Eestlane sööb keskmiselt 10 kilogrammi kala aastas. Seda pole palju. Samas enamus Eestis püütud kalast reisib riigist välja. Milline ebaõiglus võiks öelda, see ei peaks  nii olema. Vaba turumajandus tekitabki viimasel ajal palju  emotsioone sest ega räime, kilu ega Peipsi koha vägisi kinni  ei hoia. Ta viiakse ikka sinna, kus tema eest rohkem maksta. Mikk Metstak ütleb, et ta on eluaeg kalade vastu huvi tundnud. Kalad lihtsalt meeldivad talle. Ja viis aastat tagasi asutas ta koos oma sõbraga hulgimüügiettevõte. Vaatamata sellele, et ta puutub iga päev kokku  ka üsna eksootiliste kaladega, on tema suureks lemmikuks  ikka räim. Selle peale lööb tal silm särama. Räime püütakse palju, räimega eksporditakse suhteliselt  palju et selle ekspordi tõttu ka Eesti turg võib-olla  natukene saab vähem kala kätte kui, kui võiks. Aga räime nappust ei ole kindlasti, et räime on Eestis väga  palju kasvanud. Räime söömine on väga palju kasvanud viimaste aastate jooksul. Et siin ma küll rõõmuga näen seda, kuidas inimesed iga päev  aina rohkem räime söövad. Rekka sõidab ukse taha ja kaup võetakse vastu. Kala ostavad kaupmehed kokku maailma erinevatelt oksjonitelt. Mitu korda nädalas tuuakse tellitud kala Eestisse kohale. Naaberriikidest saab kala siia juba päris kiiresti. Kalaoksjonid, kus kokkuestad käivad kohapeal,  see hakkab hommikul kuskil kella viiest pihta,  kestab umbes kella üheksani. Kalurid, kohalikud kalurid toovad oma kalad kõik sinna välja  ja kokkuest ostavad sealt kokku. Et see on üks suur suur külm hoone, kus on tonnides tonnides kalu,  kus vahel käivad siis noh, nagu päris, nagu telekast on nähtud,  kuidas oksjon käib, üks mees hästi kiirelt loeb,  hindasid kõik karjuvad ja tõstavad oma lipikuid ja,  ja saavad oma kalad kätte, sealt. Merilest on Eestis viimasel ajal üks väga populaarne kala  ja see tavaliselt tuleb siia Norrast ja pärast väljapüüki  jõuab ta siia meile umbes kolme päevaga juba kohale. Vot homaaria on natuke teistsugused lood,  Homar tuleb vähemalt see homaar siit. On pärit Kanadast ja homaar tuuakse siia niimoodi,  noh, seda ei saa tuua nii, et oleks täiesti värske,  värske, värske, seetõttu ta külmutatakse,  pannakse sellisesse pikka pudelisse. Nad tulevad niimoodi üksikult siia ja siin sulatatakse see  lahti ja see läheb siis poodi. Viimase viie aastaga on nõudlus veidi muutunud,  kuigi jah, veel siiamaani tunnistavad paljud tarbijad vaid punast,  kasvandusekala forelli või lõhet. Kuigi see on muutumas, et aina rohkem hakatakse sööma valge  lihaga kalu ja just siis vabas looduses kasvanud kalu Lestad tursad, saidad räim. Me võime siin küll mõelda, et tore oleks rohkem kala süüa,  aga tihtipeale tuleb mängu liiga kallis hind. Seda mõjutab saadavus, seesama lihtne nõudlus  ja pakkumine, kütusekulu ja logistika. Ega kalamüüjad selle kõige üle ise ka just õnnelikud pole. Kaubanduses kala on? On kallis küll, aga siin tuleb mängu ka paljuski see,  et kus, kus meie asume, kus Eesti asub, et meil siin ei ole  võimalik saada täpselt neid samu kalu samade hindadega,  mida näiteks Vahemere ääres või, või India ookeani ääres,  et selleks, et see kala India ookean järjest Eestisse tuua  on päris pikk maa ja selleks, et see kala värskena siia tuua,  siis on vaja seda kiiresti teha ja see on kallis. Et kui nüüd võrrelda hindasid näiteks Vahemere-äärse  kalaturuga ja meie kaubandusleti hindadega,  siis siin on hinnad kallimad, küll aga. Meil ei ole väga palju valikut, et ainus viis,  kuidas me saame hindasid alla tuua, on rohkem kala süüa ja,  ja logistikakulud kokku hoida. Miku ettevõte pole väga suur, Eesti mõistes on tegemist ikka  väike firmaga ja ilmselt just seetõttu on ta oma  müügimeeskonda väga hoolikalt valinud. Mis tähendab, et kui ostja ongi oma tellimuse ära andnud,  ei takista see uuesti helistamast. Tere, Veronika, mina olen avekalakalaja poegadest. Kuule, saime su järgmise nädala tellimuse. Ja ja ahvenat, sa ei võtnudki, et äkki paneme sulle ikka  ahvenad ka. No tead, ega mul iga iga tead iga nädal selles mõttes,  et kui kalurid saavad, onju et siis mul on teda alati pakkuda,  et sa võiksid ka iga nädal seda tegelikult prognoosi panna. On ju, et paneme sulle palju, ma panen. Viis kilo ja ma panen teisipäevaks kohe on ju. Ja. Kuidas teil muidu läheb? Loomulikult ei tule kõik kalad piiri tagant. Kohalik kalamees püüab ka päris korralikult kala välja. Ettevõttel on oma ringkalureid, kellega nad koostööd teevad. Eestis tegelikult kala on, mida püüda ja  mida püütakse. Kui me näiteks mõtleme Pärnu lahe või Peipsi peale,  siis siin maal on väga suurt probleemi selles,  et väga-väga suur osa sellest kalast eksporditakse. Meil on näiteks võimalik osta Hollandi kalaoksjonilt Peipsi  koha mida meil Peipsist endal on väga raske kätte saada. Saame küll, aga hinnad on teised. Et siin kannatab väga palju reguleerida. Kindlasti seal teenitakse raha sellega. Meie kindlasti sealt Hollandi oksjonilt Peipsi koha Eestisse  tagasi ei too, aga Eesti turg võiks saada rohkem kohalikku  kala kätte paremate tingimustega. Võrreldes Skandinaaviamaadega sööb eestlane ikkagi kala  palju vähem. Arenguruumi on kõvasti. Niikaua kui me areneme suudab kalakastid turule kohale tuua  väike pirukaauto ja nende mahatõstmisega saab hakkama üks mees. On suhteliselt raske tulevikku planeerida,  sest et Kala hinnad ikkagi sõltuvad, nii nagu ma ütlesin,  ilmastikust, saadavusest ja veel paljudest muudest faktoritest,  et lüüa kellegagi käed järgmiseks aastaks mingisuguse kala  tarneks fikseeritud hinnaga siis mina seda teha ei julge. Ma julgeks, aga siis ei ole ostjad sellele,  sest et siis ma pean panema nii kõrge hinna,  et me keegi häviks pärast. Ma näen ette, et see tarbija muutub veel  ja veel siin lähi lähemate ütleme 50 aasta jooksul. Et kala tarbimine Eestis kindlasti kasvab. Nagu paljude teistegi majandusnähtuste puhul on  ka kala söömises otsustaja tarbija ja see,  kuidas me teda mõjutada oskame. Näiteks see meriahven on samamoodi, inimesed ei teagi. Mida temast teha ja vaatavad, et ilus punane kala. Aga küpsetasime siin ära, andsime maitsta  ja osteti lett tühjaks, et anna ikka mekkida,  siis on kohe teada, mis. Eestil on kalakvoote ookeani liikidest magevee kaladeni. Põhja-Atlandil püütakse meie lipu all tonnide viisi krevette. Läänemerel käib tegus räime ja kilupüük. Kapital otsustas aga kõigepealt tulla Pärnumaale silmupüüki vaatama. Vello on praegu pensionär, aga olnud kutseline kalamees juba  30 aastat. Kuigi Vello püüab merest ka ahvenat,  koha ja siiga ning võrku jäävad vahest ka mõned lõhed  ja merifarellid on Pärnu mehe jaoks igakuise pensioni kõrval  väga hea lisarahaallikas. Just silmupüük. Mehel on luba 144-le silmu püüdmistorbikule  ja need kõik on tal reiu jõkke laiali paigutatud. Aga kahjuks on tänavu sügisene silmusaak viimase 10 aasta  kõige kehvem. Tulemus on kesine, ausalt öeldes sel aastal üldse on kuidagi  asi kehva, kas on see põlvkond nõrgaks jäänud või,  või, või nad ei leia seda jõge üles kuidagi,  et no 2000 kilo umbes aastas. Hooajal ühesõnaga nii. Kudemise tõttu ei tohi silmu püüda esimesest märtsist kuni  esimese juulini. Kui aga parajasti püügikeeldu pole, käib mees silmusid  veealustesse tünnidesse kokku kogumas. Reeglina need, kes kokkuostjad viivad kaugematesse  paikadesse Läti või, või Tallinna või või Tartu  või Viljandi või natuke alla 100 kilo, nagu ei taha tulla järgi,  et siis tuleks teda koguda. Siin võib ühe ööga saada 200 kilo, võib 300 kilo  ka saada. Aga, aga võib-olla ka niimoodi,  et iga nõudmise peale nädalas saad 10 kilo  ja siis annab see 200 kilo ju korjata, siis peab teda. Ta on õnneks niisugune kala, mis sumbas ära ei sure. Ta võib elada kuu ja võib-olla ta pool aastat  ka seal. Kalur tahab ka suuremat sissetulekut saada,  kui selle kala eest makstakse Šveitsis kolm korda rohkem kui  Eestis siis minu küsimus on, miks selles,  et kas siis kalur peab elama patriotismitundest  ja müüma selle kala eesti või tal on võimalus teha  ka investeeringuid ja müüs Lääne-Euroopas,  sest me oleme nagu üks suur turg olemas. Kui me võtame, me oskame oma mageveekala,  mis on püütud siin Peipsi pealt ja Võrtsjärve äärest oskame  logistiliselt toimetada 48 tunni jooksul Šveitsi  ja Kesk-Euroopasse. Ja nüüd me ei saa siin Eesti piiris hakkama. Et see ei ole õige väike. Pärnu turul saab silmu osta ligi kaheksa euro eest. Kokkuostjad pidavat maksma viis kuni kuus eurot. See, et silm on mudane raipesööja, on Vello hinnangul müüt. Tegelik elu näitab seda, et kui silm tuleb jõkke augustis  või juuli lõpus siis sellest alates ta ei toitu. Ta toitub viimast korda meres, kui ta meres veel on  ja ta ei toitu, kuni kevade ütleme maikuuni välja. Soortolu täiesti taandareneb, nii et osa inimesi  siis proovivad seda kõhukoobast avada ja puhastada,  aga seal puhastada midagi ei ole. Norra lõhele tuleks tegelikult mälestussammas püstitada  sellepärast et ta on vedanud Eesti kalatarbimise ülesse enne buumiaega. Me tegime uuringu, oli 2006 eestlane sõi kala keskeltläbi 17  pool kilogrammi. Siis hakkas buum pihta. Inimeste sissetulekud suurendasid meie võimendasime inimeste  tarbimist reklaamikampaaniaga kalade pead. Suutsime selle viia kuskil 21 poole kilogrammi peale. Pärast kollapsit on see tarbimine läinud 10 kilogrammi peale. Väga ilus seos on inimeste sissetulekgau. Vello ei usu, et noori rannakalureid peale ei tule,  tuleb ikka. Ja kui kuskilt püüdja vee pealt ära tuleb,  pärandab ta ikkagi püügiõiguse. Edasi ei kao see koos temaga. Silm on üks niisugune kala, mis annab nagu stabiilse sissetuleku,  välja arvatud see aasta on nagu kehva, aga muidu on olnud niimoodi,  et igal aastal on normaalne kala olnud ja. Ega selle pensioniga on ju päris nagu kunst ära elada. Olgugi, et ma tegelen puhkemajandusega ka natuke,  aga aga ikkagi Väike abi ikka sellest silmust ka ju. Kui on hea aasta, siis millisest? Sissetulekust me võime rääkida. Räägime 10-st 1000-st eurost. Kolm aastat tagasi vähenesid Eesti kalakvoodid enam kui ühe kolmandiku. Kui nüüd sel aastal räime ja kilukvoodid  ka tõusid, on nad siiski varasemast tasemest ikka veel  tublisti maas. Meie jaoks olulised kalaliigid on ikkagi kilu  ja räim. Et 2014 Eesti võib püüda ligi 27000 tonni kilu  ja räime, siis kuskil 28 tonni kilu, et. Eesti kalameeste arv on väga muutlik, professionaalseid  rannakalureid on kokku umbes 2500, kes tavaliselt on kõik  füüsilisest isikust ettevõtjad. Sinna juurde tuleb arvestada veel traallaevade meeskonnad. Need olid kaheksa aasta vanuseid andmeid,  ta oli ainult kaks kalurit, oli, kes näitas,  et neil on sissetulek üle pooleteise miljoni krooni  selle krooni ajal oli enamus ei läi sinna 30000 krooni vahel,  see on väga väike. Ütleme, 98. aastal oli aktiivselt, oli püügil 154 alust  Läänemeres siis oli ka kvoot, oli suurem,  praegu meil on aktiivsel püügil 37 alust. Kvoot on väiksem, ütleme, meie laevastik vastab täielikult  meie olemasoleva kvoodile. 80 protsenti Eestis püütud kalast läheb ekspordiks. Kutselise rannakalapüügi ja Läänemere traallaevade kõrval  püüavad eestlased ka ookeanil ehk teevad kaugpüüki reiktali. Ligi sadakond meremeest püüab suurte tehaslaevadega krevette  Põhja-Atlandil Barentsi merel ja Gröönimaa vetes. Peale selle, et, et me selle kala kinni püüame,  me kohe töötleme sellega ära, ehk siis meil on olemas  vastavad tootmisliinid laeval kalatsehhis,  kus siis siis kas siis toode külmutatakse,  kui tehakse nõndanimetatud industriaalset toodet,  et lihtsalt külmutatud toodet või siis siis  ka keedutoodet, et keedame laova pardale pakendajama  ja see pakend jõuab siis lõppturule, lõpptarbijani,  jaemüügiahelas. Keskmine reiktali kalalaeva töötaja on 56 kuni 58 aastane  vene keelt kõnelev mees neile lisaks ka mõni ametit õppiv  mere akadeemia praktikant. Tegelikult inimesi tuleb vähe selles suhtes,  et, et praktikante meil on kogu aeg, kes soovivad meil  laeval sõita tihtilugu kõik need nendest praktikantidest ei  jää tingimata meile tööle, sest me oleme rahvusvahelises  konkurentsis teiste ettevõtetega rahvusvahelisel turul me konkureerida. Kui me räägime kaptenitest ja mehaanikutest,  siis me konkureerime kaubalaevade ja reisilaevadega  ja mis seal salata, tihtilugu töö nagu reisilaevadel või,  või, või, või kaubalaevadel on oluliselt huvitav,  sest sest laevad käivad sagedamini sadamas,  reisid on lühemad, elutingimused on paremad. Töö kaugpüügilaeval on raske, tuleb trotsida tormi,  pimedust ja jäist vett ning olla kodust ära kuude kaupa jutti. Tasu selle eest on aga 3500 eurone brutokuupalk. Isegi kui see mereharidus oleks osaliselt Eraõiguslik siis, siis tegelikult, ja, ja,  ja õpilased peaksid võtma õppelaenusid ja riik võib olla  võimaldaks ja garanteeriks õppelaenusid,  siis tegelikult oleks olukord selline, kus,  et need kadetid, kes selle kooli lõpetavad  ja mõned aastad merd sõidavad, saavad suhteliselt hea  palgaga võrreldes, võrreldes teiste elualade esindajatega  ja nad oleks suutelised oma lõpp õppelaenu suhteliselt  lühikese ajaga kustutama. Peipsi Euroopa suuruselt neljas järv on aastasadu toitnud  järveäärseid elanikke nii Eesti kui ka Venemaa kaldal. Räägiskoha Ahvensiig latikas on need kalad,  mida on Peipsis tuhandete tonnide kaupa välja püütud  ja mille varud vaatamata kõigele, näiteks nõukogude aegsele  põllumajandusreostusele ja möödunud sajandi 90.-te aastate  ülepüügile ikka taastuvad. Ainult et kalaliikide kaupa on probleeme. Peipsi tinti, mida eelmisel sajandil jätkus tomatikastmega  segatud plekkdoosi panekuks ja kuivatatuna õllekõrvaseks  peaaegu pole. Ja Peipsi kuulsamat kala rääbist võib Eesti kalur püüda  aastas vaid nii umbes kümme-viisteist tonni. See tähendab, et igale Eesti elanikule jätkub üks räbis  aastas heal juhul ehk poolteist suitsu või soolaräbist. Hea küll, rääbist on vähe, aga ka kõiki teisi Peipsist  püütud kalu näeb Eesti kalalettidele üsna harva. Kuhu kaovad need tuhanded tonnid Peipsi kala,  mis näiteks tänavu Eestis püüda lubati? Ivanov toob näiteks, et Šveitsis maksab koha vile kilo 60  eurot Eestis kõige rohkem 16. Seda muidugi poeletil. Kalur saab palju, palju vähem. Peipsi on piiriveekogu ja kalapüügimahtu reguleeritakse  Eesti ja Venemaa vaheliste lepingutega. Kumbki riik saab oma kalapüügikvoodid kalaliikide kaupa  ja igal aastal lepitakse lubatud püügikogused uuesti kokku. Aastate jooksul on kala kogused, mida Peipsist püüda võib,  kõikunud umbes kaks korda. Kui palju kala Eesti tänavu Peipsi, mis tuuda võis,  ei õnnestunud selle loo tegemise ajal paraku  keskkonnaministeeriumist teada saada. Selle kalalaeva nimi, mis siin VaskNarvas seisab,  on stor, ehk siis torm. Aga juba alates oktoobri keskpaigast valitseb siin  VaskNarvas ja ka mujal Peipsi vaikus, sest Eestile eraldatud  kalakvoodid on selleks aastaks välja püütud. Kalapüük on keeruline nii merel kui ka Peipsil,  aga Peipsi koodid on väiksemad kui Läänemerel  ja Peipsi ääres elav kalur peab paar-kolm kuud mõnikord  isegi kauem kaldal kuivama. Peipsi on küll suur ja kalarikkuselt paremaid siseveekogusid  Euroopas kuid kalavarudel on piirid. Eesti ja Venemaa vahel kokku lepitud kalakogustest  kinnipidamist jälgivad kiivalt mõlemad riigid. Investeeringud järve püügiks võivad olla rahanumbrite  poolest küll väiksemad kui merel tegutsevate kalurite omad. Aga kala tuleb järvel ikkagi kallimalt kätte kui merel. Suured investeeringukulud rangelt limiteeritud kalavarud  ja asjaolu, et kalurid peavad veerand aastat kas töötaja  istuma või muud elatist teenima, teevadki Peipsi kala  kalliks ja haruldaseks. Kalameeste soov eelistada välisturgu on seetõttu väga selge,  aga ikkagi, või ehk just tänu välisturule toidab kalapüük  Peipsil kolmesadat kutselist kalurit. Kesk-Soomes asuv Kainu mereks kutsutud oulu järv on  suuruselt viies järv Soomes ühest kaldast teiseni on 80 kilomeetrit. Rikkalikud kalavarud on teinud Oulu järvest piltlikult  öeldes kalastusentusiastide meka. Püüda võib siiga meriforelli koha, haugi,  ahvenat, rääbist, särjest ja muudest pudikalade rääkimata. Turismiettevõtja ja kalur Kaisa igula sõnul on  harrastuskalapüük viimaste aastatega muutunud soomlaste seas  vägagi nõutud turismitooteks. Kaisa juttu kuulates hakkasid mu harrastuskütt korilase  geenid väga intensiivselt trummeldama. Andke õng ja ma sööstan kohe lahingusse. Hinnast räägime hiljem. Kalamees isegi harrastuskalur peaks ilma  ja olude ees olema aupaklik, et mitte kevadisel jää  lagunemisel kirikusse kroonlühtreid osta. Nii asusin kaisa soovitusel ahvenaid ja hauge nõudma sadamas  kõikuvast kaatrist. Et mida on ta mahtuli suuks, et nüüd mida kala on ta? Seda. Nii. Jube ilm on praegu põhjatuul, meeletult külm põhjatuul. Sellepärast me ei saa järve peale paadiga minna. Ja ma proovin siit, sest siin on ahvenat,  haugi ja minu vanaema on küll tabavalt öelnud,  et Mart on väga kõva kalamees. Talle meeldib kala püüda, aga ta ei saa kunagi kala. Ma murran selle müüdi praegu esimese, kas just esimese viskega,  aga. Aga nüüd ma ikka. Proovin selle haugi kätte saada. Nii. Midagi keerulist selles ei ole. Ja ega õige kalamees ennast ilma segada ei lase. Nii kurb, kui mul seda ka ei ole tunnistada,  siis vanaemal oli järjekordselt õigus. Kala ma ei saanud. Küll aga sain hästi toreda päeva ja suures koguses meelerahu. Soome kalastusmekast mina seega lunastust ei saanud. Seetõttu naasesin kodustele kalastusvetele veelgi suurema hasardiga,  et vanaemale tõestada. Kala on ja isegi mina saan neid kätte. Siin ei võta kala üldse, aga seal kõrval vanamees püüab kala  kogu aeg, ma lähen poen talle külje alla ja. Räime võib saada muidugi ka poest aga palju paremini maitsev  värske räim ise püütuna. Ja mõelda sellele, et riiklik Harrastuskalandusprogramm näeb ette, et Eestis võiks olla  aastaks 2018 100000 harrastuskalurit. Siis ega see ei pruugigi täitsa lootusetu unistus olla.
