See on limust kivi sees, limus ja, aga oota,  kas, kas see on, kas see on niimoodi leitud niimoodi,  et ta oli olemas või ta oli ta välja koksitud. Oota. Vaata, kes teleka ees on Tere, lapsed, ära, lapsed, tere. Meil on siis geoloog täna ka külas ja ja,  ja siis on Mihkel ka ja tere. Üle pika pausi ja. Olen tagasi. Ja, ja meil on külas veel kujutage ette seda,  et need, need tegelased, kes on siin kivide sees,  kivistunud ja settinud need on elanud miljoneid-miljoneid  miljoneid aastaid. Ja siinsamas Eestis, nagu ma aru saan samas Eestis meie  ümber siin, kus meie praegu elame, on need tegelased elanud kunagi. See vastab kõik täitsa tõele ja täpselt väga õige oli  ka see Timmu. Väide, et nad ongi miljoneid, miljoneid,  miljoneid ja isegi sadu miljoneid aastaid vanad Aga kas me kas saab öelda ka näiteks seda kivi vaadates seda  limuskit vaadates, et kui vana tema võib olla? Ikka vana ja no sellega natukene peab sellist kodutööd  tegema ja vaatama, et kus ta leitud on, sest tegelikult  uuritakse neid kivistisi selle järgi, et on teada,  et ahah, see näiteks on leitud siin ei ole Tallinna kandist  ja on meil ordoviitsiumi vanuseline. Ordoviitsium on selline ajastu, mis kestis umbes kohe ütlen 430 480,  seal miljonit aastat tagasi. 480 miljonit aastat vana limusk. Tutvu temaga, siis tuli väike ma sellega  ja vaatame siis edasi, mis veel on. Siin on väga palju. Aga ka siis, kas, kui see oli nii ammu aega tagasi see oli  ju siis niimoodi, kuidas nende mandritega üldse oli siis? No jaa, jaa, sest tegelikult kõik need loomakesed,  kes meil siin on tegelikult on ju mereloomad. Ja, ja, ja, ja, ja, ja, ja et siis oli Eesti hoopiski mitte  ei olnud maismaa nagu praegu, vaid see, kus meie praegu istume,  oli tegelikult sügaval sügaval mere all. Ja tegelikult oli veel, kui nüüd asja natukene veel  põnevamaks teha, siis meie eestimaakene ei asunud üldse  selle koha peal, kus ta praegu on. Ehk siis me oleme harjunud siin niimoodi põhja poolkera l. Soome kõrval, eks ju ja ja Venemaa teisel pool  ja et tegelikult hoopiski seesama 400 miljonit aastat tagasi  oli terve meie manner lõunapoolsel hoopis teisel pool maakera. Põhjas ju ja praegu oleme põhjas ja siis olime all lõunas  ja ja siis ja just ja oli kliima, oli palju soojem kui  praegu oli selline mõnusalt troopiline kliima,  kus nendel loomakestel oli väga mõnus seal soojas vees  sulistada ja siis samal ajal, kui see meie Eestimaaga mandri  osa siis seal lõunapoolusel oli ja need loomakesed seal  ujusid rahulikult, samal ajal tegelikult meie manner  siis vaikselt, rahulikult ja väga aegamisi,  triivis üles muudkui ekvaatori poole ja järjest soojemaks  ja soojemaks. Ja kui ta nüüd selle ekvaatori ületas, siis hakkas jälle  vaikselt ülespoole liikuma, natukene jahedamasse kliimasse,  kuni me jõudsime sellesama 400 miljoni aasta jooksul siia,  kus me praegu oleme, aga ta läks ju tükkideks  ka ja, ja eks ta läks tükkideks. Ja maailmajaod ja, ja, ja, ja siis jälle said nad kokku. Ka liigub ja praegu minu arust ikkagi praegu  ka väga-väga natukene mandrid ju liiguvad. Ma ei tunne, kas sa tunned? Ma ei tunne, ei, ma ei tunne seda. Aga ma kuskilt olen lugenud, aga sa oled täiesti õigesti lugenud,  et tõepoolest liiguvad. Et kõik mandrid liiguvad natukene mõnes kohas natuke kiiremini,  mõnes kohas natuke aeglasemalt. Aga no ütleme näiteks. Väga kiire on, kui me ütleme juba kaks senti sentimeetrit  aastas ja et see on juba väga kiire liikumine Eesti. Ei liigu nii palju, et, et arvatavasti mingi väike liikumine  siin on, aga kõige kiiremini toimub maa liikumine näiteks Islandil. Kui kiiresti siis, no Islandil ongi see kaks sentimeetrit  aastas umbes, et seal nimelt just tekib seda uut maakoort,  et Island tegelikult läheb pooleks keskelt iga aasta  natukene liiguvad Islandi kaks erinevat poolt üksteisest  natuke eemale ja uut maad tuleb sinna keskele järjest juurde. Oota. Islandil on ju need ka need, mis purskavad seda,  seda vedelat kivi ju. Ja vulkaanid ja kaani, jah, aga vaatame,  mis siin veel on asi, mina tahaks ka teada,  mis loomasid, nii see limuski, me saame teada,  kes see on või kes see oli. No see, see on üks selline kena korall ja nimetatakse  kärgkoralliks Korall kärgkorall korallid on ju praegu ka olemas,  on praegu sellisel kujul? Päris täpselt nad ei ole, nad on ikka natukene elusamad,  see on nüüd kivistunud ja tegelikult päris sedasama koralli  enam meie maailmas ei ole, et see on selline liik,  mis on välja surnud. Ja näiteks see on siin üks teine selline koralli liik,  mis on samamoodi juba välja surnud, et selliseid täpselt  samasuguseid enam maailmas leida pole see nagu päkapikumüts  see on ja mõnikord on isegi mõned meile toodud muuseumisse  ja öeldud, et kuulge, vaadake, et mis looma sarv,  see võiks olla, mis ma mere äärest leidsin,  et aga siis neil üllatus suur, kui ma ütlen,  et see polegi loomasarv, et tegelikult see on hoopis,  peab vaatama niipidi, et on niimoodi merepõhjas kasvanud,  niisugune korall. Seda ma tahtsingi küsida, et, et kui ma näiteks leian ühe kivi,  mina olen näiteks kunagi leidnud ühe kivi,  kus sees on selline teokuju, et kas ma peaksin  selle igasuguseid kive Aga et kas ma peaksin siis, kui ma leian  või näiteks mõni laps leiab mõne sellise kivi,  kas siis oleks kasulik kõigile, kui me tooksime need sinna  loodusmuuseumisse või, või ka lihtsalt kodus ei vaadata? Kodus võib ka ikka vaadata, et mõnikord ongi,  kui sa oled ise rohkem suurem huviline, et  siis sa muretsed endale mõne sellise fossiiliraamatu,  kus sa saad ise huvi pärast neid nagu proovida määrata,  et mis sa siis on, mis sa leidsid, aga kui sa ise jääd  määramisega hätta, et ja tahaks ikkagi hirmsasti teada,  et mis loomakene see on nüüd, mis sa leidsid,  et siis sa võid alati tulla loodusmuuseumisse  ja küsida Kairit ja, ja siis me kohe koos vaatame,  et mis see siis põnevat on. Olgu, aga kas, kas näiteks et teada saada,  kui vana mõni kivi on või kivistis on, et kas see,  kas seda siis tehakse silma järgi kindlaks või,  või ikkagi kasutatakse mingisuguseid spetsiaalseid selliseid  aparaate ka või? No üldiselt on ikkagi niimoodi, et kõige tähtsam on teada  see koht, kus sa leidsid selle kivi kivistise ära. Et kui sa juba näiteks oskad öelda, et ja ma leidsin  selle kivistise oma kodu aiast, Elvast näiteks  ja natukene siis teada seda geoloogilist tausta,  et siis me kahe peale võib, võib olla, mõtleme välja nii,  et millega tegemist võiks olla ja kui siis tahaks veel  täpsemini teada, no siis tuleb juba võtta aparaate käsile. Väga põnev. Aga nad on oma värvi ka siin, kui nad on ära kivist,  nad on oma värvi ära kaotanud ja, ja kõik hallik ühtemoodi,  aga mind ikka huvitab, mis asi on see suur tikk,  kellegi saba või selgroog või mis asi see on? Ahah ja see on selline põnev, põnev, väike loomakene,  mida päris tihti võib Eestist leida. See on hästi selline. Kas võib praegu leida, võib praegu ka leida,  kui sa lähed mere äärde jalutama, võib täitsa leida seda looma. See ei olegi just ja veel suuremat, isegi. Selle looma nimi on nautiloid. Nauti loid. Ja tegelikult see ei ole selle looma selgroog,  vaid see on selle looma nii-öelda nagu koda,  kui diokarbil, vaatame korraks seda teokarpi siin. Et kui diokarbil on ka koda, eks ju, ainult et ta on  keerdunud siis nautiloidil on ka koda, aga keerdumata  sirkoda nautiloi, ela sees, aegu, nautiloid. No nemad praegu enam ei ole, nüüd nad, need on  ka jälle, need sadasid miljoneid aastaid vanad. Aga sa võid leida kivist. Aga kivistisi leida ja, ja nautiloidi kivistisi  ja nii see on siis nautiloid, aga vaatame veel siit mõnda. Aga mis see on, kes see on? See on üks hirmus huvitav ja tähtis väike fossiil,  see on trilobiit. Ja miks ta trilobiit? No temal on selline nimetus pandud, sellepärast et Tri  ladina keeles teatavasti tähendab kolm hea Ei, teatavasti seda tead ainult sina, mina teadsin ka,  mina teadsin ka, mina ei teadnud ja lapsed  ka ei teadnud. Aga siis me saame lastele kohe öelda, et tri tähendab kolm  ja trilobiit ongi siis selline loomake, millel me näeme,  et keha on jagunenud kolmeks osaks, on saba,  üks kere kaks ja pea kolm, kuigi ta on natukene,  see on niisugune kannatada saanud, et tal on üks silm peast  ära juba tulnud peaaegu ja teistmoodi, samamoodi jällegi kui  me vaatame, ta ka teistpidi jaguneb kolmeks on vasakpool üks  keskmine pool ja teine pool iga trilopiita  ja täitsa trilobiit kolmest osast igatepidi koos. Aga sa ütlesid, et, et on väga oluline, mille pärast ta  siis väga oluline. Ta on hästi oluline sellepärast et ta on üks esimesi terves  maailma ajaloos, kellel tekkis kõva kest,  ennem ennem trilopiid-aegseid loomakesi olid,  olid meil bakterid ja ussikesed ja igasugused sellised loomad,  kellel ei olnud kõva kesta, nad olid niisugused pehmed,  miks tal see, kes tekkis kest on tema kaitsevahend? See tähendab, et maailm hakkas muutuma ja,  ja tal oli vaja ennast kaitsta. Täpselt väga õige, Timmu, see on kõige paremini öeldud  seletus triobiitide kohta, mis ma olen üle aegade kuulnud. Ja siin on veel üks näide trilobiidist aga siin on ta  natukene teistmoodi, ma natuke püüan keerata,  et ta näeb natuke teistmoodi välja, et kas sa näed,  siin on, tal on silmad nina, nina ja, ja tegelikult nüüd kui  me natuke teda keerame, siis kere on läinud tal täitsa rulli  ja saba on tal päris nina otsas tagasi, eks ju. Ta on täitsa ennast rulli keeranud ja see on üks selline  huvitav trilobiitide omadus, et kuidas nad jällegi said  ennast kaitsta röövloomade eest, et kui mõni ohtlik tegelane  kusagil meresügavustes neid varitses ja nad seda tähele panid,  siis nad kohe klõpsi keerasid ennast rulli,  et see kaitsev kest, mis oli kõva, siis neid igalt poolt kaitses. Nii et need trilobiidid on siis igasuguste tigude ja,  ja selliste mõndade putukate ja mardikate eelkäijad,  kellel on kõigil selline kaitse kaitse peal. Ei pruugi olla ei pruugi. Näiteks ma arvan, et võib mõni loom mitte ainult  tiguvillimus ka trilopidist alguse olnud saanud alguse. Ah oot, oot, oot, Timu, aga näiteks jänes jah,  no jänes, no jänes päris alguses aitab. Ajad muutusid loodust muutus keskkond muutus  ja ta sai jäneseks. No see on väga niisugune üldistatud lähenemine,  aga põhimõtteliselt võib öelda küll nii et trilobiidid olid Ühed esimesed loomad elusolendid maa peal mitte kõige esimesed,  et ennem neid oli veel, aga, aga ikkagi nad on väga  varajased ja alles pärast seda pärast neid on tekkinud jänesed,  aga otsesed sugulased nad küll ei ole. See kõik on väga põnev, need need trilobiidid  ja need fossiilid, eks, ja ja see loom, mille nimi oli nauti nautilo,  nauti lois on katrilobiidi. Ja ma, ma lähen teate, ma lähen otsima neid. Kõige targem? No kõige parem on otsida mere äärest näiteks lubjakivide seest. Et lubjakivid on põhiliselt need kivimid,  kus me leiame selliseid suuremaid ja, ja kenamaid fossiile  Eesti näiteks. Kuule, võta Mihkel, see kivi, sealt riiul,  mul on üks kivi. Ahah, see nii üle. Vaat nüüd on see kivi nii, mis selle kivi kohta öelda on? Väga ilus kivi, kust sa leidsid selle? Ma üle, üleeile ma leidsin mere ääres. No see no üks on kindel, fossiil see ei ole  ja siin ei paista ka ühtegi. Ei ole, see ei ole fossiil. See on mulle tundub, et see on üks kvartsiitkivi. See tähendab, et see koosneb kvartsist, kvarts on seesama mineraal,  millest koosneb liiv, kõlapuhke aga päris kindel ei saa olla,  et see kivi tuleks ennem. Korraks anna, pane riiulisse pooleks, lüüa. Pooleks ei, pole ei, ei pane tagasi. Võta. Me ei löö pooleks minu kvartsiit, see on ilus nimi. Las olla. Pane, panen su kvartsiit kivi siia tagasi. Palun. Mihkel, kas sa saad minuga mere äärde tulla mõni päev  ja ja kindlasti me võiksime minna koos otsima. Trilobiite, sa tahad tulla, võid ka tulla. Hea meelega ja lapsed. Nii vaadake siis kive ja otsige mere äärest kive. Võib-olla te satute mõne fossiili otsa ja mõni nautiloit  või keegi ja või trilobiiti või kvartsiit  või kvartsiitkivi. Aga head aega. Vaadake otse. See on päkapikk. Ja varsti on jõulud tulekul.
