Vaikides väriseb rind, tuuletusse, kaob õhtu hommik sulab  hääletus ärevuses päev pageb pettunult õhutust linnast  raskena vajub taas õhtu talumatuile tänavaile aja halvavas hävingus,  portselan kukub käsi värinal puruks, klirisevas ehmub süda  poisates ütlemata sõnad ohtlikult vahetusse kaugusse  kartuses käriseb vale õhuke lina voodil kollases tänava  valguses aknaraamide vajuvate varjude all hingenaha  kortsunud kriuks tõusnud on ta toolil toanurgast kohutav klaver,  täringuav trumm. Paristav pass on tõusnud ta ja jälle mängib see õudne džäss,  luriseb supp kuuma põletava kurbusena ning surmast saab saterkuub,  mille ta saamatu kõikvõimalikud toolileenile vaikides  väriseb rind, käed seotud kikilipsusõlme jalgadel,  lakkingapaelad reitel lampassid viisakal kartusest läbedal  pihal kägistab õudne kõvakrae, vaikides väriseb rind,  kuni ta lõpuks kukub, süda jääb seisma, hing kivistub,  keha jääb jooksma voolama, silmad vajuma,  nina narmendama, nahk nõrguma, veri purskuma,  mahl kurva kollase tänavavalguse all sulab pildistuvas  särinas vägivald, haledaks tombuks voodi,  millel vaikides väriseb rind, millel pööreldes oksendab ilm  kivistunult peksma le südamele ohates vajub nuuksetel hälin  ja raev, hälin ja raev, hälin ja raev. Ja hälin.
