Hiirepoeg läks urust välja ning pisut kaugemale kõndima. Käis mitmel pool õuel ja tuli jälle ema juurde tagasi. Ta ütles. Tead, ema, ma nägin kahte looma üksuri hirmus, aga teine, kangesti meeldiv. Kiire ema küsis, missugused need loomad olid. Noorhiir vastel. Ühel neist sel hirmsal ikka on mustad ja punane laagiibia ja ora moodi terav nina. Vaevalt ma sain sammu astuda, kui ta ajas lõuad laiali, tõstis jala üles ja hakkas nii kõvasti kisendama, et ma ei teadnud, elagu hirmu trast pakku minna. No aga missugune see teine loom oli? Teenile pääs päikese soojendas ennast, kael oli, ta oli nii ilus hääl, käpad hälli keha kenasti siili isee ilustama, valged käele liigutas tasakesi ma säpa ja vaatas minu poole. Vana hiir, ütleb Ossina rumalate rumal, see oli ju.
