Kogu meie jutt käib Põhja-Eesti pae kaldast  mis on üks toredamaid ja kaunimaid looduslikke objekte kogu Eestimaal. Aga kuidas ta ikkagi lõpuks selliseks on saanud,  nagu me teda praegu näeme, kus ta Soome lahe lõunarannikul ulatub,  kuni 56 meetri kõrguse paejärsakuni. Lääne pool on ta veidi madalam. Kohati Põhja-Eesti paekalda piires Osmussaarel Väike-Pakri  saarel Pakri neemel on ta ägedate tormilainete räsida. Kas ta on kogu aeg selline olnud ja millal ta selliseks on saanud? Geoloogilist minevikku on üldiselt üsna raske lahti  mõtestada ja kui selleks dokumente ka neid kivisid,  dokumente vähevõitu ja nad kuigi palju ei räägi  siis on teadlastel väga palju teooriaid ja oletusi,  kuidas kõik see oleks võinud kujuneda. Ühed, teadlased omal ajal arvasid, et, et see kõrge pae  järsak ja püstine sein on tänu tekkinud tänu sellele,  et lubjakivides on suur grandioosne lõhe on olnud midagi  maavärina taolist ja üks pool sellest on vajunud sügavale merepõhja,  et see on nüüd see, mis järgi on jäänud,  on siis selline üks tiib sellest suurest maavärisemises. Teised selle jällegi arvavad, et kunagi on Soome lahe  orundis või suures selles vagumuses voolanud ürgneeva suur jõgi,  mis siis on uuristanud oma vasaku kalda,  mis siis vasaku kalda selliseks kõrgeks järsakuks,  mida me siin praegu näemegi ja Põhja-Eesti paekaldaks nimetama. Kuid kui hakkad meie geoloogilist ajalugu mõtlema,  siis Need lubjakivid, mida me siin paekalda järsakus igal  pool näeme samuti ka liivakivid siis nende tekke algus oli  kunagises merepõhjas, sest need lubjakivid  ja liivakivid on kõik settekivimis, nad on settinud kuskil  settinud meres ja see sai alguse umbes 600 miljonit aastat tagasi. Ja kogu see veeline bassein väikeste vaheaegadega kestis  umbes 300 miljonit aastat ja selle aja jooksul settis siia  lubiaines settis siia liiva aastate miljonite jooksul,  see tihenes kujunesid meil lubjakivid, liivakivid kujunes  ka põlevkivi siia vahele. No ja siis tuli pikk vaikuseperiood. Selles mõttes vaikuse periood, et meri taandus  ja umbes 320 330 miljonit aastat oli meil tegemist maismaaga. Ja loomulikult selle määratu pika ajavahemiku järel hakkasid  toimuma mitmesugused kulutusprotsessid, murenemine,  tuuletegevus, vee veetegevus ja osa kivimaterjali lihtsalt  hakati kanti ära. Vaat just sel ajal hakkaski kujunema esimesed,  need vaundid hakkasid kujunema esimesed suured orud  mis praegu on juba mattunud mitmesuguste teiste setete sisse  Tallinna ümbruses, leida Põhja-Eesti pae kaldal väga mitmel  pool ja me nimetame neid ürgorgudeks mattunud orgudeks  ja nende tänapäevane jõepõhi on tunduvalt sügavam. Kui praegune veetase näitab, et kunagi oli  siis tõesti tetti, võib-olla mingisugune suur veekogu  või jõgi, kuhu nad siis koondusid? Sellele pikale kulutusperioodile. Hakkasid järgnema umbes? Poolteist miljonit aastat tagasi, kui kliima külmenes  hakkasid siia Skandinaavias tungima jääliustikud  ja jääliustikud omakorda juba tungides siia vagumusse  hakkasid kulutama seda paekalda. Järsakut tekitasid siin sügavaid orge, tõstsid  ka paekalda peale suuri. Kiviplokk terveid kivimassiive ja kui me liigume siin  Põhja-Eesti paekalda, siis me teame, et Vaivara sinimäed on  need kenad moodustised ja need, need suured kolm mäge ongi  just jääliiustiku poolt paekalda küljest lahti murtud,  suured pangas ed, mis on jõudnud siis panga ääre peale. No siis jääliustik taandus, kliima läks soojene soojemaks  ja algaski meretegevus. Et tänapäevane meri on omakorda siis seda panga järsakut töödelnud,  murutanud sealt välja pehmemaid osi. Kui panga profi me vaatame, siis me näeme,  et all on allosas on tal tavalised liivakivid,  siis on ka savikad osasid, peenemaid, neid on merel merel  ainus kerge. Ära uhtuda ja tekivad niisugused sügavad koopad,  murutuskulpad ja nende laed tihtipeale langevad alla,  moodustus selliseid pilte, mida me ka väga hästi võime näha. Väike pakisaarel ja Osmusse. Põhja-Eesti paekallas on üks mitmekülgse tekkega vorm,  et me ei tohiks ühtegi nendest protsessidest siin eelistada. No kui seda asja nüüd selgemaks teha võib olla,  trame siia mere randa niisuguse primitiivse mudeli teha,  et kuidas see asi siin kujunema nakar. Siin on tegemist niisuguse lillaka kivimiga  ja see on meil. Nüüd siis see Soome rannikust tulevad välja need kristalsed kaljud. Kristalsed kivimid, siin on tegemist lubjakividega,  siin on juba midagi näha, et on Kihised,  lubjakivid on juba panga ja Saku see nüüd see meie Eesti  pool Põhja-Eesti pae kallas ja tol ajal oli siin põhjas  ka veel baas. Nüüd kui need kulutusprotsessid olid, kui ma ütlesin umbes  300 miljonit aastat selle aja jooksul kulutati lubjakivi  kõikjalt ja, ja võib arvata, et ka sellest idamere põhjast  ja eriti just Soome lahe põhjast need lumjakivid on ära kulutatud. Võtame nüüd võtame selle paetüki siit praegu ära. No vot, nüüd on Soome lahe põhipaljastus omal ajal,  kui liustik siis siia sisse tungis, siis oli siin põhjas,  olid siis need kristallsed. Kivi, mis on soomepoolne osa, lubjakivid olid siit osalt ära kulutatud,  võib-olla tõesti, et oli siin mingi lõhe,  mida siis nüüd ka Meri edasi töötles ja kui liustik tuli,  siis ta tõstis tõesti siit sellised suured pangas nagu  võttis siit järsakust kinni ja tõstis siia ääre peale. Nii need sinimäed siis kujunesidki, nii on näiteks nende  sinimägede teke olnud. Ja nüüd, kui oli omal ajal jõgi voolas, jõgi voolas kuskil  siin nende kivide vahel ja siit meie Põhja-Eesti paekallas  tulid ka jugadena jõed alla nagu Jägala juga,  Keila juga ja koondusid siia sellesse. Suurde nagu nimetatakse praegu ürgnevasse,  kus tema sängi täpselt oli seda väga raske öelda,  sellepärast nagu siingi põhjas näete, on siin meresetteid  juba sees, meil on liivaga siin näidatud liivased  ja savikad setted on põhjas, et ka. Kristalsed kaljud ei tule mitte igalt poolt nähtavale,  vaid ainult kohati ja. Sellepärast on väga raske nüüd öelda, on küll sellised  geoloogilised ja seismilised aparaadid, akustilised seadmed,  millega me saame põhja, merepõhja sondeerida,  näitavad, mis merepõhjasetete all on ja siis me tavast seal näemegi,  et need kristalsed kivimid moodustavad väga  siis künkliku reljeefi ja väga raske on nüüd öelda,  kuskohast ta täpselt siin kivide vahel see jõgi läks,  kus see kõige sügavam säng on, nagu arvata võib,  et eks ta otsis kord ühe koha, oma, kord teise koha,  kus ta kergemini läbi pääses. Vesi ikka leiab oma tee, kust käia. Ja nüüd ongi see pae sein siia järgi jäänud  ja see on siis või öeldakse Põhja-Eesti lavamaa pae  paepealne loo pealsed, nagu öeldakse, noh taimestiku me siia  peale mulda hakkab tooma ja see jätkub siis lõuna poole  lõuna poole on kihid kaldu natukene ja sellepärast on  siis nad kattuvad järjest kaugemal Lõuna-Eestis juba  pinnakatete või liivade kruusade alla, aga Põhja-Eestis  paekon ta piires. Me leiame, et pae baas on täiesti maa peal väljas mitmel pool. Noh, ja see on niisugune primitiivne, nüüd  siis ütleme see Soome lahe mudel, võiks öelda.
