Looduse lemmikud. Kere loodusesõbrad. Seekord võtan ette teekonna alla orgudesse orgudesse ja Eestimaal leidub küll ja veel ning mis oma maalilisusega rabavad ka palju käinud ja palju näinud rahvast, tutvumeni, ürgorgude kui noorematega, uudistame liivakiviorge ja teisigi matkajuht, nagu ikka Uudo Timm ja mina olen Haldi Normet-Saarna. No kas praegu on äkki viimane aeg mõnes orus ära käia, talvel sinna enam nii lihtsalt ei pääse. Tere orgudes tasub minna talvel ka ja, ja mõnda orgu lausa ainult talvel kiputaksegi minema, et suvel ei olegi nii, nii huvitav seal kõik ja oleneb sellest, mida me orus teha kavatseme. Kõik varud ei ole nii järsud ja libedad ja, ja osa orge just ongi. Mida libedam, seda parem on teda kasutada näiteks suusatamisel või kelgutamise milleks orud väga ideaalselt sobivad. Nii et igaühe leidlikkus on siin võtmesõnaks, kus asuvad siis Eestimaal kõige vägevamad, kõige atraktiivsemad orud, et nimetaks neid ühe peotäie ja siis räägime orgudest juba edasi. Ja no me teame, et Eestimaapind ei ole sugugi mitte päris tasane, kuigi noh, võib öelda, et üsna üsna lauge on meil, aga kus meil on künkaid rohkem, seal orge rohkem, järelikult suuname pilgud eelkõige suuremate orgude otsingul Lõuna-Eestisse. Ehk siis Haanja kõrgustiku agaaga mõningate jõgede orgudes, olgu ta siis Põhja-Eestis padaorg või mida siin mõned aastad tagasi ka häda oruks kutsuma hakati või siis Lõuna-Eesti liivakividesse sälk. Muidugi on kuulsad meie Võhandu ja, ja Piusa jõeorud, nii et põrkusid, meil meil jätkub ja nad on tõesti erineva vanusega ka. Arud valdavalt meie varud on kujunenud ikkagi voolava vee toimel. Ja nüüd, kui me vaatame jälle neid erinevaid oru tüüpe, siis me peame vaatama, milline on selle oru läbilõige. Kui on selline org, kus all voolab jõgi või oja ja praktiliselt ojasängist või veest kohe mõlemal pool tõusevad üles kõrged seinad, varuseinad, selliseid orge nimetatakse kannioniteks. No Eestis meil väga palju selliseid, päris kannia neid ei ole. Üheks näiteks võiks tuua Hinni kanjoni, mis on siis Rõuges kus siis tõesti ojast kohe mõlemal pool tõusevad mitme meetri noh, kuni 15 20 meetri kõrgused seinad ja sellist ala on seal umbes paarsada meetrit. Me ei saa just kiita, et meil siis nii väga seda kanjonit oleks, aga vähemalt üks näide on meil meil täiesti olemas. Teinekord kutsutakse ka klannaniteks noh, näiteks Narva kosest allpool olevat väikest lõiku ja teinekord kutsutakse valgejõe teatud osi kandja näiteks. Noh, tõesti, need noh, tinglikult võib neid kanjonit, eks lugeda, sellest peaaegu, et kogu ulatuses või suuremas ulatuses, vähemalt seal oru põhjas voolab siis jõgi. Narva puhul muidugi me kahjuks seda ütelda ei saa, see saab toimuda ainult siis, kui jälle suurvesi on ja ja lastakse natukeseks ajaks siis lüüsid lahti ja lastakse siis otse Narva kosest alla, nii et kannanitega on meil natukene kasinasti. Aga kui me vaatame, meie orgusid, siis siis reeglina ei ole mid oru põhjas ainult vooluveekogu, vaid seal on juba ka kuiva maad. Ja kui sellised laiemad orud, kus siis on nii jõgi või oja ja me saame seal rahulikumalt kõndida kuiva jalaga, siis selliseid orge kutsutakse kuristik, eks. Ja noh, ma toon siis üsna järskude nõlvade ka. Nii et näiteks valgejõe org suuremas osas kui tal mõlemal pool kõrgemad kaldad, siis, siis me saame teda kutsuda pigem kuristikuks. Looduse lemmikud? No päris huvitavalt kõlab kallamm. Murg, mida siis sellised orud endast kujutavad? Lamm aru, ta on siis vastukaaluks Vannanitele, kus reeglina kitsad ja kõrged püstloodis seintega oru nõlvad, lammorudan, just laiad tasase lammiga jõeorud ja see orvu tüüp kujuneb just eelkõige siis külgedelt. Vesi erodeerib ehk siis ühelt poolt sööb voolusängi sisse ja teisele poole kannab siis jälle selle lahti tulnud materjali ja ladestama ja siis järjest enam ja enam sellele Via hakkavad jõed looklema. Niiet Nende lamm orgude puhul reeglina ei ole üldsegi oru nõlvad väga kõrged, madalad või siis sageli on ka nii, et kõrgem nõlva on ainult ühel pool ja teisel pool on hoopiski palju madalam see oru nõlv. Ja noh, selliseid tüüpilisi lammarge me näeme kas Emajõel või ka Pirita jõe keskjooksus ja üldiselt lamm orvud on meile üsna tüüpiline oru tüüp just vooluvete ääres üks tüüpilisemad siis Eestimaal, jah. Sest noh, meil ei ole nii väga, igal pool sügavalt sisse lõikunud. Karge ja meie aluspõhi on natuke tugev, et sinna alati sisse sööks see vesi, aga noh, selliseid lühikesi hüppe, järskude nõlvade ka juppe on meil ikka näiteks siin Põhja-Eestiski, iga jõe suudme ja siis joavaheline ala. See on reeglina ikka noh, pikemalt või mõnekümne meetri ulatuses sky ikka sisse söönud. Selle kõrge kalda sisse. No lamm orust veel laugem on Mald org no see kõlab juba koomiliselt. Mall targem saand molli taoline no mall on reeglina selline hästi laugete servadega ja seal on nii, et need positiivse pinnavormi veereb või nõlvad lähevad väga sujuvalt üle siis oruks ja orust uuesti jälle teistperve pidi üles. Et teinekord ei ole Moldova orgudes üldsegi ka vett. Näiteid võib-olla sellist tüüpi orgude jaoks on, on vooremaal, kus siis just jää kujundas nad voored ja voorte vahelised alad ja mitte alati iga voore vahel ei ole siis järved, vaid osa orgia ongi sujuvalt läheb jälle laugelt üles, sellised nõgusa põhjaga orvud siis on Moldorud, aga neil ei ole väga palju meil Eestis ka, aga mõnedes kohtades siiski leiame palju sagedamini kohtame selliseid orge, mida nimetatakse sälk orgadeks ja need on siis reeglina hilised moodustised, vussis, äkilised, tulvaveed on siis söönud sisse sellise terava servadega vei kujulised orud ajana minejatuuris võib leida, et näha, kui ehitatakse uusi teetamme ja siis kui sealt teetammi pealt hakkab vesi ära jooksma, siis teetamm on pehme, eriti liiva ja, ja pehme kruusaga veel kinni tampima. Ta siis vesi hakkab sealt läbi voolama ja tekitab see teinekord üsna suuri lõhesid. Need on siis nii-öelda sälkoru pojakesed või mõne koha ka nimetada Eestimaal, kus näha saab. Üks selliseid sälkorge kujunes siis, kui Maardu järve väljavoolule oli ehitatud ette vesiväravad ja vesi tungis nendest läbi ja mööda Kroodi oja koguvuse järv alla jooksis ja selle tagajärjel tekkis siis Kroodi org, mis on siis tüüpiline sälkorg, sest ta reeglina tekib suhteliselt lühikese aja jooksul ja seetõttu ka need nõlvad Lähevad üsna teravad. Nüüd, kui aeg oma töö teeb, ikka servad madalduvad ja taimestuvad ja, ja noh, siis me saame juba selliseid mujal Eestis tavapäraseid. Ja kui ma neid neid erinevaid harutüüpe veel vaatama, siis tuuakse teinekord välja ka selline varutüüp nagu säng org, ehk siis. Need on sellised jõeorud, mis koosnevad ainult jõesängist endast. Et ei ole seal ei kõrgeid nõlvu, ei selliseid üleminekualasid, vaid vaid koguse org ongi seal jõesängis ja läheb nagu vee alla rohkem. Mitte maa peal midagi, vaid tunnetame seda külma jõkke sisse, lähme, lähme vaatame neid jõgesid või, või ojaseid missis on sisuliselt pilgeni täis vett, siis nende org siis ankur seal vee alla jääb. Nagu kõige muu puhul siin ilmas on ka orgude puhul tegemist ikkagi erinevate vanustega ja vanimad on vist ürgorud. Kui me räägime orgudes või vaatame ka teinekord kirjandust, siis kohtame ikka osa orgude juures on lisandus veel, et ta on ürgorg ja neid ürgorud on siis sellised orud, missis on moodustunud enne viimast jääaega ja kui meil neid õnnestuks kuidagimoodi kasvõi piltliku hulki puhastada meie Eestimaapind kunni aluspõhjani ära kõik see ülemine pehme muld ja moreen sealt pealt ära võtta siis me näeme, et see alus, pind on ikka üsna läbi näritud, võiks öelda, ehk siis nii meie Lõuna-Eesti devoni liivakivid, nendesse on orge uhutud ikka väga, väga palju, aga mitte sugugi vähe ei ole ka Põhja-Eesti paekivis neid ürgsay torge, nii et need orvud siis ürgorud on muist siis praeguseks mattunud, ehk siis viimane jääaeg lükkas neid osaliselt siis Moreini täis ja teiselt poolt vot siis mõistjaid jätkuvalt orgudena või on siis uuesti peale jää sulamist veega puhtaks pestud. Nii et meil on osa ürgorge siis täiesti ilusad ja vaadeldavad, teised aga tulnud, mis elu seal ürgoru põhjas ka võib käia. Noh, kui me võtame praegusel hetkel meie ürgorud, mis on valdavalt ka siis kaitse alla võetud no võtame näiteks Piusa või, või Võhandu ürgorud, siis kõigepealt on ürgorgude nõlvad seinad kallastel, kus siis vesi on kogu aeg töödelnud seda nõlva, siis tekivad ikka varingud, nii nagu hiljuti ka taevaskojas varing jälle toimus ja nii tekivad suhteliselt siledal seinalised kaldad ja kui see kallas on liivakivist nagu siis seal Kagu-Eestis on, siis noh, neid nimetatakse sealses erinevate nimedega, olgu nad siis taevaskojad või, või müürid või või seinad siis nendes seintes müürides pesitsevad näiteks meil kaldapääsukesed jäälinnud, kes is oma pesi, uuristavad käikudena sinna liivakivi sisse ja see on väga hea ja turvaline pesakoht, sest röövlid, tavalgonnad siis rebase näol või kellegi teise näol. Ega nemad mööda püstloodis seina ikka üles ei saa, mitte keegi ei pääse ligi. Reeglina jah, ikka ega hästi ligi ei pääse, aga päris absoluutne. D muidugi ka ei ole, sest ega need, kes süüa tahavad, ka nemad mõtlevad välja igasuguseid. Ja eks nad siis ka roomavad kuidagimoodi teinekord sinna ligi, aga aga kui me vaatame nii-öelda avapesitsejad ja, ja sellises liivakoopas pesitsejad, siis, siis loomulikult liivakoopas on palju turvalisem. Jah, Rebane ikka köit punuma ei hakka nagu Tarzan. Just aga nüüd siis nende ürgorgude põhjas jällegi oleneb nüüd sellest, et kui sügavale see vesi on jõudnud ennast uuristada, reeglina need ürgorgude põhjas kulgevad jõed on üsna kärestikulised ja kärestikud loomulikult meeldivad teatud kalaliikidele, olgu nad siis näiteks Lõuna-Eestis siis Dariusedki siis nendele sobivad sellised jõed üsna hästi ja noh, ega inimene loomulikult ka otsib elamusi. Ühelt poolt ilusad vaatepildid, aga teiselt poolt siis kevadeti, eriti kui on kõrgem v seisi, sellised jõed on nii parvetamiseks kaluutamiseks või sistadega sõitmiseks. Meeliskohad. Looduse lemmikud. No Põhja-Eesti oma paekivi orgudega ega nad ei ole vähem olulised ja vähemalt Tiivsedki, mitte loomulikult mitte ja võib-olla teinekord isegi noh, kui me vaatame just talvist perioodi, siis veel atratiivsemadki, sest just seesama, et paekivi on kihiti ja kihtide vahelt pressib kogu aeg välja vett, siis külmade ilmadega vesi jäätub ja tekivad siis nende paeorgudes veel lisaks jäised orvud lausa. Nii, et siin üks uhkemaid jälle ürgorge on, Utria ürgorg on siis Vaivara vald Ida-Virumaal ja sealne jõgi Väikeoja tegelikult sällud. Oja jookseb, tõesti, kujunevad väga ilusad. Ja, ja siis, kui veel jah, torunõlvad on veel jääga ja jääpurikate või siis Lausaliselt jääga kaetud, noh siis võib seal harrastada sellist jääronimist, mida siis meil Põhja-Eesti pankrannikul üsna mitmes kohas harrastada tehakse. Aga noh, siin paekivi sisse on ju lõikunud ka terve rida jõgede suuri org ja võtame kasvõi vääna jõegi, mis siin Tallinna külje all on. Kui me sõidame Keila poole, siis arkust läbi sõites tunnetame, et me sõidame nagu kuskile alla, maapind langeb, siis tuleb Vääna jõgi ja siis sõidame veel kilomeetrikese edasi või, või isegi kaks ja vääna posti või neid kasutada Tiia nime rohkem, seal tõuseb jälle maapind, järsku hakkame ülespoole tõusma, hakkama, ülespoole tõusma ja see tegelikult on Vääna jõe endine säng oma kõiges hiilguses, nüüd sellest orust võtab Vääna jõgi ainult pisiku kese tillukese enda alla. Ja see Vääna jõe ürgorg siis tegelikult jätkub kuni mereni välja liikudes nogeeni välja ja kohati on nõlvad, olgu nad siis näiteks humala juures või, või Naage juures päris järsud ja ilusad vaadata. Nii et noh, orgudega on lihtsalt see, et kui nad on väga suured, aga meil neil väga suuri orgiga ei ole sel juhul reeglina taimestik, kui metsal kasvab, siis, siis me ei hooma seda seda reljeefi nii hästi. Aga oru nõlvad on natuke laugemad ja kas niitude või põldudega, siis on maapinnatõusud ja langused hästi vaadatavad. Ja loomulikult jah, siin neid järsema nõlvalisi orge jälle muidugi on siis ka kasutatud just suusatamise kohtadena. Et kui talvel suusatama minna näiteks kütti organa, siis seal on küllaltki järsud nõlvad, sügav org ja teinekord nimetataksegi või loetakse kütiorgu nagu meie Eesti kõige sügavamaks oruks. Jällegi siin tuleb Ta rehkendama, kas me võtame praegust olukorda? Võime proovime vaadata Ta maa sisse ka, mis on mattunud orud ja kui me neid, need mattunud orud ka juurde võtame, siis me kõige sügavama aru hoopiski leiame sealt Häädemeestest lõuna poole veel natukene, seal on meie kõige sügavam mattunud org, mis praegusel hetkel sõites nagu polekski midagi. Nõnda nad on ja talv on ees ja kui lund ka tuleb, siis seal oru põhjas suusatada. Ilmselt päris võimas, ümberringi on hingemad. Vähemalt ilus loodus, jah, no kui me liigume näiteks mägede vahel Haanjas või Otepääl noh, me oleme ju siis orgudes ja siis jälle üles mäe peale jõuda, siis näeme juba järgmist, olgu ees, niiet et saame nii füüsisele mäkke ronides ühte nõlva pidi ja siis jälle natukene puhata kui orgu laskuma, kuigi mitte iga orgu laskumine ei ole ka nii väga kerge, kui ta on järsud nõlvad. Saame nii füüsisele kui emotsioonidele. Selline oli tänane saade orgudest Eestimaal. Aga täname ka neid kuulajaid, kes on meile saatnud siin väikese vastukaja. Kerli marli kirjutanud, tähendab meile niimoodi oma fotode juurde tere, looduse lemmikut ja teejuhid. Käisin sõpradega 23. novembril Pakri poolsaarel ja Keila-Joal, kuigi minu täna saadetavad pildid ei lähe, saate teemadega hetkel küll kokku, kui saad, annab teile ometi, sest ehk on huvitav näha, kas või teil endal, kui palju on muutunud meie suvise ekskursiooni sihtkoha värvid ning valgus nüüd hilissügisel? Muidugi on huvitav näha ja kindlasti on need fotod põnevad vaadata ka kõigile teistele kuulajatele. Kõik need fotod on üleval nagu ikka meie looduse lemmikute kodulehel ja Estra Kink on saatnud meile kaks fotot Viroosi järvest ja teise foto juurde on tal selline küsimus, kes või mis seal järvevees tegutseb, eelmisel suvel ei hakanudki silma, need hõljuvad tihedad tombud. See on küsimus teile, Uudo Timm. Jah, kui ma neid seda pilti vaatan, siis sealt paistab, et tegemist on vesi hernega, kes siis seal elab ja oma toimetamisi teeb, aga, aga loomulikult on siin näha ka veel see, et mitte ainult vesihernes ei ole seal, vaid seal tundub vähemalt pildi järgi, et see järv on suhteliselt toitaineterikas praegu ja mitmed vetikaliigid ja Lemmled ikka siin peal kasvavad. Jääb selline mulje, et selle järve veevahetus on natukene häiritud või siis vangida nii läbivooluta järv, et jah, kõige parem selle järve tervislik seisund, ma ütleks, et ei ole. Estra kirjutab, et antud järv on ka hoiualaks kuulutatud, aga Brad muide tegutsevad seal usinalt, ainuke järvest välja voolav oja on aastaid tammidega suletud. Sõda oli ka pildid näha, et väljavool ilmselt seal on takistatud ja, ja noh, see on siis ka üks põhjusi mikspärast, siis vee õitsemine toimub. Sellised lood siis sele Virose järvega ja aitäh teile mõlemale Kerli marlija, Estra Kink. Stuudios olid Uudo Timm ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.
