siis ta läheb ise lahti,  kuna siin on selline side, mis ise aitab nagu avada,  selleks ei ole tal vajadust muud kui ainult hädaohu korral,  tõmbab ta kokku. Sellega tõmbab enne ta muidugi jala sisse,  aga jala jaoks on niisugune ka väike vahe,  nii et alati ta päris sisse ei tõmba ja tõmbab kinni sifoonid,  kus siis võib sisse tungida, ütleme, et noh,  mingisuguseid võõrkehasid või, või siis ka arvatavasti ütleme,  et kui on väga ärritavad veekemikaalid, siis pärlikarp võib  kaitsta ennast sellega, et ta tõmbab lihtsalt luugid kinni  ja see, mis väljas on, see ei puutu temasse  ja ta saab isegi üle elada selliseid lühiajalisi reostusi. Need karbid on tegelikult väga rangete ökoloogiliste  nõudlustega vee ja ka selle elukeskkonna suhtes. Ja. Seetõttu on, on noh, ta küllaltki konservatiivne  ja paljudest veekuudest kadunud. Eestis on ta nüüd punase raamatu liik liikide hulka arvatud  ja ta on ohustatud esimese kategooria liik. See tähendab seda, et me peame selle liigile pöörama tõsist tähelepanu. Me peaksime. Koostama selle liigile. Kaitsekorralduskava, ja need alad, kus ta esineb,  peaksime võtma küllaltki range kaitse alla,  et, et see liik säiliks. Meil on vajalik tagada, et, et veepatareid näete sood,  raba ei jookseks kraave kanalid mööda kevadel kohe tühjaks,  vaid see vesi säiliks ja ta imbuks jõkke allikate kaudu  mis hoiab vee jaheda puhta filtreeritu ja kindlustab sellega  siis pärlikarbi edasise eksistentsi. Liigikaitse eeldab väga head selle liigi bioloogia tundmist  ja neid ökoloogilisi nõudmisi, mida ta esitab oma elu kohale või,  või, või mis on tal välja kujunenud. Need nõudlused evolutsiooni vältel. Alustaks sealt, kus valmivad munad. Need viljastuvad ja munad arenevad siis klohiidideks  ehk vette minema. Vastseteks. Vastsed on sellise väikese konksutaoliste haarmetega  varustatud või või kidadega varustatud, millega ta kinnitub  siis kalade lõpustele. Ja ta peab leidma vaheperemehe, kus ta areneb  siis talve jooksul kevadeks enam-vähem noh,  välja kujunenud limuseks või, või karbiks see pudeneb  siis maikuu keskel, teinekord sõltuvalt veetemperatuurist  maikuu lõpul veekuhu põhja ja vaat edaspidise areng  siis eeldab selliseid läbiuhutavaid hästi läbi uhutavaid,  soredad liivapadjandeid, kust siis saab ta kätte ette  toitained ja hapnikurikka vee. Kui ta on juba viie-kuue aastane, siis ta lükkab välja oma  sifoonid ja ta hakkab siis saama juba voolavat vett enda  läbi filtreerima. Ja 15 16. saavad nad esmakordselt nagu suguküpseks  ja siis hakkab, nagu see ring peale veekuus peab olema see  vaheperemees ja selleks sobib ainult täisväärtuslikud forell  ja seetõttu me peame leidma siin jões, et oleks piisavalt  rikkalik jõeforelli asurkond kui jõeforelli vahendusel. Ilmub jõkke, nii palju noori, pärlikarbi noorjärke,  nendel peavad olema siis sobivad liivapadjanid,  kus nad saavad areneda. Ja see tähendab seda, et setete koormus ei tohi ületada üle  30 milligrammi liitris. Aga siin on sageli need setete koormuse,  60 70 milligrammi liitris ületavad paar korda. See tähendab seda, et need, et liivapadjandit plompeeritakse  täis ja sealt ei toimu enam. Vee normaalne läbivool ja selle tõttu jäävad karbid. Nii võivad nälga ajada kui ka hapnikudefitsiidis surra. Kui vaadata nüüd tegelikult veekeskkonnas,  milline funktsioon tal on ja teades, milline oli see arvukus  vanasti ja milline on ta praegu, siis loomulikult praeguse  asustustiheduse puhul on tema funktsioon  ka siin jões märksa väiksem. Aga teades, et tema arvukus oli viis kuni 10 korda omal ajal suurem,  kui siia jõkke ei olnud võimalik astuda ei astunud  pärlikarbile peale siis loomulikult oli tema roll  ka siin jões suur ja eelkõige vee puhastamise. Seisukohalt kui ta sifoonid avatud, siis pidevalt filtreerub  sealt läbi. Vees hõljumit, vetikaid ja ta eraldab nad veest  ja selle tulemusena vee kvaliteet oluliselt paraneb. Ja. Selles suhtes me peame pärlikarpi selles jões igati hoidma  ja võimalust mööda, kui siin ta ei jää elama,  leidma võimalusi tema kasvõi ümberasustamiseks teistele veekogudele. Jah, siin on nüüd Saaremaa eksperimendid kividel  ja üsna palju on, see tähendab seda, et loom elab sellel  jõel ja, ja siit võib teha ka muidugi sellise. Üsnagi toreda järeldused see vee ökosüsteem siin ta on küll  väga väikse vähese veega on tegelikult suhteliselt  liigirikas elustikurikas, siin on kala, siin leidub konni  ja vähesel määral isegi vähki. Veel. Ja sellised veesüsteemikesed, kus on väiksed kärestike süvikud,  on just see nendele loomadele suur väärtus ja,  ja rikkus. Sellistel väikestel jõgedel on küllalt soodus selline väikene. Kahv proovide võtmiseks antud proov näitab,  et, et siin on küllalt palju kollaservujurid. Ahvenat on haugi, see tähendab, et elustik on siin  suhteliselt rikkalik. Loomulikult on liike siin rohkem, ainult selleks peab veel  tegema täiendavaid proove, et siis saada korralikku pilti  selle jõe elustikust. Rohkesti on ka kammarust, see tähendab, et vesi on aereeritud. Ja noh, siin on ka sellised väiksed kärestikud,  mis siis võimaldavad selle vee aereerimise segamise  segunemise ja ta on praegu veel suhteliselt looduslikus  seisus Anna veel järgi mulle. Sealt. Ja tule niimoodi, et nöör pikaks, tule siia poole ära. Kurat, midagi on paigas vist. Siit ja. Siit ei saa jagu katast. Mingi kala oli sees juba. Siin on olemas antud kohas tipp. Pidikas viidikas haug säinas kurb. Siin on isegi nendes suuremates jõgedes on koha. See on nüüd küll, tuleb teistest veekogudest. Siia tuleb angerjat. Ja tavaline on siin isegi massiline, on siis  ja särg ja ahvenat. Kiiska on. Neid kalastik on praktiliselt esindatud kõik need liigid,  mis on Eesti sisevetele omased. Mingeid erilisi haruldusi nüüd uurimistöö ei näidanud,  et siin need oleks, aga see kalarikkus on tähtis,  et siin oleks kvantitatiivselt kala palju. Ja paistab, et, Need veekuud kaitsevad iseennast sellesama maimunodaga,  näiteks kui proovi teha on ääretult raske,  sest nad on roikad, kaikad täis ja see on hea,  et siin sellist noh. Sellist püügiviisi ei saa harrastada, mis võiksid olla kala  asurkondadele ohtlikud ja siin võlgneme tänu koprale,  kes langetab küllaltki palju puid ja kobraste langetud puude kaikad,  roikad, risu on jões nii palju, mis pakub nüüd kaladele varju. Ta võib-olla sellise jõe esteetilist olukorda või,  või siis rekratiivset situatsiooni võib-olla vähendab. Aga kalavarude seisukohalt ei näe ma siin suurt ohtu,  vaid pigem vastupidi, ta kaitseb nagu seda süsteemi siin. Siin on näha Kaks jõekarbi liike piklik ja, ja jõekarp  siis siinsamas kohas on ka üks Anadonta liik. See siis väikejärve, karp Anadonta pitsinaalis. Ja Euroopas. Suhteliselt haruldane. Liik see on Unio Grassus ehk meil öeldud paksuseina jõekarp. Siin jões on ta suhteliselt arvukas ja see liik on  ka nüüd meil Eestis. Väga tugevasti, tema levila on kahanenud ja,  ja see on siis selline tüüpiline märk, et  ka meie jõgedega hakkavad olu lood kehvemaks muutuma. Ja see liik vajaks tänapäeval tõsisemat kaitset  ja sellega Seoses ka kõik vee ökosüsteemid vajavad nagu erilist tähelepanu. Ja veekogu karbid ja noh, teod, võib-olla vähem. Väärivad erilist suurt tähelepanu, sellepärast,  et nad On tõsiselt ja, ja, ja väga suure võimega veekogu puhastada  tähendab vee kvaliteedi parandajad, sellepärast meil oleks  vaja teha kõik, et veekuus oleks neid karpe võimalikult palju. Siin on üsna-üsna ilusti näha, selline selline nagu sõra  otsast hammustatud keskeltläbi. Ja see otsast on ta ilma jäänud, aga vähk on ise pääsenud. Sellepärast, et noh, harilikult kätte saab ant just ära otsi. Ja, ja üsna tihti, kui on veekuus palju vähki,  millel on Sõrad puudus üks või kaks sõrga isegi puudus  ja taastuva sõrgadega siis see on üks diagnostile tundemärk,  kas on olemas palju kiskjaid, kes nendest toituvad? Ma mõtlen just niimoodi imetajaid, kas mink  või saarmas või on olemas teine selline soliidne noh,  vähivaenlane inimene, kes siis kisub ka niimoodi sõrgade  püüavad niimoodi välja tirida ja kui ta hoiab kinni  kuidagimoodi nokis läheb vastu urulage või,  või, või juurikaid, siis ta tõmbab sageli noh,  ühe või teise sõna ära. See on teada, et käsitsi püük on Eestis ajast aega levinud  on ja ja ega see nüüd ka kuskil kadunud ei ole. Ja, ja, ja seda peab teadma, et anda hinnangut nendele asjadele. Nii siin on isane. See on siis kolmeaastane. See on siis 85 ja. Ja kaalub niisugune 18 no üldiselt mõõduline vähk juba isane  mõõduline vähk on kuskil 30 35 grammi ja see on  siis kuskil viie aastane ja kui me laseme ikkagi ta kasvada seitsme-kaheksaseks,  siis noh, on ilmne, et me saame ühest vähist ikka oluliselt  rohkem seda liha ja no siin siin vähi nagu niisuguse õige  vähipopulatsiooni majanduse puhul ongi see,  et, et me ei püüaks ära seda piiriliselt noh,  piiri peale jõudvat vähki või üle piiri jõudnud. Et annaks mõne aasta kasvada, et me tõesti püüaks me  sellised seitsme-kaheksakümne grammised või juba 100 grammised. Noh, sellisele vähile on juba nagu pidulik juurde minna,  meil on Eestis kehtestatud selline alammõõt 100 millimeetrit  ehk 10 sentimeetrit ja see on vajalik selleks,  et selles pikkuses enam-vähem emavähk saab suguküpseks. Isased on suuremad, need korjatakse ära emale väiksem  ja see jääb sinna. Ja selle tõttu on selline emaste ülekaal praegu noh,  ilmne just nimelt selles 90 ja 105 vahemikus,  kui võtta kokku kõik need seireparameetrid,  mida me siin mõõdame ja jälgime, siis selle põhjal on  võimalik anda üsnagi hinnang antud olukorrale. Meil on üsna palju sellist, mis väärib hoidmist  ja kaitsmist. Ja see Kuidas me seda teeme ja mismoodi teeme, selleks on meil vaja  väga põhjalikult ja, ja tõsiselt hakata nende asjadega tegelema,  mitte oodata Euroopa noh, eksperte või spetsialiste,  kes tegelikult tulevad siia, hakkavad asju alles õppima,  meil on väga põhjalikke ja, ja tublisid teadurid  ja teadlasi, kes tegelikult Eesti noh, veekogude olusid üsna  hästi teavad ja on vaja lihtsalt ikkagi päris tõsiselt  kasutada nende teadmisi, seda infot Kuidas neid veekogusid kaitsta?
