Täna toimub Kuressaare raekojas Liis Viira autorikontsert ja mul on hea meel tervitada stuudios helilooja ja harfimängija ja improvisaator viirat. Tere räägises Liis, mis sul seal kontserdil täpsemalt kaasa on? Seal on kavas neli teost erinevatest vastatest. Seda kava ääristavad sellised heakõlalised palad, mis on kirjutatud, kui ma olin 16 17 ja keskel on siis kaks näidet sellest perioodist, kui ma olin muusikaakadeemia üliõpilane. Ja nendele teostele on kõigil väga huvitavat pealkirjad, võib-olla sa räägiks ka veidi lähemalt. Esimene lugu on soolo harfile ja selle pealkiri on igatse ja et see on selline. Keegi ütles väga tabavalt, et see on romantiline lugu. Kuigi tegelikult, et seal võib leida pigem selliseid Tšassilikke kõlasid, aga teema on, ütleme romantiline. Teiseks on pulgaakovi laulud. Vahel ma nimetan seda ka Nikolai Bulgakovi lauludeks, et ei tekiks segadust, ei ole Mihhail, vaid Nikolai. Need tekstid on Toomas Kalli tõlgitud ilmunud Loomingu raamatukogus väikses raamatus. Ma lähen õue, peategelane on Nikolai ise ehk siis koolja ja iiris Oja laulab neid laule koos minu hea sõbra Andra Puusepaga. Kuidas sa nende tekstidena jõudsid, miks sa just need valisid? Need hakkasid mulle lihtsalt silma, ma leidsin selle raamatu ja kuidagi see tekst väga haakus minu enda eluga. Et seal on juttu siis sellest, kuidas koolja on saanud juba 20 ja ma olin ise umbes sama vana ja et kuidas ta siis hakkama avastama, et kas ta enam ei olegi laps, et kas ta nüüd on siis täiskasvanu ei ole ka ja siis ta nagu mõtiskleb selle üle ja et kuidas siis lapsepõlves oli ja kuidas siis nüüd on, et mida ta siis tegi rannas suvel ja mida ta tegi talvel, kui lumi tuli. Ma. Me avastasime, et see lugu on praegusel ajal tegelikult väga aktuaalne esitada, kuna kolmas osa räägib just sellest, et mis tunne on, kui järsku vaatad aknast välja ja on lumi maas, et kõik on valge, see on nii eriline tunne, et praegu just praegusel ajal seda võib kogeda. Aga kui sa neid lugusid kirjutasid, kas sa mõtlesid ka konkreetse laulja peale, oli oluline, et just metsosopran neid esiteks. Ma arvan, et ma hakkasin seda laulu kirjutama nagu ilma mõtlemata, kuid mingi hetk oli selge, et need sobiksid ideaalselt iiris ojale ja seal on päris nõudlik laulupartii, et kõigile selle pihta saada, siis iiris on selleks perfektne. Muidugi on see väga suure ulatusega ja et ma tegin natuke oma hääle järgi ja meil on Iirisega sarnane, elavad nii, et siis järgmiseks on selline lugu, mida me esitame CD trackiga, vanasti öeldi selle kohta teip, et loos on ka nagu lint, aga tänapäeval tegelikult teip on nagu vale öelda, sest et ei ole ju lint. Et meil on selline helirada, seal taustaks see lugu nüüd on huvitav, kuna see on sellest kavast nagu kõige eksperimentaalse ja see on ka kõige intrigeerivama, et see tekitab inimestes väga vastakaid meeleolusid. Kes ei ole näiteks kokku puutunud sellise muusikaga kus ei ole viisi, ei ole harmooniat, passi minu jaoks, muidugi seal on harmoonia ja on ka viis, aga kuna nad on nii lõhustatud ja nii ära peidetud sinna, siis esmasel kuulamisel võib tekitada selliseid erutavaid emotsioone, et et on olnud väga huvitavaid, selliseid vastukajasid sellele loole, näiteks kuna ta on meditatiivne, siis osadele inimestele selline meditatiivsus ei sobi, et nad tahaksid, et oleks kogu aeg hästi atraktiivne ja huvitav. Aga samas teistele inimestele jälle sobib. Ja on olnud ka probleem selles, et näiteks kui on pikalt selline pooltooni intervall, kõlab, et me oleme harjunud, et erts on selline heakõlaline või klint või kolmkõla ja kui selline pool tonni intervjuusse võib tekkida nagu ärevust. Mõnes mõttes ma nagu dramaatiliselt isegi tahtsin seda, et see oleks selline nagu natuke läbi kannatuste, sellise muundumine kuidagi mingisse positiivsusest seal ühel hetkel siis tuleb selline madal Tiitseri do sisse, mis minu jaoks nagu on selline noh, lahendus või kuidagi see mõnes mõttes harmooniline plaan ka nagu lahendub sinna. Aga nagu selgus, siis kõik ikkagi ei taju seda samamoodi nagu mina ja kõigi jaoks ei ole see pooltooni intervall ikkagi nagu neutraalne. Et näiteks filmimuusikast meile seostub kohe selline pooltoon kohe sellise ärevusega, et minu jaoks ta nagu neutraalne, nagu kõik intervallide sisaldavad ülemhelireas, et seal on ka teravaid intervalle. Aga jah, et see lugu tekitas meil väga pika filosoofilise vestluse pärast kontsertmuusika olemusest, sellest, kas muusika peab meeldima kõigile ja nii edasi, et see on tegelikult väga huvitav, et selle Kaavowidsime sellel teosel. Aga kas ma saan õigesti aru, et see on siis niisugune teosest, mida kuulates tuleb ise ka väga intensiivselt keskenduda, et, et see ei ole võib-olla see muusika, mis nii-öelda ise sind vallutaks, vaid sa pead suutma väga pigem kuna tegemist on tegelikult natuke klubiliku looga ka, et esiettekanne oli festivalil hea, uus helises pigem ta on selline nagu minnalaskmise lugu, pigem soovitan hoopis lõdvestuda ja üks kuulaja tuli minu juurde, ütles ta, pani silmad kinni ja et see aitas teda väga, et see on kuidagi iseendaga kohtumise lugu. Kes siis rida endast leiab sellel teekonnal ja kas ta siis puhastusele teekonna jooksul või mitte, seda mina ei saa garanteerida, aga lihtsalt selline lugu tuli. Ja viimaseks teoseks on flöödi-harfi selline tsükkel, varesejalad, mis on selline hästi posid aktiivne ja humoorikas lugu ühest fantastilisest varesest, kellel alguses pole üldse jalgu, aga siis tal tegid neid järjest juurde, et igas osas tal on paarid harv jalgu igas osas, tal on järjest siis kaks jalga juures ja kuidas siis vares nagu toime tuleb nende jalgade peal liikudes kuidas vares sinu juurde jõudis? Ma arvan, et see on mingisugune lihtsalt selline visuaalne kujund, et varesejalad on sellised nagu kriipsujuku võib-olla kellelegi käekiri meenutab varesejalgu. Ja võib-olla see, et see flööt, et mängib seal selliseid lõbusaid viisikesi, aga arstis nagu hüppab niimoodi akordidega, et oleneb siis, mitu jalga on need, kui tihedalt see harfipartiist nagu hüppab, visuaalses on üldse sinna muusikas hästi oluline, et sa oled ka astunud kunstiakadeemiasse õppima animatsiooni ja et mõnes mõttes see varesejalad ongi võib-olla esimene selline lugu, kus on isegi nagu võib nii öelda kuupäeva maha panna, et millal ma tegelikult juba selle animafilmi peale mõtlesin. Tegelikult see varesejalad on ka mõnes mõttes visuaalis, me kõige kujutan ette seal mingit selliste kriipsu kokkuvarest võib-olla akvarelltehnikas niimoodi paari pintslitõmbega tõmmatud ja tal tuleb neid siis jalgu järjest juurde. Ma joonistasin isegi koju sellise kella, kus oli siis kella ühe koha peal varesele üks jalg kella kahe koha peal, kaks jalga ja 12. kohapeal 12 jalga, et et see vares on nagu olnud ka visuaalses pildis olemas. Filmi muidugi ei ole, sest et filmi tegemine on pikk protsess, aga võib-olla kunagi tuleb vares jalgade fil. Aga kuidas Eesti animatsiooni peale sattusid, et kas oli see uitmõte või olid sa alati seda tahtnud õppida, naasis punase vares, jalad, need on aastast 98, siis võib arvata, et mul pöörles peas mõte animatsiooni õppida ikka päris päris pikalt. Ma mäletan igal juhul, et kui mul see soov oli, siis Eestis igal juhul veel animatsiooniosakonda ei olnud olemas. Priit Pärn õpetas Turus nii, et ma isegi mõtlesin, et kas ma peaksin nagu turus sõitma või mida tegema. Aga no otsus muidugi oli see, et kuna pilli ja muusikaõpe on selline nagu nii-öelda treeningupõhine, et siis treening tuleb ikkagi nagu mingisuguse kulminatsioonini või mingisuguse lõpuni viia kõigepealt ja siis ma saan endale lubada muid vabadusi. Ja võib-olla ka tulevikus siis võib-olla veel rohkem nii-öelda interdistsiplinaarset nagu end realiseerida. Et selline nagu tugev baas mingil mingil ühel alal ma arvan, et see on hea, et sai nagu selline otsese õpetajat. Soovitus on ka tehtud. Aga siis sellist põnevat kontserti saavad täna kuulda need, kes on täna Kuressaares ja suur aitäh sulle liis stuudiosse tulemast, aitäh.
