Kadrioru pargis on mul hea rahulik jalutada. Keegi eriti püssi ei lase ja koerakarja ka kallale ei ussitata. Nimetan seda tõsiasja sellepärast, et esimesed pargid rajati  keskajal kuningatele ülikutele, just nimelt jahipidamise paikadena. Ajapikku omandas park hooldatud ja kujundatud maa-ala  tähenduse ja nüüd on Eestis paar 1000 mõisa kirik kooli talu  linna või lausa rahvuspargi juurde on tulnud  ka sellised asjad nagu masina, arvuti või taksopark,  aga need meie huvi keskmesse ei mahu. Küll aga kikitab looduse sõber kõrvu, kui kuuleb sõnaühendit. Loomapark ehk vaba ala loomaaed. Esimene loomapark rajati üsna hiljuti 1931. aastal  Inglismaal ja tänapäeval on meil väga erineva suurusega  loomaparke väga erinevates paikades. Sügisel Poolas olles osoon lihtsalt ei suutnud jätta käimata. Aidla. Kirde-Poolas masuur ja paksudes põlismetsades oma silmaga  metslooma näha on üsna harv juhus. Kindlam on külastada loomaparki ja seda osoon  ka tegi. Katsiloovo metsloomade pargis on 100-l hektaril kokku üle  120 loomaliigi. Siin nad liiguvad üsna vabalt ja siin on  ka hätta sattunud metsaloomade varjupaik. Loomapargi isendid jõuavad siia teistest loomaaeda. Nii vahetuse kui kingitusena paljud loomad pärinevad aga  otse kohalikust loodusest, kus nad on kas õnnetuse sattudes  end vigastanud või orvuks jäänud. Vaatame nüüd üle masuuria metsades elavad kohalikud loomaliigid. Must toonekurg on Eestis väga haruldane linnuliik So Hou  rearist Black tark in Bulland. 22-l Poola punases raamatus oleval loomaliigil on siin  pargis täita nii hariduslik kui teaduslik eesmärk. Giidide juhendamisel õpivad koolilapsed eri liike tundma,  sõbralikuks harjutanud loomi, saab ise katsuda  ja kohapealt soetatud sobiliku söögiga ka toita. Siin me näeme pargi kõige nooremat asukat alles eile  sündinud väikest eeslivarssa. Miks need kitsepind äritasid? Nad tahavad mu käest süüa saada. No võtke. Appi. Olgu, nüüd aitab aitäh. Kui sõralised ja kabjalised saavad peaaegu vabalt inimeste  keskel ringi jalutada, siis kiskjad on pandud siiski kaitsva  võre taha. See siin ei ole mingi kodukiisu, vaid metskass,  kes elab Poola mägedes. Praegusel ajal läheb liigil tegelikult üsna halvasti,  loodusesse on jäänud vaid umbes 200 isendit. Ja tihti segunevad nad ka kodukassidega. Loomapargi üks suurem teaduslik eesmärk on ohustatud liikide  loodusesse taasasustamine ja välja töötatud programmiga sündinud,  et olla vaba, on see näiteks siinsete ilvestega  ka mitmel aastal õnnestunud. Loomapargis sündinud, tiine emane viiakse metsa ehitatud  onni ja sündinud kutsikad pääsevad sealt väikse avause kaudu  juba esimestel elutundidel metsikut loodust avastama kuid on  emaga siiski kontaktis. Need ilvesed, kes loodusesse ei lähe ja külastajatele  hariduslikul eesmärgil vaatamiseks on, kasvavad üles aga  hoopis omapärasel moel. Väga tähtsad on ka siinsed spannielid. Et loomapargi kiskjad oleksid ka sõbralikud,  toodi näiteks ilvesepojad siia ja joodeti neid spannieli piimaga. Meetodi kasutamise põhjus ei peitu koerapiima koostise eripäras. Kui tuua kiskja ema kõrvalt mõneks ajaks inimese juurde,  on ta ka hilisemas elus vähem kartlikum ja külastaja saab  teda lähemalt vaadata. Tundub, et ka siinsed julged hundid on seda koerapiima joonud. Hundi kutsika. Kaid on siin kokku kaheksa ja nad sündisid vaid neli kuud  tagasi nendes samades urgudes. Peaaegu vabalt jooksvat hundikarja enda ees näha on lausa  filmilik vaatepilt. Loom jääb aga loomaks ja hea on, et aiad meid ikka lahutavad. Ringkäigu viimased elukad on metsade ühed uhkemad loomad,  põdrad, kellest 21 aastat tagasi see loomapark alguse saigi. Kui pargi asutajal õnnestus seitsme aastaga kodustada  esimene hüljatud põder. Ka praegu tuleb siin orbude eest hoolt kanda. See kolmekuune põdrapoiss kannab nime Leon. Ta toodi siia, kui tema ema jäi auto alla. Ja teda püütakse nüüd siin kodustada ja tema toitmiseks  kulub seitse liitrit piima päevas. Saatuse tahte. Loomapargi abiga uue elu saanud loom on nüüd inimeste  tähelepanu ja hoole all. Põder tegelikult küll põhjapõder kuulub jõulude uus  mütoloogiasse samamoodi nagu päkapikud, kuusepuu  ja mis kõik veel. Eks me või küll kogu sellesse pingeldangelisse suhtuda  üleolevalt lausa irooniliselt kuid miski siin ilmas ei tule tühjast. Ju ongi inimsoo sisse pandud vajadus olla vahel lapsemeelne  ja mänguline. Just see lapsemeelsus ja lõppematu küsimuste esitamine samuti,  aga teadasaamise rõõm on alus põhjaks nii tõsiselt asjale  nagu teadus. Miks kivi kukub maha, küsib laps. Ja me ei oskagi talle vastata, sest me ei tea veel sugugi,  mis asi on gravitatsioon. Kuidas määravad linnud lendudel oma rännusuuna? Kas kalad võivad ära uppuda ja nii edasi? Kus on vastused? Täna lähevad kala uurijad tarkust püüdma jääkülmast mereveest. Vaevalt sooviks keegi peale talisuplejate praegusel ajal  vabatahtlikult külmas vees sumada. Osooni võttegrupp trotsib ekstreemseid olusid  ja sõidab Tartu Ülikooli mereinstituudi kalauurijatega  Matsalu lahele. Teadlasi huvitab, millal rändavad magedas vees koorunud  haugid ja lutsud merevette. Alustame siis sellest, et, Et jahime väikeseid hauge samasuguseid hauge  ja lutsusid, põhjus, miks me just siis praegu in sügisel  seda teeme, ongi see, et praegu on selline aeg,  kus väikesed lutsud hakkavad jõgedest alla laskuma mere poole. Nii et, et suvel, kui me siin juuli juulikuus oleme seirepüükidel,  siis väikest lutsu me siin ei kohta, sest noh,  kõik väiksed lutsud on veel jões. Et väikest haugi me siin saame, aga lutsu saame ainult sügisel. Ja seepärast ongi siis Tähtis see praegune praegune püük siin, et just püüda seda lutsu. Hakkame minema selles suunas siit sinnapoole võtta  selle tipu peale suund. Ütleme nii, et on ka lihtsamaid ameteid,  aga eks see töö vajab ka tegemist. Idee on selles mõttes, et tagapaistab niisugune valge valge lina,  see on see nooda kott, et see peaks täitsa keskel olema,  nüüd Sander peab rohkem tõmbama. Tõmba. Kamina selle veemassi läbi ja kõik see kala,  mis seal on, siis peaks idee järgi siis sinna kotti jääma. Mõnikord nii kui siin mingi suurem kala satub sisse,  siis ta võib hakata siin nagu sõitu tegema. Mõnikord haugu haugi nagu hüppavad nagu kinni  ja kinni vist ei ole midagi, ma ei. Ma lihtsalt liiga nõrk kinni. Ma vaatan. Ma ei tea, on ilmselgelt, nagu ma enne ütlesin,  ka lihtsamaid ametid, et siin saad ise märjaks,  saavad kindad märjaks, kogu riietus peab vaatama väga tähelepanelikult,  et sina seda ära ei külmeta, aga ma ei tea,  kuidas selline asi üldse võimalik on. Seda jälgida. Märjaks saamine on siin tööalus. Kalad juba mulistavad seal sees. Et on juba midagi, kui see on hea uudis,  esimene püük juba kalad sees. Nii, ja nüüd lappame vaikselt selle koti. Üles esimene tõmme ja mis siin tulemuseks on,  siis? Sinna loomiseks on üks kahe-kolme aastane haug. Üks väike ahven paistab siin karplaste maimu. Üks kiisk paistab siin isegi jala, et siin on,  et selline haug selle haugi aseme ilusti tagasi seda veel  vaja ei ole, keegi on haugile juba kallal käinud. Siin lähemalt vaadates on näha võrgu jälle kaks peal ka. Või aga laseme ta minna siis mis ta niisama siputab siin. Mine siin üks väike ahven. Nii ahven, seda vist ei ole ka vaja, eks ole. See ei ole tänane eesmärk. Enam-vähem kõik vist põnevam asi on otsas. Tuleb liikuda järgmisse kohta, nagu ma aru saan  ja teeme selle teised pooled võtsime taas mitu tõmmet,  teeme Ma ei ütle, mis on sellise töö juures praegusel ajal  kõige tüütum käte vette panemine. Selle ära juba ja ma ütlen, et päris rõve vesi on külm,  aga ma võin lohutada sind sellega, et varsti läheb see valu üle,  et varsti on, tunned ainult soojust. Oleksin olnud ettenägelikum, oleksin võtnud kaasa  teistsugused kindad. Aga noh, arvasin, et pääsen kuivade kätega. Valepuha. Jääkülm vesi ei luba kaua ühe koha peal passida. Et taibata olukorra tõsidust, siis siin on teile ehe näide,  vesi sõna otseses mõttes jäätub. Ja meie proovime siit kala püüda. Sumame edasi, et piirata kalad sisse järgmises kohas. Mis seis on? Imestaval on nagu parem suvel me reeglina niisugust  niisuguse taimestikust me leiamegi nüüd ikka. Tõe hetk, meis, mis saab edasi, pole kala  või õigemini kala on, aga pole seda kala,  mida vaja. Ja edasi, et selline see kalapüük kord on,  et üks, üks päev saatkala, teine päev ei Sakala. Täna ma arvan, et me siin üritame ikkagi veel,  et päev pole veel läbi ja. Päeva teine pool annab veel lootust, ehk õnnestub püüda mõni  sama suvine haug või luts. Laborisse jõudes on mehis valmistanud ette üllatuse. Siin on meil siis väiksed haugid. Siin see suurem on tõenäoliselt üheaastane kala,  väiksemad on siis samasuvised. Teises kausis on meil siis teine uuritav liik lutsud. Et siin siis samamoodi, et et tõenäoliselt väiksemad on  siis sama suvised ja võib-olla siis see kõige suurem on  üheaastane luts. Kõigepealt registreerimine kala täispikkuse. Praegusel juhul on siis selle lutsu pikkus 191 millimeetrit. Nii kaalu meil vaja ei ole, kuna selles töös meil kaalu  tarvis ei ole. Ja siis saabub ki kõige tähtsam osa selle sellele kalale meile,  et võtame välja need otoliidid, siis fotoliigid on  siis need kuulmekivid. Mehis võtab kala sisekõrvast välja pisikesed valged moodustised. Need ongi otoliidid ehk kalakuulme ja tasakaaluelundis  paiknevad kuulmekivikesed. Kala otoliidid kasvavad iga päevaga vähehaaval suuremaks,  nii nagu arvuti kõvakettale salvestatakse. Andmeid salvestub kala otoliidile päev-päevalt üksikasjalik  info tema elu kohta. Nende järgi me sinna Matsalu sise lahti siis põhimõtteliselt  läksime nüüd edasi läheb töö nende kividega,  siis paneme nad siia epsidesse. See on siis Ependorfi pika nimega Ependorf,  kas ma mäletan õigesti? On õige? Eesti keeles on isegi niisugune ilus nimi nagu mikrokatsuti. Mikrokatsuti, saad tuttavaks, sinna sisse lähevad,  nüüd kuulame kivid, siis. Esimene oluline etapp on läbitud. Edasi tuleb kaladelt kogutud kuulmekivid keemiliselt  analüüsiks ette valmistada. Alustuseks lastakse nad kollakas epovaigus tarduda. Pisikestest kivikestest tuleb seejärel lõigata paraja  suurusega viil. Ja nüüd on oluline see, et me saaks selle viilu täpselt sealt,  kus on selle ottoliigi tuum, ehk siis selle kala elu algus,  et ma tuumarelva. Ma tahan just mõlemalt poolt selle tuumarelvargune ringike  kala nii-öelda elu algus ja siis ma tahan sealt mõlemalt  poolt tuuma teha sellise lõike. Meenutab võib-olla natuke sellist hambaarsti juures olemise heli. Ja käes ta ongi. Täpselt, ja et, et noh, võtsin ta varuga kindlasti,  nagu sa näed, et see viil ei ole väga peenike,  et ta võiks kindlasti peenemale, see lõpptulemus on  kindlasti peenem, et pärast lihvimist on noh,  sellest sellest sellest klotsist alles siis ainult ma ei tea,  üks, üks viiendik võib-olla midagi sellist,  et see lõpptulemus on see, et selle üle ülejäänud osa me  siis lihtsalt lihvime maha, nagu sa ütlesid,  see viil on nüüd veel pisut paks. Seda tuleb lihvida jah, et see on varuga võetud,  et liigume siis edasi siia liht masina juurde. Mis siis meenutab natukene. Nii-öelda DJ-de töövahendit, et selline ketas,  kus meil on siis hästi peene teraline liivapaber siin  ja selle liivapaberi abil me hakkamegi siis seda väikest  viilu veel viimase etapi etapina lihvima,  see on ikka paras kraveeri ja käsitöö, ütleme nii,  et paneme näpu siia peale. Ja paneme disko ette käima. Nüüd me juba lihvime seda auto alati. Nii nüüd vahepeal paneme seisma ja selle asja  siis see asi näebki niimoodi välja, et lihvid natukene. Siis paned, paned mikroskoobi alla ja vaatad,  kui kaugel sa endaga oled nii-öelda, et kaugel see tuum on. Tunda on, et kulub midagi. Kas see on kummikinnas või kummikinnas ka? Ei saa aru, võib ka olla. Sellepärast me kummikindad ka kasutame, et kui ma sellega alustasin,  siis ma nagu lihvisin ilma kinnasteta. Ja siis oli tulemus see, et mul kõik näpuotsad olid  nii-öelda veriseks lihvitud, et et siis ma mõtlesin,  et see ei ole väga mõnus. Umbes millimeetrise paksusega viilud on valmis edasiste ks uuringuteks. Fotoliidiviilu mikroskoopi all suurendades on võimalik  määrata kalavanus. Mehise toob meie ette tõenäoliselt Eesti kõige vanema säilnakuulmekivi. Selle konkreetse isendi vanus on selle autorid järgi lugedes  32 aastat minu teada nii vanad saiast ei ole üldsegi registreeritud,  et et noh, et ta on nagu, kui nüüd mõtlema hakata,  et on nagu jah vanem kui mina ja vanem kui sina,  eks, et, et noh, et sellised sain, meil ujuvad seal  Läänemeres ringi, siin on siis see kala kala nii-öelda sünd  ehk siis see kala, see kurikuulus tuum, motoodi tuum,  kus see kala sünnib? Siin ta koorub ja siis järjest hakkavad otoriidile nii-öelda  ladestuma analoogselt puukasvuringidele,  et nagu te kõik teate, kindlasti ka puud kasvavad nii-öelda  kasvuringidega siis samamoodi nende aastaringide sisse  ladestub ka see konkreetse koha, vee, keemia,  kus see kala konkreetsel juhul elab või asub. Et, et seda loogikat ära kasutades saab siis uurida väga  erinevaid asju, et kõige lihtsamas lähenduses saab uurida kaaderrändeid. Tulemuseks on siis selline profiil elemendi profiil,  kus siis me näeme, et kus see kala on nii-öelda liikunud  ja kui me nii-öelda uurime selliseid kalaliike,  kes nii-öelda liiguvad mageda ja soolase vahelt,  siis me saame väga hästi ära kasutada seda otoliidi,  mikrokeemilist koostist, selleks et teada saada,  millal, kui suurelt ja kuidas ta nii-öelda  selle mageda vee ja merevee vahel liikus. Kalade rändeid uurides on Mehis ja tema kolleegid avastanud,  et näiteks üle 80 protsendi Matsalu lahe haugidest koorub magevees,  kuid rändab juba sünniaasta sügisel soolasesse vette,  kuna iga kala kuulmekivile salvestab tema sünnikoha. Vee keemiline koostis, loodavad teadlased leida  populaarsemad merre suubuvad kudejõed. Poisikestena oli üks meie narritamisi, et vaata,  siga lendab, kes vaatas, oli loll. Kui ma ka nüüd ütlen, et vaadake, krabi lendab,  võite julgesti osooni edasi vaadata, kartmata lolliks jääda,  sest krabi ongi ühe meie linnuliigi rahvapärane nimi. Rahvapärased nimed on tal ka tikk ja piibutaja. Soomekeelne ametlik nimi on puukiipia vene keeles. Saksa keeles. Bar eestikeelne ametlik nimi on Borr. Praegusel ajal metsas jalutades võib tunduda,  et mets on pime, tardunud ja suisa elutu. Tegelikult võib siin kohata hulganisti linde,  kes on otsustanud vastu astuda meie külmale talvele. Üks säärastest võitlejatest on väike lind. Borrelutseb peamiselt okasmetsades, kuid teda võib kohata  ka parkides. Mina olen borritegemisi jälginud peamiselt sügisesel  ja talvisel ajal, kuusikutes ja männikutes kusjuures borri  on üsna keeruline tabada, eriti kui ta liigub kuusetüvedel  sulandudes osavalt keskkonda. Porr on justkui pisike rähm, seda nii oma välimuse kui  ka liikumise osas. Porril on pikk ja kõver, nokk, kõhualune,  valge ja selg puukoorepruun. Seetõttu suudab ta puukoorel liikudes jääda märkamatuks. Porr liigub puutüvel end justkui tõugates sageli jalad harkis. Rähni kombel toetub korra oma jõulisele sabale. Ta alustab oma toiduotsinguid üsna maapinna lähedal puutüvel  ja liigub enamjaolt spiraalselt puuladva suunas. Nokitsedes pisikesi putukaid. Jõudes tippu, viskub lind justkui kivina alla  ja maandub järgmisel puul. Ja kõvernokk on porri koorepragudest samblatuustidest,  putukate urgitsemiseks. Okstele ja maapinnale satub korr väga harva. Suures metsas paistab porr silma just oma ereda valge kõhu järgi. Borr teeb ka imepeent häält, mis teeb tema leidmise veidi kergemaks. Selleks, et porri oma silmaga näha, tuleb mõistagi vaadata  sooni või minna metsa või parki, valida välja mõni puu  ja varuda veidi kannatust. Väikese vihjena olgu öeldud, et porrid liiguvad metsades  ringi üldjuhul pöialpuiste ja tihastega. Saade ei ole veel läbi. Meil on vaadata üks isevärki foto, mille saatis meie vaataja paidest. Sellel on ka oma lugu. Suvekodus asuva kera kuuse peale ehitasid linnud oma pesa  emalind munes muna, haudus nad välja. Pojad kasvasid suuremaks ja augusti alguses lahkusid linnud. Aga pesa ei jäänudki tühjaks, sest sinna kolis konn,  kes veetis pesas järjepanu mitu setu päeva. Näikse olevat nii, et ütlemine Loodus ei salli tühja kohta, polegi paljas kõnekäänd. Vaat, nüüd on saade läbi. Kolm osoon.
