Eestimaa talv on paljudele loomadele raske aeg. Miinuskraadid ise ehk ei olegi nii rasked üle elada kui see, et pimedat aega on ööpäevas peaaegu kaks korda rohkem kui valget. See tähendab seda, et päevase eluviisiga lindudel on väga vähe aega, millal nad üleüldse saavad endale süüa otsida. On siiski linde, kes just pimedat aega armastavad ja saavad ka pimeduses oma söögipoolise kätte. Ühest sellisest linnust öösorrist olen tekkinud. Kuid öösorri meil talvel ei ole, seest on enamus öökulle kakke meil ka talvel kohal ja oma öiste saagi püügioskustega saavad nad päris hästi hakkama. Tõsi küll, karmidel ja lumerohketel talvedel on siiski ka öö kullidel raskem toitu leida sest et närilised liiguvad üsna palju lume all, kust neid nii lihtne kätte saada ei olegi. Kuigi hämaruses aitab kakulisi saagi püüdmisel ka spetsiaalselt pimeda jaoks kohanenud nägemine olulisemaks abiliseks neile kuulmismeel. Huvitaval kombel aitab kake kuulmisega nende nägu. Pea eespool on neil tänu sulgede paiknemisele sissepoole nõgus ja ka nende kõrvad avanevad sinna nõgusasse külge. Selline paraboli laadselt nõgus pind aitab neil helisid võimendada. Peale selle, et helisid on vaja võimendada, on kakkudel vajaga täpselt orienteeruda. Ja selle jaoks on kakkudel üksteisest suhteliselt kaugel paiknevad kõrvad. See tähendab seda, et nende võime helisid ruumiliselt tajuda on üsna suur. Osadel kakkudel on ka vasak ja parem kõrv veidi teistsuguse ehitusega ning üks asub veidi üleval pool ja teine allpool. Kakud suudavad ka lendamise ajal väga hästi ümbrust kuulda, kuna nende tiivad liiguvad peaaegu hääletult. Ja muidugi on see ka abiks, kui vaja saagile nõndamoodi lähedale lennata, et saakloom neid tähele ei paneks. Kui kakkuda tiivad lennul vihiseks oleks ju hiirele või jänesele väga selgeks märguandeks, et nüüd tuleb kiiresti jalga lasta. Üks tavalisemaid ka Eesti metsades on karvasjalg kak. Ta on väiksemat sorti kakuline, jäsaka rästa suurune. Karvasjalg kakule meeldivad okasmetsad, kuid kõige olulisemaks talle on see, kas seal metsas ka talle sobivaid puuõõnsusi leidub. Kõrvaselt kakk pesitseb enamasti musträhni poolt raiutud pesaõõnsustes. Mõnikord harva, küll võib ta ka pesitseda inimese poolt valmistatud pesakastides aga siis peab see olema just neile sobiva suurusega ja pesaavaga ning ka ümbruskonnas. Peab leiduma karvasjalg kakule sobivaid jahimaid. Meil talvituvad kakkude pulmaaeg algab tavaliselt üsna varakult, mõnikord juba veebruaris. Nõnda ka karvase kakul. Kõige rohkem kuuleme teda siiski uikumas märtsis. Kuikamisega annavad isased karvasjalgkakud teada oma pesitsusterritooriumist ja muidugi peibutavad ka emaseid linde. Kõrvasel kaku territooriumihäälitsus on väga iseloomulik üksluine, madal lühike vile mida ta esitab seerijatena mõnikord ka üsna pikalt järjest. See salvestus, mida nüüd kuuleme, ei ole küll talvine, kuid see kakk huikab pimeduses nagu kakkuda liike kohane. Mängin ette kahte erinevat varianti sama kaku esituses. Üks on pausidega seeriates, teine aga järjest ilma pausideta.
