Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga otsib vastuseid. Millistele küsimustele kohe kuulete. Saatejuhid Arko Oleski ja Helen Sürje alustavad. Priit tervitab raadio kaks, stuudios on Helen ja Arko kaid alanud saade puust ja punaseks seasaade, kus tunni aja jooksul võtame ette erinevaid teaduse ja tehnoloogiaga seotud teemasid ja üritame neid teha, Beire head kuulajad arusaadavaks, huvitavaks, põnevaks köitvaks. Ja nagu ikka, teemade ring tänagi on üpris lai. Esmalt räägime taimedest, taimedest on meie tänase saate pikem teema. Lisaks hiljem kuule küsimuse rubriigis toome jutu vaikselt tagasi ka süsihappegaasile, mis pannakse gaseeritud jookide sisse. Aga kõigepealt nagu saate alguses ikka, räägime teadusuudistest, mis meile silma on jäänud. Ja minu dispuudutab vast kõige rohkem inimesi, kes ei ole suuremat sorti süstivi sõbrad, ehk siis Meile ei meeldi süsti saada. Ja tulevikus saavad nad siis neelatan nanotablette nimelt vigastesse rakkudesse viidavad ravimid lubaksid tõhusamalt ravida nii kasvajaid kui ka paljusid teisi haigusi. Siiani aga on kõik katsetusjärgus nanotehnoloogilised ravimid mõeldud süstimiseks. Ja kuidas nad siis toimivad, nad tungivad kasvajate ümber olevate veresoonte kaudu otse vähirakkude, nii. Aga kuna paljudele inimestele ikkagi ei meeldigi torgitakse, siis nanotabletid on just nendele, et tablettide neelamisega saavad vast kõik hakkama. Enam-vähem ja suu kaudu võetavad ravimid peavad siis läbima sooleseina katva rakukihi. Rakukiht sarnaneb tugevale telliskivimüürile. Vanem on siis biokeemikud proovinud sellesse müüri tekitada nii-öelda ajutisi pragusid. Mis siis selle ravimi lubaksid vereringesse viia, aga ohutu, sest koos tillukese ravimikandjaga võivad verre pääseda ka tõvestavate bakterid. Nüüd aga on Massachusettsi tehnoloogiainstituudi materjaliteadlased loonud uut tüüpi nanoosakesed, mida saab siis sisse võtta suu kaudu. Idee autor Robert langeb, sai inspiratsiooni sellest, kuidas imikud hangivad endale emapiimast kaitsvaid ant kehi ja needsamad antikehad seostuvad kindla raku pinna retseptoriga ja saavad niimoodi pääsu läbi sooleseina veresoonte ning langersis kattis biolagunevast polümeerist nanoosakesed sama FC nimelise valguga mis aitab emapiimast pärinevaid antikehade sooleseina rakkude retseptorid ja suhelda. Ja sellise katega nanoosakeste abil õnnestus tal siis diabeetikutel hiirtele anda insuliini suu kaudu. Ja loomade veresuhkru tase oli täiesti paigas ja needsamad FC valguga kaetud nanotabletid jõudsid vereringesse pea 11 korda tõhusamalt kui siis ilma katteta nanoosakesed. Sellesama teadlase sõnul siis sobivadki needsamad nanoosakesed ka teiste ravimite transpordiks ja samal põhimõttel loodetakse luua siis osakesi, mis suudaksid tungida läbi platsenta või aju verebarjäärist erilisest rakukihist, mis eraldab veresooni ja närvirakke. Tulevikus vast mugavam end ravida. Kui siin oli mainitud insuliin, siis ma arvan, et miljonid patsiendid majandus on väga tänulikud, kui nad pääsevad sellest igapäevasest süstimisest kindlasti. Nii et ootame põnevusega neid, neid arenguid, ma loodan, et tabletid on pisut suuremad kui nanomõõdus, muidu üleskaid muidu ei leia üles ja raske aru saada, kuidas alla neelata. Aga minu disk sellest nädalast natuke teisest vallast, kui me räägime hiljem süsihappegaasist siis räägime sellest jookide kontekstis. Aga nüüd me teame seda, süsihappegaasi kontsentratsioon atmosfääris tõuseb, sellega seostatakse kliimamuutusi. Aga samal ajal üks, mis kindlasti toimub, on ka ookeanide happestumine, ehk siis atmosfääris olev süsihappegaas seotakse mereveega, mis muutub selle tulemusel pisut happelisemaks järjest. Ja nüüd on esimese sellelaadse uuringuna leitud, et see selline happelisem vesi muudab kalad kartlikumaks, mille suhtes kõige suhtes katse on selline, tavaliselt akvaariumites on näiteks on pimeda madalad valgemad alad ja selle järgi, kus kalad eelistavad olla, siis hinnatakse, et kui julged või kartlikumad on, kes on kartlikumad, need hoiduvad rohkem pimedasse, kes julgevad, need ujuvad ka valguse käes on erinevate katsetega näidatud, et kui kaladele anda ravimit, mis tekitab sellist kartlikus, siis nad hoidvad pimedasse. Ja nüüd on San Diegos gripsi institutsiooni ja Mäkiwani Ülikooli Kanadasse teadlased läbi viinud katse, kus nad panevad galatselisse erineva happelisusega merevett, jälgivad nende käitumist ja selgub, et tõepoolest, et kui vesi on happelisem, siis ka Kalad kasvavad selles vees üles, siis nad on kokkuvõttes samamoodi kartlikumad, ehk hoiduvad rohkem pimedasse, see on selline esmakordne tõestus sellest, kuidas keskkond reaalselt mõjutab nende käitumist ja närvisüsteemi. Ja millised selle tagajärjed ja mõjud üldse mere olustikule keskkonnale võivad olla. Seda on veel muidugi varem öelda. Kas sina hoiad tav näide selle kohta, mida kõike inimtegevus võib kaasa tuua? Kalad muide olid meriahvenat, keda uuriti. Taimede juurde asumist, kuulame ka Robert Plant, jälisson Kraussi lugu Reich Women. Saade puust ja punaseks läheb tänama nimega poolenisti vastuollu. Teema, mille me oleme valinud, ei ole mitte sugugi punane, vaid pigem roheline. Me räägime sellest, mis teeb meie maailma roheliseks. Need on taimed, üritame aru saada, mis tegelikult taimed on, millest nad koosnevad millega nad tegelevad, mis toimub nende sees. Ja appi on meile selgitama seda tulnud Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi dotsent Aarne sellinud tere. Tere päevast. Tere. Taimede kohta me teame, et neil on õied, juured, lehed, juured, et kas niimoodi võimegi taimi defineerida, et sellised asjad on neil olemas, järelikult tegemist taimedega. Ja täiesti õige, et põhitunnused loetlesite üles juba. Aga võib-olla midagi peaks veel lisama. Ma ütleks niimoodi, et taimeriiki kuuluvad hulkraksed fotosünteesivõimelised organismid, kes on kaasnenud eluks maismaal ja loomulikult on neil siis keha jagunenud erinevateks organiteks. Neil on juured, varred, lehed ja paljunemisorganid, õied, viljad. Kui nüüd püüaks leida analooge inimese anatoomiaga, et kas siis võib taimede puhul ka rääkida näiteks nende ajust südamest või, või kopsudest? Tuleb kohe öelda, et taimede ja loomade ehitus on ikkagi väga erinev, et siin otseseid analist Looge ei, ei saa otsida. Eluslooduse evolutsioon on läinud siin täiesti erinevaid teid pidi. Eukariootsete ehk päris tuumsete organismide evolutsiooni tipuks on kolm riiki, need on taime-looma- ja seeneriik. Sellel evolutsioonipuul või või eluslooduse elupuul paiknevad need arvud küll lähestikku. Aga organismide erinevus on ikkagi niivõrd suured niivõrd põhimõtteliselt, et tänapäevane paigutame erinevatesse riikidesse. Ja nimetan siin vaid kolm hästi lihtsalt mõistetavat erinevust, need on toitumisviis eluviis. Raku ehitus, mille poolest siis? Taimed ja loomad on täiesti erinevad. No alustades toitumisest, taimed toituvad autot, roov sealt, see on keeruline võõrsõna, aga lihtsalt öeldes. Taimed loovad lihtsatest anorgaanilistest ainetest. Need on süsihappegaas, vesi ja mineraalsoolad keerukaid orgaanilisi ühendeid, kasutades selleks päikeselt maani jõudvate valgus kvantide energiat. Loomad ja seened on hetero troofid, nemad peavad saama valmis orgaanilist ainet. Nemad toituvad sellest orgaanilisest ainest, mis on taimede poolt loodud. Ning energiaallikana saavad sellesama aine oksultatsioonil vabanevat energiat. Taimed on liikumisvõimetud siinse eluviisiga. Nad ei saa oma elukohta muuta, kui ressursse napib. See tähendab seda, et nad saavad ressursse kasutada vaid piiratud ruumi ulatuses. See on väga põhimõtteline erinevus loomadest, loomad on liikumisvõimelised wageelse eluviisiga nad saavad ruumis liikuda, otsimaks eluks vajalikke ressursse või sobivamat elupaika. Ja sama lugu on rakuehitusega, kui ehituses on, võtame taime-looma- ja seene raku niivõrd põhimõttelised erinevused et kuidagi neid ühte patta ei saa panna. Nüüd, kui te küsisite, et kas, kas on midagi sarnast nagu aju või süda või kopsud ka taimedel olemas, siis ei ole. Ja ei tasugi analooge otsida. Et me võime nii-öelda taimedel pole närvisüsteemi meeleelundeid ega hormonaalseid organeid, rääkimata ta südamest ja kopsudest. Signaalide kandjateks organismi sees on spetsiifilised ained, nii et tegemist on siis keemiliste signaalidega või muutused rakumembraanide potentsiaalides. Need on siis elektrilised signaalid. Nüüd, kui taimedel ei ole meeleorganeid, tekib küsimus, kuidas nad ümbritsevat tajuvad. Väliskeskkonnast saabuvate signaalide vastuvõtmiseks on taimedel evolutsioonis kujunenud keerukad pigmentsüsteemid. Fütokroomid, pommid, fototropiinita, teisel mingi keskkonna muutus registreeritakse nende süsteemide poolt. Sünteesitakse aktiveeritakse teatud signaal või regulaatorained ja need käivitavad spetsiifilised ainevahetuses protsessid, mis on vajalikud muutunud keskkonnas toimetulekuks. Taimede kasvuregulatsioon toimub hormoonide abil, kuigi spetsiaalseid hormonaalsed organid neil pole. Taime hormoone toodetakse kasvu kohikutes. Need paiknevad võsude juurte tippudes äärmistes tippudes. Tipp millistes osades? Sealt liiguvad banaanid polaarselt võsudest juurtesse ja vastupidi ning moduleerivad kasvupunktides rakkude jagunemist, kasvu, rakest kujunemist ja, ja muid protsesse. Kuna taimedel pole vereringet, siis ei ole neil ka sellist pumbataolist organit, nagu loomades on süda või inimestel on süda. Mingi kauge analoogia võime leida loomade veresoontevõrgustikku kõikides taimeorganites leiduvate juhtkimpude võrgustiku vahel. Kuid kordan, et see analoogia on täiesti väline, sest neis toimuvad transpordimehhanismid on siiski erinevad. Ainetelähitransport ainete liikumine nende lühikese peale rakust, raku toimub tegelikult samal viisil kui loomadest, kes on siis difusiooni teel läbi poolläbilaskvat membraanide või siis liikumine rakke ühendavate transpordikanalite plasma teismide kaudu ainete kaugtransport seal siis pikkade distantside tahan siin, eks juurtest lehtedesse või lehtedest juurtesse parklasse viljadesse toimub mööda juhtkimpe. Juhtkimbud koosnevad teatud mõttes kahest vastandlikkus süsteemist Xileemiste fleemist. Kuid nagu öeldud, puudub sinisüdamed, taoline pump, mis, mis neid protsesse käivitaks. Xileemi transport kujutab endast vee ja vees lahustunud mineraalainete liikumist juurtest lehtedesse ja mujale. See on põhiolemuselt täiesti passiivne protsess. Taimi kuluta selleks energiat. Sülemi transpordi peamiseks käivitajaks on v pidev aurumine lehtede pinnalt, millega tekitatakse siis taime sees juhtkondades hõrenduseks imav jõud. Flajevi transport on fotosünteesi kodutu orgaaniliste ainete transport lehtedest või varuorganites sinna, kus ressursse vaja läheb, kas siis kasvuks, hingamiseks, kaitsevahendite moodustamiseks või millekski muuks. Flaami transport on aktiivtransport. Taim kulutab keemilist energiat selle käivitamiseks käigushoidmiseks ja flaami transport põhineb kontsentratsiooni ja hüdrostaatilise rõhuerinevuste tekitamisel taime kehast. Ja need rõhu erinevused panevad ainete vool liikuma tarbimiskohtade suunas. Kui me rääkisime sellest, et taimed määral ikkagi võtavad vastu signaale ümbruskonnast, siis mis laadi signaale nad tajuvad? Meie inimesed, näeme, me saame siis valgussignaale, meil kuuleme, saame helisignaale, tunneme lõhna ja maitset, ehk saame selliseid keemilisi signaale, mis laadi signaale tunnevad taimed. Taimed tajuvad kõikvõimalikke ümbritsevaid keskkonnamuutusi, kas need on siis temperatuuri muutused, valguse muutused, kaasa arvatud õhurõhu muutused, tuul, tuule kiiruse, muutused, osa nendest muutustest on otseselt tajutavat selle teel, et kas temperatuur või tuul mõjutavad otseselt teatud füüsikalisi protsesse, näiteks veeaur, mis lehtede pinnalt. Ja teine võimalus siis nimetatud pigmentsüsteemid, mis registreerivad mingi keskkonnamuutuse ja käivitavad siis teatud protsesside ahela, et taim saaks adekvaatselt reageerida nendele muutustele. Ülekantud tähenduses on võimalik ka lõhnade tajumine, aga see on tõesti jällegi võib-olla siin tegemist vaid loogiaga. Sest stressisituatsioonis olgu siis selleks stressi vallandajaks näiteks ebasoodsad keskkonnafaktorid, taimtoiduliste loomade tekitatud kahjustus või ka seenpatogeenide rünnak. Sellises stressiolukorras olevad taimed eritavad lehtedega väga erinevaid lendavaid orgaanilisi ühendeid mis kutsuvad naaber taimedes esile siis kaitsemehhanismide käivitamise. Et võib öelda nii, et nende lenduvad ained, abi informeeritakse naabreid ebasoodsates tingimustes või ohtudes näiteks verbivorst putukate ründast. Nii et nad lausa räägivad omavahel. Ja see on kõige ehtsam kommunikatsioonivorm, kui minu käest on küsitud, et kas taimed suhtlevad nii nagu loomad kas nad suhtlevad, kuidas nad suhtlevad siis siis Talle pastat ja loomulikult suhtlevad, kuid see suhtlemine on keemilise kommunikatsiooni kujul. Sellealased. Uuringud on praegu taime teadvustas väga kiiresti arenev valdkond ja keemilisi kommunikatsiooni vorme on erinevaid. Nimetaksin mõned vaid üks on siis tõesti see stressisituatsioonist teatamine lenduvate orgaaniliste ühendite abil. Aga neid on muidki. Üks üks selliseid sagedasemaid levinumaid vorme on võõra liigi isendite tõrjumine või sama liigi isendit Te või ka teiste kasulike mutualistlike liikide kasvu soodustamine sekundaarsete metropoliitidega. Seda nähtust nimetatakse allelopaatiaks. Allello kemikaale toodetakse eelkõige juurtes, need jälitatakse mulda juure eritiste kujul. Teised taimed siis on need siis liigikaaslased või ebasoovitavate liikide. Esindajad reageerivad nendele signaalidega, mis mulda on toodetud, kuid neid Allo kemikaale võivad toota maapealsed organid siis järgmine. Selline keemilise kommunikatsioonivorm on juurte poolt mulda saadetavad keemilised signaalid mille abil parasiittaimede idandid leiavad tee peremees taimeni. Lugu on nii, et taimed paratamatult eritavad teatuid teatud aineid keskkonda ja evolutsiooni jooksul on lihtsalt nendel parasiit taimedel tekkinud särada tundmisvõime. Et tunda ära siis temale sobiva peremeestaime signaalid ja leida, leida siis ta nii-öelda mullas üles või samuti reageerivad nendele juure poolt saadetud signaalidele taimedele sümfoonilised bakterid, et nad leiaksid tee juureni. Nende signaalide kandjateks on spetsiifilise flavonoidide. Ja veel mainiksin ühte keemilise kommunikatsioonivormi. See on keemiline äratundmine tolmutera ning emakasuudme emakakaelakudede vahel sest arenema hakkab tolmutoru ikkagi sel juhul, kui tolmutera on sattunud õige liigi emaka suudmel. Siin on siis signaal aineteks spetsiifilised valgud, mis kuuluvad erinevatesse klassidesse, on leitud glükoproteiinide ribo nukleosiid. No küllap on mängus veel muutke orgaanilist ainet, nii et taimed tõepoolest suhtlevad omavahel. No kuidas on sellega, et kas mõni taim võib ka teist ignoreerida, et kui saadad ikka võõra liigi isendile sellisel tõrjuval signaali ja siis teine lihtsalt ei reageeri, kas selline asi on ka võimalik või on see kõik automaatne? Ei loomulikult on võimalik, et need tõrjevahendid kui ka äratundmine siis nende, ütleme, ähvardussignaalide hoiatussignaalide äratundmine ikkagi kujuneb välja evolutsiooni jooksul ja evolutsioon pidevalt toimiv toimuv protsess, midagi ei ole siin eluslooduses lõplikku. Tõsi, protsessid toimuvad aeglaselt, selle tõttu liigid aja jooksul töötavad välja nii-öelda uusi kaitsevahendeid keemilisi kaitsevahendeid, kas siis teiste ebasoovitavate taimede suhtes või Erbivoorsete loomade vastu. Aga samavõrd evolutsioneeruvad ka need teised liigid ja nad mingil hetkel nad on suutelised taluma neid tõrjeaineid või, või ka ignoreerima. Siinkohal teeme väikese pausi meie jutuajamisse, teemaks on taimed, külas on Tartu Ülikooli dotsent Aarne sellin, jätkame seda juttu siis pärast väikest muusikapala. Jätkame juttu taimedega teemal, meiega on Arne sellin, kes on Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi dotsent ja liigukski nüüd edasi juurte, lehtede ja õite juurde meile väga tuttavad taimeosad, et millised ongi siis nende funktsioonid ja ülesehitus, mis seal sees toimub. Taimede juured, varred, lehed, õied, kõik nad on erineva ehitusega ja see on täiesti mõistetav, sest nad täidavad erinevaid ülesandeid erinevaid funktsioone taime elus. Nüüd alustades juurtest, siis juurte põhifunktsioonideks taimekinnitamine mulda või mingile muule kasvu kasvu raadile. Ja teine põhifunktsioon ongi siis vee ja mineraalainete omastamine mullast ja ühtlasi transport siis maa pealsetesse organitesse. Aga nende põhifunktsioonide juures ei võime unustada ka seda, et juured täidavad paljusid muid ülesandeid. Nad võivad olla oluliseks ainevahetuse organiks metaboolse organiks. Seal toimuv toimuvad väga-väga mitmed keerulised biokeemilised protsessid. Paljudel liikidel on juured kujunenud säilitusorganiks või vegetatiivse paljunemise vahendiks. Juured võivad paikneda kõhukeskkonnas ja täita hoopiski ebatavalisi ülesandeid. Sel juhul me kõneleme juure muudenditest. See võib esimesel pilgul tunduda uskumatu arusaamatu, aga juured võivad ka fotosid, tee seda. Seda näiteks epifüütsed, õhujuured, epifüütseid on taimed, mis kasvavad teiste taimede peal nii-öelda õhus, õhukeskkonnas, neil puudub kontakt mullaga. Nemad hangivad kõik ressursid põhust. Ka juured on neil õhu õhukeskkonnas. Juured on eksponeeritud valgusele ja juurekudede välimised. Rakud sisaldavad kloroplaste, neis toimub fotosüntees aga juurde ülesanne, võib-olla ka hapniku omastamine nagu näiteks hingamisjuured, liigniiskete kasvukohtade puittaimedel. Nad võivad olla tugiorganiks, need on tugijuured või haardeorganiks, et on siis ronitaimedel. Aga nagu öeldud, põhifunktsioonideks on taime kinni tamise funktsioon. Selles sissejuhatavas osas ma juba mainisin, et taimed on sessiilse paikse eluviisiga, Nad on kinnitunud juurde kindel kindlale kasvukohale ja teine siis see vee ja mineraalainete omastamine, kõik toitained peale süsihappegaasi peale, siis ütleme, süsiniku omastatakse juurte kaudu mullast ja süsinik. Et siis lehtede kaudu süsinik tuleb lehtede kaudu seda omastakse süsihappegaasi kujul difundeerub läbi õhulõhed ja need on väikesed avavused Opelised avavuselt lehe pinnal. Se difundeerub lehe sisemusse ja siseneb seal põhikoelehe põhirakkudesse kloroklassidesse, kus toimub siis fotosüntees sele süsihappe, gaasi sidumine ja selle põhjal siis orgaaniliste ainete sünteesimisel. Ja see protsess tegelikult ka ju annab meile hapnikku, mida me, mida meie inimesed ja teised loomad hingavad, kas pole? Ja just nii ja mida ka taimed hingavad, vahel unustatakse, see aspektar. Tavaliselt räägitakse, et taimed tarbivad süsihappegaasi ja eritavad keskkonda, toodavad hapnikku, aga ka nii nagu iga elusorganism, nii nagu iga elusrakk hingab. Ka taimed kasutavad sedasama iseenese poolt toodetud hapnikku hingamiseks. Ja kui me nüüd võtame õied, siis millised on õitefunktsioonid ja üles ehitas? Õied on õistaimede või siis paljasseemnetaimede paljunemisorganiks on üldse taimeriga, evolutsiooni tipptegemist on tegelikult keeruka ehitusega paljunemisorganiga ja loomulikult õite põhifunktsioon on järglaste andmine. Õites kujunevad siis sugurakud, toimub nende ühinemine, suguline protsess. Selle tulemusena siis moodustavad seemned, seemned ja viljad. Kui viljad on küpsed seemned, viljad on küpsed, eraldavad nad taime küljest kanduvad siis edasi erinevad, et ülekandevektorite varal, kas siis selleks on tuul või vesi või kannavad edasi seda loomad. Ja see on õite selline põhifunktsioon, aga ei tohi unustada seda, seda aspekti, et õite ehitus on selline, et see oleks nähtav tolmeldajatele. Kui tolmeldajate msn loomad, siis kõikidel nendel liikidena suhteliselt, et hästi silmatorkavad eredalt värvunud õied. Nii et selleks, et seesugune protsess edukalt toimuda on vaja tolmeldajad siis loom tolmlevatel liikidel ja õige ehitus, siis vastab ka sellele. Aga tuuldolmlejatel, kui õietolm levib juhuslikult õhus tuulehoogudega on õite õisikute ehitus kohastunud tuule jaoks tuulele. Nimelt õied ise on suhteliselt väikesed, vähem märgatavad. Aga õied ja õisikud on hästi eksponeeritud, et tuul nendele ligi pääseks. Ja nad on sellise ehitusega, et kergengi tuule kokk paneb selle kas õie õisiku või ka kogu taimel. Meie kõrrelised on kõik tuul, tolmejad, kõrreliste väikesed õied. Varred on nõtked, hästi liikuvad, lased ja väiksemgi tuulehoog paneb nad seda taime varre liikuma ja tuul. Tuul kannab õietolmuõitest minema. Kui me rääkisime sellest, et taimed on paikse eluviisi, kuidas nad ei saa liikuda, siis milliseid omapärasid, see on taimedele andnud nad kindlasti pead oma hoopis teistmoodi ennast kaitsma. Seetõttu. Üks on muidugi kaitsevahendid põhilised mehhanismid, kuidas taimed endid kaitsevad, on keemiline kaitse, tähendab seda taimedest toodetakse mürgised ained, alkaloidid kas otseselt loomadele siis mürgised või siis on tegemist glükosiididega, mis ei kutsuge loomades esile mürgitust, kuid on mõrud, muudavad selle taime ebameeldivaks, pole loomadele suupärane pala ja teine on siis mehhaanilised kaitsevahendid, mehaaniliste kaitsevahendite, see valik on üsna suur. Kuidas siis erinevad, sest asteldest kokkadest, need on siis kas lehe ostlad või võsuvast taimede vartel esinevad teravad torkivad ogad kuni hoopis keerukamate mehhaaniliste kaitsevahendite juurde. Ta on siis kõikvõimalikud näärmed, mis toodavad kleepuvaid aineid või ebameeldivaid aineid mis muudab selle taime lehe mitte vastuvõetavaks, eelkõige siis taimtoidulistel verbi vorsetele putukad. Aga sellest vaiksest eluviisist tulenevad veel mõned muud sellised ehituslikud omapärad, nagu sissejuhatuses mainisin, nad saavad neid keskkonnaressursse kasutada või ammutada väga piiratud ruumi ulatusest võrreldes loomadega. Kaks kohastumust selle liikumatuse ületamiseks on siis hästi suur imav pind, see tähendab hästi suur juurepind taimed saavad hästi efektiivselt mullas leiduvaid toitaineid. Omastad ja teine on hästi suur assimileeriv pind, see tähendab siis väga suur lehepind. Nii et suurel Fargi poollehtede summaarne pindala võib olla mitu hektarit. Ja sama lugu on ka juure juurevälise pinnaga. Me teame, et kõik taimed tegelikult ei ole ühesugused, kui mitmekesised tegelikult nad oma juurte lehtede õite poolest on ja, ja mis tegurid seda mõjutavad. Tõepoolest, taimede ehituslik vormiline mitmekesisus on väga suur ja see on tegelikult suurem kui inimesed. Igapäevaelus tajuvadki võiks nii öelda, et selles ehituslikus mitmekesisuses saab eristada kolme erinevat tahku, ütleme kolm erinevat mõõdet. Esinemine on takso noomine, varieeruvus sansis varieeruv, kus, mis tuleneb taime filov geneetilisest päritolust või see tuleneb sellest, millisest evolutsiooni arustav põlvneb. Võimega lihtsamalt öeldes, see on siis, milline on tema genoomi geneetilised omadused, määravad ta mehituse. Teine mõõde sellele ehituslikult mitmekesisusele on onto geneetiline varieeruvus, tähendab seda, taimede ehitus muutub või võib muutuda elu ja jooksul. Noored taimed on ühesuguse ehitusega vanemad taimed teistsuguseid sega. Sest kui me võtame ka kõige suuremad puud, mis põhiliselt koosnevad puitunud kestaga rakkudes siis need noored taimed, kas võtame puu idandi esimesel eluaastal on ehituselt täpselt samasugune nagu tüüpiline rohttaim. Ja kolmas sein aspekt või mõõde on siis ökoloogiline varieeruvus. See on siis varieeruvus, mida kutsuvad esile keskkonnafaktorid, kuidas keskkond vahetult taimede ehitust mõjutab. Praktiliselt kõik keskkonnafaktorid mõjutavad taimede välist vormi, kui ka siseehitust eriti valgusvee kätte saada odavus, temperatuur, mulla toitainete sisaldus ja tuul. Ma tooksin siinkohal valguse näite mille mõju peegeldub kõige enam lehtede ehituses. Standardse organi ehituses, mis on mõeldud valgus kvantide neelamiseks ja selline morfoloogiline anatoomiline varieeruvus ei tähenda mitte üksnes liikidevahelisi erinevusi, mis on kohastunud kasvuks erineva kiirgustasemega elupaikades. Vaidluse varieeruvus esineb ka sama liigi või isendi see sisendi piires. Nii leiame me puude võrastiku ülemises välimises hästi valgustatud osas valguslehti ja võrade alumises sisemises osas, kus on vähe valgust, varjulehti valguse-varjulehed erinevad väga paljude tunnustama, kas need praktiliselt kõikide, kui me võtame nüüd lehe nii-öelda detailsemalt ette, siis kõikide tunnuste osas, alates näiteks lehelabast või lehe lehemõõtmetest. Valguslehed on mõõtmetelt väiksemad, aga paksemad. Valguslehed on rohkem lõhestunud. Alguslehed tihedamalt, karvased nüüd võrreldes liigi varjulehtedega. Lehtede pinda katab õhuke hüdrofoobne kiht, mida nimetatakse kud kihkulakskuttikule. Ülesanne on vähendada veekadusid, kaitsta lehe kudesid läbikuivamise eest valguslehtedel angutikule, paks varjulehtedel õhuke. Nüüd kui läheme lehe siseehituse juurde, vaatame erinevaid kudesid, siis kate kude, epiderm, valguse lehtedel on rakud, epiteelrakud, Paksu kestalised. Mõningatel liikidel võib epi tärm olla lausa mitmerakukihi paksune, tõsisem väga erandlik tunnus. Varjulehtedel on raku tõukese kestalised ja alati ühe rakukihi paksune. Sama lugu on lehe põhikoega valguslehtedel. See sammas kude koosneb hästi arenenud kahest-kolmest kitsaste pikkade rakkude kihist. Aga varjulehtedel on see sammas kude vaid ühe rakukihi paksune või sammas ja kobekude pole üldse eristunud. Kobekude on siis lehe alumisel poolel paiknev põhikude nii õhulõhed, õhulõhed on valguslehtedel mõõtmetelt väikesed, aga nad on arvukalt, tähendab, nad paiknevad tihedalt varjulehtedega. Ma olen lugu vastupidine. Õhulõhed on suured ja paiknevad hõredalt. Selline ehitus, väikesed ja tihedalt paiknevad õhulõhed tagavad valguslehtedele selle et heades valgustingimustes võimaldatakse suuremat õhulõhede juhtivust. Tähendab, süsihappegaas pääseb paremini lehte sisse, aga see võimaldab ühtlasi ka hästi kiiresti või operatiivselt reguleerida veekadusid. Need veedefitsiidi korral on võimalik kiiresti õhulõhesid sulguda, kaitsta lehte siis liigsete veekadude eest. Kui vaatame muid kudesid, juhtkonna tugikoed valguslehtedel on samuti, mõlemad on hästi arenenud võrreldes varjulehtedega valguses. Lehtede juhtkimbud paiknevad tihedalt varjulehtede hõredalt ja lõpuks, kui võtame veele tunnuses klorofüllisisaldus see pigment, siis mis, mis osaleb valguses kvant ütleme neelamisel sidumisel siis valguslehtedel on klorofüllisisaldus lehepindalaühiku kohta suur varjulehtedel tunduvalt väiksem. Et kõiki neid erinevusi, mis ma nüüd mainis, võime me näha ühelainsal isendil puu piires kui ta kasvab tihedas puistus ja võrdlemisel näiteks võra ülemises osas paiknevaid lehti alumises osas paiknevaid lehti. Aga kui nüüd võtta Eesti keskkond, kas võib niimoodi kokku võtta üleüldiselt, et millist taime ehitust soosib meie enda, Eesti keskkond? Eesti paikneb geograafiliselt parasvöötme põhja poole poolses osas ja tegemist on siis mõõduka kalt niiske merelise kliimaga. Kui kuidagi seda kliima vaata iseloomustada, siis on ta üsna selline keskmine ja see soosib ka sellist keskmist või tüüpilist taimede ehitust. Nii et kõige levinumad taimed, kui näiteks veevajaduse veetarbe, kõiki neid klassifitseerida on meso Füüdid, need on parasniisketes kasvukohtades kasvavad taimed, siis valdavalt siis Eesti Florasse kuuluvad liigid kuuluvad Messafüütide hulka. Aga on olemas ka kuivus, taimed, kasserofiidid, neid. Me leiame näiteks luidete pealt Liivikutelt. Tõsi, neid liike ei ole palju. Näiteks liivsibul või kukehari perekonnad, liivsibul kukehari on sellised. Aga teiselt poolt on siiski meil olemas küllalt palju veetaimi, sooja veetaimi, need on siis hügroflöödid ja hüdroflöödid, hügroflöödid on need, mis vajavad niisket keskkonda, mis kasvavad veekogude kaldaaladel mis kasvavad madalsoodes üldse. Soodes ja hüdroFüüdid on siis sellised taimed, mis kasvavad vaat, lausa vees. Temperatuuri nõudluse koha pealt on kõik siis sellise mõõduka parajalt sooja kliima nõudlustega liigid. Aga kui me näiteks liigume nüüd põhja poole siin tunduvalt sinna, kus on külmem, milliseid muutusi taimede ehituses me näiteks sellega koos näha võime? Neid muutuseid on päris palju ja kõigepealt kui me vaatame neid kooslusi, mis meist on põhjapool, ütleme, meie olemas praegu nüüd segametsade vööndis edasi tuleb, siis läheme veel põhja poole tuleb taiga või okasmetsade vöönd, siis tundra erinevused oleksid paremini mõistetavad, lähemalt hüppame siis siit segametsade vööndis tundrasse, siis esimene asi, mida me märkame, on erinevused eluvormides elu vormilises koostises. Tundras ei ole puit või neid, kuid on väga vähe. Nii et puud asenduvad puhmastega, samas poolest seal paljust puhmaid, tundrad mõnevõrra meenutavad meie lagerabasid, kus on madal kidur, taimestik valitsevad turbasamblad ja erinevad puhmad. Aga kui on tegemist juba teiste eluvormidega, siis paratamatult on kaasnevad sellega ka üsna suured muutused. Taimed ehituses, kindlasti kigi Alius on üks üks sellistest tunnustest sest puhmad on suures osas igihaljad nagu jõhvikas kukemari kanarbik. Need, mis ka meie rabades kasvavad Köövits ja ligi Alius põhjatingimustes on seletatav sellega, et kasvuperiood, vegetatsiooniperiood on lühike ja ressursse on vähe. Taim ei saa lubada seda luksust, et ta igal aastal kasvatatakse uue lehestiku selle tõttu need lehed, mis korra on tekkinud, kasvanud funktsioneerivad mitu aastat ja kuna nad on madalakasvulised, sealsed rohttaimed, sealsed puhmad, siis lumikate tuleb peale ja kaitseb neid taimi madalate temperatuuridest. Talvel. Nüüd paraku ongi aeg läbi saanud ja see põnev ekskursioon taimede maailma jääb siinkohal pooleli. Kellel on rohkem huvi, siis kindlasti erinevaid huvitavaid raamatuid ja, ja telesaateid on selle kohta saadaval. Täname Arne sellinit, kes on Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi dotsent. Suur tänu. Kuulaja küsib? Üle-eelmise saate kuule, küsimuse rubriigis otsisime vastust sellele, kust tuleb süsihappegaas, mis läheb gaseeritud jookide sisse. Ja meile antud vastuses ei sisaldunud see kust tuleb see süsihappegaas, mis pannakse nende spetsiaalsete tsisternid sisse, eks ole, me rääkisime pigem sellest, et kuidas ta sinna joogi sisse saab, aga kust ta sinna tsisterni saab, siis sellest me ei rääkinud. Ja siinkohal oleme tänulikud oma raadiokuulajale nimega FB, kes on kirjutanud raadio kahe foorumisse meile selle kohta sellise pikema jutukese või viite Argos, nüüd esitab sellega teistele raadiot. Kuulajatele, kes on huvitatud ja kuidas saadakse tööstuslikult süsihappe gaasidasin, tsiteerib ingliskeelset Vikipeediat, mille võib lühidalt kokku võtta siis järgmiselt, et tööstuslikult saadakse süsihappegaasi tavaliselt, et kas siis ammoniaagi või vesiniku tootmise kõrvalsaadusena ja need protsessid siis tavaliselt algavad vee ja maagaasi reageerimisest ja süsihappegaas tekib ka paljude teiste protsesside juures näiteks fossiilkütustel põletamine ja ka alkoholi valmistamine siis suhkru käärimisel, kui me teeme õlut, viskit või teisi alkohoolseid jooke, aga sellisel puhul seda CO kahte reeglina niimoodi tööstuslikult kokku ei koguta. Ja ka looduses lekib päris mitmes kohas süsihappegaasi. Kui laguneb lubjakivi või siis näiteks reageerib veega, seda tekib ka looduses, aga seda on taas kord sealt pisut keeruline, kokku ta niimoodi, et kust saadakse süsihappegaasi, mis läheb kanistrisse mahutisse, siis valdavalt on see teiste tööstusprotsesside kõrvalsaadus. Puust ja punaseks. Seekordne saade hakkab lõpule jõudma. Ootame teid kuulama taas kord järgmisel nädalal. Kirjutage meile oma küsimusi Facebooki lehele, puust ja punaseks raadio kahe kodulehel meie saate rubriiki ja meiliaadressile. Meiliaadress puust ja punaseks ät RÜE ja leiame kõige paremad küsimused, otsime neile kõige paremad vastajad ja päästame eetrisse. Ja kui te olete hea küsimus on, siis võib-olla kuulete vastus sellele juba täpselt nädala pärast. Head mõnulemist nädalavahetusel kuulmiseni.
