Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga otsib vastuseid. Millistele küsimustele kohe kuulete. Saatejuhid Arko Oleski ja Helen Sürje alustavas. Raadio kahe eetrilainetel tervitavad teid Heleni Arko alanud saade puust ja punaseks, tere. Selle tunni jooksul, kes on meid kuulanud, juba teavad, et võivad oodata kõiksugu huvitavat juttu erinevatelt teaduse ja tehnoloogiaga seotud teemadel saab vastuse üks kuulajaküsimus. Täna räägime pikemalt geoloogiateemadel ning esmalt, nagu ikka, heidame pilgu mõningatele põnevamatele uudistele Helen. Minu uudis, mis tundub äärmiselt põnev, vähemalt mulle, ja ma loodan, et ka teile puudutab vananemise mustrit, täpsemalt seda, et seda ei olegi olemas. Nagu näitab üks hiljutine ajakirjas neitser ilmunud uurimus. Ja kui me nüüd võtame inimese, siis inimese vananedes sigimisvõime väheneb siis meil muutub tervis kehvemaks, kuni siis lõpuks saabub kahjuks ka surm. Ja tavaliselt teavadki bioloogid vananemise põhjuseks kahjulike geenimuutuste kuhjumist. Ja surma selgitatakse siis sellega, et mõned geenid on noores eas kasulikud, kuid vanas eas muutuvad kahjulikuks. Küll, aga teiste looma- ja taimeliikide puhul on elukäik palju keerukam ja mitmekesisem kui inimeste puhul. Ja nimelt on Lõuna-Taani Ülikooli juhitud uurimusest uuritud 40 kuut erinevat liiki. Sealhulgas olid imetajad, linnud, roomajad, muud selgroogsed ka 10 selgrootud ja 12 erinevat taime ja üks vetikaliik leidis, et seda, et suremuse viljakus on nende elusolendite eri vanuserühmades nii muutlikud et uurimuse autori sõnul ei olegi võimalik sõnastada ühtset vananemise revolutsioonilist põhjust. Inimene muutub vananedes nõrgaks, samamoodi vananevad ka mõõkvaalade vesikirbud näiteks. Aga paljude teiste riikide puhul see ei kehti näiteks võtame kaevurkilpkonnad, nende suremus on kõige suurem just noorloomadel ja hüdrats. Mis on siis väikesed, veelise eluviisiga selgrootud, nemad on sobivas keskkonnas nii madalasuremusega turvalises labori akvaariumis peetud loomakestest viis protsenti oli elus ka 1400 aasta möödudes, ehk siis täiesti erinev meist paljudel liikidel on suremusega elu jooksul üllatavalt ühtlane. Enam-vähem samas suurusjärgus tõenäosus surra nii noores kui vanemas. Eas iseloomustab näiteks rasvatihaseid arusisalikke ja iluaednikele tuttavaid rododendronid. Ja nimelt oligi siis liikide viljakus, mida samuti uuriti, väga mitmekesine šimpansid, mõõkvaalad ja mägikitsed sigivad samamoodi kui inimene pigem nooreseas, kuid mitte nüüd päris verinoorelt. Taimeriigis aga võib vananeva olendi viljakus hoopis kasvada ja see iseloomustab selge agaave veel mõnda liiki. Niiet siis uurimuse läbiviija sõnul ei näi Ta liigi maksimaalne eluiga mitte midagi selle vananemise kohta ja kõik organismid ei jää enne surma nõrgaks nagu meie, sest inimene arvab, et on ju maailma keskpunkt ja kõik, et tema ümber. Aga tegelikult on teistel hoopis võib-olla põnevam elu, et vananedes lähevad hoopis tugevamaks. Vot selline uudis võiks, võiks, on see, millest ka paljud inimesed unistavad. Et ei oleks seda vanadusnõtrust tiks olemist, vaid, vaid ongi niimoodi, et ühel päeval lihtsalt saab elu otsa rahulikult, teisele poole minek. Kuni viimase hetkeni oled sa veel siin vitaalne ja tervislik. Võib-olla selline ühtlane minek on jah, kõige nagu mugavam, et siis ei ole nagu justkui kurvastada selle üle. Et ega siin paremaks enam ei lähe. Jah, aga, sest tundub, et surmast niiehknaa pääsu ei ole. Seda küll jah, et ainult tõesti, kui sa hüdra oled, siis võid olla niimoodi väga pikalt meie seas rõõmus 1400 aastat, aga milline on sinu oli seal ka ja mul on ka väga pikaajalised elukad, krokodillid nimelt, aga uudis puudutab hoopis nende Nende saagi pidamist. Nimelt krokodillid paistab lisanduvat nüüd nende loomade sekka, kelle kohta me võime öelda, et nad kasutavad tööriistu samamoodi asi, mida vanasti peeti ainult inimesele ainuomaseks. Nüüd selgub, et järjest rohkem liike mingil moel oskab leida loodusest mingeid asju ja kasutada neid kuidagi enda hüvanguks. Ja antud juhul siis krokodillid otsivad selliseid oksakesi ja hoiavad neid oma koonu peal, näiteks kui nad on vees. Vaat milleks midagi saagiga peaks seal olema ikkagi seotud, lihtsalt lisama millel ikka vaja on peale söögi ja joogi. Täpselt nii on pesitsemishooajal siis, kui linnud lendavad ringi ehitama, pesi, otsivad selle jaoks oksakesi siis krokodillid seavadki kavalalt oksakese niimoodi oma koonu kohale jäävad ootama, et kas sinna maandub mõni linnuke selle oksa järele. Ja kui see linnuke maandub, siis teevad nemad amps ja ongi lõunasöök neil olemas. Ja et see ei ole juhus, sa käitumist täheldatud väga paljudes eri kohtades. Teadlased on jälginud seda Indias nälginud Ameerika loomaaedades alligaatorite peal, nii et paistab, et see on krokodillide Jaaligaatorite seas üsna tavapärane käitumine. Nad küll ei oska veel öelda, et kas see on kuidagi geneetiliselt kodeeritud et nad kuidagi intuitiivselt oskavad seda teha või nad on seda kuidagi kultuuriliselt õppinud, vaatavad, et naaber sai niimoodi kena linnukese kätte ja hakkavad ise kohe järgi tegema. Aga selline huvitav käitumine kahtlemata seal on tõepoolest. Aga elusloomariigist siirdume nüüd kivide riiki, räägime sellest, mis on meie jalge all ja juttu eesti geoloogiast. Alustame pärast muusikat. Teema, mida täna üritame teha teie jaoks puust ja punaseks peitub meie endi jalge all. Räägime eesti ülesehitusristi geoloogiast, millised kivimid moodustavad üldse Eesti, kui vanad nad on, kuidas nad on tekkinud ja seda kõike aitab meil selgitada Tallinna tehnikakõrgkooli professor geoloog, paevana Rein Einasto, tere. Tere. Me oleme praegu siin Tallinna kesklinnas, kui me hakkaksime siit puurima kindlasti majade ehitamist, seal on palju tehtud siis kui sügavalt me juba põrkame kokku esimeste selliste vanade kivimitega ja kui sügavamale, kas me üldse. Kui me läheksime edasi, mida me siis sealt kohtaks? No praegu me tõenäoliselt oleme veel ühe bana maetud oru peal see on üle 120 meetri sügavune aluspõhja lõikunud org siis tuleb kuskilt sealt Nabala tagant läbi ja siis süveneb siia. Teine haru läheb tal teiselt poolt Toompead. Ja siin on muidugi pinnakate hästi. Aga me ei ole veel kaugeltki lõpuni selgitanud, mis võis seal oru põhjas päris olla. See on jääajaeelseid setteid ilmselt sisaldab. Aga kui me nüüd geoloogia tavalist loomuliku asjade käiku püüame järk-järgult lahti võtta, kuidas teda siis geoloogid algavad ikka alt üles, ülevalt alla küll puurime, aga kui meil on juba südamik käes, siis me hakkame alt ülesse kirjeldama nii nagu looduslike protsesside järjekord ette näed. Nonii, püüame siis alt üles kirjeldada, tähendab, meil on umbes 120 meetri sügavusel siin settekivimite korra all alust kord, aluskord tähendab süvakivimid ja moone kivimid. Aga vundament ei ole meiega sugugi mitte ühtlane ja ta on peaasi, mis meile eriti tähtis tan. Kalda. Ta on nii palju kaldu, see pealispind, et Lõuna-Eestis on ligi pool kilomeetrit ta juba sügavamal kui meil siin Põhja-Eestis ja kui me üle lahe Soome lahe vaatame, siis tulevad needsamad vundamendi pealispind tuleb maapinnale ja Soomes enam sealsete korda peale ei olegi. Miks see kõik nii on, selle üle on palju arutletud. Tähendab, on teatud kohti maakeral, kus on need vahevöö ehk vedela oleku hoovused niimoodi toiminud läbi miljardite või vähemalt sadade miljonite aasta vältel. Et ühes kohas on pidev tõus ja see surub siis maakoore kerkima. Skandinaavia on üks selliseid alasid, eriti Põhja-Skandinaavia. IFA jääajaeelsel perioodil oli meil ligi 300 miljoni aastat kuiv periood, kus meie olime merepinnast kõrgemal. Ja see skandinaavia kerkis kogu aeg. Geoloogilised protsessid, kulutusprotsessid, kulutasid pealmised maha maha ja nii kujuneski välja situatsioon tänapäevaks et Põhja-Soomes Lapimaal, ütleme, jämedates joontes ta teisel pool Atlandi ookeani, mis on ju palju noorem. Põhja-Gröönimaal on siis seni teada maailma kõige vanemad kivimid. Nad on võib-olla natuke üle miljardi aasta. Pärast seda, kui maa sündis Koola poolsaarel Nõukogude Liidu ajal tehti üks katse üritada süvapuurauguga minna, niipalju kui üldse tehnika võimaldab. Et kas me jõuame sellest Mandrilise koorest ikkagi natuke läbi, kuigi oli teada juba siis, et mandrile koor on ligi 60 kilomeetrit paks ja ookeanile koor on ainult kaheksa, seitse, kaheksa, maksimaalselt 10 kilomeetrit, kaks ookeanikuur koosneb ainult kõige tihedavatest, kõige raskematest mineraalidest. Ja need kivimid on siis meil teada, kõik mustad kivimid. Kuna need heledamad nagu planeedid on siis meil kergemad, ütleme see vundamendist alates kuidas vundament kujunes, see on täiesti omaette teema. Siin olid ka juba väiksed kontinendid, mis kokku põrkasid, kaks pool miljardit aastat tagasi olid meil siin kõrged võib-olla Himaalaja laadsed mäed, mis kulutati siis miljardi aastaga täiesti jälle tasaseks. Ja siis kujunes see ühtne praegune Baltika mandripank piiridega Skandinaavia ütleme, Ungari, Kaukaasia ja siis sealt otse võtajale Põhja-Skandinaaviasse üle üle põhja Poola. Nii et see mandripank on võib-olla meie Eesti aja algus, tähendab, siis hakkasid kujunema need kivid, mis on meie Eestile eripärased. Need on settekivimid, kõige vanemad on muidugi meil siin nagu ikka alati, meri tuleb peale, siis tekivad ütleme, puudeks kivimid, see tähendab liivakivid, jämedamat kruusatee ja nii edasi. Keskel on meil siis paekivi lasunud ja peal Lõuna-Eestis jälle liivakihiga. Nii et see kolmik, struktuurne plaan on siis meie jaoks eripärane ja miks meile on õnn olnud nii hea säiluvusega leid, kivimeid, kus on rikkalikult kivistisi, et nad on nii hea säilivus, ega see on põhjustanud selle, et selle kontinendi serva seal see ütleme selle Baltica lääne, täpsemalt isegi ütleme siis edelaserv ei ole tugevaid kontinendi kokkupõrkeid üle elanud nagu teised servad. Et kas on ka võimalik kuidagi niimoodi hästi lihtsalt seletada ära, millised need peamised põhjused Lõuna-Eesti ja Põhja-Eesti kihtide kivimite kihtide vahel on? Erinevad no kõigepealt on ikka see, et aluskorra pealispind olid kaldu ja nüüd kogu aeg põhja pool Soome territooriumi ja kogu see, ütleme balti kilbi osa, kus settekivimid ei olev peal, see on aega, king, aga selleks, et ühes kohas saaks kerkida tasakaalu mõttes teise pool vajub ja ongi kogu aeg, meil on nagu kaalu peal, et põhjapoolne olnud kinud lõunapoolne on vajunud ja selle tõttu siis setted kujunevad ka nii ainult seal saab ikkagi sete kujuneda, kus on juba preenine keskkond ja on küllalt vaikne, väga lainetuse vööndis tekivad ka muidugi kruusad ja, ja mu pursete dialifid ja nii edasi. Nad säilivad ikkagi ainult siis, kui see maapind aega ta vajub ja siis uued setted matavad vanemad. Nii et selline kaldpinnalisus näitab, et meil on alati Põhja-Eestis olnud madal veelisemat see ette, et Lõuna-Eestis on süvaveelised mõttes ette, et see on nagu suur Riia nõgu. Kui võtame nüüd ette geoloogilised ajastud, siis mille järgi on need määratletud? Ajastut on alguses määratletud kivististe erinevuse järgi see on siis suhteline ja siis ei olnud veel absoluutseid aasta arve teadagi. Ja mida primitiivsem oli elustik oma kivististe järgib. Seda panevad. Juurde see sündis siis, kui hakati füüsiliselt ja seepärast radioaktiivsuse avastamist, siis selgus, et me saame selle hulga järgi määrata, kui palju on pooleks aeg ja nii edasi. Kui palju on siis radioaktiivne aine jõudnud juba laguneda ja selle täppismeetodite järgi jõudki juba varsti, nii et skaala kujunes ka absoluutsete aastate järgi ja meie võime nüüd öelda, et kuskil noh, ütleme üle poole miljardi, kuskil 600 miljonit aastat tagasi on siis meil kõige vanemad setted. Aga need on siis pärast seda, kui see väga pikk kulutus aeg oli selle pahaseks teinud. Ja siis meri tungis peale ainult selle serva peale kontinendi serva peale. Ja siis kõige vanemad on muidugi kruusad valdavalt liivad. See kõige vanem on juba kambriumi-eelne ja seal on juba nii vähe neid võimalusi, et ega me väga täpselt ei oskagi öelda, kui võlatsüklist täpselt on rohkem analoogiate põhjal, siis kus on maailmas mujal leitud midagi. Aga kambrimi ajastus oli juba elu teinud suure hüppe, siin on meil skeleti ka neid ja siis me teame, et meil on siis kambriumi Tšetted laialt levinud avamine osa vahepealt peaaegu ei ole ja siis ülemises osas natukene Aga kui me nüüd võtame need kõige tavalisemad Eesti kivimid on siin Põhja-Eestis, paekivi, Lõuna-Eestis liivakivi, siis kui vanad need on ja millised nimetuse siis neile. Oli geoloogilise ajastu mõttes külge pannakse, tähendab suured vaidlused on olnud meil ja mitte meil vaid maailmas, kuhu kohta täpselt Kambriumi-Ordoviitsiumi piir ajastute piir tõmmata. Alguses oli ta jämedates joontes kahe väga erineva liivakivi juures, kus on võib-olla 10 miljoni aastane lünk vahepeal. Aga nüüd tõsteti see piir jälle ühe kindla fossiili Irjumise järgi mõnevõrra kõrgemale ja nüüd jääb tema meil selle fosforiidiladestu ehk Bakeraudi lademe sisse ja seda saab ainult fossiilide järgi öelda. Seda väga täpselt ei oskagi. Palja silmaga nagu neid kriteeriumi ei ole veel seni leiutatud, aga liivakivi on ka kaheosaline. Üks oli siis fosforiiti sisaldav ja teine on siis selle peal. Vahepeal on veel savikivi ja see on see diktüoneema kurikuulus orgaanikat sisaldav ehk Keile põlevkivi. Meil selle peal tuleb see glaukoniitliivakivi roheline jahedaveeline moodustis. Tähendab, see on kindel kriteerium, et ta tekkis jahedas meres ja lubjakivid tekivad eeldatavasti alati soojemasse. Sest see kaltsiumkarbonaadi kaltsiidi eripära võrreldes peaaegu kõigi teiste mineraalidega on, et temal olnud küllastumise aste soojas vees kiiremini. Ja selle tõttu on siis nii, et keemiliselt hakkab kaltsiit välja sekkima soojas vees. Kui on jahe kliima, siis reeglina kaltsiiti välja ei sekti ainukesed faktorid, mis võimaldavad, siis on organismid mis võtavad külmast veest lood, omaski letid, skeletimaterjal jääb kas hetkesse ja nii on meiega kõige vanemad jahedas vees settinud lubjakivid valdavalt organgeelselt kuivanud nad siis on, vot just tähendab 472 473 miljonit aastat tagasi. On siis see murdeaeg, kus liivad sättimiseks asendusid juba pae ehk karbonaat siis etega glaukoniit sisaldavad lubjakivid on kõige vanemad seda seal paar meetrit meil paekalda kohe selle peal. Nii et see on siis 472 470 kuskil sinna on siis see kõige vanemad paekivid. Millisesse ajastusse siis seoloogia viitsiumi, Kesk-Ordoviitsiumi juba kuuluv. Ma arvan, et raadiokuulajale selgituseks peaksime lihtsalt nimetama äraga nende ajastute nimetused, et kui tagantpoolt hakata peale, et kas hakkame kambriumi peale ikkagi võtame, võtame enne kambriumi. Kambriumi on küllalt palju olnud vaidlusi, kuidas siis seda ikka aega nimetada, mis on juba nagu meie ütleme sellest vundamendist kõrgem aeg, sellest on siis ajastu, nimetatakse vendi ajastu, aga võtame nüüd kambriumi järgmiseks, nii kandrium tema alumise piiri vanus, alammeie, vanemad, setted on kuskil seal 540 või midagi, nii 490 võiks olla juba siis praegune Ordoviitsiumi-Kambriumi piir 490 ja siluri ajastul piiri me paneme miljoni täpsusega 43 on praegu siluri lõpp on siis arutletakse ka erinevalt natukene ütleme 417 416 on siis kõik jäävad 400-st tahapoole ja nüüd algab siis pikk devoni aeg 417 kuni 300, ütleme 50, nii 350-st edasi. Meie ajal ei ole siin enam setteid olemas, kas neid kunagi ei tekkinudki? On mitmeti küsitav, sest juba Lätis ja Leedus on ka keskAeculazetteid olemas ja hilisemaid. Ja võib-olla see meri ulatus kunagi ka serva pidi ehk kallast mööda meie alale. Aga jälle see 300 viljoni taastat kulutas aega, on need rannalähedasemad see hetk, et kõik maha kulutanud ja neid ei ole ainus võimalus neid kuskilt leida. Oleks need maetud orgude põhjad järsku sealt kuskilt kunagi veel õnnestub mingisugune juus, puurauk satub nii koha peal, et me saame sealt natuke nooremalt sätted kui need, mis. Peale kas võime niimoodi piltlikult kiiresti lihtsalt ette lugeda need ajastute tagantpoolt ettepoole, et kuulajal tekiks. Pilt vanaaeg on, ta kuulub kuus ajastust kambriumi, ordoviitsiumi, silu, devon, karbonperv ja carbon Berman siis need aastad, mille jälgi meil siit enam ei leia, Eesti territooriumilt ei leia, aga Baltikumi tervikuna juba lõuna poolt on nende õhukesed kihid olemas. Tuleme Eesti geoloogia juurde tagasi, mõne hetke pärast kuulame pisut muusikat vahele ja jätkame siis juttu taevana. Rein Einasto. Meie jutud geoloogia teemal jätkuvad meiega on Tallinna tehnikakõrgkooli professor vaevana Rein Einasto geoloogiat, tavainimene võib-olla kõige paremini, kui ta läheb siin Eestis pankranniku juurde seal ta seisab selle kõrge seina ees, kus isegi teinekord taha erinevad kihid. Mida siis tegelikult sellisest pankrannikust välja lugeda annaks. Kui inimene läheks sinna, vaataks seda siis, millele ta peaks tähelepanu pöörama ja pida, siis ta tõesti näeb sealt. Pankrannikut tervikuna me näeme kõige paremini seal, kus tema veel allub praegu mere murrutusele, see on Pakri neemel Pakri saartel. Kui me vaatame nüüd seda panka, siis meil väga laialt teada Põhja-Eesti paekalda nime all pankrannik paekallas on selle tõttu paekallas. Paelasundi paljand on ajud, kõige ülemine kolmandik kaks kolmandikku on liivakivi Ida-Eestis, kus on see poole kõrgem üle 50 meetri, seal on kolmveerand sellest ja isegi haldud sinisavi välja kambriumi sinisavi. Muidu on liivakivid meil siin. Nii et kõige esimene mulje on, et on näha väga esinduslikult nii liivakivi kui paekivi. Ja üks haruldane eripära võiks öelda, et kihid on, neil on, ütleme võrreldes väga paljude teiste aladega kussettimine on kiirem, siis siin oli settimine aeglane ja muidugi ka lünklik, madal veelse tsepted. Nii et meie Pakri pangal võime näha korraga alates kuskilt sealt 520-st kuni 460-ni. Nii et ligi 60 miljonit aastat on meil korraga silmade ees. Tavaliselt Me läheme mägedesse, siis me näeme ikka mõni miljon ja kogu lugu. Sekkimine on kiirem olnud ja kogu see nähtav kalju on settinud lühema ajaga. Meil on need lademete näiteks kolm miljonit aastat. Kunda lade on umbes sellise intervalli sees tekkinud lüngad on pikad, aga meil on paekaldal siin bakterile ainult üks meeter. Lõuna-Eestis, kus settimine oli pidevam, oli üle 30 meetri. Nii et need vahed on meil Eestis jälle tänu puuraukudele väga hästi. Kõik kindlakstehtavad Yassettimisenud, keskkonna erinevused. Nii hästi tunnetatavad, et me jõudsime, millal see oli siis kuuekümnendatel aastatel juba esimeste, selliste septe mudeliteni madal vee, Ada aekonna basseinis, ettemudeliteni, kus olid mitte ainult keskkonna settimise erinevused, vaid ka paksused olid sealjuures Aga kui nüüd rääkida paekivist Eesti rahvuskivist, siis mis seda iseloomustab või, või eriliseks muudab? No kõigepealt paekivi muudab meie jaoks erinevaks see, et ta on meie mitte ainult ehituskultuuris, vaid tema on loopealsete tõttu meie kaugete esivanemate siia paikse eluviisi põhjustanud. See on meie rahvuskivi kõige tõsisem argument. Me jäime siia, meie eellased jäid siia ja hakkasid põldu harima tänu sellele, et olid loopealsed, kusjuures vett sai kasvanud. Aga geoloogiliselt võttes on neil kahtlemata õnn olnud see, et see mandripank triivis pae teki ajal läbi kolme kliimavööndi jahedas parasvöötmest troopikas ja need erinevad kliimavööndites tekkinud lasundid on meil väga selgelt nähtavad väga selgelt, enne kui me saime selle triivis teada, oli meil juba teada, et kõige alumised kihid Klalcoliidiga on jahedaveelised. Vahepeal tekkisid alates Vasalemma kivist, me teame, et seal oli rifikivid sees, rifid tekivad ainult soojas troopilises vööndis läbi siluri on erinevatel lademetes ei olnud just nimelt see rifo geenne tagapõhi mis on meie asja eriliseks teinud. Kas Eesti geoloogia on, ütleme niimoodi, laias laastus selline tavaline keskmine Euroopa geoloogia, et meil siin nagu midagi võib olla, väga erilist ei ole või siis leiab ka meie väikesest riigist midagi sellist, mis on. Kas ainulaadne, kasvõi isegi lausa, võib-olla rekordiline? Jah, ega kahtlemata sai juba nimetatud, et see kivististe rohkus ja et ta suurel määral on hästi säilinud, on juba üks tohutu eelis, aga meil on tõesti ka selliseid nähtusi, mida me võime nimetada maailma rekorditaks. No näiteks meil on maailma vanim sete sinisavi ei ole tänapäevani poole miljardi aasta vältel kivistunud kui sinisall panna vette, ta haakub uuesti pehmeks. Miks see nii on, selle üle võib arutleda, aga Ta on tekkinud hästi kaugel tähendab, väga pooluse lähedal jääkülmas vees ja seal kõik teised ühendid puuduvad, ta on nii puhas. Võib-olla üks. Tal ei ole neid tavalisi lisamineraale, mis kivistumisel on põhilised ja seetõttu on ta ka täiesti hermeetiline. Sinisavialused veed on kõige paremini kaitstud ja see on meie üks suur rikkus. Teine niisugune maailma unikaalne on, ütleme fosforiidimass, maailma suurim seda tüüpi fosforiidileiukoht siis loetleme maailma suurim põlevkivi, sellest merelise Vetik, tekkelise kukersiit, põlevkivi kõige suurem kuhjumine. Vahepeal jäi veel see glaukoniit kuskil mujal maailmas ei tea aga meie nii suud kuhjumist, kus kogu selle balti basseini siit põhja eestist Leeduni ja Skandinaaviani. Pae eel oli igal pool glaukoniitliivakivi. Sellist suurt kuhjumist ei ole kuskil mujal teada. Miks see nii oli, selle kohta ei ole veel väga selgeid põhjendusi tehtud, aga. Üheks argumendiks juba siis, kui fosforiiti oli, et ta oli Väinameri ja küljevad soojemad veed kohtusid nähtavasti ka põhjahoovused. Midagi väga sellist eriskummalist pidi olema siin meie situatsioonis, mis on meie tulevaste geoloogide kahtlemata meelis. Uurimistemaatikaid. Kui hästi on üldse Eesti niimoodi geoloogiliselt läbi uuritud, et kas me oleme saanud sinna päris põhjani puurida või kas me teame detailselt, mis kuskil kohal meid ees ootab, kui ma hakkaksin puurima kõige toredam, kui küsimus kohe, mis on põhimida, loed vaevia põhjaks. Jah, ega ega maa keskpaika ilmselt välja ei lähe, aga kui vahevöö? Jäi ütlemata, et Koola poolsaarel see süvapuurauk jõudis kuskil 16 kilomeetri juurde ja ei jõutud praktiliselt välja sellest kontinendi tüüpilisest maakoorest allapoole. Meil on muidugi kaugel rekorditest, meil ei ole isegi 1000 meetri sügavust puurauku kõige sügavam on üle 800, see on siis alles Kärdla kraatris uuritud aga Lätis ja Leedus, kus alla selle tõttu, et kõik sättida. Meil kaldu lähevad sügavamaks, siis sealt loodetki naftat ja mingid väiksed ilmingud seal tulid ja seal on ikka üle 1000 meetri ja isegi seal Lõuna-Leedus Kaliningradi lähedal. Seal on isegi 2000 meetrise raudtee juba, aga meie üks rikkusi kahtlemata, mis on, on magnetanomaaliad vundamendist? Virtsu puurauk kaks auku tehti ja ikka lootuses, et anomaalia saab selgust. Ei, ei jõutud, ikka. Ühed arvasid, et jäi natukene paarkümmend meetrit ehk puud, milles see antud anomaalia väljendas? No see on magnetanomaalia, mida saab juba siit maa pealt kenasti võõrida, kompassinõel läheb, natukene segas, hakkab segaseks. Jah. Aga muidugi juba Eesti ajal sai väga selgeks jõhvi magnetanomaaliate kant, nii et rauamaak, seal vundamendist on meil piisavalt, ainult et ta praegu ei tasu veel nii sügavalt toota. Aga mida siis veel lõpetuseks öelda? Ikkagi meie eluvormide unikaalsus on läbi aegade ilmselt no nagu näiteks toome selle ürgvähiliste Parema Lääne-Saaremaad seni kõige paremini säilinud ja nii massilise esinemisega ei ole kusagil mujal maailmas. Rääkisime tänases saates Eesti vundamendist, kui nii võib öelda, sellest, mis on meie jalge all, kõik need kivimid, Eesti geoloogiat oli meil abiks selgitamas Tallinna tehnikakõrgkooli professor paevana Rein Einasto, suur tänu. Kuulaja küsimas. Kole küsimuse rubriigis vastame vanake Hotaabadži küsimusele, kes on esitanud selle R2 foorumis. Nimelt küsib tema. Me kõik oleme ilmselt tundnud seda iiveldama ajava tselluloosilõhna paberivabrikute läheduses. Kuidas aga sünnib sellisest bioloogilisest jäätmest niivõrd hästi lõhnav raamat või ajaleht ja tema küsimuse rõhk ongi siis pigem sellisele haisu faktoril, ta küsib, kuidas see lõhn kaotatakse. Me oleme helistanud Räpina paberivabriku juhatajale Mihkel peedimaale, tere. Kuidas see paber siis lõpuks nii hästi lõhnab? No kuigi meil sellist protsessi ei tehta, tean ma seda, et tselluloosi saamiseks ära lõhkuda likviin Ligmiin hoiab tselluloosikiude omavahel koos ja, ja selleks kasutatakse tiibeti sulfiidi ja see tingimustel sulfiid reageerides selle miiniga eiraldabki neid, neid haisu komponente, ehk siis tegelikult mingit mädanemist ei toimu, tegemist on lihtsalt keemilise reaktsiooni väljundiga. Siis kui see reaktsioon on ära toimunud vesinik sotid otsa saanud, siis vesiniksulfiid enam ei reageeri nende Ligniini osakestega ja haisu enam ei tule. Ja nii lihtne see ongi, et kui, kui keemiline reaktsioon on lõppenud, siis ära paberi haise. Selge, nii et ilmselt nende tehaste ümber, kus me seda lõhna tunneme, siis tehakse juba uut paberit, aga see eelmine, mis hakkab varsti meile koju jõudma, see on juba niimoodi, ütleme sellest protsessist puhas ja ootab edasi minemist. Selge, kas teie vabrikus siis sellist meetodit ei kasutata? Ei meie vabrikus on ainult vana oper tooraineks ja seal ei ole enam selleks nende kiudude lahti saamiseks muud vaja, kui, kui vett ja energiat. Selge, suur aitäh teile. Palun. R2 foorumis on meie käest küsinud Lembitu ja ta on küsinud, kas on teada, millises lahingus on kõige rohkem eestlasi surma saanud ja sulgudes, kirjutab ta, kui võrrelda suhet kas või ligikaudse Eesti elanike arvuga lahingu toimumise ajal. Ja oleme helistanud Eesti sõjamuuseumisse direktori asetäitjale Leho Lõhmusele, tere päevast. Tere. Kuidas lahingutega on, ja hukkunutega Eesti poole. No vot, eks siin muidugi muidugi ei tea, kõikides lahingutes hukkunuid, aga aga mis kohe meelde tuleb, on muidugi teise maailmasõja ajal Velikije Luki lahing, kus oma elu jättis kuskil pea 6000 eesti meest. Ja see on ju tegelikult ju kaks korda rohkem, kui langes meie sõdureid, vabadussõja terve saab, arvan, et ja nii, et see on tõeliselt verine lahing, kus sõna otseses mõttes mehi aeti jo kuulida. Ja kuidas on varasema ajalooga, et kas selline statistika on üldse olemas? Varasemast ajaloost näiteks muistsest iseseisvusvõitlusest, ega me sellest ju palju ei tea. Me teame lõikekroonikast, kus kus üritatakse näidata, et kui palju vaenlasi ikka surma sai. Aga ega me täpselt ei tea, kuivõrd õiged need andmed on. Nii et selles mõttes on seda statistikat väga raske kasutada. Selge, aga oleme oma küsimusele vastuse saanud ja soovime teile kena päeva. Lõpule, seekord rääkisime vananemisest, krokodillid, Est geoloogiast, siluri-ordoviitsiumi glaukoniit, kõik see, mis moodustab meie ajaloo. Loodetavasti sai pisut selgemaks. Loodetavasti kuulake meid taas järgmisel reedel selleni Arco tänavatel.
