Osoon on tegelenud eeskätt ikka kodumaiste asjadega. Eesti lilled, linnud-loomad on meie vaieldamata eelistus  ehk peenemalt öeldes prioriteet sest kes  siis veel peaks meie kodumaa vastu huvi tundma,  kui mitte meie ise. Ometi oleme võtnud igal aastal vaadata ka Eestist kaugemale  ja sellel sügisel käisime masuurias. Mitte manžuurias, hirm kaugel Hiinamaal,  vaid masuurias, mida nimetatakse ka 1000 järve maaks just  niisamuti nagu Soomet või Eestitki. Masuuria on looduslikult väga eripärane maa-ala,  mis praegu kuulub Poola riigi koosseisu. Varem oli aga aastasadu osa ida reisimaast. Miks osoon oktoobri alguses päevasõidu kaugusele Põhja-Poola  loodust avastama läks, võib põhjendada uudishimuga tundmatu vastu. Eestlastele üheksakümnendatel tihti vaid läbisõidumaana  tuntud Poolas tasub põigata suurtel teedelt kõrvale  ja avastada ürgset rohelust, mida on Euroopas säilinud vaate. Kõige rohkemgi. Me oleme masuur ja järvede maal, mida kutsutakse  ka Poola rohelisteks kopsudeks. Siin küngaste vahel on üle 2700 järve ja järvekese. Minu selja taga asub Poola suurim järv n. Seda kutsutakse ka masuur ja mereks, kuigi Meie Võrtsjärvest  on see üle kahe korra väiksem. Kanalite jõgede ja järvede kogupindala on  ka Euroopa mastaabis suur ja sajandeid kasutatud  põhjalõunasuunalise veeteena. Mandrijää liikumisest vormitud vaheldusrikas masuur  ja kõrgustiku moreen maastik on reljeefne kaetud paksude metsade,  aasade kanarbikunõmmede ja soodega. Läheme nüüd väiksele paadisõidule grutõõnijõele,  mida on nimetatud kõige ilusamaks veeteeks terves Euroopas,  seda oma vapustavate loodusvaadete pärast. Paljukiidetud Poola kuldne sügis on üks põhjus,  miks osooni meeskond just selleks ajaks kohale saab. Paari nädala jooksul etendub värvide sümfoonia,  kui roheline asendub pronksi, punase ja kollase tooniga  annab päikselise ilmaga lausa kuningliku tunde. Siinkohas on jõgi väga madal ja põhjas valge liiv  ja seetõttu kasutavad kanuumatkajad seda kohta väikseks supluseks. Kui hetkeks arvasime, et liugleme hommikusel jõel üksinda,  siis õige pea kohtame roostikust väljuvad tervet perekonda. Käimas on ühe luigepere hommikune pesutund  ja meist ei lase nad ennast absoluutselt segada. Poolas on palju rahvusparke looduskaitsealasid  ja mis kõige olulisem säilinud on üksikuid ürgmetsasaarekesi kunagisest. Mõõtmatust Euroopa ürgmetsast metsiku looduse säilitamine  ja hävinenud populatsioonide taastamine on saanud siinse  looduskaitse põhieesmärgiks. Nii pole ime, kui võttemeeskonnale jalutavad metsadel vastu  Euraasia metshobuste Tarpanid järglased. Vabalt elavad Poola konikud. Hoogne põllumajandustegevus on metsikut loodust  ja loomade elupaiku tõsiselt killustanud. Nüüd peab kaitsma ka Eestis nii tavalisi suurkiskjaid. Nii kirev kui on siinne loodus, on kirju  ka Põhja-Poola ajalugu, mis on tihedalt sõdadest  ja erinevatest valitsejatest läbi põimitud. Küngaste vahel kõrgub rohkelt kirikuid ja kindluseid. Üks uhkem kui teine. Näiteks UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Malborgi  linnus on üks suuremaid losse kogu maailmas. Hiigelehitise rajamiseks kulus ristirüütlitel üle miljoni  tellise ja kokku 230 aastat ehitatud kindlus on siiani  Euroopa kõige suurem telliskivist. Hoone aga leidub veelgi suurejoonelisemaid ehitisi. Elblagi kanal ehitati 141 aastat tagasi ja seda unikaalset  tehnilist leiutist peetakse Poola üheks seitsmest imest. Siit Ostroda linnast pääseb laevaga 150 kilomeetri kaugusele  Läänemereni välja, kusjuures küngaste vahel sõidab laev  kuival maal. Kanali ja selle laevatamise teeb erakordseks üks  geograafiline takistus nimelt ligi sajameetrine kõrguste  vahe kahe järve vahel. Siin oli vaja tolle aja inseneride tarkust,  et viia laevad sõna otseses mõttes üle mägede. Lahenduseks olid lüüsid kaldteed ja hiiglaslikud vintsid  mis toimivad tänapäevani. Läänemere lähedus muudab ka looduspilti ja kõikjal laiuvad  nüüd kaunid pöögimetsad. Köögivili on kolme terava nurgaga pähkel,  mis asub sellise pehmete ogadega kesta sees. Köögiviljad on söödavad. Vahelduva kliima tõttu võib mõnekümne ruutkilomeetrisel alal  kohata pea pooli Poola loomaliike. Lisaks läbib piirkonda Euroopa peamine lindude rändekoridor. Põhja-Poola loodusel on Eestiga mitmeid erinevusi,  kuid ka palju sarnast, lausa otseseid seoseid. Meie ilvesed on siinsetes metsades juba poolteist aastat elanud,  sellest aga juba meie järgmises saates. Loomad on poola keeles. Linnud on taki. Kurvitsada vaat seda juba niisama ära ei arva. Kurvits on Slonka. Miks peab seda teadma? Ikka selleks, et kui me läheme Eestis rõngastatud kurvitsaid  otsima Poolamaalt siis ei pea me otsima sealt kurvitsaid,  vaid hoopis slonkasid. Linnud ei tunne riigipiire ja nii on ka Eestit läbivad  hilissügisesed rändajad meie jaoks vaid ajutised külalised. Eestil on suurepärane asukoht lindude rände jälgimiseks  ja uurimiseks. See toob siia linnuhuvilisi ka mujalt Euroopast. Ornitoloogide kogutud teadmised on aga asjatud,  kui meieni ei jõuaks infot ka lindude rände sihtkohtadest. Veel enne kui me Poola rõngastusjaama Eesti lindusid otsima läheme,  püüame kinni ja paneme rõnga kahele metskurvitsale siinsamas vormsil. Vormsi saar on Eestis ainulaadne koht kord aastas,  hilissügisel muutub see metskurvitsatele peatumise  ja toitumise kohaks. Enne seda, kui rändel suur Läänemere ületatakse. Mis erilised tingimused siin Vormsis siis on,  et need metskurvitsad just siin peatuvad? Siin on väga head toitumistingimused. Kui nüüd rääkida metskulutused e toitumisaladest  ehk lagealadest, kus nad on väljas öösel. Siis. Nendel suurtel heinamaadel on igal aastal ütleme pinnase konditsioon,  väga hea, mis tähendab seda, et pinnas on pehme,  on usside rikas ja metskurvitsad saavad väga hästi kätte  toitu selleks, et varuda siis enda energiavarusid  või täiendada enda energiavarusid enne pikka rännet. Mis võimalused see ornitoloogidele annab,  et see Vormsi metskurvitsatel selline oluline  rändepeatuspaik on sellise? Hooldatud heina ja karjamaad annavad võimaluse neid linde  öötundidel püüda märgistada. Osooni meeskond on Vormsi saarel metskurvitsaid otsimas juba  teist korda. Kui eelmisel aastal loendasime linde metsas päevasel ajal  spetsiaalselt treenitud koerte abiga siis seekord peavad  koerad jaks koju jääma. Meie läheme hoopis heinamaadele ning seda öösel  ja kott pimedas. Täpselt selline koerailm ongi kõige parem aeg metskurvitsate  püüdmiseks ja just öösel. Plaan on 25 hektari suurune heinamaa kikivarvul servast  servani läbi kammida. Jaanus käib prožektoriga ees ning lindu nähes pimestab  kurvitsa valgusega. Samal ajal hiilime meie koos hispaanlase Davidiga hiir  vaikselt linnule vaid mõne meetri kaugusele. Ning kui kõik õnneks läheb, heidame kahvavõrgud talle peale. Käe siis see oli napilt napilt juba tõusis leldu. Assaraks. See see on täitsa Normaalne lind. Pigem suur. Kõik tööd on jagatud ja tegevus toimub kiiresti. Mina panen kirja kõik andmed, mida linnu kohta saame. Jaanus ja Taavid püüavad hakkama saada linnu kinni hoidmise  ning mõõtmistega ning Taavid määrab sulgede kulumise järgi linnuvanuse. Tegemist on kaheaastase metskurvitsaga, mis kaalub 400 grammi. Vana, kogenud ja heas konditsioonis lind. Igalt linnalt võetakse ka sulg DNA analüüsiks. Võib võtta, kas võtame kohe mitu just milline eluetapp meil  siin Vormsi saarel hetkel käima surub? Ma arvan niimoodi, et, et Et siin käib viimase nii-öelda rändehüppe ettevalmistamine Kuna see lind on võimeline lendama 1000 kilomeetrit ühe ööga  Vormsi rõngastatud metskorvitsade taasleide on tulnud. Väga laialdaselt alalt Iirimaalt, Inglismaalt kuni  Hispaaniani välja. No vahepeal jääb muidugi Prantsusmaa ja,  ja nii edasi. Sellel linnul on selja taga juba ääretult pikk teekond  ning edasi siit Vormsist liigub ta juba Lääne-Euroopasse. Lasemegi tal minna. Olgugi, et öö jooksul näeme kokku ehk viiteteist metskurvitsat,  siis kätte õnnestub saada vaid kaks lõuna poole rändajat. Üheks riigiks, kus Vormsi metskurvitsad pika mereületuse  tulemusena maanduvad, on Poola. Põhja-Poola rannikul Pukova järve ääres on rõngastatud linde  püütud ja uutele rõngaid jalga pandud juba aastakümneid. Ka üks Jaanuse koduõuel rõngastatud rasvatihane on hiljem  just siit luidete vahelt võrkudega kinni püütud. Sügisese rände ajal on rõngastusjaama töötajatel käed  tegemist täis. Poola põhjarannik on üks äärmiselt omapärane koht. Pikad-pikad. Kilomeetreid liivaluiteid eraldavad vanu ranniku jäänuk,  järvesid suurest merest ja sealsamas kaugel silmapiiri taga  on juba Eestimaa. Luitevaheliste metsatukkade sisse on peidetud spetsiaalselt  lindude püüdmiseks mõeldud võrgud. Erinevalt kalavõrkudest ei hukku siia kinni lennanud linnud. Neid käiakse iga tunni tagant ettevaatlikult,  võrgust välja noppimas. Esimese viie võrgu peale on saagiks kaks rasvatihast. Kokku 60 võrgu läbivaatamiseks on aega 15 minutit. Seekord on paljud võrgud tühjad, kuid parematel päevadel  käib ornitoloogide käest läbi kuni 400 lindu. Siin püütakse rändel olevaid lindusid, kes suunduvad  Lääne-Euroopasse talvituma. 10 lindu korvis ei ole veel liiga palju siia pidevalt kuni  30 mahtuma. Isa. Com el. Sinitihane on samuti suhteliselt tavaline liik,  aga sellegipoolest üks äärmiselt ilus ja kena tihaslane. Paarkümmend lindu käes järgneb nende mõõtmine,  kaalumine ja rasvavaru hindamine. Nii on võimalik näiteks Eesti ja Poola andmeid omavahel  võrreldes teada saada. Kui palju üks lind rände jooksul kaalu kaotab  või kui kaua üldse Eestist Poolasse lendamine aega võtab. Mitmed Eesti rändlinnud jõuavad Poolasse. Siin on näiteks linavästrikud, haned, sookured,  kõik sellised lähirändajad, kes talvituvad Euroopas. Pukova järve ja mere vahelisele maaribale rajatud  rõngastusjaam asub justkui looduslikus pudelikaelas,  kus on rändeperioodidel väga suur lindude arvukus. Nii saab koguda rände kohta võimalikult palju infot. Eesti linnuhuvilisele on pöialpoiss tuntud kui Kabli linnujaama. Tunnuslind. Siin Poola rannikul on lindude rõngastajatel tööd  nii ööl kui päeval. Rõnga saavad jalga nii öised rändajad, pöialpoisid kui  ka päevased tihased. Linnumeeste mured on aga Kesk-Euroopale omased. Kadumas on maastikud ja liigid. Ilmastik mängib lindude rändel alati määravat rolli. Nii nagu Vormsi kurvitsad olid jäänud saarele halva ilma  lõksu on Poola põhjaranniku tihase uputus põhjustatud  lindude kiirustamisest. Enne halba ilma on vaja jõuda nii kaugele kui võimalik. Halkond läheneb ja linnud teavad seda ning kiirustavad oma rändega. Ärme hoiame teda siis rohkem kinni ja laseme minna,  enne kui vihma sadama hakkab. Slongad ehk kurvitsad masuurias meie kaamerasse ei jäänud hoopiski. Gata ehk sinitihased ja rasvatihased loomi,  linde leidub masuurias veel küll ja küll näiteks Jelen  Masurski ehk masuur ja punahirv. Aga ega kõik meie tänased lood ka Poola ei vii. Punahirve kohtame ka siinsamas Eestimaal. Saime meie metsade kahtlemata kõige eksootilisemast loomast punahirvest. Punahirv on erinevatel kliimaperioodidel meie maal elanud,  kuid praegune populatsioon on erinevatel aegadel sisse toodud. Sisse on hirm ikka seetõttu toodud, et inimene imetleb hirve  ilusat keha ja võimsaid sarvi. Halvamaiulist võõrliigi aurat tema ümber ei evi. Kuigi tegu on siiski võõrliigiga. Põhiliselt leidub hirve Saaremaal ja Hiiumaal  ning Valgamaal kuid esindatud on see kaunis loom  ka kõigis teistes meie maakondades. Ehk siis polegi hirm nii kauge ja eksootiline,  vaid äkki varsti hoopis kodune ja igapäevane. Ilmselt on üks võimsamaid loodushääli peale undi ulgumise. Hirvepuli möirgamine pimedal sügisööl. Selline heli võib algaja metsas olija küllaltki ära  hirmutada kuid samas tasub selle helipildi pärast metsa  kuulatama minna. Sellist võimas heli kuuldes ei ole kahtlustki,  kes on selle metsatuka kuningas. Hirvedel on välja kujunenud sooline dimorfism  ehk siis isasloomad on suuremad kui emasloomad. Kaaludes vähemalt kuni 300 kilogrammi. Emased kaaluvad umbes 100 kilogrammi. Loomulikult tekib hirvekuningate päid võimas sarvekroon  mis on aegade algusest olnud ihaldatud trofee. Ja hirvepullisarviline siluett on sümbol,  mis on maailmas laialt kasutuses. Minul õnnestus hirvesid jälgida varakevadisel hämara võitu hommikupoolikul. Kus loomad külastasid sellist kohta, kus inimesed on neile  süüa pannud? Hirvepullid ei ole rivaalid ainult jooksu ajal,  vaid jõukatsumine käib aasta läbi. Et teha selgeks, kes on kõvem mees. Sellist jõudude vahekorra klaarimist õnnestuski mul jälgida. Kuigi võitlus polnud verine ega julm, vaid pigem sõbralik duell,  on selle jälgimine siiski väga põnev. Öeldakse, et loomariigis isaste võitlused ikka enamasti pole  mõeldud vastase hukkamiseks vaid jõuvahekorra selgeks tegemiseks. Sest loodus ei saa endale lubada, et igal jooksuajal hukuks  märkimisväärne hulk isendeid. Seetõttu sobib selline aastaringeri vaalitsemine hästi,  et oleks selge, kui kõva mees keegi on ja millised on  kellegi võimete piirid. Kui kõhud on täis söödud ja jõuvahekorrad paika klaaritud,  siis on aeg päevapuhkusele minna, et kuskil metsatukas  rahulikult pikutada. Ja kui te kuulete pimedal sügisõhtul võimsat rööget  metsatukas siis ärge ehmuge, vaid nautige ilusat looduselamust. Mina kohtasin viimati punahirvi Hiiumaal Kõpu kandis,  kus nad väga majesteetlikult kõndisid üle maantee. Üldse olen ma sellel aastal autosõidu ajal näinud  imetlusväärselt palju loomi ja muidugi ka jäneseid kuid  nii palju halleneseid, nagu nüüd ekraanile kalpsab,  ei ole mina korraga looduses kohanud. Üle-eelmises saates kutsusime üles läkitama teid oma  salvestisi ja aitüma haaviku emandad ja isandad ongi kohal. Mis asju nad seal põllu peal ajavad? Ega mina ka nii täpselt ei tea, aga ütelgem ära,  et salvestus pärineb kevadest ja jänesed on polügaamsed loomad,  kes sigivad kaks või ka kolm korda aastas. Selline kepsutamine võib panna meid kõiki sügavalt kevade  järgi õhkama. Aga nagu Saaremaa mehed ütlevad, et võtame seda elu  ja kõike muud asja tasapisi ikka nädal korraga. Seega järgmise esmaspäevani. Kolm osoon.
