Tere, loodusesõbrad. Nagu nädala eest lubatud säi, jätkame täna eestima järvede tutvustus, retke. Vahepeal on ka meie kuulajad ilusaid fotosid neist veekogudes saatnud ja nagu ikka, saab neid looduse lemmikute kodulehel ka näha. Aga mida siis kujutavad endast täna jutuks tulevad Kurtna valgejärv, Tänavjärv, pühajärv ja teised? Seda kuuleme nagu ikka Uudo timmilt ja mina olen Haldi Normet-Saarna. Alles äsja kuulsin healt tuttavalt, et ta käib tänase päevani rahulikult ujumas ja seda meres. No siis järvevesi, kui tunduvalt soojem on seda enam novembri lõpuski veel ujumiskõlbulik või kuidas? Tere praeguste ilmaoludega järve merre meie temperatuuride vahel erilisi suuri erinevusi ei ole. Noh, võib-olla seal kraadi võrra on, olenevalt siis sellest, missuguse järvega tegemist on. Juhul kui on, kui on allik lised järved, siis siis nende vesi võib tõesti praegusel hetkel olla kraadi võrra isegi soojem kui teistes järvedes. Aga noh, vesi on alati plusskraadides ja seetõttu saab, saab seal ujumas käia küll. Ka tervis ja karastusaste on piisav. No nagu öeldud, läheme siis täna aga järvedega edasi ja üks huvitav märksõna, mis järvede puhul nüüd kindlasti ja vaat et kõige olulisemana jutuks tuleb, on järvede toitelisus. No vahel öeldakse, et üks või teine inimene on heas toit, veendumuses et umbes nii võiks siis mõelda ka järvede puhul, kui me nende toitelisusest räägime. Noh, võib ju ka selle nurga alt tõesti vaadata ja pigem muidugi on on see, et kui me räägime, kas järv või ka mõni teine veekogu on rohkema või vähema toitainete sisaldusega, noh, see tähendab ju toidurohkust kellegile ja seda eelkõige siis taimedele ja eks nii neid järvi ongi hakatud rühmitama ja kui on head tingimused piisavalt toitu taimede jaoks, siis leiavad nendest samadest järvedest ka rohkem toitu. Loomad, olgu nad siis pisikesed või suuremad. Kõik nad on toiduahelas üksteisega seotud, nii et rohke toitelistes järvedes on kindlasti heas toitumuses kala. Näiteks milliste järvedega mesis oma retke, alustame. Kuna me eelmine kord rääkisime vähe toitalistest järvedest, siis nüüd liigume toitainete sisalduse poolest järjest rohkemad hoiteliste järvede poole ja kui neid toitaineid on natukene rohkem kui mitte väga palju veel siis kutsutakse neid järvi, mesot roostetaks ehk kesktoitelisteks järvedeks. Need on siis sellised järved, mis paiknevad reeglina kas liivase või siis ka turba seal pinnasel ja nendele on siis iseloomulik vähene mineraalainete sisaldus. Aga samas huumusaineid on selles vees juba küllalt märkimisväärselt ja need huumusained annavad siis veele ja kerge värvi. Kui meil vähetoitelised järved olid hästi selge ja läbipaistva veega, siis kes toitelised järved on juba sellised kollaka maa või pruunika maa värvi veega. Ja kui me nüüd neid järvi vaatame, siis Eesti järvedest on neid, et vaid veidi üle kuue protsendi, ehk siis ega neid väga palju meil Eestis ei olegi. No heaks näiteks on vast Saaremaal karujärv Lõuna-Eesti sutsu järv, mis on ühtlasi ka meil üks sügavamatest järvedest või siis Ida-Eestist kurtma valgejärv või Lääne-Eestis Tänavjärv. No viimane on siis nii, et osaliselt handema kaldad kaetud siis madalsooga? Jaa jaa, lääne poolt isegi rabaga piirnevad, aga kirde pool on siis liivadel kasvavad männikud ja seetõttu on siis tänavjärv suhteliselt hea ja puhta veega järv. No viimasel ajal küll, kuigi kuigi see tänavjärv on suhteliselt kaugel metsa sees ja, ja sinna juurde viib noh, peaaegu et kolgata, tee küllalt suurte aukudega, aga millegipärast on see Tänavjärv saanud need ülipopulaarseks külastuskohaks, nii et kui, kui sinnapoole sõita, siis tundub, et no see on küll selline koht, kus kus saab vaikust ja rahu nautida. Aga kui kohale jõuame, siis selgub, nagu oleks seal laulupidu ja küll siis sõidetakse seal jettide ja, ja jumal teab millega. Rahust ja vaikusest on kahjuks seal asi kaugele asi väga kaugel. Olete te seda tohutut populaarsust? Vot ei oskagi öelda, võib-olla võib-olla, et ongi see, et vaadatakse, et ahhaa kaardi pealt, et selline hea vaikne koht ja kauge inimesed ikka tahaksid omaette olla. Aga võta näpust ja teised on sellesama Järve vist leidnud ja juhuslikult samal ajal sinna sattunud. Looduse lemmikud. Aga noh, tänavjärvest, kui me juba rääkima hakkasime, siis ta on küllaltki suur järv Eesti järvede mõttes, noh, ta on ikkagi üle 100 hektari suur, kuskil 135 hektarit suur ja ja kuna toitaineid on selles järves suhteliselt vähe, siis tema viis kasvab ka siiski vähe taimi. Kõige tavalisemad on vast ujuv penikeel, mis on siis tüüpiline ujuvate elliptiliste lehtedega taim, mille lehed siis ujuvad veepinna peal või siis ka väike vesiroos ja vesiku? Noh, need on, need on vast kõigile tuttavad taimed, kuigi väike vesiroos on natukene vähem levinud meil Eestis, sest ta väga toitainete rikkeid või ei talu, aga just sellise keskpärase parasjagu toitumast ta siiski soovib. Ja noh, nüüd kuna siis viimasel ajal on küllalt palju seal rahvast käinud ja ega nad jetid ega ümber sõitmised seal mõjuta ei jää nimelt ikka muda vajub veekogude põhja ja mudas on alati toitu aineid rohkem, siis nad seal põhjaosas reeglina lihtsalt ladestuvad ja ei lähe aine ringlusse. Aga nüüd, kui see kõik seal segamini paisatakse ja muda uuesti pinnakihtidesse hapniku kätte tuleb, siis loomulikult tõstab see oluliselt ka selle järvetoitelised saastet ja tervislik seisund selle tõttu halveneb. Nii et sellised lood siis Meie tänav järvega. No nüüd on siis aeg teistele järvedele ka tähelepanu pöörata, kellega me jätkame? Samasse toitumusastmesse võib siis ka jaotada nii mõnedki allikatoitelised järved, olgu nad siis näiteks Äntu järved, neil küll on natukene kaltsiumi sisaldus, kõrgem aga, aga sellegipoolest sellised järved, nendele on iseloomulik, et nende värvuse annab natukene sinakat tooni. Aga elustik, olgu ta siis taimede või loomade poolest, on ikkagi tagasihoidlik. Võib-olla nende kalgi veeliste või siis lubjarikkamad letega järvede puhul lihtsalt tulevad mõningad huvitavamad taimed juurde, üheks selliseks on näiteks vesihernes, kes siis lisaks on ka loomtoiduline taim, kes siis selliste väikeste põiekestegemis meenutavad herneid püüab siis vees elavaid mikroorganisme. See mehhanism, kui me, kui me vaatame lähemalt seda hernest, siis me nagu ei panegi oluliselt tähele, kuidas see mehhanism tegelikult toimub, see käib nii kiiresti. Kõigepealt plõksti kiirelt tõmbab hernes ennast vett täis ja siis vaikselt pressib v välja ja kõik see, mis seal elab, on see võetakse ja filtreeritakse välja ja siis, kui, kui ta on selle vee välja pressinud, siis, siis ta jällegi kiiresti tõmbab järgmise hulga vett sisse ja ja noh, kuna see, see liigutus on niivõrd kiire, et siis meie silm tavaliselt seda ei hooma, aga kui aeg võtetega seda jälgida, siis mehhanism niimoodi toimetab ja siis võiks saada päris huvitava rea. Ja kindlasti sest, sest see on täiesti omaette huvitav, et üks taim võib nii kiiresti üldse liigutada ennast. Tavaliselt Me oleme harjunud, et loomad on kiired, liikujad ja taimed. Noh, kui kui mõningad on võimelised liigutama lehti näiteks moosid, siis ikkagi suhteliselt aeglaselt käib see liigutamine, aga, aga siis vesi, hernel käis herne täistõmbamine hästi kiiresti tahad kõhtu täis saada, siis tuleb ennast liigutada ja kui me nüüd selle järvede rühma loomastiku vaatame, siis sellistes järvedes leiame me mitmeid iseloomulikke liike. Olgu ta siis tigude hulgast näiteks keeristigu või, või väike labatigu. Labatigu on siis selline nagu liistakes, hästi lapik, tigu ja teda me siis leiame järvede kallastelt ja muidugi nii nagu varasemas saates sai mainitud, on veekogude klassifitseerimisega küllalt tähtsad kiilid ja harilik vesikiil on siis see liik Kiilidest, kes on siis just kestmise toitel teiste järvede tunnusliigiks. Noh, tema on siis kuskil neli, neli pool sentimeetrit pikk ja ja umbes kolmesentimeetrise tiibade pikkusega kiil, noh, nii et suhteliselt suur kiil. Ja päikese käes sätendavad tema tiivad väga ilusti. Jah, kuna Kiilide tiivad on nagu väiksed võrgud ja iga see võrgusilm on siis natukene erineva nurga all, siis, siis jah, väikseke, sest need annavad erinevaid varjundeid ja kui me neid veel kalade poole vaatame, sest sest noh, järvede juurde ikka meelitab kalamehi, siis sellistes järvedes juba on kalu natukene rohkem kui vähe toitelistes järvedes ja sinna selliste järvede juurde juba tasub ahvenat või särge või või haugi püüdma minna küll. Nii et mida toitelise neer, seda rohkem kalu, jah. Mida toitelisem järv, seda rohkem kalu peale ahvena, särje, haugi muidugi võib nendest järvedest veelgi kiiska püüda, kuigi kiisast tavaliselt ei tehta toitu. Aga peale selle on mõningad, kes toitelised järved ka juba suhteliselt head jõevähkide järved. Jätkame siis eriti heas toitumuses ehk rohketoitelised järvedega. Jah, seda tüüti järve on meil vast kõige rohkem ja rohke toitelistel järvedel siis on tõesti taimede jaoks oluliste mineraalide ainete sisaldus on küllalt suur ja see annab aluse siis kõrgele primaar produtsioonile nii-öelda teaduskeeles ehk siis taimedele head kasvutingimused. Ja kui juba taimset toitu on olemas, siis loomulikult. Kõrvalt ka selliseid tegelasi, kes siis seda taimset materjali sööma hakkavad, olgu nad siis kõigepealt ka väiksed mikroskoopilised loomakesed, keda siis jälle omakorda hakkavad sööma suuremad ja nii jõuame lõpuks meid huvitavate suuremate loomadeni välja, olgu nad siis kalad või linnud. Sest neis järvedes on kalu ja linde küllalt palju ja nad on siis ka meil nagu kõige paremad kalajärved. Eelkõige on siis väga rikkalikku kalastikuga meie moreensetel aladel ehk siis kas siis vooremaal või Lõuna-Eesti kuppelmaastikus olevat Järve, et need on siis tõesti hästi. Kalarikad. Näitena võime tuua siis Vooremaa järvedest näiteks Saadjärve või Raigaslere järve, kus siis tõesti kalasaagid on üle ootuste suured ja Lõuna-Eestist, kui võtame jällegi jällegi tuntud kalajärv, nii et sellised on siis looduslikult rohketoitelised järved. Aga kahjuks tuleb tunnistada, et mitte kõik järved ei ole ainult looduslikult rohketoitelised, aga on just inimmõju tõttu rohketoitelised saanud. Ja kui siis see järvetüübi muutus on toimunud, ütleme vähe toitelise või, või kesktoitelise järve poolt, siis me saame küll jah, võib-olla kalastiku mõttes nagu parema järve, aga alati on probleem selles, et et see kunstlikult järve trooslase tõstmine, see annab ka selliseid märkimisväärseid tagasilööke ja üheks selliseks nähtuseks, mis siis neid rohke toitelisi järvi kogu aeg kimbutab, on nõndanimetatud järvede õitsemine ehk siis soojade ilmadega lihtsalt vetikate paljunemine ja vohamine on nii suur, et see järvevesi muutub lausa süldiks või, või supiks ta on siis enamasti rohekat värvi ja vetikatest libe noh, rääkimata sellest, et kui siin aeg-ajalt veel sinivetikat pulka tulevad, vohama hakkavad, noh siis võib see ka tervisele ohtlikuks muutuda, sest sinivetikad on ka meile ujudes seal ohtlikud. Ja sellisele olukorrale on inimene kõvasti kaasa aidanud. Ikka ikka, see on valdavalt just inimese kätetöö, et sellised olukorrad on tekkinud, sest looduslikult rohked Aitalistes järvedes ainult väga ekstreemsetes ilmastikuoludes tulevad ette sellised õitsengut, aga need ei ole reeglina nii massilised ja, ja ulatuslikud, aga nendes järvedes, kus siis on inimtegevuse taga järjel, olgu ta siis põllumajandusest või võiga ja meie reovee väljalaskekohtadest läinud toitaineid kõvasti vette ja siis nendes järvedes on need õitsemised üsna sageli või siis lausa tavaliselt. Nii et üks põhjus on see, et on lastud reovett otse järve, mis põhjusi seal vee siis on? No näiteks kui me võtame tagasi nõukaaega, siis siis oli ju üsna tavaline see, et suured karjalaudad ja sõnnikupatareid olid suht lahtise taeva all ja kui sealt siis vihmaga midagi välja uhuti sissi, eks ta ikke allavett läks. Ja nii noh, näiteks on nii mõnedki just Lõuna-Eesti kuplite vahelised järvekesed, mida väiksem järsada, seda kiiremini ta tasakaalust välja viidi ja selliseid praktiliselt täiskasvanud või vetikaid täis. Järvi on seal üsna mitmeid. Ja see, nagu kedagi ei huvitanud või lihtsalt lühinägelikult ei mõeldud nende tagajärgede peale või mis õieti sündis nende inimeste peades. Raske on öelda nüüd mist ja kas mõeldi, pigem võib-olla on õigem öelda, et ei, mõeldud väga pikalt ette, mis siis toimub edasijärvega sest noh, ega siis nõu koguda ajal, kui kehtis ikkagi reegel, et looduselt tuleb võtta ja mitte temalt armuande paluda, siis siis tehti ikka väga kurje otsuseid ja tegusid looduse suhtes. Ja üheks siis muidugi oli ka see, et nii virtsa kui muid toitaineid kas või ülirohke väetamise teel lihtsalt suur osa sellest väetisest jõudis vette. Ja noh, ega siis see reaktsioon kohe ka esimestel aastatel välja ei löö, vaid sa võtab natukene aega. Ja, ja kui ta nüüd siis on juba muutuse järves esile toonud, siis võtab tükk aega, enne kui asi jälle paranema hakkab. Looduse lemmikud. No tänasel päeval on loomulikult paljud meie veekogud parimasse seisu saanud, sest vahepeal kasvõi see masuaegki no ega väga palju väetisi põllule ei pandud ja kui sa väetiste hulk on väiksem, siis, siis kindlasti on veel väiksem ka see hulk, mis sealt edasi veekogudesse jõuab. Noh, peale selle on muidugi meil nii veeseaduse kui siis looduskaitseseaduse alusel kehtestatud ka veekogude kallastele piirangud. Et teatud tegevusi ei tohi teha väga lähedal veekogule ja seda just selle eesmärgil, et reostus ei jõuaks vette ja nüüd, kui me vaatame seda protsessi, kuidas loodus ikka püüab tasakaalu saavutada, siis siis osad nendest toitainetest, et sadestub siis veekogude põhja mudane. Ja kuna siis ülirohke toitelistes järvedes üldiselt hapnikuvaegus on suhteliselt suur, eriti põhjakihtidest, siis lihtsalt see deponeeritakse sinna põhja ja niikaua, kuni teda uuesti ei liigutata, nii kaua ta erilist ohtu ei kujuta. Aga kui me nüüd hakkame teda liigutama, siis loomulikult võib osutada, et oh juba päris ilus, läbipaistva veega järv oli. Ja siis saame jälle sellise sogases ja õitseva järve tagasi. Niisugust elu, need rohketoitelised järved siis elavad, aga et on olemas veel ka, nagu me siis kuuleme üliheas toitumuses ehk ülirohke, toitelisi järvi, seda on päris lõbus välja öelda. Siis nimetaks ka mõned. No neid viimati nimetatutest, noh kui nüüd praegu silme eest läbi lasta, no üks selline on tegelikult meil siinsamas Tallinna külje all kohe Harku järv mis siis sisuliselt igal aastal ka ja õitseb ja, ja seetõttu aeg-ajalt pannakse ujumiseks punane lipp välja. Ja rohkem ma kokku puutunud mõne sellise järvega, mis paikneb siis kaitsealadel ja üheks selliseks ülirohke toiteliseks järveks on siis köstrijärv, saan Lüllemäe ehk siis Karula rahvuspargi piiresse jääv järv ja ja noh, ega nende järvedega ongi nii, et kui neist tahta neid uuesti saada heas seisundis järve, siis, siis tuleb tegelikult ette võtta päris mahukaid tegevusi ühtedeks tegevusteks on siis et võtta ja pumbata praktiliselt kogu see mudapõhjamuda sealt välja. Et vältida siis pidevalt mingi inimtegevuse tagajärjel nende toitainete taas ringlussetulemist. Ka need tööd on tavaliselt hästi mahukad kallid, noh, neid võetakse ikkagi haruharva. Selline oli tänane saade järjekordsetest Eesti järvedest, mis olid siis rohke ja ülirohke toit tellisusega ja kui saate alguses nimetasime, et on saadetud meile toredaid fotosid järvedest, siis siinkohal ütleme aitäh Janek Laanemäele ja Kaljul laine loole. Ning nagu ma aru saan, räägite te nädala pärast karstijärvedest. Ja võtaks järgmine saade ette üldse erinevad karstinähtused. Stuudios olid Uudo Timm ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.
