Kui ma mõtlen Tallinna loomaaiale, siis kangastub mulle  kõigepealt ikka veel Kadrioru ja Lasnamäe vahelisel  paekaldal asunud vana loomaaed. Siin veetsin ma palju tunde neil päevadel,  kui tegin koolist popi ja praegugi on mul veel vaimusilmas,  kus olid lõvi, kus hülged, kus karud. Loomaaeda tulemisel oli ka see iva, et sageli pääsesin ma  sisse ilma piletita. Kasutasin korruptiivselt ära oma onu Friedrich it  kes oli loomaaia direktor kuni 1961. aastani. Pärast teda tuli direktoriks legendaarne Caroli Stern. 1975.-st aastast alates on aga loomaaia elu juhtinud  järjepanu Mati Kaal. Oo, jah, ei ole enam siin ja seda loomaaeda Pole enam elus  see kaamelgi, kes mulle nii alandavalt näkku sülitas,  et ma lausa nutma puhkesin. Nüüd asub loomaaed veskimetsas ja loomad käituvad  külastajatega palju kombekamalt. Loodetavasti Tallinna uude tänapäevasesse loomaaeda me nüüd  lähemegi ning jääme sinna kogu saateks. See paik, need loomad ja inimesed on väärt,  et erandkorras muuta nii püha asja, nagu seda on ühele saatele. Selle formaat. Teie Anne, olete tõeline Tallinna loomaaia raudvara. Viis aastakümmet olete juba siin töötanud  ja sattus te tegelikult sinna Kadrioru täiesti juhuslikult,  et kuidas on see teie teiseks koduks üldse kujunenud? Loomaaiaga ma sidusin ennast juba nii-öelda kuskil 12  aastaselt sest algul käisin naturalistide jaamas  ja sealt, kui me käisime loomas nii-öelda nagu praktika rohi  mas ja natukene tegemas ja esimene kord juba,  kui ma sinna läksin, siis oli kõik. Siis oli nii, et unustatud, ütleme oma aeg  ja kõik kool lõppes kohe loomaaeda. Kuulge, aga mina olengi saanud selle austava ülesande nüüd,  et natuke seda uurisin, püüda koristada. Milline see talitaja ja looma vaheline suhe üldse on,  et seal on, peab olema mingisugune eriline roll. Tähendab, see on täitsa erinev, sest loomad on erinevad. Kas sõralised, linnud, kiskjad, ütleme, roomajad. Aga kui me räägime siin kõige majast, eetlikumatest,  loomadest, kes meie kõrval siin on elevantidest,  kuidas nemad suhtuvad taliteatesse teisse? Et tähendab, kuna elevandid on karjaloomad,  siis on selge, nad on niisugused sotsiaalsed  ja nad tahavad suhelda, nad annavad üksteisele,  eks ole, edasi neid omadusi. Elutarkusi kogemusi, meie kari on liiga väike,  sest meil on praktiliselt siin emasloomad on kahekesi ainult koos,  et isa isana on eraldi, et lihtsalt nad tahavad suhelda,  see võtab aega, kuni nii-öelda sa õpid selgeks loomade  iseloomud käitumised. Loom aktsepteerib sind, kas ta võtab sind nagu karja  juhtpositsiooni või võtab sind lihtsalt karja liik? See kõik nii-öelda kombatakse, proovitakse nii-öelda siin igapäev. Usalduse asi on kõige suurem, mis on just elevandi  ja inimese ajal või vahel, mis on vajalik. Aga kui seda ei ole, vot siis võivadki tekkida probleemid. Kui teie tulete hommikuti kell kaheksa siia tööle,  kuidas elevandid teid vastu võtavad? Hommikul ikkagi tere. See on meil alati, et õhtul, kui lähe, minnakse ära,  siit siis head ööd. Mina näiteks kõrvalt ei käi nende juures niimoodi hommikust  õhtuni selle, mul on nagu teised töökohustused aga,  aga siin, kui ma töötajatega räägin, tegutsesin  ja kõik selge on see, et ma üritan ka ikka vahest midagi  tasku panna, et mul on siis vähemalt nendele midagi anda,  sest eks teavad juba ja ja mõtlevad ikka,  et kasvõi teinekord on kas küüslauguküüs  või või komm või ükskõik midagi, et noh,  see on nii väike kogus loomadele, aga ta midagi ikkagi ta  saab okei ja kõrgrgrema, räägib ei tema niimoodi lihtsalt räägib,  see on nende kõne selline. Kuulge, aga talitajad, ma olen kuulnud, on  ka sellised vahemehed siin loomadel, et peavad nii-öelda  tülisid lahendama ja olema vahepeal selliseks kas  kosjasobitajaks või siis just suhete klaarijaks. Kui nii suured loomad nagu elevandid tülitsevad,  see on väga harva. Ausalt öeldes, see on põhiliselt rohkem niisuguse tüdrukute  nääklemine jõehobud, meil on niisugused parajad vanurid juba  et nende vahel aeg-ajalt tekivad tülid, sellepärast et  üldiselt looduses nad on üksikult elavad loomad,  meil loomaaias elavad nad paariti ja nii et teatud ajal nad  on väga ilusasti ja kõik koos ja siis teatud ajal lihtsalt. Lihtsalt midagi on ja me ei saa aru ka, mis  ja lähevad tülli ja ega siis ongi talitaja läheb,  aga ütleme sinna vitsaga. Jõehobud kardavad vitsa kõige rohkem. Ega meil oli nii, et kes kui riidu lähevad,  siis järgi ei jäta üksi anna teisele alla  ja siis ei ole kunagi mitte midagi jäänud üle,  kui lähed lumelabidaga või ükskõik labidamaga,  lähed sisse ja löön nad lihtsalt laiali ja sa oled nagu  politseinik seal vahel ütleme niikaua, kuni üks läheb ruumi,  saame kinni panna teatud aeg ja siis teise eraldi. Teid kutsutakse ju hoopis lõvianneks või tiigri anneks. Kas kiskjad on teie tõeline armastus? Mina hakkasin üldse tööle looma, siis ma ju töötasin kiske. Ja noh, põhiliselt nad ikka siiamaani just kõige rohkem just tiigrid,  lumeleopardid siis vööthüäänid kõik nad on niisugused noh  seljaga ei seisa me kunagi sealpool. Et sest nad on niisugused suhtlejad, loomad,  et tahavad inimestega suhelda. Kui inimesed vaatavad loomaaias näiteks kiskjaid,  kes söövad teisi loomi, on tunduvalt sellised kurjad. Hüäänid on raipesööjad, kuidas teie loomi vaadata? Tähendab, mina vaatan kõiki loomi, nii nagu loodus on nemad teinud,  igas loomas on head ja halba, nii nagu igas inimeseski. Ja näiteks see, et kui me oleme kuulnud,  et keegi ütleb hüääni kohta, et oh, näe,  see on see raipesöö ja need on need jubedad koledad loomad  ja vastikud ja kõik, ma ütlesin, no kuidas saab olla üks loomvastik,  et eriti meil, kes on olnud titetoa lapsed veel,  et siis nad tulevad meil juurde, siis nad teevad niisuguse  naeru näo pähe kohe ja nad tahavad suhelda  ja ma ütlesin, no öelge, kuidas te saate,  et vaadake talle otsa ja öelge, kuidas te saate öelda,  et ta on kole ja siis, kui vaatavad, siis. Hüään on ju just selles suhtes kasulik ja,  ja hea loom, et ta sööb ju seda, mis teistest järgi jääb. Ta puhastab loodust. Millise näo teevad loomad siis, kui härra Mati kaal puuri  juurest mööda läheb? No ma arvan, et tegelikult seda peaks küsima Mati enda käest. Mis näo loomad teevad, kui teie nende puuri juurde jõuate? Eks see oleneb elukast, et mõned kauem olijad tunnevad ära ja,  ja reageerivad uuemad ja, ja võib-olla niisugused. Vähem markantsed elukad, kelle juures ma vähem olen,  olen liikunud, need ei tee vahet on siis mõni külastaja või? Kui mina No selles suures uhkes puuris on üks teie lemmikutest. Jah, see on, on tõesti. Tõesti, nii et 40 noh, juba natuke rohkem kui 45 aastat ja. Just see on, on meie teeneline ema Tarla  ja kui enam kui 45 aastat tagasi ma Tallinna loomaaias alustasin,  siis meil oli kaks isast ja terves nõukogude liidus oli,  oli üldse seitse isast ja mitte ühtegi emast. Esimesest silmapilgust ma siis nagu kindusin sellesse  elukasse ja hakkasin, hakkasime vaeva nägema,  et, et me saaksime ikkagi ka ühe emaslooma ja,  ja lõpuks siis oligi nii, et Tallinna loomaaed sai esimese  emase emase amuuri leopardi nõukogude Liidu loomaaedades  ja mõne aasta pärast õnnestus meil ka ka paljundada,  nii et me oleme olnud kunagises Nõukogude liidus esimesed,  kes seda üliharuldast elukat. Kuidas teist tingimustes paljundada? Ja siin elab nüüd Tarla. Siin elab Tarla ja, ja tähendab, elab õnnelikus abielus Frediga. Fredi on meil sündinud ja see on väga õnnestunud paar olnud,  sest et meil on juba nendelt saadud neli pesakonda  ja ja, ja see asi läheb meil hästi. Kas te käite vahel ise temaga juttu rääkimas või,  või, või kuidas te suhtle? Ütlemas aeg-ajalt tähendab, kui mul närv krussi kisub,  siis ma tulen ikka platsi peale loomadega suhtlema ja,  ja, ja noh, ma ei käi kunagi nii territooriumil,  et ma selle puuri juurest läbi ei tuleks. Kui emotsionaalselt te kõike läbi elate,  mis siin loomaaia loomadega toimub, et kes poeb kipp,  kes sureb, kes sünnib, kellel vallutab hammas? No eks muidugi on jälle hädasid on erinevaid ja,  ja ka elukaid on erinevaid, et et iga hiire saba põletiku  peale väga ei reageeri, aga kui, kui niisugused olulisemad  elukad mingite probleemide küüsis on, siis,  siis see läheb ikka korda küll. Ja, ja teistpidi on muidugi jälle see, et  mida pikem on juba harjumus, siis ei võta  ka väga traagiliselt iga asja, et ma mäletan,  esimesel aastal oli küll see, et iga pisikest asja kippus  võtma niiviisi, et see hakkas juba arukamat. Reageerimist segama, aga esimese tööpäeva õhtul ütles üks juudiproua,  kes meil tol ajal töötas mulle, et noormees,  kui te ei taha kohe otsi ära anda, et siis õppida,  imestama, mitte vihastama ja ma olen nüüd üritanud  siis selle 45 aastaga seda imestamist nagu harjutada. Aga mis kõige raskem juhus on olnud siin? No ma arvan, et, et noh, niisugune kõige totram Lugu ilmselt oli, oli see, mis juhtus selle jääkaru Fransuga,  sellepärast et me olime ikka aastaid vaeva näinud,  et me saime niisuguse puhtaverelise Looduses sündinud isa se jääkaru ja, ja,  ja, ja see sigimine läks, läks edukalt ja  siis lihtsalt üks rumal inimene jättis ukse lahti. Ja veel rumalamad inimesed külastajate hulgas,  selle asemel et meie turvatöötajate palvel eemale minna,  et me oleks lihtsalt traktori ja, ja muu niisuguse tehnikaga  hirmutanud ta puuri tagasi selle asemel inimesed pugesid läbi,  hakkasid telefonidega filmima ja, ja, ja kui see elukas  oleks sattunud rahvahulka, siis oleks kümneid laipasid olnud ja,  ja siis me olime sunnitud ta kiiresti narkoosi alla panema  ja selgus, et tal oli mingi lisaprobleem südamega ja. Ja me jäime tast ilma. Ma tahangi küsida loomaaia direktorina, mis te ütlete,  kumb on tähtsam, kas looma heaolu või see,  et külastajal on huvitav. Ma arvan, et loomaaiandus noh, kuigi see on ikkagi suuresti  ju inimeste jaoks aga, aga ka no selles mõttes loomade jaoks,  et, et väga suur osa on on hääbumas loomade päästmisega  seotud tegevused ja, ja, ja need kipuvad hääbuma tänu  inimese halvale tegevusele, nii et, et ega iseenesest ei ole  nende elukate olukord maailmas läinud kehvaks,  ikka inimene on selle käki kokku keeranud. Kaadri taga kuulsin, et külastajate seas on inimesi,  kes käivad siin väga tihti ja veedavad siin pikke tunde,  mõni tuleb kohe avamiseks või veel varemgi. Üks selliseid inimesi on Sirje ronge, keda avalik,  kus tunneb kunstniku ja õppejõuna. Sirje. Mis toob sind varahommikul varavalges loomaaia värava taha? Loomaaed ehk siis aed, kus on loomad, aed  ja loomad, nii et tavaliselt ma käin siin tihedamini  siis kui on kevad. Sa ei ole animalist, eks ole, et sa ei kasuta ju loomade  nägemist nii-öelda kunsti tegemiseks, et aga  mida see anda võib? No see on pigem ikka väga emotsionaalne tegevus,  siin käimine, et ma olen ju ise ka loom,  tulen teisi loomi vaatama, tulen vaatama seda metsa,  siin tulen vaatama. Üldiselt loomaaed on selline huvitav koht,  kus on selline väga selline aedniku loodud aed  ja siis on selline metsik mets, mida on tore vaadata,  kus on tore jalutada, väga ilusad valgused igal pool,  kui päike tõuseb näiteks kell üheksa tehakse loomaaed lahti,  siis siin on niisugune väga müstiline ja mõnus jalutada  vaikuses ja. On sul siin ka välja kujunenud oma lemmikloomad? Mul on olnud väga lähedased suhted loomaaias,  tiigriga, kellega mul on lubatud jalutada väga kaua aega  tagasi siinsamas loomaaia metsas. See ei olnud küll see suurtiiger, aga see oli üks selline  väiksemat sorti pisikene tiigrikutsikas. Oli see ka kuidagi? Oi, see oli väga eripärane kogemus, see oli suurepärane kogemus,  et noh, et ikkagi ma olin lausa õnnelik selle üle No siin on kaks imeilusat kotkast ja väga naljaka nimega habekotkas. Ega see nii naljakas ei olegi, kui vaadata,  siis neil on tõesti tore habe ja, ja, ja nendel on  tegelikult üks teine nimi veel, neid kutsutakse vahel  ka talle kotkaks, kuna nad on niisugused,  kes vajavad näiteks toiduks ilmtingimata luid  siis noh, ütleme lambaluud, nad neelavad tervega alla ja,  ja kui on tegemist suuremate suuremate luude,  kes nad võtavad, lasevad selle lennul, et alla kukkuda mõne  suure kivi või kaljunuki peale, et siis lähevad kildudeks ja,  ja siis nad neelavad, neelavad neid, kildusid alla. Ühed, teie lemmikud siin jah, nad, mille nad on mitmes mõttes,  kõigepealt on muidugi see, et nad on väga ilusad  ja näiteks nad saavad suguküpseks alles seitsmeaastaselt  ja lähevad niiviisi värvi, enne seda nad on,  alguses on niisugused tuhmid pruunid ja siis  siis järk-järgult kogu see protsess toimub  ja kui näiteks päikesega vaadata, need suled küütlevad noh,  imeilus lind tegelikult. Aga peale selle olid alpides täielikult hävitatud  ja tänu loomaaedade projektile, milles ka meie osaleme,  on praeguseks alpide asurkond taastatud. See edu, mis sellel projektil on, see on,  on, on tõesti niisugune, mida võib loomaaianduse  selle tegevussuuna tulemuslikkuse näiteks tuua,  kus iganes. Mille poolest Tallinna loomaaed? Maailma mastaabis või Euroopa mastaabis kuulus on  või või kõige kõvem tegija. No eks neid asju on, on, on, on mitmeid,  aga kõigepealt on, on meie Kaljukitsade ja mägilammaste  kollektsioon on ilmselgelt maailma parim. Meil ta tekkis tänu sellele, et vana platsi peal,  kust me 30 aastat tagasi ära kolisime, seal piki seda  Lasnamäe nõlva ei olnud jälle muid elukaid võimalik pidada  ja siis me otsisime niisuguseid liike, mida seal on hea pidada. Tallinna loomaaias on kohti, mis jäävad külastajate eest  alatiseks peitu. Siin töötab liigikaitse labor, ülemaailmse tähtsusega keskus,  millest juhitakse äärmiselt ohustatud Euroopa naaritsa  säilitamist ja loodusesse taasasustamist. Kuid mitte ainult täna on liigikaitselabori meie jaoks suur üllatus,  mille peategelaseks on mõistatuslik kasetriibik. Ma usun, et on üsna palju eestlasi ja televaatajaid,  kes kuulsid seda nime kasetriibik täiesti esimest korda,  et mis loom see kasetriibik on ja miks me temast  nii vähe teame. Ma usun, et, et kui sa räägid bioloogidega,  siis, kui nad kuulevad nime kasetriibik tükk paljud nendest  hakkavad ennast kukalt, ma kasetriibik ta nimega,  mis asi ta on, oli ta nüüd kala või mingi taim  või tont seda teab, ongi nii, et temast teatakse väga vähe,  isegi ütleme, imetajate uurijad väga sagedasti nime,  palju enamat ei tea. Ja seda sellepärast, et ta on imetillukene loom. Samal ajal arvatakse, et ta on ka natukene ohustatud liik. Praegu magavad kõik kasetriibikud nii looduses kui  ka praegu siin Tallinna loomaaias õndsat talveund. Millal ta magama jäi ja kui palju ta siis kaalus? Tema jäi magama septembri lõpus. Lõplikult jäi ta magama 24. septembril ja  siis ta kaalus 14,2 kraami talveks nad koguvadki rasva,  sest nad peavad kevadeni vastu pidama. Et paremini aru saada, kui pisike see kasetriibik tegelikult on,  siis kaalume ta üle. Ole hea. Ja siis magab siin all praegu. Kas me teda häirime? Ka. Natukene häirima, aga, aga vasta magab nii sügavalt,  et ta ei pane seda tähele. Ja kaal näitab. Veidi vähem kui 6,2 grammi. No millega seda võrrelda? Käepärane vahend võiks olla ühe eurone münt. 7,4 kuus mis tähendab seda, et see on üle ühe grammi raskem  kui see kasetriibik. Kui tavaliselt hiired on looduses niisugused,  kaovad ära kuhugi, siis tema oli niisugune rahulik,  võtsime ta puurist välja, käis, meil oli siin mingi  kõrrekene käes, kõrt mööda üles, ajas oma asju mööda kätt,  läks teise kõrre peale nagu noh, see suur asi nagu inimene,  et see ei ole üldse oluline, nii et et ütleme,  emotsionaalses mõttes on ta uskumatult põnev elukas. Ta on niisugune suur küsimärgiga loom. Ja üks asi, mille pärast Eestis veel huvitav on hüpikiired  need on üldiselt lõunapoolse levikuga ja ta on ainukene  sellise suure grupi nagu hüpikhiirte esindaja Eestis. Sina ja sinu kaaslased siin loomaaias olete võtnud endale  suure eesmärgi saada rohkem teada kasetriibikuid. Selge on see, et enamik looduskaitseliste liigikaitselist  tööd saab teha looduses. Aga paljud asjad, mida looduses mitte mitte kuidagi ei saa teada. No näiteks selline asi, et milline on tiinusperiood,  kui palju neil tegelikult poegi sünnib, mis ajal need  poegade sündimise aeg tegelikult me teame,  et ta on putuktoiduline ja midagi sööb ta neid taimseid,  asju ka, aga mida, kuidas täpselt, mis vahekorras,  millal ta täpselt magama läheb, millal ta täpselt üles ärkab,  eks ju selles suhtes, et tööpõld on, on põnev  ja noh, lai ja, ja natukene teistsugune kui tavapärane siin  meie labori töö. Kuidas ja miks see loomaaia töö teile südamesse kunagi jäi? Või ma ei tea kuidagi kuidagi juhtus nii. Võib-olla sellepärast, et ma töötasin 20 aastat Moskva  tsirkuses ja, ja siis, kui noh, üldiselt sealt ära tulin,  siis ma mõtlesin, et ainus koht, kuhu tahaks minna,  oleks loomaaed ja kui palju aastaid nüüd Tallinna loomaaias  seda tööstaaži juba tuleb? 27, esimesel aprillil saab 28. Nii et see aprilli nali nii-öelda Kui lähedale või kui sügavale südamesse loomaaia töötaja  loomade lubab minna, kui, kui, kui, kust see piir nagu jookseb. Ma olin kunagi elevantidega kaheksa aastat,  siis olid. Elevandid olid mulle väga olulised. Ma seniajani korjan veel elevantide kujusid igasuguseid. Aga nüüd on ahvid ja nad mulle väga meeldivad,  kuigi kunagi, kui ma loomaaeda tulin, mulle ei meeldinud  üldse ahvid, mõtlesin, issand jumal, ainult mitte ahvide juurde. See on kõige koledam. Aga nüüd meeldivad. Mida ahvide kohta kõige üldisemaks iseloomustuseks öelda võib,  millised nad on šimpansid? Šimpansid on väga ekstravertsed. Nii et üldiselt, nagu ütlevad sakslased,  palju kära ei millestki. Teil on nendega kindlasti juhtunud kümneid  ja kümneid lugusid, kui ma tahaksin kuulda seda lugu,  kuidas te võtmehoidjaga nende võtmehoidjaga,  no me olime siis veel seal kõrvalmajas ja kvinci leidis roti  palja vastsündinud noh, pimedad ja paljad  ja karvad nii nagu nad on ja võitis selle roti sabas kinni  ja läks seal tabaluku avama nagu tabaluku  ja noh, praegu on mul siin küll näete, siin on nüüd mul vahva,  aga tookord oli ummistarutt ja, ja ma tegin loomulikult  võtmega lahti, mitte sellega, aga see oli ju seal küljes. Nii et temal täitsa loogiliselt, et sellega saab lahti teha. Aga mida sellist tõeliselt head võiks ühele šimpansile  jõuludeks kinkida, mis talle väga maitseb  või meeldib, eelistused on ka erinevad, piinaarmastab  näiteks rohelist sibulat väga piinaarmastab paprikat,  rohkem niisuguseid asju ja peti ja Kvinci rohkem nagu  inimeste toitu. Eti ja Kuinsi oli salakaup ja laeva peal olid. Eks nad siis said inimeste toitu ja petil alguses väga  meeldis praetud kartul sibulaga ja. Mõnikord tirivad juustest, mõnikord hüppab õla peal,  meil oli siin üks, oli hoopis kes mulle kogu aeg hüppas pähe  ja nii kohe kui tulin ja tiris kõrvarõngastest ja. Mis ta kõike tegi? Nonii. Näete, siin on teie söök aga praegu nad kardavad,  ega nad teil praegu sööma ei lähe. Ja see on muuseas kõige koledam ähvardus nende puhul,  kui ta teeb niimoodi ei, kui ta näitab, saba näitab,  mis ta seal saba all on. Sümpa siin vastupidi, kui näitab tagumiku nime,  tähendab, annan alla. Vaata kui toredasti ta sööb. Kohupiima vunts on kohupiimaga. Koos on jogurt. Ilusad väga ilusad olete. Siin on nüüd valmimas, siis suur uhke loodus hariduskeskus loomaaias. Just tähendab ja, ja ta on. Ta on loomaaias, aga ta on mõeldud palju laiemalt selles mõttes,  et loomaaia 87 hektari peale on. Peale raba on teilt kõik elupaigad praktiliselt olemas,  nii et me saame siin siin mitte ainult meie kollektsiooni kasutada,  vaid ka meie territooriumit, et, et inimestele  ja iseäranis kooli lastele õpetada õpetada loodust. Elutöö on teie jaoks kindlasti olnud see loomaaia arendamine ja. Mis need kõige suuremad rõõmud siin on? No tähendab, loomaaed on niisugune koht,  kus ei saa kiiresti midagi ära teha, siin saabki ainult pika  aja peale midagi teha ja, ja no ilmselgelt on,  on sellele territooriumile kolimine ilmselt suurim tulemus,  mis selle aja jooksul on, on, on olnud ja,  ja, ja me oleme selle aja jooksul ka mitmete rahvusvaheliste  organisatsioonide liikmeks saanud ja meie tegevust tunnustatakse. Ülema ilmselt suur osa loomaaianduse ülesannetest on ju  ikkagi seotud sellega, et, et sedasama loodust propageerida,  sest. Maailmas loomaaedu külastab ju ju aastas tegelikult 700  miljonit inimest, 10 protsenti kogu maailma elanikkonnast. Aga üks tõeliselt suur rõõm tuli loomaaeda veel vahetult  enne jõule. Jääkaru ema Frida tõi ilmale väikese karutite. Selleks, et karupere endale uue ilusa kodu saaks,  on võimalik kõigil teha kingitus ekraanil olevatele  telefoninumbritele helistades. Ja muidugi hoiame pöialt, et karulapsuke jõudsalt kosuks. Võtnuks me täna näidata kõiki loomaaia loomi,  keda siin on üle 7000 saanuks me pühendada igale loomale  veerand sekundit. Kui me tahtnuks aga tutvustada enam kui kuut 100 siinset  loomaliiki oleks meil olnud kasutada iga liigi jaoks alla  kolme sekundi. Järeldus tuleb ikkagi ise kohale tulla, et näha nüüd kõike seda,  mis sai alguse ühest ainsast ilvesepojast. Illust, kes kingiti 1937. aastal Soomes meie kuulsat laskesportlastele. Nüüd on ilves loomaaia uhke ja ilus vapi loom. Kui aga päris aus olla siis mulle on kõige armsam loom. Minu oma kass.
