Inglismaal kehtib juba 14.-st sajandist seadus  mille põhjal üks kala on kuulutatud kuningakalaks. Royal. Kõigile Inglismaa vetest püütud selle kalaliigi isenditele  on eesõigus kuningal ka Prantsusmaal, Taanis  ja mõnes teiseski riigis on see kala kuulunud just  valitsejate toidu lauale. Kellest ma räägin? Annan vihjeid. Karjala ja Soome usundis ujub müütiline hiidkala sam Bo kala. Ja Põhja-Eestis on üht kala nimetatud sama kalaks  või ka sambaks. 1385. aastal kujutati seda kala Narva linna pitsatil. Seitsmeteistkümnendal sajandil maksis aga Narva linn Rootsi  kuningale kõik oma maksud just selle kalaga. Veel üks vihje. 96. aastal ujus Muhumaa lähistel kast mõrda isend,  kes oli 2,9 meetrit pikk ja kaalus 136 kilo. Nimeks pandi talle hiljem Maria. Muidugi see oli Atlandi tuur. Oli ütlen ma, sest enam seda kala praktiliselt Euroopa vetes  ei ole. Meeldib see meile ei meeldi. Kas me saame olukorda kuidagi muuta? Keeruline ütelda? Küll aga saame me vähemasti üritada. Selle vanapärase kala kehalt soomuseid otsida ei tasu,  kuna 200 miljonit aastat tagasi, kui tuurad maailma veres  välja kujunesid, polnud evolutsioon soomuseid veel loonud  ja kalade kehasid katsid luukilbid. Tuul on olnud Läänemere uhkemaid kalaliike,  tänases Eestis kohtab teda hetkel vaid kalakasvanduses. Härra Võsu tee kalakasvanduses on siin eri liiki tuure,  kes teil siin kõik elutsevad. No põhiliselt on meil Asipenser Güldensteti, Vene tuur ja Acpenser Baeri Siberi tuur. No peale selle, meil on veel eksperimendi korras  ka kasvatada sadakond või 200. Atlandi tuura, kelle täna on nad nii kaugele jõudnud,  nii suureks kasvanud, et me viime neid Narva jõkke juba ära. Rohkem liike meil tuurasid ei ole. Siberi ja Vene tuur on teil, mis sees? Siberi ja Vene tuur on ikkagi kasvatada ja ära süüa müüa. Kaua nad niimoodi kasvavad siin sumades kaks pool kolm aastat,  siis on tema. Paras pannile. Liiga suured on liiga rasvased, inimesed ei taha,  kallis kala. Praeguseks üle ühe aastased noored Atlandi tuurad jõudsid  Eestisse ühest Kanada kalakasvandusest. Kerge see pooleteise päevane lend ei olnud. Kui pisikesed nad üldse alguses olid? Mõne grammised. Kas nad olid kaks, kolm grammi, ma ei mäleta täpselt paari  grammised ja tulid lennukiga jää peal kastis  ja jõudsid. 90 protsenti elusalt kohale. Kuidas see kasvatamine neil siin käib, et kas see on  ka kuidagi erinev Siberi ja Vene tuura kasvatamisest ei ole,  noh, algusest tuleb panna. 17 kuni. Kuni 19 kraadi vesi inkubaatori vannis õpetada neid sööma. Alguses nemad söövad looduslikku toitu pärast kunstsööta. Ja kasvavad niimoodi 10 50 grammini ja siis me saame nad  tuua juba siia õue, talvel on meil vesi ka 10 12 kraadi soe,  see on neile noh, paras elamiseks juba. Ühtlast sooja hoiab siin läheduses asuvast Narva  elektrijaamast läbi voolav jahutusvesi mistõttu kalad siin  ka edukalt kosuda said. Nii teeme nüüd televaatajale ka õpikunäite,  millised need kolm eri liiki välja näevad? Kõige lähemal siin on Siberi tuur, Siberi tuur on selline  tumedat värvi ja tema tema on kõige rohkem sarnane meie  Atlandi tuur, aga vahe on selles, et kui vaadata nüüd neid  luuplaate siin külje peal, siis Atlandi tuural on need palju  teravamad ja sakilisemad ja suuremad ja näevad välja  sellised valged. Ja sellel Siberi tuural on nad väiksed ja ei ole  nii teravad. Ja nüüd Vene tuur, see kolmas kala, see on nüüd see kollakam,  võib-olla isegi mõnes mõttes kõige dekoratiivsem kala. Ja siis kui vaadata nüüd ninakuju siis vene tuural on ta  selline temp, Siberi ja Atlandi tuural on ta palju palju  teravam ja tõesti soomuseid, selliseid ei ole jah,  ta teist ikka teistmoodi ja saba on hoopis teistmoodi kui  tavalistel kaladel. Uimed on asetunud niimoodi omapäraselt ja ja,  ja kui vaadata nüüd suud, vaata keerata korraks selili  siis suu on kõhu all selline. Noh, loodud selleks, et põhja pealt toitu toituda  ja nii edasi, väga eripärane, et küllaltki eripärane  ja mis põhiline, väga ilus. Siberi ja Vene tuur jäävad nüüd siia kalakasvandusse,  mis me nüüd Atlandi tuuradega teeme, kuidas me nad Narva  jõkke saame? Tõstame tünnidesse niimoodi, et liiga palju kala ühe tünni  kohta ei tuleks, siis viime nad jõe äärde,  siin on vesi soojem kui jões, teeme seal neile väikse  aklimatiseerimise et tasapisi selle jahedama veega harjuksid ja,  ja siis lõpuks laseme nad jõkke ja ongi kohal. 25 üheaastast tuuralast lähevad nüüd siit tünnidega mõne  kilomeetrisele sõidule Narva jõe juurde. Milline kala, s? Atlandi tuur üldse on, et kuidas ta elutseb,  kus kohas no kõigepealt, et inimestel tekiks õige arusaamine  sellest kalast. Ma ütlen, kui suur ta on, ta võib kasvada ses paarisaja  kiloseks ja, ja Eesti vetest kõige suurem seni püütud kala  on olnud ka tuur 1996. aastal. Muhumaa lähedalt püüti üks tuur kinni. Inimesed teda noh, ta tausta ei tundnud,  selle tõttu ta läks nagu selles mõttes hukka,  et ta sees oli ju palju marja, et sellest marjast oleks  võinud uusi kasvatada kalu samasuguseid nagu need siin,  aga aga noh, see kala läks raisku, aga, aga ta oli 136 kilo  raske ja peaaegu kolm meetrit pikk, kaks meetrit,  90 oli. Peaaegu kolm meetrit, see on nüüd, ütleme siit,  kuni ma ei tea siiani, eks ju, selline kala võis olla  ja kui vana ta oli, no hinnati ta vanuseks 45 aastat  ja sellised kalad siis kuskil siin atlandil  ja Läänemerel liiguvad ka praegu ringi veel. Praegu on juba arvata, et ei liigu enam. Paraku on tuurad nüüd need, kes siin looduslikult elasid,  nendega on nüüd niimoodi käinud, et neid enam ei,  ei ole siin tõenäoliselt ühtegi, aga miks nad kadunud. Põhjusi on mitu ja ka, aga üks on, mis on? Sellistel kaladel, kes meres elavad ja jõgedes koevad,  need ongi praegu kõige ohustatumad kalad üleüldse. Sellise eluviisiga kalad mere ja jõe vahel peavad käima. Üks on see, et jõed on tuksi keeratud. Kõige lihtsam on aru saada, et kui jõe otsa ehitada tamm  ja koelmud jäävad tammist kõrgemale kaugemale  ja kala neile ligi ei saa, siis on selle jõega nende kalade  poolest nagu ühel pool. Aga siis teine suur tähtis tegur tuurade puhul just on olnud ülepüük,  teda on suhteliselt kerge püüda. Ja kuna ta on see seesama kala, kelle seest tuleb must  kalamari kaaviar siis teda Püütud selle kaari pärast noh, liha pärast. Ka ja ja, ja siis niimoodi. Vee kvaliteeti on vahepeal kehvaks tehtud  ja ja. Moodi kõik tegurid kokku ja olemegi tast jagu saanud. Siiani ja nüüd siis maksame, hakkame nagu võlga vähehaaval  tagasi maksma ja teda teda uuesti Läänemerre asustama jälle. Kuidas see kala üldse elutab, et mismoodi tema eluring käib? No eluring käib tal väga laias laastus niimoodi,  et koeb jões, koorub seal ja siis väike kalake elab mõnda  aega jões, sõltub veekogudest ja, ja näis,  tõenäoliselt elab ta siin jõesuudmes paari kolme aastaseks  ja siis läheb merre ja merest teeb teeb pikki-pikki tiire  seni kuni jälle jõkke kudema on valmis tulema  ja väga lihtsustatult öeldes umbes 10 aastaselt peaks tulema  juba esimest korda. Või? Kudema tulevad kalad tähendavad miljoneid uusi marjaterasid,  mis võiks nii vana kalaliigi meie vetesse tagasi tuua. See on küll kaugem eesmärk, aga tehtud pilootprojekt  tulevikku suunatud ongi. Kas see tuura taasasustamise projekt, mida me siin täna näeme,  on selline ühekordne eksperiment või on riigil  ka pikemad plaanid tuuraga? Ei no eks ta praegu on ikka selline eksperiment,  mis peaks andma sellise kogemuse või sisendi,  et, et me oleme suutelised tuura selliseid kasvatama,  et teda saab looduse lasta. Ja no tänane päev annab sellele üsna suure kindluse,  et, et me võiksime selliste asjadega ka tulevikus jätkata,  nii et see kalavarude taastamine, lõhe osas on meil üsna head,  kogemused on olemas. Nüüd on see tuurakogemus on ja, ja võib-olla lähitulevikus  hakkame ka siiga selliselt taasasustama,  et et, et siis nendes kohtades, kus kalad ise ei suuda väga  hästi veel paljuneda, et siis me nagu aitame neid. Taasasustamise projekt on läinud nüüd lahti  ka mujal Läänemeres, et kus seda veel pannakse,  siis? No kõigepealt alustasite te sellega Poolakad ja sakslased ja nüüd on ta juba jõudnud otsapidi Läti. Leedukad on juba hakanud teda asustamagi  ja ja siis meie ka ja, ja üldiselt on kokku panemisel  selline suur üle läänemereline töörühm ja on plaanis  tõsiselt see tuuraasi ette võtta. Anda inimestele see ilus kala tagasi jälle,  kes siin kunagi on olnud ja vahepeal ära kadunud. 400 Atlandi tuura noorkala on nüüd vette lastud  ja püüda neid ei tohi. Kui märgistatud kala aga kalamehele ise kätte ujub,  siis tuleb märginumber teatada märgil olevale aadressile  ja kala tagasi vette lasta. See ei ole Maria. See on number. Ma ei näe, mis ta on. See on Vladislav. Head teed talle minna. Ja kui kõik väga väga hästi läheb, siis ujub ta  nii tosina aasta pärast siia tagasi, pistab pea välja  ja ütleb. Ma tulin nüüd kudema. Aga võib-olla ei uju ka? Inimtegevuse eripäraks on kord juba see,  et rihime mäkke, aga rühime rappa. Ja rappa oskame me minna kõigega, ka raba enesega. Ei, pole miskit, võtame aga uue kursi ja püüame rabast  selle läinud rabaga välja tulla, mitte küll lausa mäkke,  vaid toimiva elusa turbarabani. Nii nagu eestlane on metsarahvas, on ta ka soode  ja rabade rahvas ning niisama loomulik, nagu on metsa istutamine. Pärast lageraiet peaks olema ka turbaväljade taastamine  pärast tootmise lõppemist. Kõik see maapind, mis meil siin all Kutsub, et on valdavas osas Turba sammaldega kaetud, aga neid liike on Eestis kahtlemata  rohkem kui need paar erinevat värvi, mida ma hetkel näen. Jah, tähendab turbasamblaid on Eestis 38 liiki. Kui Euroopas kokku on neid 50, siis Eesti on päris rikas  turbasamale poolest, et kui nüüd võtta see see punase  pruunikirju turbasambla segu, siis on kohe näha,  et, et see, et pruunid võsud on päris pruun turbasammal  ja punased võsud, on punane turba sammal Eestis põhilised  turbamoodustajad ongi punane, pruun ja siis lillakas turba,  sammal. Sood on üks väheseid ökosüsteeme, mis seovad õhust süsihappegaasi,  talletavad seda aastatuhandeteks maapinda  ning samal ajal eraldavad vaba hapnikku mitte ainult vihmametsad,  vaid ka sood ja rabad on maailma kopsudeks. Tartu Ülikoolil on oluline roll maailma turbasammalde uurimises. Professor Edmund Russov kirjeldas meie turbasamblaid juba  19. sajandi lõpus. Kokku on Eestis avastatud kaheksa uut turbasamblaliiki. Tule siiapoole, näita, mis sa leidsid sealt. Aga ära läbi vaju, see õõtsub kõik. Need on rohelised ja need nüüd kasvavad sellistes kohtades,  mis on mis on nagu päris päris, niisugused õõtsikulised alad  või lausa vees. Ja kui siit hästi vaadata, siis võiks olla siin kaks liiki  balti turba, sammal ja turisturba, sammal. Soode areng võtab aega tuhandeid aastaid. Samas kulub vaid murdosa nende likvideerimiseks. Tartu Ülikooli sooteadlased on võtnud eesmärgiks katsetada  jääksoode taashaljastamist. Ikka selleks, et ka järgnevatel põlvedel oleks,  kust jõhvikaid ja murakaid korjamas käia. Taastamiseks on vaja ka materjali. Kõige parem on koguda mätaste pealt, sest mätta turbasamblad  on need, mis taluvad paremini kuivust ja nende taastatavatel aladel. Enamasti on probleemiks just veetase. Kui me võtaksime seal tälvest liike, siis nemad ei talu  kuiva ja nad ei hakka seal nii hästi kasvama. Põhimõtteliselt on nii, et Ühelt ruutmeetrilt Soost. Puutud taimedes me saame korrastada kuni 10 ruutmeetrit jääksood,  nii et üks 10-le. Kena mätas punane ja pruun turbasamal, mõni üksik lillakas  turbasamal ka sekka. See on ideaalne asustusmaterjal soode taastamiseks. Nüüd me pudistame selle laiali. Paneme siia kasti. Sest me tahame katta suuremat pindala ja kui ta on sellises  suures pundis ja me paneme ta nüüd jääksoo peale,  siis need ülemised samblad ei saa kontakti  selle turvapinnaga ja nad kuivavad ära. Aga kui me paneme nad niimoodi laiemaks Siis igas turbasammal saab parema kontakti turbaga. Kanadas on jääksoode taastamisega tegeletud juba mitmeid  aastaid ning taas haljastatud kümneid tuhandeid hektareid. Eestis on meie praegune tegevus suhteliselt ainulaadne  ning seni on läbi viidud vaid üksikute katselappide taastamistöid. Üks nendest asubki tässi turbaväljade servas. See ala, kus me praegu oleme, siin turba kavandamine lõppes  juba veidi üle 30 aasta tagasi ja nagu näed,  ega siia ühtegi taime peaaegu kasvama pole tulnud. Ja see ongi põhjus, miks jääksood peab siis korrastama. Aastate jooksul oksüdeerunud ja kuivanud pindmine turbakiht  eemaldatakse ning sinna niiske turba peale võib vaba käega  puistata meie korjatud külvamismaterjali. Kõlab uskumatuna, kuid need samblad lähevad tõepoolest kasvama. Tihti räägitakse, et näiteks linnaliikluses asendame bussi trammidega. Et siis me paiskame õhku vähem süsihappegaasi,  siis see on kõik tegelikult väheoluline,  sest kuivendatud soodest ja jääksoodest tuleb Eestis umbes  seitse-kaheksa korda rohkem süsihappegaasi kui liikluses. Nii et teeme parem need jääksood korda ja hulga rohkem süsihappegaasi,  jätame õhku paiskamata. Tässi turbamaardla servas asub ka eelmisel aastal maikuus  taastatud katselapp, kus pooleteise aastaga turbasamblad  juba kenasti rohetama ja punetama on hakanud. Meetod töötab. Paneme räätsad jalga siis me ei kahjusta  ka neid taimi. Siit on nüüd näha, et ega need õled juba hakkavad ära  lagunema ja kui me võtame nüüd õlgi ära täita  ja kui sul on silme ees see pilt, mida me praegu tegime seal  siis eelmine aasta oli see täpselt samasugune. Siin on ka kanarpiku ja huuleina ja mitmeid teisi taimi karusammalt,  aga ikka põhiline on, on, on turbasammal  ja jällegi näed, et siin on seesama pruun turbasammal  ja punane turbasammal see, mida me korjasime sealt. Sest nemad on jah, need, kes taluvad, siis seda kujus paremini. Sadade tonnide kaupa veetakse sedasama Kolga-jaani turvast  läbi Pärnu sadama Hollandi hiigelkasvuhoonetesse  kus selle turva peal kasvatatakse juba tomateid  ja kurke. Needsamad köögiviljad jõuavad ringiga tagasi meie poelettidele,  kus paradoksaalsel kombel maksavad nad veel kõvasti vähem  kui meie oma kasvatatud kaup. Hermann Osterkamp on Belgia päritolu turbakaupmees  ning soode taastamise propageerija. Temal endal on aga soodega hoopis isiklikumat laadi suhe. Ainuüksi tema koduaias kasvab lillede asemel üle 40 erineva  turbasambla liigi. Ise Interstof isaris restaration. Ha long have you been Restoring or Production Aerias. Ühe hektari turbavälja taastamine maksab ligikaudu 1000 eurot. Sedalaadi tegevus ei ole turbakaupmeestele ainult lisakuluks. Ökoloogiline lisaväärtus on toonud positiivset tagasisidet  ka klientidelt. Aeg on üks imelik asi mida on raske peaaegu võimatu  kaemuslikult tunnetada. Me teame, et tuurakalad tekkisid umbes 180 200 miljoni aasta eest. Aga eks te proovige seda ajavahemikku ette kujutada. Proovige miljonitki aastat tunnetada Ei kuku välja. Turbarabad tekkisid pärast jääaega nii 12000 aasta eest  ja see on miljoniga võrreldes ju köömes. Kuid ka seda aega ei suuda ma õieti tajuda. Tõsi, mina ei ole ka ajaloolane, aga mõni inimene võtab  männiokka või rohukõrre ja tema sõrmede vahel on korraga  kümned ja sajad aastatuhanded. See, kes leiab Viidumäe looduskaitsealalt õrna helekollase  kaunitari ja tunneb ära, et see on Saaremaa robirohi võib  olla tõeliselt uhke, sest mitte kusagil mujal maailmas  sellist taime ei kasva. Taimeajaloolane Triin Reitalu oskab Saaremaa robirohu  ainulaadsust hinnata. Eestis on neid selliseid endeemseid, liike,  mida kuskilt mujalt ei leia hästi vähe just tänu sellele,  et, et meil oli siin jääaeg ja, ja kõik need liigid on siia  migreerunud pärast ja ei ole nagu piisavalt olnud aega selleks,  et päris uued liigid on saanud tekkida. Et see, Saaremaa robirohu küsimus oli ka tükk aega selline,  et kas ta on liik või on ta alamliik või,  või kuivõrd teda saab nagu siis päris liigiks nimetada,  et nüüd viimased Tartu Ülikooli teadlaste uurimused ikkagi näitavad,  et teda võib liigiks nimetada. Ja tema ongi siis ikkagi siin kohapeal tekkinud just tänu  nendele erilistele keskkonnatingimustele,  mis seal allikasoos on. Et lihtsalt on kiiresti jõudnud tekkida uus liik  selle selle 15000 aasta jooksul või 10000 aasta jooksul,  mis siin aega on olnud. Kiiresti 15000. Kiiresti ja taimeajaloo jaoks kiiresti või no  evolutsioonilises skaalas on see ikka väga kiiresti,  jah. Niisama haruldane kui Saaremaa robirohi liigina on  taimeajaloolane elukutsena. Triin Reitalu on Viidumäel lapsepõlve veetnud,  ülikoolis botaanikat õppinud ja Rootsis doktorikraadi kaitsnud. Hiljuti määras Lundi ülikooli teadusfond talle parima  botaanilise doktoritöö eest hinnalise preemia. Nüüd on Triin kogu perega kodu Eestis tagasi. Tõesti võib öelda, et see on üks väheseid Eesti puisnite,  mida on peaaegu pidevalt niidetud läbi ka sadade aastate,  et selles mõttes on ta üsna unikaalne koht. Millised on sellel puissul kõige vanemad,  kõige paremini ajahambale vastu pannud taimed? Seda taimede vanust me võime vaadata nagu väga erinev erinevalt,  et me võime ühest küljest rääkida evolutsioonilisest vanusest,  et millal see liik üldse tekkis, või eristus. Sellisel juhul puhul on vast sõnajalad ja,  ja okaspuud, mis Eesti aladel kasvavad nagu  evolutsiooniliselt kõige vanemad, aga kõrrelised,  jälle päris noored, need, see grupp eristas üsna hilja. Aga siis me võime rääkida Eesti alal siis pärast seda,  kui kui jää hakkas taganema, et millised liigid  siis kõige esimesena siia kohale jõudsid,  et see on nüüd järgmine ajaskaala, et sel juhul jällegi  kõrrelised olid, olid üsna vara, mis kohale jõudsid  ja siis kolmas nivoo võiks veel olla siis nende konkreetsete  puude vanus või nendega konkreetsete taimede vanus,  mis siin on, et puude puhul saab siis jah,  nende aastaringide loendamisega tegelikult täiesti  konkreetse vanus teada Nendel liikidel ja  ja ka rohttaimedel on meetodeid, kuidas siis  selle konkreetse klooni vanust hinnatakse. Meetodeid ja võtteid, mis taimeökolooge nende töös aitavad,  on tavalisel inimesel raske mõista sest nende abil uuritakse  mõnikord kümnete tuhandete aastate eest juhtunut. Üks võimalus on siis vaadata seda tänapäevast. Kooslust nagu meil siin meie ümber praegu on üks puisniit aga,  ja siis seostada seda siis selle ajaloolise seisuga,  et kui kaua siin on see puisniit olnud, kas siin on varem  olnud mets, kas ta on varem olnud võib-olla põllumaa  või mismoodi seda varem on majandatud, lähiajalugu saab,  eks ole lihtsalt inimesi küsitledes teada saada,  et kui millistel aastatel, kui palju on niidetud  ja samamoodi siis saab minna ka ajalooarhiividesse  ja otsida ajaloolisi kaarte, et need ulatuvad  siis kuskil 100 200, isegi mõned 300 aastat tagasi. Taimede õietolm säilib. Järvede ja soode setimendis ja see säilib seal no peaaegu et igavesti,  aga pärast jääaegsed setimendid siis on säilitanud kuskil? Jah, kuni 10 kuni 14000 aastat on meil siin selline pikk  aegrida õietolmuandmetest siis ja neid õietolmu eri saab  sealt sedimendist siis määrata, mitte küll päris nüüd  nii et täpselt iga liiki, aga siis suuremaid selliseid  liigigruppe saab sealt määrata ja siis selle järgi  mingisuguse aimu, et milline see kooslus võis olla selle,  selle soo või järve ümber, mille põhjast  siis see setiment on võetud, saab öelda näiteks seda,  et Eestis pärast jääminekut oli selline tundralaadne maastik,  nagu meil praegu on, võib-olla Põhja-Soomes  ja siis on, ütleme, kask ja mänd on sellised domineerivad  puuliigid ja, ja ta oli ka palju rohkem avatud,  et oli selline, palju oli kõrrelisi ja tarnu,  selline. Selline kooslus, mida praeguses Eestis nagu enam ei olegi Iga teadlase töö puhul on oluline see, milline on tema  praktiline kasu. Mis sinu tööst Eesti inimesed näiteks praktilist kasu saavad. Praktilist kasu aga, aga ma arvan, et eelkõige ma tahaksin  rõhutada seda teadmist, et see et kuna see ajalugu on meie  tänapäevastes maastikes nii nähtav ja, ja  nii oluline, et siis samamoodi on ka see,  mida me täna teeme hästi oluline sellele,  mis, mis on tulemas, et ka 200 aastat hiljem on meie  maastikus näha meie tänased teod. Et see on natukene võib-olla isegi hirmutav see mõte,  et, et need jäljed on nii püsivad. Millised need teod siis peaksid olema, et sina oleksid  teadlasena rõõmus? Mina näeks ikka hea meelega, et me üritaksime,  säilita neid poollooduslikke koosluse, mis on nagu  ka mõnes mõttes pärand meie esivanematelt,  et. Kas või säilitada mingil määral seda, seda traditsioonilist viisi,  kuidas me oma maastikke hooldasime. Ja samas on see ka hea just puhtalt selleks,  et hoida meie maastike liigirikkust. Meie tänased lood läksid kõik üsna ühte auku. Nii Atlandi tuura väljasuremine, turbarabade seisund kui  ka poollooduslik käe, maastike olukord räägivad meile,  et hoia olevat. Et paremini meelde jääks, moraalitsen ma nüüd lausa riimis. Kes ei hoia olevat, sellel pole tulevat.
