Tere, loodusesõbrad täna ootab meid ees seiklusrikas matk Eesti looduskaitsealuste kivide juurde. Nii külvid kui üksikud hiiglaslikud rändrahnud lood on põnevad igal aastaajal ja ega nad vast tähelepanu puuduse üle eriti kurta ei saa, ehkki detsembriks ja jõuluajaks on võib-olla suurem matkaind siiski veidi raugenud ja ilm pole ka alati kõige sobivam, aga siis saabki nimelt raadio kaudu selle väikese retke kaasa teha, ilma et oma igapäeva toimetusi katkestama. Ki peaks ja ühtlasi suur tänu teile, Estra Kink toreda vaate eest süvahaavasillalt Võhandule ning stuudios on Uudo Timm ja Haldi Normet-Saarna. No arvata võib, et Eesti on oma kivi, külvide ja rändrahnude poolest üsna tuntud ka muu maailma loodushuviliste seas. Tere, ja tõepoolest, kui me vaatame viimase jääaja toimetamisi siinkandis, siis me saame küll öelda, et just selliseid suuri rändrahne mis siis on enamasti Skandinaavia mägedes lahti murtud ja, ja liustikud siia tulnud. Neid on tõepoolest Eestis märgatavalt kui palju ja kui me ümbruskonda vaatame neid Lätti või Leetu või siis ka Venemaa poole natuke, siis seal selliseid suuri rändrahne eriti palju ei ole, nii et Eesti, selles mõttes jällegi võib uhkust tunda, et meil on nii palju suuri rändrahne, ongi põhjana pärlid. Jah, nad on põhjamaalt pärit ja ega siis jää ei viitsinud kanda siis neid kaugemale lõunasse ja jäi siis mõist siia meile kohe maha ja veelgi enam, kui me võrdleme isegi Põhja-Eestis ja, ja Lõuna-Eestit siis samamoodi meie suuremad rändrahnud on ikkagi ja, ja neid on rohkem just Põhja-Eestis. Ja mida lõuna poole me läheme siis seda väiksemaks nad jäävad või siis üksikud suured on sinul. Milliste kriteeriumite alusel üks või teine rändrahn või kivikülv siis looduskaitsealuseks on saanud? No kui me vaatame neid jälle ajalukku tagasi natukene, siis tegelikult juba ülemöödunud sajandil hakkasid siinsed baltisakslased tähelepanu pöörama meie suurematele rändrahnu tele ja neid arvele võtma ning siis ka ettepanekuid tegema nad kaitsmiseks, sest suurest kivist saab ju ehitusmaterjali nii teede ehitamiseks kui, kui majade ehitamiseks, aga hiljem ka siis ausammaste valmistamiseks. Nii et need suured looduses täiesti monumentidena jääaja monumentidena säilinud suured rändrahnud, neid, see on tegelikult hävitatud mitmeidki ja see hakkas nagu südant valutama ja, ja noh, kui me vaatame ennesõjaaegset Eesti looduse kaitset, siis kas seal oli suur osa kaitsealuseid objekte, mis tol ajal siis kaitse alla võeti, looduskaitse alla võeti oli siis just rändrahnud, sest tõepoolest see oht oli küllalt suur, et neid lõhatakse, kas siis raudteede ehitamisele või majade ehitamisele, noh nii näiteks on meil hävinud naissaarel enne sõda kaitse alla võetud Naissaare surra mada ilmselt siis lõhuti ja ära ja läks ehitusse sinna miiniladudesse. Nii et ja hiljem on ikkagi neid suuri rändrahne hävinud ja saanud siis omale koha kuskil kas ausambas või lihtsalt tee. Näiteks inimene on aegade jooksul olnud uskumatult leidlik loodusväärtusi oma huvides ära kasutama ja vahel on need huvid olnud enam kui kentsakad. Kui me vaatame neid rändrahne siis aega sealt ju tekib ka küsimus, et ma olen eluaeg siin elanud ja see rahn on ju kogu aeg siin kohapeal olnud, ega ta ei ole kuskile rännanud, miks ta siis rändrahnu nime kannab, kunagi rändas ja just see ongi rändrahnud liikusid meie aladele liustiku või jääga. Nii et on just need rändrahnud siis jääaja mälestusmärgid meil. Ja nüüd, kui me vaatame neid rahnude suurusi, siis neid jaotatakse omakorda hiidrahnud, eks suurteks rändrahnud, eks, ja väikesteks rändrahnud, eks. Aga noh, erinevatel allikatel on selle mõõtmise või mõõdukriteeriumid natuke erinevad, ühe puhul siis võetakse hiidrahnu ümbermõõt on vähemalt siis 25 meetrit või rohkem suured, rändrahnud on siis 10 kuni 25 meetrit ümbermõõduga ja väiksemad 10 meetrise ümbermõõduga, noh need on siis väiksemad rändrahnud ja kui me nüüd vaatame jaotumust, siis hiidrahne on kuskil Eestis sajakonna ringis ja panov üldse viimase jääaja jää liigutamise tagajärjel siis meil või, või siis lõuna pool, noh, neid praktiliselt 80 85 protsenti hiidrahne on Eestis, teised maad on siis saanud mõne üksiku nyyd rahnu endale, aga suuri rändrahne, neid on muidugi juba sadu ja võib-olla isegi tuhatkond siis väikseid Rändvee, Neid on juba lugematul arvul, nii et tegelikult meie graniidid rabakivid või teised kivimid, nemad siis on kõik meil tulnud jääga ja teinekord põllumaa või peenramaalt välja tulles, noh, on suurem kivi siis ta angaare, tundra või rändkivi, ainult väike, ainult natuke väiksem. Looduse lemmikud. Tuleme siis juba konkreetsete hiidrahnude juurde Eestimaal, millisest Me alustame? No kõigepealt peaks alustama siis kõige suuremast ehk siis meile nähtav, kõige suurem hiidrahn on siis leti peal Ehal kivi ja tema mõõdud umbes 930 940 kuupmeetrit on tema maht ja tema ümbermõõt on siis 49, no peaaegu 50 meetrit ja kõrgus kõrgust on tal ka seitsme meetri ja natuke peale Lääne-Virumaal Lääne-Virumaal Kunda lähedal või noh, letipea poolsaar on seal aga veelgi suurem rahn on tegelikult oodri kivi ja ta on meres, aga kuna me teda ei näe, siis me sellepärast ei tunnetage teda, aga see on siis Läänemaal nõva kandis see aga nüüd veel suurematest rändrahnud, mida me siis kõik võime minna vaatama, on näiteks Muuga kabelikivi, see on siis praegu Muuga sadama territoorium on peaaegu ta juba enda haardesse võtnud, aga, aga siiski teda külastada saab seal kohe kõrval, siis on kõik sadamaehitised ja kolmas suuruselt hiidrahn on siis majakivi missis Juminda poolsaarel jälle Lahemaa rahvuspargis ja noh, edasi juba lähevad siis sellised kivid nagu Vaindloo hiidrahn ja ja rohuneeme rändro, siis on Aruküla Hydra ja noh, sinna esikümnesse mahub veel Hiiumaalt näiteks huka kivi. Nii et neid suuri rändrahne on meil tõesti üsna palju ja nagu, nagu loetelust näha, oligi nad enamasti on meil kõik siin Põhja-Eestis kas siis klindi ees või, või siis kliendi peale jõudnud. Aga nende suurte rändrahnude hulgas on ka muidugi selliseid huvitavate nimedega rahne, nii nagu üheksa on Eestimaa kivide kuningas, missis asub pahtlas, saan siis Raplamaal põhjaosas ja kuigi ta ei ole, ei teab mis suur rändrahn, aga majesteetlik olek on sellist, mis määras jah, ja seal sellesama Eestimaa kivide kuninga ümber on veel teisi veidi väiksemaid rändrahnu noh, näiteks vaeslapse, nato kivi mägrakivi ja mõned veel ja nende hulgast on ta tõeliselt suur ja selline omapärase kuubikujuline üsna sirgete servadega ja noh, niimoodi paistab teiste hulgast nagu majesteetlik välja. Noh, sellega kaasneb veel üks selline huvitavam seika seal Pahklas oli siis nõukogude ajal raketibaas siis kuna tegemist oli ikkagi sellise huvitava nimega nagu Eestimaa kivide kuningas, siis muidu oleks selle võinud ka territooriumi sisse haarata. Aga kuna see oli midagi, midagi ikka tõsisemad, siis siis ka ka see sõjaväeosa territoorium tegi väikse hamba sisse, nii et inimesed, kuigi mitte just kõige kergemini sinna ligi ei saanud. Aga siiski oli võimalik seda ka nõukogude ajal käia. Üks asi on siis üksikud uhked rändrahnud üks maius, teetlikum kui teine aga kivi küll, no siin ei ole vaja ilmselt pikalt seletada, mis asi see kivikülv on. Siis on neid palju ja üks selline koht, kus on tõesti neid justkui külvamas käidud, on ilmselt Käsmu. Jah, Käsmu kivikülv on tõesti nii Eesti kõige suurema pindalaline kivikülv nuusutada. Suuremas tiheduses on erineva suurusega kive seal kuskil 400 hektari suurusel alal ja viimase jääaja järgsetest Kivi külvidest on ta noh, mitte ainult siis Eesti, vaid ka Baltikumi ja kogu Põhja-Euroopa suurim kivikülm. Nii et see on tõesti märkimisväärne ja, ja seetõttu ka juba enne sõda kaitse alla võetud kivikülv väiksemaid kivikülve, muidugi leiame me ka erinevatest Eesti osadest ja noh, üks selline huvitav kivikülv on siis nõva rannaküla sadama lähedal, seal on nimelt siis neuron Preitsade kivi külm, need on siis Neugrundi kraatrist välja purskunud materjalist rahnud, mida siis jää on ka nii-öelda rivistanud seal natukene rannaküla rannal ja kuna need rahnud on siis sellised tumeda värviga, siis nad õhtupäikeses jätavad selliseid väga huvitavaid maastikupilte ja lisaks veel seal on kaks sellist rahnu, kes meenutavad nagu mingit looma ja ongi siis sellest saanud oma nime, et seal on nagu merelõvid osas tõepoolest on nagu keha ja pea natukene kõrgemal seal, nii et õhtupäikeses või Punava taeva taustal on hästi huvitavad ja vaadeldavad. Et võib imetlema jäädagi ja pole ka mingi uudis, et Eesti tuntuimad akvarell istid olgu siin Siimaskop või Aleksander Pilar näiteks nad on ikka väga armastanud neid kive akvarell ida ja sinna värve sulatada. Saate alguses sai öeldud, et võib-olla, et praegune aeg ei ole kuigi hea, ei kipu välja minema ühte või teist loodusobjekti vaatama siis tegelikult rändrahnude või üldse meie loodusmonumentide või loodusmälestusmärkide, olgu nad siis üksikud suured puud või või siis ka paekallas, siis neid on võib-olla just praegu, praegu talvisel ajal või või sügisesel kevadisel ajal, kui lehti veel ei ole, võib-olla siis näen neid oma hiilguses natuke paremini ei ole midagi, mis segab pilti just, sest, sest ikka kivide ääres kasvab mõni puu ja põõsas. Ja kui ta lehes, siis varjab ta pool ilu ära. Pildistada on ka praegu väga tore, aga kindlasti on selliseid loodus- ja kultuuriloolisi matkaradu Ki, mis nende kivide juurde viivad, et kas selliseid matku saab ka praegu ette võtta? Ikka saab ja kui me nüüd vaatame neid suuri rändrahne, siis siis hästi paljud rahnud on erinevate legendidega seotud ja no ega siis me ei saa mööda Kalevipojast ja vanapaganast või siis ka suurest põllust või Piretist ja teistest meie kuulsatest vägilastest. Nii et nendega seotud kive on hästi palju, see on päris huvitav, teinekord võib tõesti võtta eepose kätte ja hakata lugema seal siis minna välja ja vaadata, proovida näiteks Kalevipoeg visatud kivid Saadjärve ümbruses üles otsida või muidki huvitavaid legendide jälgi ajada. Looduse lemmikud. Aga kivide juurest siis paljandite juurde. Lõuna-Eesti on tuntud oma liivakivi paljandite poolest kindlasti väljaspool Eesti piiregi. Jah, ka paljandid olid üheks esimeseks objektiks, mida siis loodusekaitsjad tähele hakkasin panema, et nende käekäik võib unarusse jättes halvaste hakata käima, no sellisteks siis Lõuna-Eestis devoni, liivakivi paljandid, Missis noh, Ahja jõe ääres taevaskodade nime kannavad või siis Võhandu ja Piusa ääres müüride nimegi annavad aga samamoodi kallastel kõige võimsam pank või paljand kannab siis panga nime kallaste pangana nende kõikide puhul on see, et inimene on kuidagi juba selline kummaline tegelane, et ta ikka kipub endast siis märke maha jätma ja, ja nii on siis nendesse müüridesse või taevaskodadesse ikka ja jälle kraabitud nimesid, et mis ajal keegi selle koha peal käis ja see on väga oluline kõigile huvilistele teada, eks nojah, vot kindlasti on see huvitav ka näiteks teha näiteks uurimistööd, et kes ja mida ja miks küll sinna sisse kraapida, siis kas siis oma nimed või mingi muu teate mahajätmiseks. Aga minagi, kui ma vaatan neid looduse tõelisi monumente, siis ma pigem eelistaks näha neid puhtana ilma mingisuguse lisaga unistustest. Natukene parem olukord on meie Põhja-Eesti paljanditega, noh, mis siis kõige suurema monumentaalobjektina näevad välja siis balti klindi meie põhjaeesti osana. No kuna seal ei õnnestu nii lihtsalt kas pulga või või sõrmega kraapida sisse oma nimetähti või, või muid pikemaid uudiseid, siis seal valdavalt jälle üritatakse mängida värviga seda lahendada, noh nii nagu nüüd linnadeski grafitit tehakse. Ega kahjuks ei ole pääsena meie uhked paljandeid ka sellest, nii et eks ta nii on, aga sellegipoolest ja muidugi need erinevad pangad, olgu siis näiteks meie kõige kõrgem pank Ontika, mis on siis 56 ja pool meetrit kõrge, see on ikka tõeline vaatamisväärsus. Aga noh, ei pea ju alati kõige kõige juurde minema, piisab ka, kui me läheme näiteks siin Tallinna lähedal Pakri poolsaarele või Saaremaal sealsed pankade juurde, olgu ta siis hüügu pank Muhus või Mustjala pank, mis on siis saarte kõige kõrgem või siis ka suhteliselt madala ohessaare panga juurde, siis nende pankade puhul on võib-olla just see vahetu merega kontakt ja videoseene murrutamine. See on see, mis tormistel päevadel väga uhke pildi maalib. Ja noh, siin alles mõni aeg tagasi oli meil ju üks tugevam ja just tugevate põhjatuultega Ontika Valaste joa juures ala tee kujundab suuri jääskulptuure. Nimelt see tugev tuul pressib siis selle joa vee ja ja pritsmed üles ja see, kuhu ta ikka siis läheb, jääb kas panga külge või siis puude külge ja tekitab siis jääd. Kultuur, nii et sa võid loodust maalida, sa võid seda pildistada, sa võid seda voolida, aga kõige suurem kunstnik on ikka loodus ise. Jah, ja võib-olla siis just tekivad need kõige-kõige huvitavamad kujundid või. Ja kui veel looduse kui kunstniku peale mõelda, siis eks allalangeva veega saab ka igasuguseid huvitavaid vorme kujundada. Nendesamade paljandite, olgu nad siis liivakivipaljandi või eri, siis põhjaeesti, ess, pae paljandeid, nende paekihtide vahelt immitseb ikka vett allikatena välja ja kui on miinuskraadid, siis ega see vesi veeks jäävaid ikke tahkeks. Ja siis tekib väga erinevaid küll jääkardinaid, küll purikaid või lausa terveid jääseinu, mis siis jällegi on niivõrd võrratud. Kui aga sellistesse kohtadesse sattuda, sest teinekord pildistad ja pildistada jääbki pildistama. Selline oli siis tänane saade rändrahnu adest, kivi külvidest ja paljanditest. Stuudios olid Uudo Timm ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.
