Ma olin maal vanaema juures lapsepõlves hästi palju  ja loodus nagu kasvas hinge seal elades ja olles suviti  ja siis ühel hetkel tundsin, et see, millega ma elus  tegeleda tahan, oleks võimalikult looduse lähedale. Ja siis sealt see idukene hakkas nagu kasvama. Mis siin nüüd kaanetamata on, siia, nad ei ole mett sisse toonud. Seega me saame hetkel selle raami kenasti. Välja võtta. Sest ta mõlemalt poolt on enam-vähem peaaegu kõik kaanetatud. Nii nüüd ma hakkan harjaga vehkima. Kui ma siis koolid lõpetasin? Ja. Mõtlesin, et kuhu siis edasi siis ühel hetkel ema nägi mul  ajalehes sellist kuulutust mesinike päev  või teabepäev. Harku järve mesilas. Ja ma otsustasin sinna minna vaatama, et  mis need linnukesed endast kujutavad. Kui me siis õue läksime nii-öelda ühte mesilaspere vaatama  ja mesinik minu käest küsis kas sa oskad siin ema  ka näidata, et milline mesilas ema välja näeb. Ma näitasin ühe nii öelda tollel hetkel minu jaoks mesilase peale,  sest ta tundus teistest erinev. Ja kui tuli välja, et see oligi ema Oma mata mingisugust teadmist mesilasest  ja sellest siis. Siis ma tundsin Et minu arust võib küll mesinik saada Ema, ma panin siia nüüd sisse, et vaadata,  et kuidas mesilased sellesse emasse suhtuvad. Siis nagu näha, mesilased hakkavad hästi ema vastu uvi  tundma ja see on hea. Ma olen esindusega tegelenud nüüd 92.-st aastast alates  siis kui ma Olustvere kooli läksin ja seal praktiseerisime  erinevates mesilates minul on hetkel Buk vastog,  see on vend aadi poolt aretatud inglise kloostris,  seda tõugu iseloomustab rahulikus siis nad on veel sellised,  kes suhteliselt hästi püsivad kärgedel, mul on kokku hetkel  100 pere, nendega ma püüan siis mesindada ja,  ja toimetada, kus on need sellised kupumoodu moodi moodustised. Nendest arenevad emad. Ja need, mis on siis ilma kuputa, neid nad ei ole  millegipärast vastu võtnud, aga praegu on üsna hiline aeg  emade kasvatuse ks, nii et. Alati ei võeta vastu nii palju, kui loodad. Mesilasperesid hooldades, mesinik jälgib alati seda,  et kuidas tema mesilaspere toimib. Kas emal on munemisruumi piisavalt, kas mesilasperel on  piisavalt ruumi, kuhu nektarit korjata või tuua? Ja vaadata, et ka mesilaspere oleks terve. Kus tarude peale ma hakkasin mõtlema tänu sellele,  et kunagi elasid mesilaspered ju puu sees  ja puu on teatavasti selline kõrge ja kitsas  ja et noh, kuidagi loogiline tundus või loogilisem tundus  pidada Lõpust aru, ütleme alumise pesaruumis on enamasti haue. Või selles alumises korpuses. Ja siis, kui kevadel pere hakkab arenema,  siis laiendatakse peret ja siis panevad nad lõppkokkuvõttes  selle mee. Mesiniku töö juures on kõige raskem taluda valu. Kui sa ikka see 10 20 nõela korraga kokku kätte saad,  siis noh, ütleme ausalt. Paneb ikka suuremagi mehe oigama või või,  või, või selliseid? Emotsionaalseid avaldusi tegema. Väljas sai siis mesi võetud ja nüüd. Ma püüan siis selle vaarisade kombel kaanetise siit eraldada  ja Ja selleks me kasutame sellist kärjekahvlit. Minul niisugust. Masinat ei ole. Aga ma pean tunnistama, et kärje kahvliga kaanetamisel. Mul jääb nagu meega vahetum kontakt ja mulle see kontakt meeldib. Masinatega on alati selline asi, et see vahetu kontakt  puudub ja. Ja ja suhe ka kaugeneb. Minu mesi on kogutud. Lõuna-Saaremaa nii-öelda puisniitudelt ja metsadest. Ja selle. Mee omapära on, et ta on natukene tumedam. Hästi aromaatne. Saaremaal ei ole võimalik saada nii palju mett ühe pere kohta,  kui seda on mandril aeg-ajalt. Et sellepärast ma nimetan Saaremaa mett nišitooteks.
